Leban kellegi maamaja tohutusuure ja avara elutoa laiade laudadega põrandal akna all. Olen alasti. Kohe algab etendus. Publik juba koguneb. Nad istuvad suure paljaksvõetud palkseintega toa teise serva. Kõikjal põlevad pisikesed teeküünlad.

Ma tean, et mul ei ole suur osa. Ma lihtsalt laman.

Laetuli keeratakse hämaraks. Ma tõmban endale lambanaha niuetele, sest päris alasti ma vist ikka olema ei pea.

Ilma igasuguse sissejuhatuseta tormavad ruumi kolossaalsetesse nõiakostüümidesse riietatult Juhan Ulfsak, Ivo Uukkivi, Merle Jääger, Elina Reinold ja millegi pärast ka Karina Laurits. Nende näod paistavad tohutute puhmas ja karvaste kolliriiete keskelt, nende jäsemed on liibuvates sukkades ja nad jooksevad kõik karjudes minu juurde ja kargavad mulle kallale, rebivad ära lambanaha ja kisuvad mu kõhu lõhki ja sobravad kõik mu sisikonnas.

Publik vaatab rahulikult. Teeküünlad põlevad. Ma täidan oma osa.

Kõik nõiad on minu kohal, lärmavad ja puristavad ja naeravad ja möirgavad. Siis jäävad järsku vait ja sobravad mu sees veidi aeglasemalt. Siis juba nagu ootavad midagi. Mulle tundub, et publik ootab ka. Ja lavastaja, kes on vist taas mu õde. Mida nad ootavad, ma ei pea ju midagi ütlema, mul ei ole ju sel korral isegi vaja midagi öelda, sest tavaliselt ma unustan ära. Aga ikkagi tundub, et kõik ootavad minu fraasi. Mu pea on täiesti tühi. No ei ole mitte midagi, mul pole midagi öelda. Nõidade käed mu sisikonnas peatuvad. Vaikus on, aga isegi piinlik ei ole. Lihtsalt täiesti vaikne on. Kuni korraga ütleb Eilna Reinold: „Nojah, me oleme seda kõik õppinud.“ Ja nad hakkavad taas möirgama ja minu sees intensiivselt sobrama.

Aa, jaa, muidugi, mul oli ikkagi tekst, raisk, ma oleks pidanud ju ütlema „Te olete nii professionaalsed!“ aga ikkagi unustasin. No nüüd ei ole enam midagi teha.

Üks nõid tõstab mu rinnale armsa pruuni koera. Ma hakkan koeraga mängima. Samal ajal nõiad muudkui sobravad mu kõhus. Mulle meeldib kahe sõrmega koera hammastest hoida ja temaga jõudu katsuda. See on mulle väga kallis koer.

Korraga on koera tagumik otse mu kohal, juhtumisi, mängu käigus, mu silme ees. Nojah, koera tagumiku auk. Kohe sätivad kõik nõiad oma tagumikud minu kohale. Saali uksed lähevad mitmelt poolt plaksuga lahti, kauguses on aimata veel palju paljaks kooritud tubasid, see on pigem juba nagu puitmõis, ja sisse tormab veel terve hulk igasuguseid inimesi. Kõik tulevad ja panevad oma tagumikuaugud mulle silme ette. Ilusad trimmis tagumikud vahelduvad. Mõnel tagumikul on kaks auku. „Heh, kaheraudne,“ muigan vaikselt. Ühel tagumikul on kolm ilusat augukest. „Kelle oma see on?“ küsin. Ja mulle vastab üks mu armas ülikooliaegne naissõber: „Minu!“

See jant kestab nüüd juba liiga pikalt. Ma ei lubanud üldse siin nii kaua olla ju. Mul on Hannesega lend. Kipun juba hilinema. Okei, lõpetavad ära, kõik aplodeerivad. Ma panen midagi endale ümber. Õde ütleb: „Sa olid nii tubli! Väga hästi! Tubli oled!“

Mul ei ole aega jääda häärberi õdusale pööningule lambikeste ligi teistega kohvitama ja jutustama, sest ma pean enne lendu veel vanaraua ära korjama. Jooksen Võsa tänava aeda. Kallistan isa. Ta on täies elujõus, suur, soe ja armas. Kallistan onu Haini, ta on samamoodi suur ja soe ja kallis. Mul on tohutult hea meel. „Paps, ma lähen nüüd vanarauda korjama. Ja siis on lend.“ Isa ei ütle midagi, nagu ikka. Ema seisab samas ja osutab murule: „Vaata siia heki äärde mahub veel palju haudu. Siia võib matta inimesi või koeri või vanarauda.“

Läheme emaga tuppa. Ma näitan talle meie lapsepõlve tapeedile kinnitatud väikesel lapsevoodilinal ühte slaidi tema noorusest, meie lapsepõlvest. Slaid on helesinise tonaalsusega, justkui valgusest õhukeseks kulunud ja sellel naeratab ema. „Ma olen siin nii enesekindel,“ ütleb ta. „Ma näitangi sulle ainult seda slaidi täna,“ vastan ja lähen televiisori juurde.

Meie uhke tohutusuur lameekraan on sisse lülitatud. Ma hakkan sugulastele näitama meie kõige vanemat videot, õe 5. sünnipäevast. „Ma näitangi teile ainult seda. Tegelikult ma näitan teile sellest ainult seda kohta, kus me Villemi ja Björniga oleme varateismelised.“ Panen VHS kasseti masinasse, see neelab selle kenasti alla, aga ekraanil hüppavad ja venivad läbisegi kõik meie videod, Mamma sünnipäevad ja meie gümnaasiumiaegsed performance´id ja õdede tüdrukute õhtud ja onnide ehitamine ja. Lõpuks jääb vibreerima üks Mamma sünnipäeva kaader. Loobun, mu jõud ei käi sellest üle. Palun Björni appi. Ta proovib kassetti välja võtta, aga aparaat ei anna. Ta proovib kerida edasi või tagasi, aga aparaat keeldub. Ainult Mamma sünnipäev vibab ekraanil ja venitab rütmiliselt kõigi meie grupipildi nägusid, kõigi sugulaste nägusid. Ei, mu jõud ei käi sellest üle. Aitab. Ma pean Hannesega lendama. Ma pean jõudma lennujaama. Õigeks ajaks.

Aga enne veel vanaraud. Raisk, mida ma töllerdan siin palja persega mööda Ida-Berliini tänavaid ja korjan seda koli. Täiesti mõttetu.

Kuskil Kopli surnuaia servas, müüri ääres raugen. Topin prügukotti viimase surnulaterna, musta, plekist, mõttetult koliseva. Raugen. Ei jaksa rohkem. Vajun maha, külili prügikotile. Olen alasti. Miks ma kogu aeg olen alasti. Aa, õnneks on mul mu Calvin Kleini aluspüksid jalas. Aga ikkagi. Ikkagi on piinlik.

Isa seisab linnasilueti taga. Tohutu suur. Suurem kui hiiud. Suurem kui Kalevipoeg. Seisab rahulikult ja vaatab mind, kuidas ma olen kõveras seal kalmistumüüri ääres. Mul on selles prügikotis päris palju surnulaternaid.

 

10.09.22 Tartus

 

*

Olen lapsepõlvekodu kõrvalhoones. Otsin midagi isast jäänud tööriistade hulgast, kui korraga märkan, et pumbaruumis moosipurkide ligi on meie põhikooliaegne loodusainete õpetaja Imbi Kõiv.

„Oo! Ehk saad Sina mind aidata“, hüüatan kohe. „Sina ju töötad Keskkonnaametis?“

„Jaa“

„Siis ehk saad Sa mind aidata eksperthinnangu koostamisel Härgla lubjakivimaardla (registrikaardi nr 950) uuringuruumi alal ja sellest 1 km raadiuses asuvate ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektide kohta?“

Seda küsides jookseb mu silmade ees kõrvalhoone hämaruses töövõtulepingu tekst.

„Jaa, muidugi! vastab Imbi rõõmsalt ja asjalikult. „Kohe. Panen käima.“

„Oo, kas teil on igal pool droonid?“

„Jaa, igal pool maastikul on nad meil ootevalmis.“

Tõuseme drooniga üles Härgla metsa kohale. Imbi osutab siin ja seal hoonetele, metsale ja põldudele ja küsib: „Kas see ka? See jääb ka uuringualale?“. Ma vastan muudkui jaatavalt.

Mööda heledat kruusakiviteed kõnnib noor neiu, kleit soojas suvetuules lehvimas. Lendame tast üle ja kihutame metsa kohal kõrguva tuulegeneraatori suunas.

„Ettevaatust! Me sõidame sellele ju otsa!“

„Peabki ettevaatlik olema,“ ütleb Imbi rahulikult ja enesekindlalt kõrvalistmelt ja suunab lennumasina sujuvalt generaatori pea külge. Põkkume kenasti ja astume välja.

Üleval tuulegeneraatori pea sees on kena hele kambrike nõukogudeaegse kirjutuslaua ja vanapäraste mõõteriistadega. Laua ääres istub neiu ja jälgib ilma.

„See on praktikant,“ ütleb Imbi.

Ma vaatan kambri illuminaatorist välja, all paistab väike vanalinna väljak, kus on terve rida ilusaid pruune neiusid, söövad jäätist.

Kohe hakkab minu peas üks väga seksikas itaalia vanamees alla väljakule hüüdma:

„Bella! Bella! Buena! Buena!“

Ja nii järjest kümneid ja kümned kordi. Neiud lakuvad rahulikult jäätist edasi. Praktikant kribib nõukapastakaga kehvale paberile oma tähelepanekuid. Imbi istub ja muigab laua otsas. Ja pruun vanamees muudkui hüüab üle laotuse, ülevalt generaatori peast: „Bella! Bella! Bella! Buena!“

Siis irdub minust, kükitab minu kõrvale illuminaatori äärde, ajab pea mu kõrvalt aknaaugust välja ja muudkui jätkab samamoodi. Neiud limpsivad ja ei märka midagi.

Siis hüppab vanamees alla väljakule ja hakkab neiude ümber keerlema. Lakub neid oma tähelepanuga, nii nagu neiud lakuvad oma jäätiseid, konstantse püsivuse ja ükskõiksusega, peaaegu et motoorsete liigutustega ja ei tee vanamehest välja. Ja jäätised ei vähene, kuigi limpsimine kestab juba terve igaviku. Ja vanamees juubeldab terve igaviku: „Bella! Bella! Bella! Bella!“

Kui ta ainult teaks, kes ma olen, mõtlen endamisi. Vaatan korra hoolega kirjutavat praktikanti ja laua otsas istuvat eriüksuse mustas riietuses kuulivestiga Imbit, kes noogutab mulle tunnustavalt, ja hüppan aknast alla linnaväljakule.

Minu maandumisel pihustuvad limpsijad, nii neiud kui vanamees kõigis suundades laiali, algosakesteks. Seisatan korraks tühjal ja pärastlõunakuumal platsikesel ja hakkan suvalises suunas kõndima.

Astun mööda vanalinna, lähen läbi kitsastest müürivahekäikudest, sisenen mõnda kohvikusse, kus ikka käin, kus juba ammu tean, et pärast väikeste ümmarguste lauakestega külaliste ala tuleb leti taga köök ja köögist edasi, raske eesriide taga järgmine hämar käik, mis viib taas õue, päikselisse tagahoovi linnamüüritornide juurde.

Eemal kaugel üleval kõrgub kiiskavas valguses kolossaalne tuulegeneraator. Vanalinn on selle jalamil nagu lastemäng, legolinn. Kohe legolinna kõrval on ümber generaatori jämedat jalga Härgla mets nagu sammal.

Üleval generaatori peas hämardub. Poen praktikandi kirjutuslaua alla. Lappan laua all paksu vana eestiaja ajakirjade ladet. Ajakirjade värvilised pildid liigutavad ennast. Ilusate neiude siidisukkades sääred sätivad end fotograafi jaoks, üks jalg tõuseb üle teise põlve ja jääb püsima. Praktikandi jalad on paigal, kõrvuti, ei säti midagi. Läbi kirjutuslaua nõukalaminaadi kostab vaid pastapliiatsi kribinat ja neiu pühendunud nohisemist. Ta on kuidagi suuremaks läinud, on minust kuskil viis korda suurem. Kirjutuslaud on ka tavalisest viis korda suurem. Ja ajakirjad on ka väga suured. Ma lohistan kahe käega ühe lehe jälle paremalt vasakule ja järgmisel leheküljel avaneb taas pildistik vana eestiaja ilusast värvilisest ööelust. Art déco fassaadidest kumavad soojad valgused, kinode tulikirjade ja läikivate vaskkäepidemetega avarad klaasuksed liiguvad sujuvalt lahti ja kinni ja jälle lahti. Ja neist sisenevad ja väljuvad vana eestiaja kaunitarid, daamid ja härrad, väga peened härrad. Daamidel on pikad sigaretipitsid ja vesilaineis soengud. Nad liiguvad sujuvalt edasi ja tagasi. Sisse ja välja. Eemalt ajalehe sisemusest hakkab kostma muusikat. Jah, rütmikas sving. Natuke krõbisev, nagu grammofon mängiks. Punased ja kollased lambid vilguvad sumedalt. Peened daamid ja härrad vihuvad tantsu. Lähevad tasakesi higiseks. Kuum suvi on. Lehe serval on kirjas 1935.

„Björn! Tule vaata, mis ma leidsin!“ hüüan kõrvaltuppa. „Siin on täielik tehnoloogiaime! Ma ei teadnudki, et neil oli selline meedia juba kolmekümnendatel! Väga sarnane nutitelefonidega!“

„Kuuled vä?! Täiega äge! Tule vaata!“

Praktikant sügab jalga.

„Björn!“

Lähen vaatan teise tuppa. Björn on tühjas hämaras hruštšovkatoas 1980ndate diskomuusika käima pannud ja sätib parasjagu punast prožektorit seina ääres paika. Nurgas on vana kassettmakk.

„Björn!“

„Jaa, Björn kuuleb,“ vastab ta prožektoriga asjatades.

„Tule vaata, mis ma leidsin!“

Björn tuleb minuga kaasa.

„Oo, jaa, tõesti äge,“ ütleb ta tunnustavalt.

Kuulivesti ja pumppüssiga Imbi noogutab ja on rahul.

Hüppan aknast alla linnaplatsile. See on tühi.

Jalutan nüüd paremale poole. Jälle tänavad, kitsamad ja laiemad. Jälle müürivahekäigud ja fassaadid. Astun ühest klaasuksest sisse. Lift. Sees kirjad: palat nr 1, palat nr 2, palat nr 3, praksis nr 1, praksis nr 2, praksis nr 3. Üleval avaneb koridor, kus kuldsete jalgadega nahksetel diivanitel istuvad maailma kõige rikkamad prouad ja ootavad arsti vastuvõttu. Ehh, siin pole mul vist midagi teha. Sõidan alla tagasi. Fuajee on ka eriti noobel. Kõrged laed, disainmööbel. Uksehoidjaks on hall proua krunniga kuklas, ta kiirendab mind nähes sammu, astub mu juurde ja suunab mind sõnagi lausumata välja.

Vahetult enne, kui välja astun, meenub, et sama maja taga, sügavamal sisemuses on ju tuba, kus kunagi käsitöökraami, vaipade ja keskaegsete relvade vahel magasin ja kust sai alla saali lae alla ronida ja kust mind lastelaagri algul avastati, aga mõisteti ja ei pahandatud, lasti veel edaspidigi magada. Rahvakultuurinaised on väga mõistvad.

Raeplats. Käigud. Tänavad. Väike väljak väikese barokk-kiriku kõrval. Kirik on kuidagi baierlik, ovaalse põhiplaaniga. Kiriku ees seisab suur must ja läikiv sarkofaag, kaunistatud lilledega, pitsilise valge linaga alusraamil. Rahvas koguneb. Papid asjatavad siin-sääl, valged kaasulad puhanguti kõrgel selja taga purjes. On eriline hetk. Ta on just välja toodud või just maetakse, ei saa aru. Seisan ja löön risti ette. Hakkan laulma.

Naised tulevad ligi ja kuulavad, kuidas laulan. Papid pööravad päid.

Kirst on keset lauda, ümber söögid-joogid, süldid, viinad, kartulisalat, morss, hruštšovka kitsas elutuba. Ma laulan edasi. Mul pole pükse jalas. Teised hakkavad minuga koos laulma.

Lauldakse ja palvetatakse pikalt. Keegi midagi ei söö ega joo. Vajun mu paremal käel istuva proua sülle. Ei näe ta nägu. Ei tea ta vanust. Ei tea, kas on ilus. Aga las olla.

Laulame ja palvetame muudkui. Proua silitab mu põlve. Ja nüüd juba reit. Las olla. Kristlastel peab ka vahel tore olema.

Kõik nad ongi tegelt väga lahedad ja sõbralikud. Toomas Paul ka. Millegi pärast käib ta nendel kogunemistel.

Osa pappe on paljad.

Aga kõik keskenduvad laulmisele.

Vaatan enda ette lauluraamatusse, süldi ja morsi vahele. Laulusõnad sulavad ja vajuvad laiali. Viis sulab ja vajub laiali. Toit ja joogid vajuvad laual laiali ja voolavad ümber pühaku sarga. Nihutan ennast tasakesi naise sülest välja. Ta patsutab mulle põlvele ja laseb rahulikult lahti.

Eemal seisab taburetil üks noor sihvakas dragqueen. Väga ilus. Püüan teda telefoniga filmida.

Naised hüüavad samal ajal: „Filmi! Filmi!“

Aga ma ei saa filmida, sest telo mängib mulle muudkui eelmisi elamusi, itaalia meest ja muusikat ajakirjadest.

„Filmi! Filmi! Filmi! Filmi!“ skandeerivad naised.

„Bella! Bella! Bella! Buean! Buena! Buena!“ skandeerib itaalia vanamees.

Maie Abram astub korterisse. Käib kontrollival pilgul kõik toad läbi. Kõik on tühi: praktikandituba ja Björni tuba ja kristlaste tuba ja köök. Ainult linoleum on maas.

„Huvitav, miks siin põrand kleebib,“ ütleb Maie. „Nojah, meil ka ju kleebib,“ arutleb siis rahulikult edasi. „Nii kuum aeg on lihtsalt.“

 

09.07.22 Raplas

 

 

 

 

Paka mägi (Pakamägi)

Meelde tulles riputan siia paar linki Paka mäe kohta. Esimene neist viib Osooni saatelõiguni, milles Sven Pauluse kutsel kõnelen kõrvu paigavaimu hoidja Ilse Rahkemaga. Teine näitab Mall Hiiemäele pühendatud artiklit, kus vaatlen Raikküla kärajate ja Paka mäega seotud ajalookirjutust ning kohapärimust muinasajast kuni tänapäevani. :)


http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=87496

https://www.etis.ee/ShowFile.aspx?FileVID=30902


Nõnda, paistab, et esiteks ei muutu lingid aktiivseks ja teiseks ei tööta artikli link ka kopeerides (saate link töötab). Ega siis muud soovitada kui et huvi korral võib mu artikli leida Eesti Teadusinformatsiooni Süsteemist www.etis.ee minu publikatsioonide alt või lugeda teda Mall Hiiemäele pühendatud kogumikust "Kes kõlbab, seda kõneldakse" (Tartu, 2008).


.