15. juuli 2010

Ööst 13. juulisse 2010

vaikse vestluse lõpus
luban endale klaasi valget veini
sõber toob kapist uue pudeli
siis tudengi kingitud suure hennessy
siis lippan ma läbi 20kraadise juuliöö
lepiku tänavalt hernesse
ronin kiirelt ja nõtkelt puutrepist üles
ja viin sõbrale vaid maitsmiseks kõige kallimat kraami
see on udmurdi naiste kingitud samodelnõi konjak
aetud tammistes torudes
vanavanaemalt päritud salajasel retseptil
naps, mida peremees buranovo külas
saab maitsta vaid suurtel pühadel
või siis, kui tulevad suured külalised
toovad vana tallinnat ja viru valget
ja külmkapile kleebitavaid muhumändasid
ja sinimustvalgeid kompvekikarpe
mida pikalt vitriinkappides peetakse
see pudel pruunikat puskarit südamlikelt sugulastelt
seisis samamoodi aukohal minu köögiriiulis
kuni me teda päikesetõusus aknalaual maitsesime
kuni kõneks kerkisid taas tumedamad teemad
pildid üsna ühtmoodi muttasurutud saatustest
udmurtia kulakupere konfiskeeritud käokell
mida väike perepoeg kõige enam armastas
ja mille ajalugu samasuguse rusikalöögiga lömastas
nagu tampis sõda talusid ja elusid siin
nagu tampis sõda elusid siinsamas akna all
kus jooksid 1704. aastal piiramiskraavid
ja 1558. aastal moskoviidi kahurikuulid
sadasid kaela maalt põgenenud peredele
kes enam linna varjule ei mahtunud
kes vallikraavi kallastel lihapudruks litsuti

hoian uhket rühti
ratsanikuasendit
ja hakkan nutma
hoian uuesti
ja hakkan uuesti
siis enam ei pinguta
köhin
kõveras


ja ma valetaks
kui jätaks siin luuletuse pooleli
sest mu seljal oli sõbra ajaloolasekäsi
ja ümber hommikupäike
ja jaan gnadenteichi kirjutuslaud
naeratas nurgas oma vasksete pidemetega
ära nuta
minge mängige hoovis belglannaga palli
ja me läksimegi ja mängisimegi palli
ja lippasime läbi tegusaks tõusnud linna
kella kümne ajal kümblesime raeplatsi purskkaevus
nii nagu nad kuumalaine ajal euroopas teevad
poseerisime saksa vanahärradele
ja proua raitarile, kes neid jalutuskäigul juhatas
ma uputasin kogemata oma vastse telefoni
millest sa ühes oma luuletuses kirjutad
uhtusin võtmehoidjarüütlit
kellest ma ühes oma luuletuses kirjutan
kelle kuju eneses sel hommikul nutuga pesin
ja hõiskasin: "me saame täna euro!"


15. juuli 2010 kl 21:01 Hernes




*

12. juuli 2010

Arheoloogiline armastaja

meie luuledialoogi jätkuks, vaikust usaldades

kolisin täna päev otsa sõpru
ühest supilinna korterist teise
kuumalaine kandis raamatud
ja täpilised kuivainetopsid
ja seltsivenna sinimustvalged lindid
enese turjal avaramatesse tubadesse
ja meie pühkisime tema laubalt higi

õhtu on soojem kui suve tavapärane keskpäev
me läheme jõe äärde hinge tõmbama
võtame siidri ja siirdume sinna
kus piirpääsukesed teevad loojanguringe
olen väsind kui laps
mu keha on pehme kui laamabeebivill
mille sa mu võtmete ümber sidusid
ainult ühest kohast torgib
ja see koht on ikka mu süda
seesama südamesopp
mida sel kevadel ja suvel
oleme koos vaatlema hakanud
ja kui ma teritan taas pilku ja kuulatan teda
siis tajun taas vaikust

kas tead, et sa ilmusid minule vaikusest?
hetkel kui ma usaldasin vaikust
lubasin tal eneses ja enda elus olla
kui loobusin tahtmast
naist ja lapsi
akadeemilist edu
kodu veranda ja kõrgete lagedega
veel voolavamaid luuletusi
talu häärberi, metsa ja järvega
kui loobusin ka tahtest tahta
kui olin andnud end vaikusele
avanesid taas valguse väravad
kerkis kaunis kevad ja sulatav suvi
ja ilmusid sina
jalutades rihma pidi kaheksapäist draakonit
ja hoides käevangus nõtkeimat neitsit
kohe kirjutasid sa minugi oma muinasjuttu
ja mul oli selle sees hea
olla sulle isa või fanaatiline paan
või arheoloogiline armastaja
kes kihtkihilt öööölt avab ennast
kuni loodusliku aluspinnani
kus ei ole enam ühtki kultuurkihti
ühtki määratletavat hingedeterminanti
hetero- ega homosoolisi konstruktsioone
kus ei ole abielu, ei ole seotuid ega vabu
ainult siis, kui koorime kõik selle eneselt
ainult siis saan ma olla sinu mees
valada iga vihmahooga end sinusse
ja sa kannad igal suvel lõpmata hulgal vilju

seni aga vaatame me ennast läbi kultuurkihtide
ja sadade võretatud akende ja allalangenud looride
mis kohati on nii tihedad, et südamesopp tumeneb
ja sunnib unustama, et võrede vahelt paistev kuma
ühendab meid juba praegu





12. juulil kl 22:56 Hernes


.

Vastus ja Paradiis

sa vaatad mu luuletusi ja ütled
et neis ei ole sõnagi armastusest
sest ma ei räägi, et armastan naisi
et armastan naist

ma vaatan oma luuletusi ja ütlen
et neis kõigis on sõnad armastusest
sest ma räägin oma südame kaudu
oma silmade kaudu

ja mida enam räägin ma armastusest
seda selgemalt joonistub mu rinnas must auk
mille servale olen mitmetes voodites küünitanud
ja millest on alati paiskunud pimedat nuttu
puhunud ahastusetuul ja surunud mu tagasi
üheks ööks imetletud jäsemete juurde

ja puude juurde
ja päikese juurde
ja kõikide olendite helendavate kujude juurde
kelle hulgas säravad kõik naised
võrdselt kõikide rohulibledega
kõikide vähemate vendadega
keda ma armastan
keda ma maha ei jäta
kelle ma kutsun kaasa
valguse aeda
kust käändub trepp ülemistesse templitesse
oranžide korintose sammaste vahele
avanevate taevaväravate ette
meid toetavad iidsed inglid
ja uhked kuldratsanikud
minu mõõk on terav ja sätendab
ma võin kergesti hävitada
kergesti lõpetada elusid
viia läbi neidsamu nõiaprotsesse
mida mulle ette heidad
võin olla püha jüri
keda te kirikutes kummardate
aga lohe, keda anute mul tappa
tuleb sulatada mul enese sees
tuleb sulatada meil kõigil meie eneste sees
aga seda saab teha vaid taeva väraval
sest seni on lohe meie pärisosa
tema suust paiskuvad leegid on heledad
ja valgustavad meie teid
ja joonistavad meie rinnus tumedaid alasid



***

paradiisi aias
kasvavad võtmed
puude sügavrohelistes võrades
ripuvad kui kuldsed piisad
naljakas
ma ei näe siin madu
ega ühtainsat teadmiste puud
neid puid on lõputult palju
me kõnnime käsikäes
pehmetes aedades
ja võime valida vilju
mis meile meeldivad
kõikide lehestike kaudu
ilmub meile ilmu

nii armas
et sa sidusid mu korterivõtmele
mille suveks sulle hoida andsin
papist raudrüütlikuju
oma heleda poja lossimänguraamatust
nii armas
et sa sidusid selle rüütlikuju pehme heidega
armas
ma võin lõpuks rüü seest kooruda
niisama pehmesse paradiisi aeda
kus mul ei ole vaja enam ühtki neitsit kaitsta
ega ühtki õuna mõõgaga pooleks lüüa
võin kooruda paradiisi aeda
kus korterivõtmed kasvavad puude võrades
toovad meid koju



12. juuli 2010 13:35 Hernes

4. juuli 2010

Öö Tallinnas

aranküla teeristis
kui nad kaevasid katkukalmet
seisis mu sajaaastane vanatädi
kaevajate kõrval
ja vaatas pealt
ise vastselt maet
kui me üksteist märkasime
puhkesime laialt naerma
kas lendame?!
lendame!
jaa!
üle lageda uudismaa
üle angervaksalõhnas lammide
üle juuliöö soojade kraavikallaste
kus põdrakanep kumab meie muigvel põskedel
ja saamide saadetud ööpäike meie kergetes kehades
hämarad kruusateed helendavad
juhatavad meid mere suunas
kopli kalmistul jääb vanatädi must maha
gertrud elisabeth mara teenijaga juttu ajama
minagi maandun
ja hulgun lagunevatel liinidel
tukastan pisut ühes asotsiaalipesas
kivist koridoripüstakus
mille ümbert on puumaja ära veet
eluruumid justkui samamoodi haihtund
nagu siitsamast kogu riigi uhkeim nekropol
kõigi oma kabelite ja hauasammastega
järele on jäänud vaid astmed
kojutoov trepikoda
kus igast korteriuksest on võimalik õhku astuda
väljun siiski alumisest
peauksest
et oma maisesse koju kõndida
just päikesetõusu ajal
kohtan endisel karl marxi tänaval punkarikampa
nad peksavad mu läbi
mu veri voolab sillutise ja põse vahele
säh sulle, šamaan! parastavad nad
kui ma parasjagu ärkan
kolde puiestee blokkmaja viiendal korral
kiiskavas hommikuvalguses
kriiskavate kajakate saatel




03.07.2010 Raplas muru peal päikest võttes ca kl 16

.