Kaks luuletust

me hiilisime peaportaalist sisse
torni all nägime kirikuteenri pesa
paarist puhvaikast keeratud magamisase
tuhvlid ja termos
lauluraamatuvirn
ta ise oli kusagil eemal
me hiilisime trepist üles
tuvisitasel astmel
sattusid meie varbad päikeselaiku
keegi ei tea
kus see uni lõppes

***

sa oled sellelsamal valgel rannal
kus me alati kohtume
sa töötad nüüd taimetoidukohvikus
enne olid teoloogiaprofessor
õpetasid õpetama
nüüd käivad kergekehalised kerjused
sinu rannapaviljonis päikesekokteile rüüpamas
suurt midagi ei küsi
sest neil on nüüd kõik selge
aga mina küsin
sest olen üks su vähestest õpilastest
keda sellesse randa lastakse
sa räägid, et suurt vahet ei olegi
kumbalt poolt vaadata
sa räägid veel palju
aga mina unustan jälle nii palju
et meie kohtumisest on taas
jäänud vaid naeratus hommikuunisesse suunurka
tegelikult sellest mulle praegu piisabki


14.06.2010 16:00 Hernes