Öö Tallinnas

aranküla teeristis
kui nad kaevasid katkukalmet
seisis mu sajaaastane vanatädi
kaevajate kõrval
ja vaatas pealt
ise vastselt maet
kui me üksteist märkasime
puhkesime laialt naerma
kas lendame?!
lendame!
jaa!
üle lageda uudismaa
üle angervaksalõhnas lammide
üle juuliöö soojade kraavikallaste
kus põdrakanep kumab meie muigvel põskedel
ja saamide saadetud ööpäike meie kergetes kehades
hämarad kruusateed helendavad
juhatavad meid mere suunas
kopli kalmistul jääb vanatädi must maha
gertrud elisabeth mara teenijaga juttu ajama
minagi maandun
ja hulgun lagunevatel liinidel
tukastan pisut ühes asotsiaalipesas
kivist koridoripüstakus
mille ümbert on puumaja ära veet
eluruumid justkui samamoodi haihtund
nagu siitsamast kogu riigi uhkeim nekropol
kõigi oma kabelite ja hauasammastega
järele on jäänud vaid astmed
kojutoov trepikoda
kus igast korteriuksest on võimalik õhku astuda
väljun siiski alumisest
peauksest
et oma maisesse koju kõndida
just päikesetõusu ajal
kohtan endisel karl marxi tänaval punkarikampa
nad peksavad mu läbi
mu veri voolab sillutise ja põse vahele
säh sulle, šamaan! parastavad nad
kui ma parasjagu ärkan
kolde puiestee blokkmaja viiendal korral
kiiskavas hommikuvalguses
kriiskavate kajakate saatel




03.07.2010 Raplas muru peal päikest võttes ca kl 16

.