Mõningaid maastikumõtteid

Allpool üks kiiruga kirjutatud koolitöö, mis nüüd (ca kuu aega hiljem) üle lugedes päris mõnus tundub, iseäranis selle esimene osa, kus räägin lapsepõlvest. Olen mõelnud, et me võiksime õdede ja tädipoegadega enese lapsepõlveruumi laiemaltki lahti kirjutada. Teda teemade kaupa avada. Ta oleks seda väärt.

***

Mõningaid maastikumõtteid
Kirjatükk muinasmaastike loengukursuse juurde


Olles õppinud ajalugu ja arheoloogiat ning kogunud ligi 10 aastat erinevates Eesti kihelkondades kohapärimust, on mu maastikutaju kindlasti tihenenud, muutunud nö sügavamaks, mitmekesisemaks. Tegelikult algab maastikukontakt muidugi palju varem kui ülikooli ajal. See algab inimese esimeste mälestustega koduõuelt, lapsepõlve maakodu taluümbrusest. On väga põnev jälgida, kuidas maastik üldse teadvusse kerkima hakkab. Algul üksikute piltide, lõhnade, valguste ja varjudena. Siis tasapisi struktureerudes. Esimene sfäär, mis saab selgemalt kogetuks ongi eluhooned ja nende vahetu ümbrus, sellega liituvad üksikud trajektoorid ema ja isa kõrval kõndides, ratta titetoolis, kärus, autos. Need trajektoorid on justkui veresooned või luustik või... ei leiagi hästi sobivat kujundit, ühesõnaga need esimesed teadvusse kerkivad trajektoorid ühendavad paremini tuntud punkte: kodu, ema töökoht, isa töökoht, vanaema maja, vanaisa talu, tädipoegade korterid jne. Tasakesi hakkab siis nende trajektooride ääres ühtteist meelde jääma. Tekivad kinnispunktid. Esimesed mälestused, mis ei kao. Näiteks kuidagi eriti pikana tunduva sirelite ja suurte puudega palistatud kõnnitee ääres üks naljakas maa seest väljuv toru, millest käisin emaga alati mööda. Üks kuusetukk, kus me onuga auto peatasime ja mingi mehega rääkisime. Teelõik, kus isa võttis peale hääletava tädi. Mu elu esimene "anna teed" liiklusmärk teeristis sõidul vanaisa juurde. Küün, mis andis mulle teada, et seekord me sõidame "Ingliste kaudu" jne jne. Naljakas on meenutada, et esimest korda Lasnamäele jõudes arvasin, et oleme jõudnud "Põhjamaale" - seal oli nii külm, ei kasvanud ühtki puud, kõik majad olid justkui jääst tehtud. Taamal paistis kummaline punaste tuledega tipitud hall ja natuke jube Tallinna teletorn. Liftid olid ka jubedad. Või näiteks see, et arvasin kunagi, et Viljandi on teine maa, teine riik. Kui üle-tee-lapsed kelkisid, et nad käisid Viljandis ja sõid seal palju jäätist, siis ma arvasin kindlasti, et Viljandi on välismaa. Aga tädipoeg Björn käis Abrukal, mis kõlas tollal sama eksootilisena nagu praegu Aruba.

Sedasi pidevalt väljapoole maastikutaju arvardubki. Algklasside geograafia tunnis õppisin ära kõik need Jumindad ja Harad ja Viidumäed ja Pandivered ja Pühajärved ja. Peagi matkasime enamiku neist koolis õpitud kohtadest ka vanematega koos läbi. Vanemad lugesid raamatust paikadega seotud jutte: nii ajalugu kui kohapärimust. Mäletan kuidagi eriti eredalt käiku Kassinurmes, kus ema luges lugu Kalevipoja sängist ja maa alla vajunud linnast. Ülevalt linnuse servalt vaatasime kaugusse ja isa ütles, et siit paistvat hea ilmaga Tartu ära. Tartus polnud me siis veel käinud. Õhtul kui sest linnast riivamisi läbi sõitsime, vehkisid taevas suured prožektoritest lastud valgusvihud - Raadi lennuväljalt anti putši tõttu Eestisse saabuvatele sõjaväeükskustele märku. Tunnike meie järel tulid tankid. Meie seda muidugi siis veel ei teadnud.

Juba ongi näha, kuidas maastikule mõeldes kerkivad konkreetsed mälestused, mida on kokku väga palju. Millest võiks pikalt kirjutada. Olen mõelnud, et võiks näiteks enda isa paluda kaamera ette ja lasta tal rääkida oma koduruumist Raplas. Tema vanematekodu oli kunagi keset heinamaid. Eemal asus veel mõni maja. Nüüd on kogu see ala uuemaid maju täis ehitatud. Kaasaarvatud meie pere elamu. Väga põnev oleks isa viia mööda tänavaid kõndima, et ta saaks rääkida, kus nad end tünni sees mäest alla lasid veereda või kus kärutasid vana külgkorviga mootorrattal. Või kus oli suur plank või kus poisid käisid alevi muttidega lehmi karjatamas või kus oli heinamaaäärne oja ilusate kaladega jne. See on mu isamaa. Mu emamaa on Mahtras, mis on mulle kallis kui lapsepõlve maakodu. Võiksin kirjutada pikalt sealsetest metsadest, kiviaedadest, kadakatest, heinamaast, karjäärist, taluvaremetest, lohukividest - meie keeles olid lohukivid siis muidugi kindlalt kultusekivid, sest silt kivi juures ütles nii. Mu ema võiks sest maastikust samuti pikalt kõnelda. Oluline on see, et maal kasvab laps loodusega kokku. Õpib teda tajuma. Eks ta kasvab linnas ka linnaga kokku. Õnnelikud on mu meelest need lapsed, kel on võimalus elada läbi nii maa- kui linnaruumi. Sedasi tekib mitmekesisem ja rikkam elukogemus.

Üks näide sellest, kuidas me lapsena (koos minuga kasvasid maal veel mu õed ja tädipojad) maastikuga kokku kõlasime ja maastikku omal moel loovalt suhtusime, on meie tegevus kividega. Kultusekivi, mida juba mainisin, asub meie vanaisa talu lähedal metsa servas, olles sinna maaparanduse käigus põllu pealt lükatud - viimane fakt oli meile ka lapsest saati teada. Väga põnev oli esimest korda koos täiskasvanutega suure kivimüraka tagumiselt võimsate kuuskede varju jäävalt küljelt lohkusid leida. Suure kultusekivi kõrval oli veel rida suuri rahne. Jagasime kivid omavahel ära. Mina olin kõige vanem, sestap sain mina kõige suurema ehk siis selle peamise - "Kultusekivi". Praegu mõtlen, et ikka jabur, et miks pidi niimoodi need kivid hierarhias ära jagama. Kõik oleks tahtnud ju, et suur kultusekivi oleks enda oma. Aga eks ta tegelikult oligi kõigi oma. Ega ma selle jagamise mängu järel sinna aeda ümber ei ehitanud ega kedagi seal ronimast keelanud. Lihtsalt vahel me istusime seal suurte kuuskede all niiviisi, et iga laps omaette kivil. Tihti me muidugi ronisime kõik koos kõige suuremal. Vahepeal oli meil kindel komme, et kui kultusekivist mööda läksime, siis pidime tema peale alati midagi panema. Tavaliselt panime lilli või muid taimi. Vahel ka midagi söögipoolist. See tunne on siiani kuidagi sees, et kultusekivist ei saa mööda minna ilma et sinna midagi, kasvõi prügi taskust ei pane.

Teine paik, mis oli mulle omaette püha, oli väike kivihunnik keset põldu. Seal kasvas ka üks põõsas. Sinna põõsa alla rajasime õega kividest "Pühamu", panime sinna õhtuti küünlaid põlema ja siis läksime kaugele ja vaatasime, kuidas paistab. Kui naabri Ants ühel päeval selle kivihunniku traktoriga laiali lükkas ja põõsa välja juuris, siis läksime me metsa lõkkeplatsile ja sajatasime nii tugevalt kui lapse rind suutis. See oli valus. Päris põllu ääres ei julgenud sajatada ja karjuda, sest onu Ants toimetas liiga lähedal.

Tädipoeg Villemiga ehitasime metsa serva "Esivanemate altari". See kujutas endast suurt serviti tõstetud paeplaati väiksematest veeristest laotud müüritise otsas. Sealsamas kaevasime ühe pihlakapuu kivivarest välja, et ta saaks paremini kasvada. Läheduses oli ka üks lapik kivi, mille alla peitsime hulga esimesi 1992. aastal ilmunud Eesti münte. Need on seal siiani alles. Käisin neid aegajalt 2000ndate algupoolel vaatamas. Nüüd enam ei leia üles. Maastik on muutunud.

Läheks liiga pikale, kui kirjutaksin veel kiviaedadega seotud kujutelmadest, metsataguses karjääris rajatud kivistruktuuridest ja muidugi onnitest, mis olid ka osalt kividega seotud - näiteks suure kultusekivi külje all kuuskede hämaruses oli üks meie varasemaid onne.

Oluline on lihtsalt see, et sääraste tegevuste kaudu kasvab laps maastikuga kokku. Ilmselgelt tekkis nende mängude kaudu ka huvi arheoloogia vastu. Me kujutlesime, kuidas meie rajatised saja aasta pärast välja näevad. Üks mäng oligi selgelt arheoloogiline. Me ehitasime liivahunnikusse kloostri. Siis lasime sellele "tuld ja tõrva" kaela langeda ehk siis loopisime kogu ehituse liiva alla. Siis lasime mingi aja sel seal hunniku all olla ja seejärel kaevasime ettevaatlikult välja, jättes kõik hoonete osad ja sisustuse ettevaatlikult kohale, kuhu nad pärast hävingut olid jäänud.

Samamoodi on mu huvi looduslike pühapaikade suhtes ilmselgelt alanud lapsepõlvemaalt. Selle huvi algfaasiks on needsamad väiksed lapselikud kultuspraktikad, mida eelpool kirjeldasin. Sellised toimingud on ühtlasi tunnistuseks sellest, kuidas üldises kultuuripildis olemasolevad teadmised muinasusundist ja muististest kanduvad konkreetse kaitsealuse objekti toel lasteni ja kuidas lapsed siis neid omamoodi interpreteerides enese igapäevaellu sulatavad. Praegu meenub, et meil oli lisaks "Kultusekivile" ka oma "Kultusepuu" - kuusk, kelle tüve ümber sidusime jõuluajal punaseid kingipaikipaelu ja kelle juurte juures põletasime punaseid küünlaid.

Nendel lapseaegadel ei teadnud me veel, et meie vanaisa kodu lähedal asub ka üsna korralik muinasasulalaik, et külas on ka kaks hiiekohta ja veel kaks lohukivi. Need teadmised tulid hiljem, moodustades varasemaga ühtse terviku.

Edasist maastikutaju avardumist on võrdlemisi raske kirjeldada, sest see toimus palju kiiremini ja suuremas mahus kui varasem lapseilma kujunemine. Tuli arheoloogia- ja usundialane kirjandus gümnasiumi ajal, toimusid iga-aastased matkad vanemate ja sugulastega, samuti rohkelt kooli kultuuriloolisi reise, kus õpilased ise paikadest ettekandeid pidasid. Ülikooliaegsed Ajalooringi reisid olid minu jaoks neile gümnaasiumiaegsetele käikudele loomulikuks jätkuks.

Ühtaegu oli tekkinud konkreetsem huvi kindlat liiki pärimuspaikade suhtes. Tähelepanu Rapla kihelkonna kabeliasemetele juhatas gümnaasiumi lõpupäevil Mikk Sarv. Ülikooli esimesel kursusel kirjutasin Ain Mäesalule proseminaritöö ajaloolise Harjumaa pärimuslikest kabelikohtadest. Proseminaritööd kokku seades töötasin Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse kogude ja TÜ arheoloogia kabineti materjalidega, külastasin mõningaid kabeliasemeid Rapla kihelkonnas. Suvel 2000 inspekteerisin juba üsna süstemaatiliselt Juuru kihelkonna kabelikohti. Sama aasta kevadtalvel sain lähemalt tuttavaks Heiki Valgu ja Mari-Ann Remmeliga, kes mõlemad on minu huvi pärimusmaastiku vallas laiendanud ja süvendanud. Kabeliasemetele lisandusid külakalmistud, looduslikud pühakohad, kõikvõimalikud kratiteopaigad, kardetud kohad, vägilaste ja üleloomulike kogemustega seotud paigad, ka mõisad ja kirikud kui pärimuspaigad jne.

Nii olingi järk-järgult hakanud maastiku tajuma kui mitmekihilist ruumi, millel on nii sünkrooniline kui diakrooniline, nii vaimne kui füüsiline dimensioon, mida tajutakse nii kollektiivselt kui individuaalselt. Saades aru kui olulist osa mägib selle mitmedimensionaalse terviku tundmaõppimisel ja analüüsimisel suuline pärimus, asusin erinevatest andmekogudest koondama ajaloolise Lõuna-Harjumaa Rapla, Juuru ja Hageri kihelkonna paikade kohta varasemal ajal kogutud informatsiooni. Kõigi asutuste ja kogude nimetamine läheks siin pikale. Igaljuhul seadsin enese eesmärgiks süstematiseerida senikogutud info külade ja objektide kaupa ning seejärel asuda neid paiku maastikul lokaliseerima. Paljud varasemal ajal kogutud rahvaluuleteated on puudulike asukohaandmetega ja on jäänud seetõttu niiöelda õhku rippuma. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algupoolel rahvaluulet kogudes ei väärtustatud niivõrd konkreetseid füüsilisi paiku kui tekstide vaimset ja kunstilist sisu.

Lisaks paikade lokaliseerimisele on mu korraldatud välitööde eesmärgiks olnud jäädvustada võimalikult põhjalikult tänaste külaelanike kõneldavad paigalood, saada aimu kohtade tähendusest tänapäeva inimeste jaoks. Elanike intervjueerimiseks koostasin põhjaliku küsitluskava, mis on täpsustuva ülesehitusega ning sisaldab küsimusi kõigi enamlevinud pärimuspaigaliikide kohta. Säärase metoodika arendasin pea maksimaalselt välja 2009. aasta välitöödeks Juuru kihelkonnas. Nende välitööde jooksul kogusime üle 330 tunni helisalvestusi ja intervjueerisime ca 150-200 inimest. Tulemuseks on küll võimas pärimuskogu, hulk maastikul lokaliseeritud paiku, hea ülevaade sellest, mida inimesed paikadest tänapäeval kõnelda teavad, kuid: selline laia skaalaga metoodika hakkab ühel hektel iseennast sööma ehk siis sain aru, et säärasel hüperempiristlikul püüdlikkusel ei ole mõtet, sest esiteks me ei jõua niikuinii kõigi elanike juurde ja teiseks ei ole võimalik kõiki pärimuspaiku üles otsida - neid on lihtsalt liiga palju. Seega sain möödunud aastal suure metoodilise õppetunni. Minu naiivseks sooviks oli süveneda ühe kihelkonna pärimusmaastikku võimalikult põhjalikult, haarates kõik eelnimetatud dimensioonid. Nüüd mõistan, et see on korraga haukamiseks liiga suur tükk. Olen mõelnud, et tark oleks uurimisteemat kitsendada, jääda näiteks vaid looduslike pühapaikade juurde. Või vaadelda näiteks vaid ühe konkreetse inimese maastikutaju.

Siit olekski paslik edasi minna lühikese mõtiskluse juurde maastiku tajumise/uurimise võimalikkusest üldse, selle kollektiivsetest, kultuurilistest, objektiivsetest, subjetiivsetest aspektidest.

2009. aasta välitööd andsid mulle selge kogemuse ka sellest, kuidas mu enese kodukihelkonna olemus ja maastik, seesama maastik, kust jooksid mu esimesed tajutrajektoorid, muutub uurimistöö käigus üha mitmekihilisemaks, mitmepalgelisemaks, kuidas ma kohtan kusagile metsa taha peitunud memmekest, kelle vaim on tohutult ergas, ilmatunnetus sügav ja religioosne, ja kuidas samas kihelkonnas näen ülimat tölplust, madalalaubalisust, kitsarinnalist ülbust, omandihaigust. Ühel hetkel panevad need vastuolud samas füüsilises ruumis pea ringi käima. See on aga väga oluline kogemus, sest näitab, et tõesti, seesama füüsiline ruum, üks ja sama maastik võib olla koduks täiesti erinevatele universumitele. See tähendab, et ka maastikutunnetus, see pilk, millega inimene enda ümbrust vaatab, võib olla totaalselt erinev. Paik on sama, aga inimene näeb teisiti.

Siia sobib tuua ka näide sellest, kuidas olen tajunud pärimuspaiku üsna erinevalt vastavalt sellele, kellega koos ma maastikul liigun. On üsna teine tunne minna üksi või ekskursioonijuhina või koos ekspeditsioonikaaslastega või hoopis näiteks geopaatidega. Olen tähele pannud, et paigad hakkavad meiega käituma vastavalt sellele, kuidas me oleme, kes me oleme. Mul on väga selgeid kogemusi sellest, kuidas taimed, linnud, putukad, ilmastik hakkavad käituma kui mõtted ei ole puhtad või kui olek on vastupidi väga avatud ja tundlik. Tean, et selline jutt väljub tavateaduse piirest, kuid ma ei saa selliseid kogemusi salata.

Kas see tähendab, et tulekski loobuda maastiku tähenduste objektiivsest kirjelduspüüust? Ma arvan, et päriselt mitte. Tuleb lihtsalt leppida, et tegu on lõputult tihedamini või sügavamalt või mitmekesisemalt vaadeldava tervikuga, mille kohta me nn "täit tõtt" kätte ei saa, kuid mille kohta on meil võimalid ühtteist siiski öelda. Karl Popper on selle mõtte väga selgelt läbi kirjutanud: kui püüaksime arvutada inimteadmise tõenäosust, siis peaksime selle jagama universumi lõpmatusega ehk siis saaksime vastuseks nulli, samas meie pidevalt paranevad teadmised on meile abiks, me saame ühtteist siiski öelda, mõneski asjas teatud piirides kindlad olla. Seega tuleks ka maastiku uurimisel valida mõni aspekt, millele pühenduda, samas teades, et see ei ole veel kõik. Eriti selge on see maastiku arheoloogilise/diakroonilise aspekti puhul. Me ei saa minna muistse üksikisiku sisse täielikult, näha täiesti tema silmadega. Samas me saame püüda rekonstrueerida kontekste, mis on mõjutanud tema maastikutaju. Me saame analüüsida objektide paiknemist, suhteid üksteisega, leiumaterjali, sümboolikat jne. Ehk siis me võime püüda rekonstrueerida intersubjektiivse või kultuurilise välja (P. Bordieu järgi), mis on determineerinud minevikuinimese maailmataju. Meenutades siin mõtet, et minevikuinimese mina-teadvus ei pruukinud üldse selline olla nagu meil praegu, et see võis olla oluliselt kollektiivsem, võib olla mõnes mõttes isegi võimalik materjaalsete kultuurijäänuste põhjal rekonstrueerida seda kollektiivset mina ja tema maastikutaju.

Samas, tuleb tunnistada, et tegu on siiski vaid jäänustega, mis elu on endast maha jätnud. Elu iseloomustab voolavus, pidev ümberkorrastumine, lammutamine ja taasloomine, mille käigus paigutatakse märgid pidevalt uude süsteemi, uude mustrisse, kus elemendid omandavad uutes suhetes uusi tähendusi. Sestap tundub pea võimatu nende jäänuste interpreteerimine, sest me ei tea ega saa kunagi teada, mida need tähendasid konkreetses ajalises ja ruumilises punktis. Samas, nagu eespool juba öeldud, vastava ajastu materjaalset kultuuri tervikuna vaadates, on ehk võimalik märkide tähendusi aimata. Seda aga omakorda muidugi ikka enese tänaste silmadega ja tänaste kogemuste taustalt.

Nii peangi maastiku ja kohapärimuse uurimist oluliselt võimalikumaks refleksiivsel moel, andes endale aru, kes me ise uurijatena oleme, millst tähendust need paigad meie jaoks täna kannavad, miks me neid täna üldse uurime. Mu enda jaoks on üsna selge, et kõige olulisem, miks pärimuslikke ja muistseid paiku uurida, on see, et tänapäeva loodusest kaugenev inimene taas enese loomuliku keskkonna juurde tagasi juhatada. Kontakt loodusega on lihtsamini loodav paigalugude kaudu, sest paigalood asetsevad metsiku looduse ja inimkultuuri piirimaal.

Siinne tekst on kindlasti visandlik, kuid loodan, et andsin natukene aimu, kuidas maastikku tajun - kuidas kõik algab lapsepõlvest, avardub siis järkjägrul ja jõuab lõpuks tohutu võimalikkuseni, kus tajun maastikku juba mõningase välitöökogemuse järel, mis on andnud uuritavast alast mulle kui uurijale juba täiesti omaette kogemuse, millele tuleks refleksiivselt tähepanu pöörata.