Kui pärast öise une kirjapanekut kohvrit pakkisin, siis jäi B mu läpakamuusika saatel tukkuma. Läbi une ütles ta, et ehk läheksin nüüd mina tunnikeseks omaette linnapeale, et ta saaks pisut tukastada.
Kõndisin siis piki Gsteigstrasset alla. Varsti jõudsin jalgrajani, mis suundus suusastaadioni poole. Teel avanesid kenad vaated mägedele. Peatänava ääres ületasin väikese oja ja keerasin paremale. Varsti käänasin kõrvaltänavatesse, et pildistada siinseid hooneid. Osa alpimajakesi on täitsa armsad, osa on oma fassaadimaalingute ja puunikerdustega naljakad ja meie maitse jaoks ehk ülepakutud, osa on tagasihoidlikumad. Linnas liikudes jätkus õhuline Baieri tunne – helesinised ja valged lipud, puhtad tänavad, korras hooned, kvaliteetse kauba ja laia valikuga poed. Inimesed olid Garmishi tänavatel aga Müncheniga võrreldes veidike teistsugused – keel kõlas teistmoodi ja meeleolu oli mõnevõrra võiks ehk öelda maapärasem.
Kui olin jõudnud ühe kiriku juurde, helistas B ja küsis, kus olen. Ta orienteerus siis kirikutorni järgi ja jõudis ca 5 minuti pärast autoga minuni. Seejärel kavatsesime sularaha välja võtta. Parkisime auto jalakäijate tänava lähedale ja läksime automaati otsima. Teel märkasime poode, mis pakkusid Lederhoseneid ja alpilammaste nahku. B hää intuitsioon juhtis meid taas õigesse kohta – käänasime paaril korral kõrvaltänavasse ja astusime ühte kaubamajja sisse, kus oligi sularahaautomaat. Võtsin 200 eurot välja. Erinevalt Eestist pakuvad masinad seal ka 100 euroseid. Ideega osta pudel mahla astusime sealsamas kaubamajas asuvasse toidupoodi, jäime aga pikemalt veini- ja napsulettide ette, et ühtteist kodustele kaasa viia. Ostsime mõlemad Deepami juhatusel Frangi veini - toredas ümmarguses pudelis. Selle viin vanematele. Nägime ka kohalikke savipudelisse villitud napse. Ma võtsin ühe õuna-pirni viina ning ühe pudeli karuvurtsu ehk Bärwurzelschnapsi, mille puhul ei saanud ma vältida mõtet, et see tuleb viia Valdole. Bärwurzel ehk karujuur on muidu üks raudrohu moodi õiega taim, aga esmapilgul kõlab ta nagu karuvurts.
Päev oli üsna palav, termomeeter näitas 28 kraadi. Autosse jõudes oli see tulikuum. Hakkasime siis Zugspitze suunas orienteeruma. Ma kaarti ei vaadanud, vahtisin endistviisi uhkeid mägesid ja nunnusid maju. Ühel hetkel, tekkis küsimus, kas oleme ikka õigel teel. Ma ei teadnud üldse, kus asume, aga B hää nina juhtis meid taas kenasti kohale.
Teel Saksamaa kõrgeima tipu jalamile avanesid üha ilusamad vaated, mida ei olnud ühel hetkel enam mõtet kaameratega püüda. Hingasin siis lihtsalt avatud akna kaudu alpiaasade lõhnu ja kujutasin ette, mismoodi ma köisraudtee peal huilgama hakkan. Eemalt paistsid kondlid Zugspitzele tõusvat peaaegu püstloodis.
Jõudsime parklasse, kus tõkkepuu juures seisis naljakas vuntside, kõvera piibu ja neoonvestiga tugevasti pruunistunud härra, kes meid viimase kolme vaba koha suunas juhatas. Pilet üles, sealt edasi jääväljale ja tagasi alla maksab 40 eurot. See tundus üsna kopsakas summa, kuid olime siiski otsustanud, et käime ära, kui juba siin oleme.
Sõit oli ilus. Ma ei hakanudki kiljuma, sest seisime turvaliselt suures kondlis. Kohe, kui tõusma hakkasime, avanes vaade Eibseele. Oli tunne, nagu oleksime lennukis, sest kogu tõus oli ca 2 kilomeetrit ja vaated sarnanesid tõusva lennuki aknast nähtavale. Köisraudteed üleval hoidvate mastide juures tegi vagun jõnksaka, mis kohe sahinal läbi inimeste käis. Pärast teist masti kadusid akna tagant kuusemetsad, avanesid lubjakivist kaljuseinad ning meid vinnati peaaegu püstloodis üle järsu serva tippu. Ütlesin B-le, et kui üleval välja läheme, siis mul on võibolla tarvis temast kinni hoida, sest muidu lähen lendu või sulan mööda maad laiali. Selline tunne oli. Arvasin, et ülal on üsna väike platvorm ja võibolla üks raadiomast. Selgus aga, et sinna on ehitatud päris suured hooned ja terrassid, mis on paksult rahvast täis. Esialgu astusimegi köisraudteelt mitmekordsesse külastuskeskusesse, kus asus muuseum ja mitmed poed ning söögikohad. Akendest avanesid vaated sulavale jääväljale ja lõunapoolsetele Alpidele. Läksime kohe treppidest üles. Välja astudes lõi meile vastu puhas ja karge õhk. Seal oli ca 20 kraadi külmem kui all. Panin kampsuni selga. Samas kiiskas päike teravalt, nõnda et B päikeseprillid kulusid tal marjaks ära.
Pildistasin kõigepealt Saksamaa kõrgeimat punkti, kuhu on püstitatud kuldne katoliiklik rist. Siis sõime natuke. Seejärel jalutasime ringi, vaatasime mägesid. Ma muudkui pildistasin, arvates, et ei saa sealt midagi, sest päike oli liiga ere ning kaugemad mäed udused. Õhtul Prahas pilte üle vaadates selgus aga, et olen täitsa kobedaid ülesvõtteid teinud. Näiteks üks vaade lumeribale, millel turnib üks poiss ja millelt parasjagu lendab üle üks lind.
Linnud on seal mäetipus väga vahvad. Need on ilmselt hakid, kes seal lahedalt tuules ühe koha peal seisavad ja inimeste väljasirutatud kätele laskuvad. Ühe alpilenduri trikid jäid ka minu videolindile.
Kui mööda terrasse edasi jalutasin, jõudsin korraga paika, kus seisis tekst: "Herzlich Willkommen in Tirol." Keerasin ringi ja nägin teisel pool käiku Baieri vappi – selge, siin on siis Saksamaa ja Austria piir. Rõõmustasin, sest olin eelmise päeva hommikupoolikul arvanud, et sõidame Saksamaale tulles ka läbi Austria, kuid olime valinud suurema tee ja nii ma leppinud, et seekord Austriasse ei jõua. Nüüd nägin, et järgmisel terrassil lehvisid Austria lipud ja oli tähistatud siinse ümbruskonna Austria-poolne kõrgeim tipp. All avanes vaade Ehrwaldi- nimelisele Tirooli külale, kuhu viis ka köisraudtee.
Jalutasime siis veel natuke taevas ringi ja imetlesime vaateid, kuni otsustasime alla jääväljale minna. Ametnik köisraudtee alguses ütles, et viieteist minuti pärast ehk kell pool viis lahkub viimane rong alla järve äärde. Jääväljal oli tore, katsusime lund. Ma kõndisin enda sandaalid lumiseks. Seal olid ka väiksed kelgud, millega oli võimalik hüplikku rada mööda alla lasta. Jäävälja ääres asub väike kabel. Teises suunas aga oli üles pandud üks uus BMW mudel, mida B usinasti pildistas. Mina võtsin kaugemalt toredaid kaadreid taevas jalutavatest inimestest, bemarist ja B-st. Korraga taipasime, et meil tuleb ruttu rongi peale minna. B läks ees, ma jäin veel jääväljale paari pilti tegema. Siis aga jooksin alla jaama. Sain napilt rongi peale. Olin taas hoitud. Kaasaarvatud B poolt, kes seisis ukse vahel ega lasknud rongil liikuda. Kui me rahvast pungil rongi ukseastmele istusime, selgus, et stardini on jäänud veel ca 10 minutit. Siis sõitsime alla. Olime mõelnud, et küllap sakslased juba selle rongi kuidagi sinkavonka mäest alla opereerivad. Selgus aga, et nad on oma kõrgeimale tipule kaevanud ca 4 ja poole kilomeetri pikkuse tunneli! Sisuliselt on seal tegemist mägimetrooga. Kui rong sõitma hakkas, kaldusime tugevasti viltu. Kallak oli nii suur.
Keset mägimetrood märkasin mööda vilksatavat väikest nišši väljavalgustatud pühakujuga. Paistab et sealt Ta mu unne kumaski.
Sõit kestis päris pikalt, vast ca pool tundi. All astusime uuesti ligi 30-kraaisesse leitsakusse. Tunne oli tore, üleval sinasid mäed, Zugspitzele oli tekkinud väike pilvetups. Lasin B-l teha endast reisi lõpupildi – ronisin parklat piiravale palgile ja tõstsin mägede taustal rõõmsalt käed.
Lõpetan nüüd ka selle lõigu reisikirjast. Kell on 14:06 Eesti aja järgi. Hakkame Tallinna maanduma.
*
Need viimased read kirjutasin 25. juuli pärastlõunal lennukis. Täna on 1. august, lisasin senisele just ühe puuduva jupi ja paistab, et sellest saab esimene reisikiri, mille täiesti lõpuni kirjutan. Iseküsimus on muidugi, kas ta ikka on päris see asi, mille peale nõnda palju aega kulutada. Samas mulle tundub, et vaid niiviisi rohkem kirjutades ongi võimalik välja kujundada napim ja täpsem laad, mis avab kõige olulisema.
Tagasi Münchenisse hakkasime Garmischist sõitma miski kella kuue ajal õhtul. Õigemini sellal saime suure tee peale. Kella 11 ajal olime Prahas. Vahepeal tegime paar peatust ka. Ühes bensujaamas käisime söömas. See jaam oli kuidagi räsitud moega. Pole ka ime, sest selliseid teeäärseid bensiinijaamasid on Saksamaal kummaliselt vähe. Kiirteesõit on aga üks äge asi. Pärast seda reisi tundub mulle, et võiksin millalgi ka oma autoga Saksamaale minna.
Prahas pesi B bensujaamas auto puhtaks, ma ostsin paar võileiba, ühe õhtuks ühe hommikuks. Uni tuli pikk ja kosutav. Hommikul sõitsime taksoga lennujaama. Juht näitas tee ääres väikest kõrtsi, kus Václav Havel käis nõukogude ajal oma sõpradega nõu pidamas.
Lend kujunes väga lahedaks. Olime samas reas B töökaaslaste ja tuttavatega. Istusime varuväljapääsu juures, nõnda et ruumi oli laialt. Ilm oli akna taga valdavalt pilves, nõnda oligi hea reisikirja kirjutada, millele tuleks lisada nüüd veel vaid üks unenägu, mille panin kirja märkmikku.
Kell on seitse, lähen Jakobsi juurde õhtust sööma. Mari pidi pannkooke tegema. Võtan kaasa oma hapukoore ja parmesanitüki. Suur osa suvest on veel ees. Tartus on tore. Viljad valmivad.
.
Kõndisin siis piki Gsteigstrasset alla. Varsti jõudsin jalgrajani, mis suundus suusastaadioni poole. Teel avanesid kenad vaated mägedele. Peatänava ääres ületasin väikese oja ja keerasin paremale. Varsti käänasin kõrvaltänavatesse, et pildistada siinseid hooneid. Osa alpimajakesi on täitsa armsad, osa on oma fassaadimaalingute ja puunikerdustega naljakad ja meie maitse jaoks ehk ülepakutud, osa on tagasihoidlikumad. Linnas liikudes jätkus õhuline Baieri tunne – helesinised ja valged lipud, puhtad tänavad, korras hooned, kvaliteetse kauba ja laia valikuga poed. Inimesed olid Garmishi tänavatel aga Müncheniga võrreldes veidike teistsugused – keel kõlas teistmoodi ja meeleolu oli mõnevõrra võiks ehk öelda maapärasem.
Kui olin jõudnud ühe kiriku juurde, helistas B ja küsis, kus olen. Ta orienteerus siis kirikutorni järgi ja jõudis ca 5 minuti pärast autoga minuni. Seejärel kavatsesime sularaha välja võtta. Parkisime auto jalakäijate tänava lähedale ja läksime automaati otsima. Teel märkasime poode, mis pakkusid Lederhoseneid ja alpilammaste nahku. B hää intuitsioon juhtis meid taas õigesse kohta – käänasime paaril korral kõrvaltänavasse ja astusime ühte kaubamajja sisse, kus oligi sularahaautomaat. Võtsin 200 eurot välja. Erinevalt Eestist pakuvad masinad seal ka 100 euroseid. Ideega osta pudel mahla astusime sealsamas kaubamajas asuvasse toidupoodi, jäime aga pikemalt veini- ja napsulettide ette, et ühtteist kodustele kaasa viia. Ostsime mõlemad Deepami juhatusel Frangi veini - toredas ümmarguses pudelis. Selle viin vanematele. Nägime ka kohalikke savipudelisse villitud napse. Ma võtsin ühe õuna-pirni viina ning ühe pudeli karuvurtsu ehk Bärwurzelschnapsi, mille puhul ei saanud ma vältida mõtet, et see tuleb viia Valdole. Bärwurzel ehk karujuur on muidu üks raudrohu moodi õiega taim, aga esmapilgul kõlab ta nagu karuvurts.
Päev oli üsna palav, termomeeter näitas 28 kraadi. Autosse jõudes oli see tulikuum. Hakkasime siis Zugspitze suunas orienteeruma. Ma kaarti ei vaadanud, vahtisin endistviisi uhkeid mägesid ja nunnusid maju. Ühel hetkel, tekkis küsimus, kas oleme ikka õigel teel. Ma ei teadnud üldse, kus asume, aga B hää nina juhtis meid taas kenasti kohale.
Teel Saksamaa kõrgeima tipu jalamile avanesid üha ilusamad vaated, mida ei olnud ühel hetkel enam mõtet kaameratega püüda. Hingasin siis lihtsalt avatud akna kaudu alpiaasade lõhnu ja kujutasin ette, mismoodi ma köisraudtee peal huilgama hakkan. Eemalt paistsid kondlid Zugspitzele tõusvat peaaegu püstloodis.
Jõudsime parklasse, kus tõkkepuu juures seisis naljakas vuntside, kõvera piibu ja neoonvestiga tugevasti pruunistunud härra, kes meid viimase kolme vaba koha suunas juhatas. Pilet üles, sealt edasi jääväljale ja tagasi alla maksab 40 eurot. See tundus üsna kopsakas summa, kuid olime siiski otsustanud, et käime ära, kui juba siin oleme.
Sõit oli ilus. Ma ei hakanudki kiljuma, sest seisime turvaliselt suures kondlis. Kohe, kui tõusma hakkasime, avanes vaade Eibseele. Oli tunne, nagu oleksime lennukis, sest kogu tõus oli ca 2 kilomeetrit ja vaated sarnanesid tõusva lennuki aknast nähtavale. Köisraudteed üleval hoidvate mastide juures tegi vagun jõnksaka, mis kohe sahinal läbi inimeste käis. Pärast teist masti kadusid akna tagant kuusemetsad, avanesid lubjakivist kaljuseinad ning meid vinnati peaaegu püstloodis üle järsu serva tippu. Ütlesin B-le, et kui üleval välja läheme, siis mul on võibolla tarvis temast kinni hoida, sest muidu lähen lendu või sulan mööda maad laiali. Selline tunne oli. Arvasin, et ülal on üsna väike platvorm ja võibolla üks raadiomast. Selgus aga, et sinna on ehitatud päris suured hooned ja terrassid, mis on paksult rahvast täis. Esialgu astusimegi köisraudteelt mitmekordsesse külastuskeskusesse, kus asus muuseum ja mitmed poed ning söögikohad. Akendest avanesid vaated sulavale jääväljale ja lõunapoolsetele Alpidele. Läksime kohe treppidest üles. Välja astudes lõi meile vastu puhas ja karge õhk. Seal oli ca 20 kraadi külmem kui all. Panin kampsuni selga. Samas kiiskas päike teravalt, nõnda et B päikeseprillid kulusid tal marjaks ära.
Pildistasin kõigepealt Saksamaa kõrgeimat punkti, kuhu on püstitatud kuldne katoliiklik rist. Siis sõime natuke. Seejärel jalutasime ringi, vaatasime mägesid. Ma muudkui pildistasin, arvates, et ei saa sealt midagi, sest päike oli liiga ere ning kaugemad mäed udused. Õhtul Prahas pilte üle vaadates selgus aga, et olen täitsa kobedaid ülesvõtteid teinud. Näiteks üks vaade lumeribale, millel turnib üks poiss ja millelt parasjagu lendab üle üks lind.
Linnud on seal mäetipus väga vahvad. Need on ilmselt hakid, kes seal lahedalt tuules ühe koha peal seisavad ja inimeste väljasirutatud kätele laskuvad. Ühe alpilenduri trikid jäid ka minu videolindile.
Kui mööda terrasse edasi jalutasin, jõudsin korraga paika, kus seisis tekst: "Herzlich Willkommen in Tirol." Keerasin ringi ja nägin teisel pool käiku Baieri vappi – selge, siin on siis Saksamaa ja Austria piir. Rõõmustasin, sest olin eelmise päeva hommikupoolikul arvanud, et sõidame Saksamaale tulles ka läbi Austria, kuid olime valinud suurema tee ja nii ma leppinud, et seekord Austriasse ei jõua. Nüüd nägin, et järgmisel terrassil lehvisid Austria lipud ja oli tähistatud siinse ümbruskonna Austria-poolne kõrgeim tipp. All avanes vaade Ehrwaldi- nimelisele Tirooli külale, kuhu viis ka köisraudtee.
Jalutasime siis veel natuke taevas ringi ja imetlesime vaateid, kuni otsustasime alla jääväljale minna. Ametnik köisraudtee alguses ütles, et viieteist minuti pärast ehk kell pool viis lahkub viimane rong alla järve äärde. Jääväljal oli tore, katsusime lund. Ma kõndisin enda sandaalid lumiseks. Seal olid ka väiksed kelgud, millega oli võimalik hüplikku rada mööda alla lasta. Jäävälja ääres asub väike kabel. Teises suunas aga oli üles pandud üks uus BMW mudel, mida B usinasti pildistas. Mina võtsin kaugemalt toredaid kaadreid taevas jalutavatest inimestest, bemarist ja B-st. Korraga taipasime, et meil tuleb ruttu rongi peale minna. B läks ees, ma jäin veel jääväljale paari pilti tegema. Siis aga jooksin alla jaama. Sain napilt rongi peale. Olin taas hoitud. Kaasaarvatud B poolt, kes seisis ukse vahel ega lasknud rongil liikuda. Kui me rahvast pungil rongi ukseastmele istusime, selgus, et stardini on jäänud veel ca 10 minutit. Siis sõitsime alla. Olime mõelnud, et küllap sakslased juba selle rongi kuidagi sinkavonka mäest alla opereerivad. Selgus aga, et nad on oma kõrgeimale tipule kaevanud ca 4 ja poole kilomeetri pikkuse tunneli! Sisuliselt on seal tegemist mägimetrooga. Kui rong sõitma hakkas, kaldusime tugevasti viltu. Kallak oli nii suur.
Keset mägimetrood märkasin mööda vilksatavat väikest nišši väljavalgustatud pühakujuga. Paistab et sealt Ta mu unne kumaski.
Sõit kestis päris pikalt, vast ca pool tundi. All astusime uuesti ligi 30-kraaisesse leitsakusse. Tunne oli tore, üleval sinasid mäed, Zugspitzele oli tekkinud väike pilvetups. Lasin B-l teha endast reisi lõpupildi – ronisin parklat piiravale palgile ja tõstsin mägede taustal rõõmsalt käed.
Lõpetan nüüd ka selle lõigu reisikirjast. Kell on 14:06 Eesti aja järgi. Hakkame Tallinna maanduma.
*
Need viimased read kirjutasin 25. juuli pärastlõunal lennukis. Täna on 1. august, lisasin senisele just ühe puuduva jupi ja paistab, et sellest saab esimene reisikiri, mille täiesti lõpuni kirjutan. Iseküsimus on muidugi, kas ta ikka on päris see asi, mille peale nõnda palju aega kulutada. Samas mulle tundub, et vaid niiviisi rohkem kirjutades ongi võimalik välja kujundada napim ja täpsem laad, mis avab kõige olulisema.
Tagasi Münchenisse hakkasime Garmischist sõitma miski kella kuue ajal õhtul. Õigemini sellal saime suure tee peale. Kella 11 ajal olime Prahas. Vahepeal tegime paar peatust ka. Ühes bensujaamas käisime söömas. See jaam oli kuidagi räsitud moega. Pole ka ime, sest selliseid teeäärseid bensiinijaamasid on Saksamaal kummaliselt vähe. Kiirteesõit on aga üks äge asi. Pärast seda reisi tundub mulle, et võiksin millalgi ka oma autoga Saksamaale minna.
Prahas pesi B bensujaamas auto puhtaks, ma ostsin paar võileiba, ühe õhtuks ühe hommikuks. Uni tuli pikk ja kosutav. Hommikul sõitsime taksoga lennujaama. Juht näitas tee ääres väikest kõrtsi, kus Václav Havel käis nõukogude ajal oma sõpradega nõu pidamas.
Lend kujunes väga lahedaks. Olime samas reas B töökaaslaste ja tuttavatega. Istusime varuväljapääsu juures, nõnda et ruumi oli laialt. Ilm oli akna taga valdavalt pilves, nõnda oligi hea reisikirja kirjutada, millele tuleks lisada nüüd veel vaid üks unenägu, mille panin kirja märkmikku.
Kell on seitse, lähen Jakobsi juurde õhtust sööma. Mari pidi pannkooke tegema. Võtan kaasa oma hapukoore ja parmesanitüki. Suur osa suvest on veel ees. Tartus on tore. Viljad valmivad.
.
Karuvurts ehk siis karuputkehansa oli hää, paraku sai ta Viljandi viimasel hommikul kummalisel kombel otsa. Aituma.
VastaKustuta