10. aprill 2012

Rattaga Ram Jhulas, Petraga labürindi juures

13. märts 2012, teisipäev. Öösel oli suur torm ja vihm. Katuseplekk kolises justkui seal hüppaks korraga kümme isaahvi. Tuul puhus toa läbi akna- ja uksepragude külmaks. Ärkasin mitu korda üles. Mähkusin enda sooja magamiskotti - küll oli hea, et selle kaasa võtsin. Palavamatel päevadel ajas ta mind muidugi higistama, siis magasin pea alasti, magamiskotivorst katmas vaid niudeid.

Magasin rahutu öö tõttu pea kella 11ni ja kiirustasin siis üle jõe ShantiMayi satsangile, kus tol päeval lauldi Ganesha mantrat. See kõlas taas minu seniste kogemustega hästi kokku. Õpetajatega Rishikeshis on nii nagu Eestis kirikus käies - iga kord, kui lähen, kõneldakse mulle täpselt neil teemadel, mida hetkel vajan, vastatakse küsimustele, mis on samal hommikul või eelnevatel päevadel kerkinud.

Pärast satsangi kirjutasin postkaarte. Siis viisin need postkontorisse ära. Täna on tollest teisipäevast täpselt neli nädalat möödas, aga kaardid ei ole ikka veel Eestisse jõudnud. Olen juba neist loobunud. Midagi võis viltu minna. Võisin näiteks vale maksumusega margid osta vms. Mehed postkontoris olid muidu väga vastutulelikud, teenindasid mind tund aega enne ametlikku avamisaega. Neile seletasin küll, et postkaardid on Euroopasse ja Eestisse ja olen nõus enam maksma, et nad rutem liiguks. Olen korra juba jõudnud mõelda, et äkki seda postkontorit seal ojasilla lähedal üldse polnudki, äkki ma mõtlesin selle välja. Lonely Planet näiteks ei märgi sel kohal postkontorit. :)

Siis käisin uurimas mootorratta laenutamise võimalusi. Nähes tänavatel hindude kõrval ka lääne inimesi kaherattalistel vuravat, tekkis mul poisikeselik huvi ise ka ringi kihutada. Läksin sellele kõrvaltänavale, kus asus mu esimene peatuskoht (Tourist Rest House). Olin naabruses asuva külalistemaja uksel märganud rendikuulutust. Astusin sisse. Leti taga istus väga sõbralik ja tore noormees. Ta uuris kohe järele, kas ma tahan skuutrit või mootorratast. Ma ütlesin, et võib olla mootorratas küll, sest ilmselt ei valmista käikude vahetus mulle probleeme. Jutuajamise jooksul selgus, et sel päeval on kõik rattad juba välja laenatud, kuid võin mõnel järgmisel päeval tagasi tulla.

Poiss rääkis mulle veel ümbruse loodusest ja vaatamisväärsustest. Ütles, et võib korraldada mulle mitmesuguseid matkasid. Ma vastu, et ilmselt tahame sõpradega omal käel liikuda. Siis ta ütles, et see on kindlasti ka äge ja soovitas mulle ilusaid jugasid. Siis näitas ta mulle oma hosteli ruume. Kiitis, et kusagil mujal ei ole sellist stiili ja nii suuri tube kui temal. Ta ütles, et tal on rajasthani stiil. Vaatasin ühte tuppa sisse. Sel polnud aknaid. Aga suur oli küll. Ja laes kena stukk - ilmselt siis rajasthani laadis. Käisin selle poisi juures enne meie mägimatka veel, ta pani mind tookord istuma ja ootama. Jõudsin siis jälgida sealset seltskonda. Palju kõikvõimalikke noori üle maailma. Kui Rishikeshi külastavaid inimesi natuke aega jälgida, saab selgeks, et ka neil on üldjoontes teatavat laadi stiil, teatud variatsioonidega muidugi - palju on rastapatsilisi, habetunuid, palju on suurelt ihu läbistavaid kõrvarõngaid, mida ma nimetada ei oska, palju on tätoveerituid, riided on ka kuskilt maalt korduvad - ikka alibaba püksid jne. Mäletan, et tol korral, kui seal motikalaenutuses toolil istusin, siis tuli sinna üks heledapäine eurooplane ja kurtis kõhuhäda. Ta pandi ka istuma ja ootama - ta oli üks neist naljakatest habemikest. Vaatasin, et täitsa kena noormees, sile nahk ja ilusad näojooned, aga karva kasvanud nagu merehädaline. Mina ajasin iga päev ikka hommikuti habet. Arvasin, mulle jääb natuke India päikest lõuaotsa, ehkki ma eriti sel reisil päevitada ei jõudnud. Eestis on nüüd uurinud, kas ma ikka käisin Lõunas, sest ma ei ole üldse pruun. Eile Marje koolimajas ütles, et ma olen lihtsalt natuke kollane.

Igaljuhul tol päeval ma ratast ei saanud. Tegin lihtsalt tutvust ja juttu. Olin plaaninud laenatud motokaga Ram Jhulasse minna, muuhulgas raha tooma. Siis leidsin Sant Sewa lähedalt templi vastast jalgrattalaenutuse ja rääkisin endale ühe käula kaheks tunniks 50 ruupia eest. Sel rattal polnud käike ja ta krägises igast kohast. Siiski oli temaga väga lõbus piki kahe silla vahelist teed kihutada. Kahel pool Lakshman Jhulat Ram Jhulaga ühendavat ca pooleteist kilomeetri pikkust teed on valdavalt mets või aiad ja üksikud elamud. Ram Jhula pool on tee ääres ka pingid, Shwarg Ashrami juures võib pinkidel päevasel ajal näha tohutul hulgal sadhusid. Kui esimest korda mööda seda teed tulime, oli hiline õhtu ja tee peaaegu inimtühi. Tol korral kohtasimegi babat, kes meile lahkesti Santa Mariat jagas. Jõudes paika, kus see juhtus, naeratasin rõõmsalt. Kogu sel teel oli naeru palju, sest tegin teeäärsetele hindudele palju nalja - pikk valge higise laubaga söör väiksel krägiseval rattal.


Hehe! Isa astus õuest esikusse ja hüüdis: "Meile on postkaart!" Kus hundist räägid... :)


Rahaautomaatide juures avanes idülliline vaatepilt: vägeva vana puu all tänavaäärsel rinnatisel ronisid ja istusid suured hallid languurid, keda inimesed toitsid, sealsamas palistas silla juurde käänduvat teed rida babasid. Tundsin kohe ahve toitvate inimeste hulgas ära Davidi, kellega kohtusime eelmine kord Ram Jhulas käies ja kes oli siin koos ühe teise britiga. Ajasime siis rõõmsasti juttu ja liikusime Lakshman Jhula suunas tagasi.

Teel lasin ühel tänavakaupmehel endale jäätise pähe määrida. Mõtlesin taas, et miks mitte. Eelmine jäätis holi-pidustuste ajal maitses imehea ja kõht jäi korda. Avasin papp-pakendi ja väntasin brittidega vesteldes kodu poole. Seekord pakkus aga jäätis üllatuse. See oli valge šokolaadiglasuuriga koorejäätis. Ülemisest otsast maitses ta peaaegu nagu tavaline magus jäätis, keskel aga hakkasin tundma, et jäätis muutub soolaseks. Kui lõpuni jõudsin, ilmus mu näole grimass, sest jäätis oli muutunud täiesti soolaseks! Kas see on siin tavaline?! On see taotluslik?! Või on see äpardus?! Naersime koos brittidega selle elamuse üle, jätsime hüvasti ja ma sõitsin koju tagasi.

Lubasin endale, et järgmine kord tulen Ram Jhulasse juba koos kaameratega, et jäädvustada rahaautomaatide juures avanevat ilu.

Rahamasinad ise on aga sama kummalised nagu poolmagus-poolsoolane jäätis. Automaadi peal võib olla kirjas, et kaart käib kindlat pidi sisse, tegelikult hakkab ta tööle hoopis teistpidi. Aga ka see ei ole alati kindel, sest ma mängisin seal enne kõigepealt pikalt kaarti sees hoides, siis mitu korda korraks sisse pistes ja kohe välja tõmmates, siis jälle sees hoides jne, kuni sain raha kätte. Käisin mõned päevad hiljem sama masina juures uuesti ja ma ei saanudki lõpuni aru, kuidas tegelikult selle temaga toimima peab.

Õhtul lugesin senise päeviku läbi ja parandasin silmahakkavad trükivead. Siis asutasin ennast ShantiMayi aeda, kus algas suure puu varjus labürinditseremoonia. Kogunenud oli päris palju inimesi. Ma olin tagasihoidlik ja ei nihkunud treppi mööda allapoole, kui oli võimalus osalejate hulka pääseda. Ma mõtlesin, et küllap jõuan.

Mu kõrvale istus vanem punapäine naine, kes elas meiega samas ashramis ja käis ka ShantiMayid kuulamas. Hiljem sain teada, et ta nimi on Petra ja ta on Hollandist. Meie esimestest kohtumistest saadik oli ta mulle väga sümpaatne. Järgnenud päevadel kohtusime tihti spontaanselt ja justkui mööda minnes nii meie elukohas kui linnas ning jäime tundindeks vestlema. Praegu tunnen, et täitsa igatsen teda. Mõtlesin korra, et kui oleksime üheealised, siis võiks ta olla mu kaasa. Ta oskas mind niiviisi kuulata nagu vähesed seda teevad. Ja minul oli teda samuti väga hää kuulata. Tol labürindiõhtul rääkisime neist kivilabürintidest, kõnelesin talle sarnastest rajatistest Eestis. Edasi hargnes jutt Eesti ja Euroopa pühapaikadele, sealt edasi ayahuasca tseremooniatele.

Too õhtu oli jahedavõitu, jõelt puhus aeda üsna tugev tuul. Sündmust korraldavad noormehed pidid seepärast aegajalt labürinti ümbritsevates väikestes paberlaternates küünlaid uuesti süütama. Me otsustasime Petraga, et läheme sel korral koju ja tuleme mõnel järgneval õhtul uuesti. Aega selleks oli küllalt, reis oli ju alles alanud.

10. aprillil 2012 Raplas





.

7. aprill 2012

Seljakotirändur viitab

Oi, heldeke! Avastasin praegu, et

http://seljakotirandur.com/


viitab minu blogi ja inimesed käivad siit minu India reisikirja otsimas.

Olen neil päevil katsunud hoogu võtta, et iga päev natuke reisimuljeid juurde kirjutada, kuid olen püsinud sessamas eelmises postituses vihjatud olekus, kus ei ole midagi üle ega midagi puudu, kus ei ole vajadust kirjutada. Eks see olek on mu India-käiguga ka seotud ja ses mõttes võiks mu viimast sissekannet ka osaks reisikirjast pidada. Samas katsun järgnevatel päevadel ikka meenutustega jätkata. Nõnda, et vabandan nende ees, kes siit vaid esimese nädala reisimuljed leiavad ja luban varsti lisa.

Lumiste tervitustega,

J.

:)


.

Vaiksel laupäeval

Võiksin avada poolikute reisikirjade blogi. Selgi korral hakkas reis mind ühel hetkel niiviisi kandma, et unustasin igasuguse jäädvustusvajaduse ja lihtsalt lendasin. Nüüd Eestis enam kui nädal aega tagasi olles vaatan muudkui kestva imestusega, kuidas Elu kannab, mismoodi kohalolu toimib. Ja samas on mul taas keeruline astuda mahajäänud rollidesse, jätkata reisi eel ootama jäänud ülesannetega. Teen vaikuse ja valguse juurest väljasööste, ajan asju, kannan rahasid, planeerin artikleid, siis aga tõmbun kohe tagasi Enda juurde ja mul on nii hea. Lihtsalt olla ja vaadata. Vaikida ja vaadata. Ja näha, kuidas ma vaatan endale igalt poolt vastu. Kuidas kõiki inimesed tänavatel avanevad, kuidas nende pilgud muutuvad, kui mina muutun. Kui ma ei taha neilt midagi, kui ma lihtsalt lasen neil olla sellistena nagu nad on, kui ma ei anna neile hinnanguid, kui ma püsin valguses, siis valgus voolab inimeste kaudu mulle vastu ja me naeratame muudkui lahtiselt. Ja niipea, kui mõistus tahab seda olekut omastada, kui ta tahab mulle anda eristaatust, niipea hakkab valgus kahanema. Järgneb refleksoorne püüe sest valgusest haarata, seda seisundit säilitada, aga tema järele ei ole võimalik haarata. Niipea kui hakkad püüdma, kaod püüdmisse. Ja siis on vaja lihtsalt hingata ja vaadata neid mõistuse mänge sellesama armastava pilguga ja nad sulavad üles.

Selles imelises olekus, mis on alati inimese jaoks võimalik olnud, mis ei ole kunagi kuhugi kadunud, mille juurde on nii lihtne jõuda, et mõistusel on seda raske uskuda, selles imelises olekus, kaob kirjutamise ja jäädvustamise vajadus, sest inimesel ei ole ses olemises midagi üle ega midagi puudu. Paistab, et üks olulisemaid asju, mis ma reisi ajal õppisin ja mida ma praegu üha õpin, on püsida igapäevaselt, igas hetkes, iga teo puhul vaatleja olekus. Ja see vaatleja olek tähendab ühtaegu vastuvõtmist ja vabakslaskmist. Õppisin reisil iga ilmuvat asja, juhtumit, aistingut, inimest, looma, putukat vastu võtma, lihtsalt aktsepteerima, tervitama kui osa endast, kui õpetajat. Õppisin kõike, mis ilmub armastama - tingimusteta ning samas ilma kiindumata. Kui selline hingamine üks hetk nö kätte tuleb, kui hing hakkab seda tasakesi oskama, siis muutub maailm väga suurel määral. Ma muidugi ei oska veel kogu aeg sedasi olla, ent tasakesi lähevad sellised perioodid pikemaks. Asi, mida nüüd harjutada, on püsida armastavas ja kiindumatus vaatlejaolekus ning samas täita enda igapäevaseid ülesandeid. Ja see on kunst. Vahepeal tekib mul tunne, et puhas ja vaba ja õnnelik olemine mu sees lihtsalt ei lase mul enam teha asju, mida ma sügavuti ei taha teha, mida ma teen ainult pooliku pühendumuse või mingi vana kohustuse või aeguva aate pinnalt. Näen siin taas sedasama korduvat mustrit, millest vist kõigil mu lähematel sõpradel ammu kõrini on - Jüri muudkui kõlgub enda sisemise tee ja ühiskondlike ülesannete vahel, suudab aegajalt nende vahelise lõhe ületada, suudab vahel jõuda taipamisse, et seda lõhet ei ole tegelikult olemas, et see lõhe on vaid tema peas, siis aga rebeneb jälle pooleks. Kõrgem tark minu sees vaatab ja ütleb, et nii see olema peabki, sellise tee ma valinud olengi. Mul on vaja aegajalt puhtas olemises ära käia, et siis jälle teadlikumalt tagasi tulla madalama sagedusega sfääre selle teadlikkusega integreerima. Niikaua kui ei ole enam kusagil "ära käimist", niikaua kuni puhas olemine on püsivalt tajutav koos igapäevaste ülesannetega. Aegajalt on hinges kumanud kui vägevaid tegusid võib inimene teha, kui ta toimetab välises maailmas täie kohalolu, teadlikkuse, armastuse ja kiindumatusega, kui ta haldab siinseid sfääre kui tööriistu õnne ja harmoonia loomisel.

Üks asi, mis sel vaiksel nädalal Tartus olles sügavuti kogemusse kerkis on... heh... hakka nüüd sõnastama...

Armastavas vaatlejas püsides on lihtne saada puhas ühendus maa ja taevaga. Puhta olemise kese on inimese hing, kus taevas ja maa ühinevad, kus nende valgus on üks. Allpool, planeedi pinnal laieneb valgus justkui toetavaks platooks ja üleval on samasugune valge toetus, puhta olemise toetus. Ja "toetus" ei ole õige sõna, sest sinna ei ole vaja "toetuda", see lihtalt on, või siis õigem oleks öelda: "ma lihtsalt olen". Ja see "ma" ongi kõige taga, ja sees. Ja see "ma" on teinud niisuguse asja, et ta on moodustanud maailma, kõige selle, mida peetakse reaalsuseks. Selle on ta moodustanud enda ümber ehk siis hingekanali ümber. Ja siin mulle paistab, et ma vaatan justkui pigem iseenda protsessi, et ma vaatan iseenda hinge teekonda, ma vaatan kõiki sündmusi, inimesi, enda elulugu, kogu enda isiksuse konfiguratsiooni kui enda hinge loomingut - see on sellises olekus lihtsalt nii selgelt näha. Hing on loonud endale kõik need kogemused selleks, et neist teadlikuks saada, ja kõige olulisem - saada endast teadlikuks. Selline teadveletulek käib enda karma igapäevase vastuvõtmise kaudu - ja see ei ole lihtsalt nii, et "okei, ma võtan vastu", see ei ole üks mõistuslik otsus, vaid südamega tehtud liigutused - see on pidev teadlikkuses püsimine, kus kõik ilmuv võetakse armastuse ja tänuga vastu - see kehtib kõigil tasanditel - mikro- ja makrotasandil, emotsionaalsel, mentaalsel, kehalisel tasandil, minevikku vaadates jne. Pidevalt kõike vastu võttes, sulab kõik vastuvõetav hingega kokku ja saab puhtaks. Ja rõõmsaks.

Kui me reisile läksime, siis Central Secretariati pargis oli see tunne, et me oleme kõik väga lähedal, et on vaja astuda vaid väike samm ja me oleme täiesti kodus, kohal. Olen vahepeal korduvalt näinud, et kardan seda pisikest sammu astuda, sest pelgan, et kaotan teadvuse, et kaotan keha, et kaotan selle elu jne - ühesõnaga ma ei ole veel sugugi kõike voolamisse lasknud, vabaks andnud. Klammerdun sellesse kehasse ja sellesse elusse. Tasakesi hakkab aga paistma, et see klammerdumine on ikka naljakas ja narr. Ehk siis pigem on naljakas ja narr karta minna Koju, karta kaotada selle kaudu teadvus. Justkui teadvus oleks seotud selle kehaga. Ja võimalik ainult selles kehas.

Vaatan praegu neid protsesse, mis minuga toimuvad, ja näen, et see on midagi sellist, mida kunagi gümnaasiumi ajal hakkasin õrnalt aimama, mille kohta arvasin, et ilmselt on selline asi suurte õpetajate ja valgustunute puhul võimalik, aga enamiku inimeste puhul mitte, vaevalt ka minu puhul. Lugesin sellistest hingeseisunditest ja kujutasin ette, kuidas see võiks olla, aga see ei olnud midagi reaalset, konkreetset. Praegu lähevad need asjad aasta aastalt üha reaalsemaks ja konkreetsemaks. Kusjuures hämmastav on selle protsessi tuumliigutuste lihtsus. Kes tahab, võib pikalt otsida ja harjutada ja ennast piitsutada - kõik see on kindlasti teekond ja õpetus ja juhib inimese ikkagi Koju, aga olemas on ka otsetee, lihtne tee.

Mu keha muidugi täiega tõrgub, tekitab laiskuse kuhilaid, valukoldeid, matab hinge. Vau! Vaadake milline sõna meil keeles olemas on - hinge matma! Kui mul on rinnus valus, kui minu must kops läheb raskeks, siis mul on raske hingata ja ma ütlen, et miski matab mu hinge. Ja nii ju ongi! Kui me ennast näiteks valu või eelmiste elude taagaga samastame, siis hakkab ta meie hinge matma ehk katab kinni meie tegeliku olemuse. Ja meie enda teha on, kas me matame oma hinge või ei.

Siin on minu jaoks praegu muudkui üks konks. Ma kipun ikka veel mõtlema nii, et selleks, et keha tasandile ladestunud valukogemused vabastada, tuleb nende tekkelugu lahti harutada, neid mõista ja siis minna lasta. Osalt aga tunnen, et ma võin lihtsalt kogu kupatuse lahti haakida ja ühe liigutusega andestada... aga kas see andestamine ikka käib päris nii. Kas ma saan midagi andestada, kui ma isegi ei tea, mida ma andestan, kui ma ei näe seda, mida ma andestan. Jah, ilmselt tuleb ikka palju veel läbi vaadata - just selle sama armastava ja kiindumatu pilguga, võtta üha vastu, mõista ja anda vabaks. See vabaks andmise moment siinjuures paistab tähendavat tihtilugu seda, et see, mis nö vabaneb, läheb mu enda hingekanali kaudu puhtaks. Tuleb minusse ja saab minu kaudu vabaks. Igasuguste kiusajate tontidega aga paistab nii olevat, et kui ma tajun, et miski selline läheneb ja keskendun enda seesmisele olemusele ja luban sel vaimul tulla ja vabaneda, siis nad käituvad kaht moodi - kas tulevadki ja lahustuvad või lasevad jalga, sest nad ei talu valgust. Siit edasi ma arutlen ikka, et kuhu nad siis jalga lasevad, kui kõikjal ootab neid ikka meie sisemine tõeline olemus. Ilmselt on ikka kusagil sellised nö vahevaldkonnad, tihedama, madalama sagedusega sfäärid või siis väiksema teadlikkusega sfäärid, kus on teadlikkuse alge olemas - seeme on külvatud, pärl on maasse peidetud, aga ta ei ole veel üles leitud ja kuna armastus on pika meelega, siis ta ei sunni neid sfääre. Samas ta tuletab ennast ikka meelde. Nii sisenes Jeesus siia ja tuletas siinsele meie tegeliku olemuse meelde. Jumalana võinuks ta kõik siin põrmustada, aga ta keeras inimeste ette peegli ja näitas, millises vaimuseisus inimene on - ja lasi ennast hukata. Sest ta ei klammerdunud kehasse, sest tal oli see toetus, millele ei ole vaja toetuda. Ja ta tuletas meelde, et siinses sfääris on seesama seeme ja pärl ja toetus ja valgus igal pool olemas, ainult teadmatus ja ignorants on nad kinni katnud, hinge maha matnud. Ja siis võiks edasi küsida, miks siis ikkagi selline hukkamine, mahamatmine, nö langemine on aset leidnud. See on muidugi mõistuse küsimus, see "miks". Süda ütleb taas: võta kõik vastu nii nagu ta on, võta vastu ja lase minna. Suures plaanis on see ju jumalikult ilus - ennast ära unustada ja siis teadvele tõusta. Vahel põhjustab see unustus aga sedavõrd suuri kannatusi, et tundub, et midagi on väga valesti, et Jumal ei ole niiviisi küll plaaninud, et selline disharmoonia ei ole võimalik Jumala tahte kohaselt. On kõneldud, et Looja on loonud hulga universumite süsteeme - ma täpselt neist rääkida ei tea - ja et Ta on loonud ilmasid nö sektorite kaupa - igas sektoris kehtivad omad reeglid ja on oma sagedus ja teadlikkuse tase ja kõik see meie suur kannatus on põhjustatud sellest, et mingitel põhjustel või mingite jõudude tõttu või mingi apsaka pärast sõitis üks sektor teisele servapidi sisse. Ja nii me olemegi siin sellised kõrge sagedusega olendid kohati vägagi kitsukestes oludes. Samas öeldakse ka, et see planeet siin on hingele väga suureks võimaluseks, sest siin on võimalikud väga mitmesugused asjad, erinevad kombinatsioonid, mis teistes kohtades pole võimalikud. Selle pärast on siinsest väga palju hingesid ja ka kõrgemaid olendeid huvitatud ja siia kehastumine on suur õnn. Meie planeeti on nimetatud ka eksperimentaalplaneediks ja universumi raamatukoguks, sest siin on nii palju võimalusi, palju erilaadset infot, erinevate sageduste kohalolu ja kombinatsioone.

Paistab, et see maa ja taeva ja hingekanali kirjeldus, mis mu silme ees projitseerus Mahtrasse vanaisa taluõue ühte väga varasesse lapsepõlvepilti, liikus sujuvalt üsna kosmilistele teemadele. See on ka üsna loomulik. Juba mõned aastad on mul nö kuppel väga lahti ja ma tegelikult hoian kõvasti tagasi, et mitte kogu aeg ringi lennata. Samas saabub varem või hiljem kõigile see aeg, kui nad hakkavad nägema. Selline nägemine lihtsalt tuleb, sa nö "ise" ei teegi selleks suurt midagi. Seejuures on olnud muidugi hetki, kus ma olen küsinud, kas ma mitte kõrvalseisjate jaoks säärastest asjadest kõneldes puhta hulluna ei tundu. Ja vastus on, et ilmselt tundun küll. Olen sellest teadlik ja katsun valida kohti, kus millest kõnelda. Samas olen ma väga tänulik, et elame vabas ühiskonnas ja kedagi ei represseerita selle eest, kui ta näiteks blogis enda siseilmadest kirjutab. Hulluseks peetakse tajuavardumisi siis, kui maailmale ja olemisele on seatud lihtsalt väga kitsad piirid. Kõik see, mida kogen, kogu kosmiline kraam, ei välista lihtsaid maiseid loodusseadusi, siinseid sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtuseid ja süsteeme, kõik see laseb neil sfääridel eksisteerida, kuid kõik see on palju avaram kui inimeste konstrueeritud kultuurilised ja sotsiaalsed mustrid või siinset mateeriat üleval hoidvad seaduspärad. Tegelikkus on palju avaram ja sügavam. Ja samal ajal palju lihtsam.

Ma ei tea küll, miks ma nüüd äkki täna niimoodi kirjutama hakkasin. Kõik see lihtsalt voolas minu seest välja. Kõigest sellest võiks ju produtseerida hunniku luuletusi, selle pinnal võiks sõita ilukirjanduselaevaga, aga ma ei ole seda teinud. Mulle on viimasel ajal üha tundunud, et kogemuste talletamine või nende ilukirjandusse vormimine on minu jaoks nagu odav lõbu või millessegi takerdumine või ressursiraiskamine või... Eks selline hinnang ole muidugi osa minu isiklikust protsessist. Näen, et mul tuleb saada kirjutamisega sügavuti sõbraks. Et mul tuleb temaga kokku kasvada. Sest ainult kokkukasvanuna saab tõeliselt luua. Kui kirjutamine ei ole enam inimesest võõrandunud, kui sealt on välja pestud kavatsuslikkus, kui keel voogab puhtalt loomingu pinnal, võttes nägemuste kuju, pakkudes nägemusi ja sõiduruumi lugejale - üha uuenevale kogejale - siis on kirjutamine elus ja siis olen ma temaga nõus.


Vaiksel laupäeval 2012 Raplas

.