Üks käik Pariisis

sõidan koos õdedega lennukis
lennuk maandub seine´i jõel
keset pariisi
sealsamas väiksel paadisillal
on kaater, millele loomuldasa astume
see pühib kohe mööda jõge minema
kiiruse kasvades kaugenevad kaldad
ja avardub peegelsile vesi
eiffeli torni tipp vajub seljataga
la défense´i pilvelõhkujad silmapiiri taha
peegelsile laotus kiiskab
me läheneme kõige kaunimale saarele
mida iial unedes olen osanud näha
see väikene saar hingab ja särab
tema kallastel kasvavad taimed kumavad
roheline on tõesti rohelisem
ja nende kuju
nende sammalde ja rohtude lehtede korrapärane kuju
kasvab nii selgelt seestpoolt
otse Looja südamest
me sumame läbi madala ja sooja kaldavee
hoidume astumast roosadele korrallidele
üks merisiilik torkab mind veriseks
meenutab mu päritolu
aga me ronimegi juba üles
liivast seljakut mööda nõmmliivateed
mida kõrgemale seda seesmisem on valgus
mida kõrgemale seda kergemaks läheb keha
kuni järsku see kõik hakkab pudenema
saare seinad kerkivad püstloodis me ees
meeleheitlikult ronime me edasi
lõpuks üle servade küünitades näen
et keskkonnaametnikud tirivad mu õdesid
kättpidi luiteid mööda alla
vilkuritega kiirpaatides on teisigi valguseturiste
meile pannakse päästevestid selga
ja öeldakse, et kõige kaitstavamale saarele
pole seni veel ükski inimjalg astunud
ja me kõik naerame
ametnikud ja meie
ennast tagasi pariisi
õhtul võtame rue des martyrs´i nurgal istet
ja itsitame



17.06.2010 12:31 Hernes



*