15. juuli 2010

Ööst 13. juulisse 2010

vaikse vestluse lõpus
luban endale klaasi valget veini
sõber toob kapist uue pudeli
siis tudengi kingitud suure hennessy
siis lippan ma läbi 20kraadise juuliöö
lepiku tänavalt hernesse
ronin kiirelt ja nõtkelt puutrepist üles
ja viin sõbrale vaid maitsmiseks kõige kallimat kraami
see on udmurdi naiste kingitud samodelnõi konjak
aetud tammistes torudes
vanavanaemalt päritud salajasel retseptil
naps, mida peremees buranovo külas
saab maitsta vaid suurtel pühadel
või siis, kui tulevad suured külalised
toovad vana tallinnat ja viru valget
ja külmkapile kleebitavaid muhumändasid
ja sinimustvalgeid kompvekikarpe
mida pikalt vitriinkappides peetakse
see pudel pruunikat puskarit südamlikelt sugulastelt
seisis samamoodi aukohal minu köögiriiulis
kuni me teda päikesetõusus aknalaual maitsesime
kuni kõneks kerkisid taas tumedamad teemad
pildid üsna ühtmoodi muttasurutud saatustest
udmurtia kulakupere konfiskeeritud käokell
mida väike perepoeg kõige enam armastas
ja mille ajalugu samasuguse rusikalöögiga lömastas
nagu tampis sõda talusid ja elusid siin
nagu tampis sõda elusid siinsamas akna all
kus jooksid 1704. aastal piiramiskraavid
ja 1558. aastal moskoviidi kahurikuulid
sadasid kaela maalt põgenenud peredele
kes enam linna varjule ei mahtunud
kes vallikraavi kallastel lihapudruks litsuti

hoian uhket rühti
ratsanikuasendit
ja hakkan nutma
hoian uuesti
ja hakkan uuesti
siis enam ei pinguta
köhin
kõveras


ja ma valetaks
kui jätaks siin luuletuse pooleli
sest mu seljal oli sõbra ajaloolasekäsi
ja ümber hommikupäike
ja jaan gnadenteichi kirjutuslaud
naeratas nurgas oma vasksete pidemetega
ära nuta
minge mängige hoovis belglannaga palli
ja me läksimegi ja mängisimegi palli
ja lippasime läbi tegusaks tõusnud linna
kella kümne ajal kümblesime raeplatsi purskkaevus
nii nagu nad kuumalaine ajal euroopas teevad
poseerisime saksa vanahärradele
ja proua raitarile, kes neid jalutuskäigul juhatas
ma uputasin kogemata oma vastse telefoni
millest sa ühes oma luuletuses kirjutad
uhtusin võtmehoidjarüütlit
kellest ma ühes oma luuletuses kirjutan
kelle kuju eneses sel hommikul nutuga pesin
ja hõiskasin: "me saame täna euro!"


15. juuli 2010 kl 21:01 Hernes




*

3 kommentaari:

  1. selline lugu lihtsalt: istusin kodus saunatrepil viludas, suitsetasin lahjat sigaretti; järsku potsatas mu ette maha yks sumisev tomp; see koosnes yhest sellisest suurest triibulise tagumikuga parmust ja m6nev6tta pikemast suurest vapsikust; peale pooleminutilist v6itlust jäi parm vakka; neid suuri herilasi olen kuulnud kutsutavat ka mesilashuntideks, et tungivad tarusse ja murravad seal ... tundus siis uskumatuna, et umbes lastele räägitakse hirmutamiseks, ent järgnev oli veenev; vapsik hakkas kuuldavalt ragistades seda parmu järama; v6ttis ehk 4-5 minutit ja paistis, et ta on l6petanud; haaras parmult otsast rebitud pea ja yritas 6hku t6usta; kandam oli raske ning läks tarvis mitmeid katseid ... ilus vaatepilt, looduse poeesia ...

    VastaKustuta
  2. Sullegi üks lugu Lepikult, just hiljuti

    Lühipoeem Tartu Vabdusvõitlejate Ühenduse kullerist

    huvitav lugu juhtus
    heliseb uksekell pikalt ja nõudlikult
    ukse taga keegi vanahärra
    kõva jutuga
    hoogne ja kindel
    sinised dressid hoolsalt kanna alt
    üle naba tõmmatud
    Vabadusvõitlejate Ühendusest
    otsib eelmist omanikku
    vaja talle üks kiri edasi anda.
    Nõukakollasel ümbrikul
    ilusti pastakaga kirjas
    sõnad "Käsipost" ja "Tähtis".
    Vana kooli mehena
    nimetas kaitseliidu maja
    omakaitse majaks

    VastaKustuta