30. august 2012

Mõisapargis


Kolmes küljes ümber ümmarguse tiigi kasvab kolm suurt tamme. Kui puid eemalt vaadata, on näha, et nende olemus on erinev, nad teevad erinevat tööd, kannavad erinevaid kvaliteete. Samas on neil ka ühiseid tegevusi ja ülesandeid. Tiigi parempoolsel küljel kasvavat tamme tajusin tulisena - selle puu kohale kerkis suur oranž leek. Vasakpoolne, mõisahäärberile kõige lähemal asuv tamm aga kiirgab jahedat ja rahustavat helesinist, on justkui helesiniste klaasplaatidega ümbritsetud ja hoiab enda sees varjul helesinist kristalli. Kolmas tamm kasvab tiigi taga ja annab rohelist ja pehmet tooni, ilmuvad samblad ja päkapikulised, puu keskel roheline piklik kristall. Kui kolme puud korraga vaatasin, nägin, et nad koondasid kõik erineva kvaliteediga valgused keskele tiigi kohale. Valguste ühisväljas moodustus puude vahele suur helendav kuppel, mis avanes taevasse. Hakkasin aimama tohutut valgusesammast, mille kaudu saab üles.

Otsustasin minna kuuma puu juurde. Seal liikusid tulised päikesevankrid. Siis läksin sinise puu juurde. Selle puuga oli mul kohe väga hea klapp. Ta pani mulle tumesinistest lihvitud vääriskiviplaatidest rüü selga ja ütles: Hoia see rüü ümber, muidu Sa ei taluks ära seda, mida nüüd näha saad. Seisin sinise puu vastas näoga tiigi poole ja nägin, kuidas nii roheline, oranž kui sinine puu hakkasid kolmest suunast jämedate kettide abil tiigiveest midagi üles tõmbama. Algul kerkisid ketid poollõdvalt. Nende küljes rippusid mudased ja sorisevad taimed. Pinnale ilmunud, jooksid ketid tiigi keskele kokku, pinguldusid ja tõid päevavalgele suure musta ja mudase känkra. See koosnes lisaks veetaimedele ja mudale ka igasugustest sajandeid tiigipõhjas vettinud ja mustunud palkidest, vankriratastest, juurikatest ja kettidest. Mustade vettinud puujuppide ja vankrirataste külge oli väiksemate kettidega seotud valgeid alasti naisi. Puud hakkasid nüüd musta känkrat vette ja välja solgutama. Noored alasti neiud olid oimetud. Ümber tiigi aga kogunesid mustade torukübarate ja frakkidega härrad ja lõid tantsu. Neil olid käes roostetanud rauast hargid. Hoidsin puu tüvest kinni ja jälgisin pöörast vaatemängu, mis kogus aina tuure. Suure musta känkra alt tõusis tumeda vee pinnale tohutu vankriratas, mis kattis tiigi peaaegu terves ulatuses. See ratas hakkas ringi käima, mööda selle servi kihutasid pisikesed mustad tõllad. Tõldade akendes vilkusid mustade härrade kuldhambad. Üleval suure ratta kohal solgutati kettidega üles ja alla valgete oimetute neidudega veest sorisevat musta moodustist. Ühtlasi oli kuulda mingit imelikku vinguvat ja väänavat natuke lonkavat muusikat, midagi nagu leierkastilikku, midagi nagu orelilaadset, kindlasti ka trummid, müntide kõlin ja vasktaldrikud.

Ma ei saanud seda möllu väga pikalt niisama vaadata, sest tahtsin kohe hakata oimetuid naisi päästma. Suunasin tiigi keskele valguskiire. Härrad lasid kohe kõik jalga. Suur ratas vajus tiigivette tagasi. Selle järel ka must kängar. Valgustasin tiiki edasi, kuni veest ilmusid nähtavale ujuvate naiste pead. Lumivalged ja mudased naised roomasid aeglaselt mööda tiigikaldaid üles. Keerasin valgust veidi veel juurde. Naised hakkasid kohe kiiremini roomama ja kadusid siis kõik erinevatesse ilmakaartesse. Oli selge, et nad läksid oma kodudesse.



.

1. august 2012

Alpipäev ja kojusõit

Kui pärast öise une kirjapanekut kohvrit pakkisin, siis jäi B mu läpakamuusika saatel tukkuma. Läbi une ütles ta, et ehk läheksin nüüd mina tunnikeseks omaette linnapeale, et ta saaks pisut tukastada.

Kõndisin siis piki Gsteigstrasset alla. Varsti jõudsin jalgrajani, mis suundus suusastaadioni poole. Teel avanesid kenad vaated mägedele. Peatänava ääres ületasin väikese oja ja keerasin paremale. Varsti käänasin kõrvaltänavatesse, et pildistada siinseid hooneid. Osa alpimajakesi on täitsa armsad, osa on oma fassaadimaalingute ja puunikerdustega naljakad ja meie maitse jaoks ehk ülepakutud, osa on tagasihoidlikumad. Linnas liikudes jätkus õhuline Baieri tunne – helesinised ja valged lipud, puhtad tänavad, korras hooned, kvaliteetse kauba ja laia valikuga poed. Inimesed olid Garmishi tänavatel aga Müncheniga võrreldes veidike teistsugused – keel kõlas teistmoodi ja meeleolu oli mõnevõrra võiks ehk öelda maapärasem.

Kui olin jõudnud ühe kiriku juurde, helistas B ja küsis, kus olen. Ta orienteerus siis kirikutorni järgi ja jõudis ca 5 minuti pärast autoga minuni. Seejärel kavatsesime sularaha välja võtta. Parkisime auto jalakäijate tänava lähedale ja läksime automaati otsima. Teel märkasime poode, mis pakkusid Lederhoseneid ja alpilammaste nahku. B hää intuitsioon juhtis meid taas õigesse kohta – käänasime paaril korral kõrvaltänavasse ja astusime ühte kaubamajja sisse, kus oligi sularahaautomaat. Võtsin 200 eurot välja. Erinevalt Eestist pakuvad masinad seal ka 100 euroseid. Ideega osta pudel mahla astusime sealsamas kaubamajas asuvasse toidupoodi, jäime aga pikemalt veini- ja napsulettide ette, et ühtteist kodustele kaasa viia. Ostsime mõlemad Deepami juhatusel Frangi veini - toredas ümmarguses pudelis. Selle viin vanematele. Nägime ka kohalikke savipudelisse villitud napse. Ma võtsin ühe õuna-pirni viina ning ühe pudeli karuvurtsu ehk Bärwurzelschnapsi, mille puhul ei saanud ma vältida mõtet, et see tuleb viia Valdole. Bärwurzel ehk karujuur on muidu üks raudrohu moodi õiega taim, aga esmapilgul kõlab ta nagu karuvurts.

Päev oli üsna palav, termomeeter näitas 28 kraadi. Autosse jõudes oli see tulikuum. Hakkasime siis Zugspitze suunas orienteeruma. Ma kaarti ei vaadanud, vahtisin endistviisi uhkeid mägesid ja nunnusid maju. Ühel hetkel, tekkis küsimus, kas oleme ikka õigel teel. Ma ei teadnud üldse, kus asume, aga B hää nina juhtis meid taas kenasti kohale.

Teel Saksamaa kõrgeima tipu jalamile avanesid üha ilusamad vaated, mida ei olnud ühel hetkel enam mõtet kaameratega püüda. Hingasin siis lihtsalt avatud akna kaudu alpiaasade lõhnu ja kujutasin ette, mismoodi ma köisraudtee peal huilgama hakkan. Eemalt paistsid kondlid Zugspitzele tõusvat peaaegu püstloodis.

Jõudsime parklasse, kus tõkkepuu juures seisis naljakas vuntside, kõvera piibu ja neoonvestiga tugevasti pruunistunud härra, kes meid viimase kolme vaba koha suunas juhatas. Pilet üles, sealt edasi jääväljale ja tagasi alla maksab 40 eurot. See tundus üsna kopsakas summa, kuid olime siiski otsustanud, et käime ära, kui juba siin oleme.

Sõit oli ilus. Ma ei hakanudki kiljuma, sest seisime turvaliselt suures kondlis. Kohe, kui tõusma hakkasime, avanes vaade Eibseele. Oli tunne, nagu oleksime lennukis, sest kogu tõus oli ca 2 kilomeetrit ja vaated sarnanesid tõusva lennuki aknast nähtavale. Köisraudteed üleval hoidvate mastide juures tegi vagun jõnksaka, mis kohe sahinal läbi inimeste käis. Pärast teist masti kadusid akna tagant kuusemetsad, avanesid lubjakivist kaljuseinad ning meid vinnati peaaegu püstloodis üle järsu serva tippu. Ütlesin B-le, et kui üleval välja läheme, siis mul on võibolla tarvis temast kinni hoida, sest muidu lähen lendu või sulan mööda maad laiali. Selline tunne oli. Arvasin, et ülal on üsna väike platvorm ja võibolla üks raadiomast. Selgus aga, et sinna on ehitatud päris suured hooned ja terrassid, mis on paksult rahvast täis. Esialgu astusimegi köisraudteelt mitmekordsesse külastuskeskusesse, kus asus muuseum ja mitmed poed ning söögikohad. Akendest avanesid vaated sulavale jääväljale ja lõunapoolsetele Alpidele. Läksime kohe treppidest üles. Välja astudes lõi meile vastu puhas ja karge õhk. Seal oli ca 20 kraadi külmem kui all. Panin kampsuni selga. Samas kiiskas päike teravalt, nõnda et B päikeseprillid kulusid tal marjaks ära.

Pildistasin kõigepealt Saksamaa kõrgeimat punkti, kuhu on püstitatud kuldne katoliiklik rist. Siis sõime natuke. Seejärel jalutasime ringi, vaatasime mägesid. Ma muudkui pildistasin, arvates, et ei saa sealt midagi, sest päike oli liiga ere ning kaugemad mäed udused. Õhtul Prahas pilte üle vaadates selgus aga, et olen täitsa kobedaid ülesvõtteid teinud. Näiteks üks vaade lumeribale, millel turnib üks poiss ja millelt parasjagu lendab üle üks lind.

Linnud on seal mäetipus väga vahvad. Need on ilmselt hakid, kes seal lahedalt tuules ühe koha peal seisavad ja inimeste väljasirutatud kätele laskuvad. Ühe alpilenduri trikid jäid ka minu videolindile.

Kui mööda terrasse edasi jalutasin, jõudsin korraga paika, kus seisis tekst: "Herzlich Willkommen in Tirol." Keerasin ringi ja nägin teisel pool käiku Baieri vappi – selge, siin on siis Saksamaa ja Austria piir. Rõõmustasin, sest olin eelmise päeva hommikupoolikul arvanud, et sõidame Saksamaale tulles ka läbi Austria, kuid olime valinud suurema tee ja nii ma leppinud, et seekord Austriasse ei jõua. Nüüd nägin, et järgmisel terrassil lehvisid Austria lipud ja oli tähistatud siinse ümbruskonna Austria-poolne kõrgeim tipp. All avanes vaade Ehrwaldi- nimelisele Tirooli külale, kuhu viis ka köisraudtee.

Jalutasime siis veel natuke taevas ringi ja imetlesime vaateid, kuni otsustasime alla jääväljale minna. Ametnik köisraudtee alguses ütles, et viieteist minuti pärast ehk kell pool viis lahkub viimane rong alla järve äärde. Jääväljal oli tore, katsusime lund. Ma kõndisin enda sandaalid lumiseks. Seal olid ka väiksed kelgud, millega oli võimalik hüplikku rada mööda alla lasta. Jäävälja ääres asub väike kabel. Teises suunas aga oli üles pandud üks uus BMW mudel, mida B usinasti pildistas. Mina võtsin kaugemalt toredaid kaadreid taevas jalutavatest inimestest, bemarist ja B-st. Korraga taipasime, et meil tuleb ruttu rongi peale minna. B läks ees, ma jäin veel jääväljale paari pilti tegema. Siis aga jooksin alla jaama. Sain napilt rongi peale. Olin taas hoitud. Kaasaarvatud B poolt, kes seisis ukse vahel ega lasknud rongil liikuda. Kui me rahvast pungil rongi ukseastmele istusime, selgus, et stardini on jäänud veel ca 10 minutit. Siis sõitsime alla. Olime mõelnud, et küllap sakslased juba selle rongi kuidagi sinkavonka mäest alla opereerivad. Selgus aga, et nad on oma kõrgeimale tipule kaevanud ca 4 ja poole kilomeetri pikkuse tunneli! Sisuliselt on seal tegemist mägimetrooga. Kui rong sõitma hakkas, kaldusime tugevasti viltu. Kallak oli nii suur.

Keset mägimetrood märkasin mööda vilksatavat väikest nišši väljavalgustatud pühakujuga. Paistab et sealt Ta mu unne kumaski.

Sõit kestis päris pikalt, vast ca pool tundi. All astusime uuesti ligi 30-kraaisesse leitsakusse. Tunne oli tore, üleval sinasid mäed, Zugspitzele oli tekkinud väike pilvetups. Lasin B-l teha endast reisi lõpupildi – ronisin parklat piiravale palgile ja tõstsin mägede taustal rõõmsalt käed.

Lõpetan nüüd ka selle lõigu reisikirjast. Kell on 14:06 Eesti aja järgi. Hakkame Tallinna maanduma.

*

Need viimased read kirjutasin 25. juuli pärastlõunal lennukis. Täna on 1. august, lisasin senisele just ühe  puuduva jupi ja paistab, et sellest saab esimene reisikiri, mille täiesti lõpuni kirjutan. Iseküsimus on muidugi, kas ta ikka on päris see asi, mille peale nõnda palju aega kulutada. Samas mulle tundub, et vaid niiviisi rohkem kirjutades ongi võimalik välja kujundada napim ja täpsem laad, mis avab kõige olulisema.

Tagasi Münchenisse hakkasime Garmischist sõitma miski kella kuue ajal õhtul. Õigemini sellal saime suure tee peale. Kella 11 ajal olime Prahas. Vahepeal tegime paar peatust ka. Ühes bensujaamas käisime söömas. See jaam oli kuidagi räsitud moega. Pole ka ime, sest selliseid teeäärseid bensiinijaamasid on Saksamaal kummaliselt vähe. Kiirteesõit on aga üks äge asi. Pärast seda reisi tundub mulle, et võiksin millalgi ka oma autoga Saksamaale minna.

Prahas pesi B bensujaamas auto puhtaks, ma ostsin paar võileiba, ühe õhtuks ühe hommikuks. Uni tuli pikk ja kosutav. Hommikul sõitsime taksoga lennujaama. Juht näitas tee ääres väikest kõrtsi, kus Václav Havel käis nõukogude ajal oma sõpradega nõu pidamas.

Lend kujunes väga lahedaks. Olime samas reas B töökaaslaste ja tuttavatega. Istusime varuväljapääsu juures, nõnda et ruumi oli laialt. Ilm oli akna taga valdavalt pilves, nõnda oligi hea reisikirja kirjutada, millele tuleks lisada nüüd veel vaid üks unenägu, mille panin kirja märkmikku.

Kell on seitse, lähen Jakobsi juurde õhtust sööma. Mari pidi pannkooke tegema. Võtan kaasa oma hapukoore ja parmesanitüki. Suur osa suvest on veel ees. Tartus on tore. Viljad valmivad.

.

Alpiuni

Olin ühes nõukogudeaegses kontorihoones, mis oleks justkui kokku pandud Rapla KEKi kaheksatahulisest peamajast, Estoplasti sööklast ja hoopis kusagilt kolmandast kohast pärit avarast autoparklast, mida ümbritsesid puud. Maja oli õhtuselt vaikne, üleval kaheksatahulises saalis oli mõnda aega tagasi lõppenud etendus, tuled olid kustutatud. All söökla fuajees liikus suure harja ja lapiga koristaja, kes ei teinud väljagi, kui isaga temast mööda läksime. Üleval saali keskel seisis ümmargune peegelsiledaks lihvitud graniitlaud ja selle peal mingist tundmatust kivimist samuti ülipeenelt lihvitud lapikud ovaalsed munakad. Läksime isaga laua juurde ja hakkasime raskeid kive libedal graniitlaual ringikujuliselt liigutama.

Korraga tuli mulle kõik meelde: ma olin seal mitu korda varem käinud, isa ja õdedega, ja neid kive laual ringi ajades UFOdele energiat andnud. Mind hämmastas, kuidas olin saanud selle ära unustada ja kuidas nüüd äkki kõik korraga meelde tuli. Kive edasi liigutades hakkas laud tasakesi üles poole tõusma. Üleval järgmisel korrusel avanes väike kaheksakandiline helevalge ruum. Kerkisime graniitlauaga ruumi keskele. Seal sirutusid meie kohale kõikvõimalikud kõrgtehnoloogilised aparaadid – igasugused sondid ja vardad ja andurid ja mõõdikud. Jätsime seepeale kivide liigutamise katki ja laud jäi poolel teel seisma. Mõtlesime, et kas on ikka hea praegu kahekesi sinna üles minna. Pealegi on need rasked kivid mõeldud liigutamiseks enamatele, et saada täies mahus vajalik energia kätte. Samal hetkel jooksis saali Marju ja hüüdis alt üles: "Lõpetage kohe ära, praegu ei ole õige aeg! Mul on vaja lastega enne kontsert ära pidada!" Mulle endale tundusid need ülemise ruumi katseriistad ka kuidagi kahtlased ja me laskusime alla. Tagasiteel fuajeest läbi kõndides oli halli lapiga koristaja ikka veel seal ega teinud meist endiselt välja.

Kui õues oma auto poole astusin, jooksis minu juurde väikest kasvu veidi ümarikupoolne hirmunud näo ja higiste oimukohtadega mees. "Meil ei ole mingit lootust, " sosistas ta kiiresti ja väriseva häälega. "Kõik on UFOde kontrolli all, nad teevad meiega katseid. Ka teiega." Siis ta jooksis minema. Jooksin talle järele. Sisenesime ühte pikka autotunnelisse ja jooksime vaikides. Eemal autotee kõrval tunneli seina ääres kõndis keegi heledas valges rüüs rahulikul sammul. Kui tast mööda jooksime, märkasin, et see on Kristus. Mees viskas hirmust punnis silmad üle õla ja hingeldas: "Tema on ka UFO!" Jooksime edasi, kuni jõudsime naftatankeri sisemusse. Laeva ahtris ütles hingeldav ja higist tilkuv mehike, et talle aitab, et ta ei taha enam sellises maailmas elada. Ta hakkas üle reelingu ronima, et pimeduses mustavasse vette hüpata. Ma kiskusin ta tagasi, surusin enda vastu ja sosistasin kõrva: "Palun jää, kasvõi ainult meie pärast."

Hiljem läksin üksinda kontorihoonesse tagasi, lihtsalt vaatama, mis seal siis ikkagi toimub või toimunud on. Parkla oli pime ja tühi, aga koristaja nühkis ikka fuajees. Tundus nagu oleks ta justkui tööta jäänud valvur, kes ei oska millegi pärast oma ametipostilt lahkuda ja on võtnud ajaviiteks seal vahetpidamata põrandat nühkida. Või ta siiski on ikkagi valvur ja teeb enda tööd lihtsalt nii hästi, et keegi ei saa aru, et ta siin tegelikult kõikidel sisenejatel silma peal hoiab. Igaljuhul kui temast möödusin, paistis ta sama apaatne nagu ennegi. Läksin treppidest üles hämarasse saali. Hõõrusin laua peal kive ja tõusin ülemisse heledasse ruumi. Seal nägin seiskunud aparaatide all laual humanoidilaipa – kortsus halli naha, pikkade jäsemete ja suurte silmadega. Mind haaras pöörane hirm. Täielikus paanikas paiskusin selle laiba juurest eemale ja ärkasin siin Garmisch-Partenkircheni alpimajakeses. Samal ajal tuli mulle kõik veel selgemini meelde. Me olime isa ja õdedega käinud korduvalt selles saalis kive liigutamas ja UFOdele jõudu andmas ja tegelikult oleme me ise ka UFOd, lihtsalt inimesteks kehastunud.

Akna taga varases hommikuhämaruses kumasid Zugspitze kontuurid, süda peksis, hotellitoa lae all lendas tiirutades kaja mu paanilistest õudusoietest, automaatselt hakkasin lugema Meie Isa palvet. See lülitub taolistes situatsioonides tööle hinge põhiomadusena. Palve läks kaks korda segamini. Kolmandal korral tuli välja. Kui silmad uuesti kinni panin, olin hetkega unes tagasi selle laiba juures ja kohe täitis mind taas see ehmatav informatsioon, mis oli meenunud. Püüdsin veel korra silmi sulgeda, aga kohutav pilt peletas mind uuesti välja hotellituppa.

Tõusin siis istukile, keskendusin ja otsustasin rahulikult ja teadlikult vastu võtta selle, mida mulle näidata tahetakse. Panin silmad kinni ja läksin puhta teadvuse valgel laiba juurde tagasi. Vaatasin talle rahuga otsa. Ta oli päris armetu. Niipea, kui lähemale läksin, avanes humanoidi kõht ja sealt hakkas välja lendama tuhme värvilisi rõngaid. Tuhmide valguste hoovus lähtus kuskilt teiselt poolt siinset reaalsust. See laip oli nagu värav. Samas need värvid näitasid ja mu sisetunne ütles, et midagi on siin tõsiselt paigast ära, et see dimensioonide vaheline avaus ei ole terve. Tundsin, et mul ei ole õige sellesse kanalisse sisse minna, vaid et mul on vaja seda olukorda siitpoolt tervendada. Suunasin siis puhast teadvust, armastust, valgust, kutsusin teisi kõrgemaid olendeid appi. Seepeale läksid värvid kirkaks ja hakkasid kiiresti liikuma. Käima läks selline hoovuste möll, millele mõistus järele ei jõua. Ufonaudi laiba kohale tekkis hele tohutusuur kanal. Ütlesin kaastöölistele ja Jumalale, et ma ei lähe sealt sisse, ainult vaatlen. Otsus vaid vaadelda lükkas asjad veel kiiremini liikuma. Maa ja selle teise dimensiooni vahel hakkasid valgused kihutama. Mitmel pool üle maakera aimasin kindlaid kohti, kust valgus sisse ja välja kihutab. Kui selle valgusega ennast kooskõlastada, on võimalik ülikiirelt ka ruumis ümber paikneda, olla igal järgmisel hetkel ükskõik kus. Korraga tajusin, et kihutava valguse avaused asuvad minu enda teadvuses, et see valguse möll käib kõik minu enda sees, et ma ulatun selle valguse kaudu väga kaugele, et olen terve planeediga ühenduses. Tundsin kogu enda olemusega planeedi olemust, tundsin enda keha samasust Maaga. Ja samas adusin taas kogu selle mängu illusoorsust, nägin kõige taga paistvat valgust, kes on loonud kõik olemasoleva, kellesse on olemasoleval sügavaim tung tagasi sulada, et selle sulamise ajal olla ühenduses kõigi teiste sulajatega, kõigega, kes ja mis on loodud.

Korraks, enne kui valguse liikumine mõistusele täiesti haaramatuks muutus, vilksatas veel, et üks koht, kust valgus sisse ja välja kihutab, asub Pariisis Jumalaema kiriku põhjaseinas. Oli näha, kuidas helesiniselt läbipaistvad inimesed selle kaudu sisse ja välja vuhisevad.

Tegin siis silmad lahti ja olin toimuvast ikka hämmingus. Mõistus näitas muidugi jälle ohutuld ja ütles, et siit saaks ilmselt taas mitu toredat diagnoosi. Süda aga rahustas ja ütles, et nüüd tuleb vaid paluda sujuvust ja kinnitada sidet Loojaga, kes viib meid enese kaaslastena läbi kõige hämmastavamatest kogemustest.

Kristus on UFO. Või tuleks öelda IFO. :)


24. juuli 2012, kell on 11:36, B loeb rõdul Lonely Planetit.


.

Käisime korraks Münchenis, õhtuks Alpides :)

Esmaspäeva hommikul ärkasin vara ja hästi värskena. Kell oli ca 8. Aknast paistis päikesevalguses linnus. Käisin dušši all. B veel magas. Panin kohvri kokku. Kui B. oli ärganud, pakkis temagi asjad ja läksime alla sööma. Hommikusöögilt jäi meelde üks väga suurt kasvu naine, kes oli toiduga lõpetanud ning istus enda ette õhku põrnitsedes täiesti liikumatult. Kogu selle aja, mis meie sõime. Ilmselt oli tal, mida mõelda.

Taas mööda sillutist oma kohvrit krobistades, jõudsin raeplatsile. B käis sularaha tooma. Raekoja juurde olid jõudnud jaapanlased. Päev paistis palav tulevat. Taevas oli täitsa selge. Ootasin siis parklas natuke, kuni B sularahaga tuli. Mööda jõge liikusid laisalt mõned kummipaadid, milles inimesed päikest võttes vedelesid. Kellad lõid 10.

Kui B parkimise eest maksta katsus, siis selgus, et aparaat ei söö paberraha. Münte meil aga ei olnud piisavalt. B suhtles automaadi küljes oleva telefoni kaudu parklat haldava firma töötajaga, aga asi ei paranenud. Märkasin, et parklasse sõitis üks Saksamaa numbriga auto. Läksin sellest autost väljunud inimeste juurde ja küsisin, kas nad vahetaksid mulle Tšehhi paberraha mõne euromündi vastu. Sakslased olid väga vastutulelikud – ema, isa, teismeline poeg ja ilus kollane koer. Automaat aga oli selleks hetkeks otsustanud, et ta ka münte ei söö ja oli selle asemel alla neelanud B parkimispileti. B helistas uuesti. Nüüd ei soovitatud enam uuesti ja uuesti proovida vaid paluti natuke oodata. Miski kolme minuti pärast sõitis hooga meie juurde parkimisfirma auto, mida juhtinud mees sobras natuke kümnete võtmetega kimbus, avas siis masina, võttis B-lt vastu vajaliku summa ja lasi meid tõkkepuu juurest välja. Ehkki tehnik jõudis väga ruttu kohale, olime meie aparaadi juures ikkagi 40 minutit kulutanud ja meie saabumine Münchenisse lükkus hilisemale. Otsustasin, et helistan siis, kui kell hakkab kaks saama, teelt Deepamile ja ütlen, et jääme nii tunnikese hiljaks.

Tee oli kena, mägine. Šumava rahvuspargi alal avanesid ilusad vaated järvedele. Näha oli palju jalgrattamatkajaid, kes siin-seal mägiteedel rühkisid või mõnel kõrgemal kohal peatunud olid, et alla vaadata. Aegajalt läbisime väikeseid asulaid. Ühe asula eel sõitsime natuke kena punase auto taga, mille aknast vaatas välja suur must koer.

Peagi jõudsime Saksamaale. Läbisime taas ühe mahajäetud ja rohtukasvanud piiripunkti. Hiljuti olin sellist näinud Iklas. Saksamaal läks tee natuke paremaks, asfaldile tekkisid ka valged ääre- ja telgjooned. Loodus oli aga ikka sama, teed kitsavõtu, mägised ja käänulised. Sellistel teedel ei ole peaaegu üldse võimalik möödasõite teha, iseäranis suurtest autodest. Nii me sõitsimegi üsna pikalt ühe rekka taga, 60-70-kilomeetrise tunnikiirusega. Seal, kus oli tee-ehitus, oleksime pidanud keerama paremale, aga sõitsime otse ja jõudsime ikkagi Passausse, ehkki see ei olnud meil plaanis. Olime kavatsenud kiirteele jõuda Passaust veidi põhja poolt. Samas Passau külje alt pääses samuti kohe kiirteele ja ajaliselt me ilmselt eriti palju ei kaotanudki. Passau linn tundus enda kirikutega kena, nägin esimest korda elus ära ka Doonau.

Jõudnud kiirteele, tegime üsna varsti pisspeatuse – selleks ettenähtud parklas, kus asub lisaks saksapäraselt suurele ja puhtale avalikule wc-le ka roheala laudadega, kus einestada. Piki parklat oli iga viie meetri taha paigutatud suur prügikast. Kiirtee mühises sealsamas põõsaste taga ja eritas päikeselõõsas kummi, asfaldi ja heitgaaside lõhna. Samas tundus parklas kõik ikkagi kuidagi puhas ja korralik.

Saatsin teelt Deepamile sõnumi, et saabume kl 15. Sõnum ei läinud algul kohale, siis tegin nalja pärast katset ühe nulliga numbri alguses – sedasi läks kohale. Pärast selgus, et Deepam oli mulle andnud enda korteri lauatelefoni numbri, millele ei saagi sõnumit saata. Igaks juhuks siis ikka helistasin talle. Ta ütles, et on kodus ja ootab meid siis kl 3.

Seda, kuidas kiirteel sõit edeneb, ei jõudnud ma nende päevade jooksul ikka ära imestada. Nüüd tagasi Eestis olles, tundub siin liiklus ikka veel jube aeglane, teed kitsad ja ohtlikud.

Münchenisse jõudes hakkas B intuitiivselt orienteeruma, sest meie kaart oli liiga üldine. Ta on enne mitu korda Münchenis käinud ja triivis kenasti kesklinna välja. Me olime Krumlovis Google´ist järele vaadanud, kus Deepami kodutänav asub ja jätnud meelde, et see on jõe ja muuseumi lähedal ehk siis üsna kesklinnas. Hämmastav on see, et tänu b üliheale mälule ja intuitsioonile, sõitsime me täpselt õigele tänavale ja väljusime autost punkti pealt kell 15. Pealegi oli täpselt meie jaoks Deepami maja ees üks vaba parkimiskoht. Kui B autot tasakesi paika ajas, siis vaatas seda kõnniteelt pealt paar keskealist sakslast, kes meie väljudes kohe asja paari sõnaga muhedalt kommenteerisid. Poetanud Krumlovi automaadist üle jäänud euromündid automaati, läksime ja andsime all värava juures kella. Seejuures on taas huvitav, et esimene nimi, millele mu silm uksekella juures langes, oli Deepami ristinimi.

Koridoris tõusime mööda vanu puutreppe üles. Treppidel olles helistas mulle Maili ja tahtis rääkida Liinatsurrõ etteastest folgi avamisel. Ma ütlesin talle, et räägime pärast poole, sest jõudsime just Deepami ukseni, mil oli juba avatud ja kust mu India sõber juba välja vaatas.

Tervitasime südamlikult. Deepam ütles, et ta ei mäletanud, et ma nii pikk olen. Eks me vast ja suhtlesime Rishikeshis peamiselt restoranilaua taga või kusagil patjadel istudes. Deepami korteri koridor oli mõnusalt jahe. Võtsin kohe kingad ja sokid jalast ära ja tundsin ennast kohe hästi koduselt.
Kõigepealt pakkus Deepam meile juua, küsides, mida me eelistame. Meile meeldis mõte kodusest rabarberijoogist. Ta võttiski siis ilma siltideta klaaspudelil punni pealt, segas meile kosutavat jooki ja tegi ettepaneku minna üles katusele. Tõusime siis piki kitsast treppi ülemisele korrusele, kust pääses pisikesele rõdule, kuhu mahtus üks väike laud kolme inimese jaoks. Laua ümbrus oli mitut värvi lilli ja köögitaimi täis istutatud, teiste seas pisikesed tomatid. Üleval katusel lehvisid päikeses antenni külge kinnitatud tiibeti palvelipud. Toas olime kõndinud läbi puhaste valgete ruumide, kus mängis Indiast kaasa toodud muusika. Ülevalt rõdult paistis vaade linnale, muuhulgas ühele kirikule. Tundsin end korraga väga hästi, nagu oleks oma koju tulnud. Jutt hakkas ka kohe ladusalt jooksma. Kinkisin Deepamile raamatu Eestist. Filmisin ja pildistasin natuke.

Siis küsis Deepam, mis meil plaanis on ja meie vastasime viisakalt, et tahaksime minna kuhugi sööma. Küsisime, millist kohta ta meile soovitab. Ta ütles, et ennekõike soovitaks ta enda kodu ja iseenda tehtud toitu. Meie ei saanud sellest keelduda. Läksime alla kööki, Deepam valmistas salati ja pastaroa ning meie istusime laua taga ja ajasime temaga juttu.

Deepam on arhitekt ja töötab kodus. Tema katusekorteris on kaks töötuba, kus võis näha kõikvõimalikku joonestamistehnikat ja suuri printereid ja projekte. Huvitav, et juba teist korda satun ma Saksamaal arhitekti koju, kus on näha tema töötubasid. Hamburgis elas ju Annika samuti arhitekti peres. Lisaks töötubadele, köögile ja rõdule on Deepami korteris veel väike teise korruse tuba, kus leidus raamatuid ja põrandapatju, üks magamistuba ja kena elutuba diivani, raamaturiiuli ja taas vaipade-patjadega. Täiesti ideaalne koht elamiseks – puhas, avar, minimalistlikult sisustatud, kesklinnas, ilusa vaatega. Selgete ilmadega ja iseäranis siis, kui puhub kuum ja ühtlane tuul ehk föön, paistavad Deepami rõdult ka Alpid. Seda ütles ta hiljem, kui olime linnapeal. Rõdul olles ei osanud vaadata.

Kui toit valmis, läksime seda taas üles rõdule sööma. Ja jutud muudkui jooksid – Saksamaast ja Eestist ja Tšehhist ja loodusest siin ümber. Deepam ütles, et ta oli aru saanud, et me jääme pikemalt tema juurde. Mina aga teadsin, et nädalavahetusel pidas tema pere ta isa 90. sünnipäeva ning et kolmapäeval sõidab Deepam koos oma kaasaga puhkusele Itaaliasse. Mulle tundus, et on igati loogiline, et sellise tiheda graafiku juures on meil võimalik vaid pool päevakest koos veeta. Selle poole päeva jooksul sai nüüd selgeks, et võin alati Münchenisse ka pikemalt külla minna ja et see linn on tõesti lahe koht. Saan nüüd täitsa aru, miks B on suur Müncheni fänn.

Kui olime lõunasöögi lõpetanud, läksime linna peale väiksele jalutuskäigule. Esimesed minutid jalutanud, märkasin, et tänavatel tekib inimestega kuidagi väga kergesti silmside ja hää kontakt, inimesed tänavatel tundusid kuidagi palju omasemad kui Prahas. Nad olid kuidagi avatumad. Samuti võlus mind Müncheni elanike riietumisstiil – seal võis näha väga hea maitsega valitud rõivastust. Mulle jäi kohe silma ka see, et turistidele suunatud poed pakuvad igaüks isemoodi põnevat kaupa – näiteks postkaarte võis kohe esimestelt tänavatelt leida väga mitmesuguse vahva kujundusega. Prahas mulle tundus turistikoli igalpool ühesugune olevat. Ma võibolla teen nüüd Prahale natuke liiga ka, sest tean seal leiduvat ka kvaliteetseid suveniiripoode – näiteks linnuses, aga Müncheni tänavapilt oli ikka märgatavalt teistsugune – ei olnud sellist kitši koli iga nurga peal. Väga meeldisid mulle Müncheni linnapildis ka jalgrattad ja suured rattaparklad. Selle linna tunne kokku on kuidagi lahe, õhuline, puhas, kvaliteetne, avatud. Selle meeleoluga sobivad hästi kokku Baieri helesinise ja valgega lipud.

Deepam viis meid kõigepealt linna parimasse jäätisekohvikusse. Teel olin katsunud Mailile helistada, aga selgus, et ka suunakoodiga see millegi pärast ei õnnestu, eks ma kasutan praegu üht eriti vana telefonijunni ka. Igaljuhul tuli mul Mallaga asju ajada isa kaudu ja nad kumbki ei tõstnud vahepeal toru. Nii helistaski isa mulle tagasi täpselt sel hektel, kui mul tuli jäätist valida. Ütlesin siis kiiresti enne kõnele vastamist, et pange ka selline nagu B-l – suur vahvel ja kolm palli. See hetk oli natuke närviline ja piinlik, sest selgus, et Deepam teeb meile jäätised välja. Oleks ses olukorras tahtnud rahulikum olla. Ka edaspidi linna peal liikudes oli mul natuke keeruline olla, sest Deepami ja B tempo oli selline, et ma ei jõudnud oma kaamerakoliga kuidagi järele. Tegin juba niigi vähe pilti ja ei filminud peaaegu üldse ja otsustasin ühel hetkel, et ei jända enam kaameratega. Siis läks kohe olemine rahulikumaks. Sain lihtsalt vaadata - hooneid ja inimesi.

Deepam viis meid kõigepealt Viktualienmarktile, kust ta käib ka ise mahedat talukaupa ostmas. Turg jättis väga hää mulje – valik oli väga lai ja kõikvõimalikku ökoloogilist toodangut paistis seal tõesti külluses leiduvat. Pärast turgu juhatas Deepam mind majatarvete poodi. Selle suure ja peene poe kohta majatarvete kauplus öelda ei kõla üldse õigesti. Aga kuidas siis öelda? Kodukaubad on vast parem, jah. Ühesõnaga juhatas Deepam mind kesklinna kõige paremasse kodukaupade poodi, et saaksin meie perele osta uue klaasist teekannu, milliseid viimasel ajal enam Eestis ei müüd ja mida Saksamaal leidub. Olin kunagi emale kinkinud ühe sellise imeilus ümmarguse klaasist teekannu, millel ei ole ühtki plastmassosas ja milles on väga ilus vaadata, kuidas heinad tee sees ringi ujuvad nagu akvaariumis. Siis muudkui püüdsin endale ka leida sellist kannu, aga Eestist olid nad millegi pärast kadunud. Möödunud jõulude ajal juhtus kummaline lugu: Maili oli käinud etendusega Hamburgis ja tõi mulle soovitud klaaskannu jõulukingituseks. Täpselt jõulude eel läks aga emale kingitud kann katki. Nii oli mul nüüd põhjust uue järele minna. Kui poodi sisse astusin, leidsin üsna pea klaaskannude osakonna – seal oli neid tõesti igat masti, enamjaolt ikka mingi plastmassosaga. Samas leidus ka terve riiulitäis puhtalt klaasist teekanne. Rõõmsalt valisin siis sealt perele ühe suurema, täpselt samasuguse kujuga kannu nagu emale olin kinkinud, ja endale väikese - nii kahe teetassi jagu mahutava iluduse. Kannud maksid kokku miski 70 euru. Deepam ütles, et see on üsna soodne hind, arvestades seda, et tegu on kesklinnas asuva poega.

Jalutuskäigu järel tundus hää mõte olevat minna kohvi jooma ja kooki sööma. Deepam viis meid oma täna lähistele kohvikusse. Ma tellisin tee, teised kohvi, ma ka juustukoogi, B aga magusa knöödli. Juustukoogi sain kohe letist kätte, aga knöödliga läks jube kaua aega, tund aega küll. Ettekandja vabandas, et neil on all saalis pidu ja palju tööd. Ajasime siis pikemalt juttu. Deepam rääkis oma India-reisidest – kuidas ta 1970ndate lõpul läbi Bulgaaria Indiasse hääletas ja kuidas ta poleks ääre pealt Bulgaariast enam välja pääsenud, sest jäi kohalikele ametnikele linnaväljakul kahtlustäratavana silma – ta ütles, et kandis tollal üleni oranži. Deepam on Osho õpilane ja käinud kümmekond korda Indias ja ilmselt läheb veel. Ka mina lähen ilmselt veel. Nüüd ehk juba konkreetsema sihiga, mitte enam niisama ringi ahmima vaid vast mõnele konkreetsele kursusele.

Jutud kerisid ühel hetkel sõja teemade juurde. Deepam rääkis, et tema pere läks sõjas väga õnnelikult. Maja, kus nende korter asus ja kus Deepam praegugi elab, jäi ühena vähestest pommitamisest puutumata. Tema ema aga kõndis kord pärast pommitamist tänaval, kui üks viitsütikuga pomm lõhkas tema kõrval maja, mille ülemine osa lendas üle ema pea ja sadas tänavale hunnikusse, nõnda et Deepami ema jäi õhkulennanud maja ja tänavale lennanud kivihunniku vahel seistes ellu. Kui Deepam oli parasjagu selle jutu ära rääkinud, jõudis kohvikusse ka tema kaasa. Samal hetkel jõudis ka B magus knöödel. Ja saabus ka tänavamuusik, lõõtsamees, kes peatus meie kohviku juures natuke. B sõi knöödlit ja me vahetasime veel mõned sõbralikud laused, tõmbasime tasakesi otsad kokku. Deepam tegi meile taas üllatuslikult kohvi, tee ja koogid välja. Jalutasime siis taas Klenzestrassele ja jätsime rõõmsalt hüvasti.

Kui Münchenist õhtuhämaruses välja orienteerusime, siis muudkui tundsin imelikku valu – justkui ikkagi liiga vara pidime nende toredate inimeste juurest lahkuma. Deepami kaasaga oleks olnud ka huvitav pikemalt juttu ajada.

Kaua ma ei saanud valutada, sest peatusime peagi kiirtee ääres ühes väikeses bensiinijaamas. Seal töötas vaid üks mehike, kes müüs meil muhedasti natuke süüa ja Müncheni kuulsaid õllesid. Käisin seal ka kempsus, mis oli ultramoodne – iga pissuaari peale oli kirjutatud, et tegu on ilma vee ja keemiliste lisanditeta töötava ökoloogilise süsteemiga. Kui käsi pesin, küsis lisaks meile ja poemüüjale ainsana jaamas nähtud mees mult, kas olen hääletaja ja kas tulen Hollandist.
Bensiinijaama ümber lõhnas hämarduv õhtu väga värskelt heina järele. Kui edasi sõitsime, ilmusid eespool tumendavad alpid ja nende kohal kollane noorkuu. Tee oli siin eriti kvaliteetne, kolmerealine kiirtee, mida mööda rikkad münchenlased Alpidesse puhkama sõidavad. Meie sihiks oli Garmisch-Partenkirchen. Jõudsime kohale nii kella poole 11 ajal. Linn oli täiesti vaikne ja inimtühi, kõik alpimajakesed magasid. Sõitsime ühele kõrvaltänavale, võtsime välja minu läpaka, et B mälupulga pealt öömaja leidmiseks kaarte vaadata. Orienteerusime siis kõigepealt jalakäijate tänavani, siis liikusime alt peatänava kaudu ja jõudsime lõpuks mööda mäekülge kulgevale Gsteigstrassele, mille ääres olid mõned villad ja alpimajakesed. Leidsime ühe hotelli, aga selle nimi ei olnud täpselt selline nagu meie broneertid hotellil. Sõitsime siis veel ülespoole, kus tee tõusis okaspuumetsa vahele. Graffitiga kaetud alajaama juures keerasime otsad ringi ja sõitsime alla tagasi. Siis andsime selle hotelli juures uksekella, kus juba ennist olime peatunud. Uksele ilmus väiksemat kasvu noormees, laheda olemisega, natuke õlut maitsnud. Paistis, et ta vaatas kusagil maja sisemuses telekat, muidu oli hoone peaaegu täiesti pime – vaid köögiruumis kumas sinine valgus. Ta juhatas meid kohe üle, ütles, et ei ole meil registreerida vaja ega midagi, küllap hommikul jõuab. Asi, mis teda aga huvitas, oli, kas meil sularaha on. Ma koukisin enda 50-eurosed välja – see pilt rahustas teda ilmselgelt ja ta läks alla tagasi.

Hotellitoas võtsid meid vastu nunnude maalingutega kapikesed ja voodi. Kraanikauss oli voodi peatsis, dušširuum asus koridoris. Ukse juures märkasime, et sellele alpimajakesele oli antud 4 tärni, aga meile tundus, et päris 4 tärni ta väärt ei ole. Samas olid voodid kenad ja puhtad ning rõdult avanes uhke vaade ümbruskonna mägedele ning suusahüppetornile, mis oli valgustatud. Parasjagu siis, kui rõdule jõudsime, kustutati suusahüppetorn ära, viidi meid justkui ajas tagasi. Näha jäid vaid tumedad mägede siluetid ja täiesti tähine taevas. Linnutee oli hästi valge. Olin üsna väsinud ja tahtsin kohe magama minna, aga vaade ja koht ja mu reisikaaslane olid seda väärt, et paar õlut rüübata. Peagi läksid jutud lõbusaks ja kõne valjemaks. Ühel hetkel kuulsime, et kõrvalrõdul tehakse uks lahti ja keegi naisterahvas ütleb uniselt läti aktsendiga: "Could you please be a bit more..." – "Quiet," lõpetasin ma. Olime enne retseptsioonis kuulnud, et tõesti on lisaks meile ka lätlased. Nüüd selgus, et nad on ka siin lausa meie naabrid. See ajas meid väga naerma. Mugistasime siis naeru summutades ja sosinal edasi, kuni õlled läbi.







1. augustil 2012 Tartus tagantjärele meenutades


.