20. september 2012

Ilmus

Leidsin täna enda paberikuhjasid korrastades sellise käsikirjalise dateerimata teksti:


***


kolm elektrisärtsatust
tsõp, tsõp, tsõp
õhus valgused

õunapuu võras hakkab kumama väike mõtliku pilguga külitav poisike
pöial suus

üksikud mehed ühes ilmaruumi osas:
lähme ära müstilisse, piiritagusesse
- uued küsimused, uued väljakutsed, uued probleemid!

missugusel kujul ehitavad Jõud reaalsusi üles keset koristamist?

ühisteadvuses keha ja vormi ja suhete ja loomise säilitamine on võimalik.

_______________________________________________________________________

Hääl: Sa ei malda! Sa tahad kogu aeg sekkuda! Helista Iseendale!

Mina: Kuidas see käib?

Hääl: Mees ja naine püsivad üksteise kõrval ja sigitavad lapsi, on viljakad. Nii püsime meie üksteise kõrval. AGA SINA OLED TULNUD VÄLJA.

Mina: Kas ma tohin võtta salvestaja, et tuua õpetused ka välja?

Hääl: Sa ei kuula mind üldse! Nietzsche karjub jälle.

Mina: Selleks ei ole ju vaja ilukõnesid ega pühalikke vormeleid, tuleb lihtsalt hakata rahulikult Endaga kõnelema. Ta on suur, soe, tark, hooliv, väga hooliv...

Keegi kõrvalt: Kui sa aru ei saa, on sind vaja präänikuga meelitada, kui sa aru saad, siis saad prääniku nagunii.

Mina: Väljendamine ja suhe Endaga?

KK: Mis asi on säilitamine?

KK2: Sama hea kui võileivatehasesse tööle minek.

KK3: Kuradi mässumeelsus, ma ütlen!

TTõnisson: Selliseid asju ehk loomingut võiks olla rohkem, enamiku võiks teha paberi peal müügiks.

Keerake palun bass maha! Kõrvalruumis on võimatu mediteerida!

2 x

Siis: homo sapiens sapiens

juures selline pilt nagu loomaaias jääkaru puuri peal: käsi teravate hammaste vahel

Sülje, pisarate jt kehaeritiste puutumine rangelt keelatud! Eluohtlik!

Mina: Võin olla tõesti vahendaja, võin tõesti lihtsalt läbi tuua seda, mida seespool tajun, aga selleks on vaja vaikusesse minna. Sel kõnelusel siin on ju iva.

KK: Adrenaliini! Adrenaliini!

Mina: Keskendume nüüd kesksele. Palun. Suhtele Iseendaga. Suhtele Südamega.

Ilmselt oled Sa üks Tema kõrgeid esindajaid, nagu nad räägivad, aga kas mitte sellega ei joosta kinni, sest üha süvenev usk kontakti võimalusse Temaga, Endaga on kogu protsessi aluseks. Ainult uskudes, et Jumal on väga lähedal, siinsamas, kõiges, et Ülim Teadvus on Siin, kohe kättesaadav, puudutatav, ainult nii saab Endasse kasvada. Vastasel juhul paneksime taas olendite fraktsioone vahele - kuskilt pidi on nad muidugi vajalikud, nagu on vajalik kogu Loodu, aga kõik on tehtud Tema poolt ja sisaldab Teda. Sisaldab Mind. Kas ma vajun mõistusse? Kõrvade vilin ja kohin tulevad tagasi.

Suuri õpetusi jagatakse ka Otse. Ilma inimeste vahenduseta, ilma raamatute ja maiste õpetajateta.

Mina: Ma lähen nüüd vaatamisest kaugemale. Lähen taipamise juurde, visuaalsetest vormidest, mis on lõputud ja lummavad, edasi, sügavamale.

Seisan sumeri jumalakuju jalge ees, maa-aluses kivikongis, mille lagi avaneb. Kuju ülemine osa ulatub kiiskavasse valgusesse.

Ma: Hakkan ennast taipamisse sundima! :) Olen hetkeks unustanud, et kogu õppeprotsess käib nii, et meid lihtsalt kantakse peo peal. Vaja on ainult natuke tähelepanu ja küsimustega toetada, suunata...

Sumeri kuju juures tagasi, kiirgab väga.

KK: Peamine prohmakas tuleb viikingite vimmast.

Ma: Miks?

KK: Nad oleksid pidanud Jeesuses Kristuses olema.

Ma: Miks? Kas neile oma Jumalatest ei piisanud? Mis juhtus?

KK vaikib, siis: Vähemalt ette heita saab, kui muud ei saa.

Ma: Olen nüüd valmis. Edasi õppima.

KK: Lutsutama. Lutsutamisega tegeldes on edasi liigutud küll.

Ma ei kuula enam jaburaid hääli...

Jaak: Paki peale on kirjutatud: "Persse, mine persse, kõrbend suu!"

Jaak: Munni särk higistab ja tilgub ja haiseb, raisk,
kui sa tahad teda kaasas kanda.

Kuju juures tagasi.

Hääl: Tulge kõik siia poole, kuni kuningas on üles tõusnud.

Olen kuju juures. Lendan ümber.

KK: Liiga vähe on volitatud isikuid.

Ma: Kutsume juurde... Kas Martin on volitatud?

Valu põlvis, südames.

Hea küll, see ei ole minu kutsuda ega küsida...

Ilmsed kinnijooksu tunnusmärgid.

Rapla pastoraadis, hääl: Esimene laks oli siis, kui ta oli 7-aastane, teised olid, kui ta oli 16.

Türkiis- ja hõbeehted, lubivalged käed, kirikutornid.

Keskendun nüüd uuesti sumeri kujule.

Sügan munni - hääl ütleb: Elulõng!

KK: Vaikus-Skand, sa ei näinud midagi uut?

Vaikus-Skand tuli lähemale, kuju ümber olijate juurde.

V-S: Ei. A! Kassi nägin.

KK: Kassile on etteheiteid?

Ma: Millisele kassile?

KK: Gilgameši kassile.

Ma: Ei tea, ma ei ole lugenud ja ei tea üldse.

KK: Kuidas me niiviisi siis laeva ehitame! Sa pead ennast vihaseks lugema!

KK: Vaikus-Kand, mine vaata veel natuke ruumis ringi.

Ma: Kas Jüri võib kaasa minna?

KK: Ei või.

Ma: Hea küll, see on siin jälle mingi vigurdamine ja energiakulutamine. Arvasin, et keskendun ja siit kaudu hakkab dialoog.

KK: Diabolos...

Palju hääli: hambad, suud, hambad, suud, hambad, suud, hambad, suud!

Jaak: Kui nii tahad minna, siis see olgu vaid kondoomita seks teispoolsusse. Ja need, kes lapsi kardavad, on kaitstud juba omaenda viljaga.

Jaak, Sa oled äge kaaslane, õpetaja.

Jaak: Kurat, mida sa jamad siin, oled ajanud terve kihelkonna hüppesse. Sõitma on vaja hakata!

Ma: Hakkame siis sõitma...

Suur sinisest plastiliinist hiiglane, õigemini lasime ta kanalisatsioonist Helsinki kohale möurama.

_______________________________________________________________________

Koristage telliskivid siit ära
neid süües hakkab ainult halb!






.

16. september 2012


Lähedus on lihtne! :)




*

30. august 2012

Mõisapargis


Kolmes küljes ümber ümmarguse tiigi kasvab kolm suurt tamme. Kui puid eemalt vaadata, on näha, et nende olemus on erinev, nad teevad erinevat tööd, kannavad erinevaid kvaliteete. Samas on neil ka ühiseid tegevusi ja ülesandeid. Tiigi parempoolsel küljel kasvavat tamme tajusin tulisena - selle puu kohale kerkis suur oranž leek. Vasakpoolne, mõisahäärberile kõige lähemal asuv tamm aga kiirgab jahedat ja rahustavat helesinist, on justkui helesiniste klaasplaatidega ümbritsetud ja hoiab enda sees varjul helesinist kristalli. Kolmas tamm kasvab tiigi taga ja annab rohelist ja pehmet tooni, ilmuvad samblad ja päkapikulised, puu keskel roheline piklik kristall. Kui kolme puud korraga vaatasin, nägin, et nad koondasid kõik erineva kvaliteediga valgused keskele tiigi kohale. Valguste ühisväljas moodustus puude vahele suur helendav kuppel, mis avanes taevasse. Hakkasin aimama tohutut valgusesammast, mille kaudu saab üles.

Otsustasin minna kuuma puu juurde. Seal liikusid tulised päikesevankrid. Siis läksin sinise puu juurde. Selle puuga oli mul kohe väga hea klapp. Ta pani mulle tumesinistest lihvitud vääriskiviplaatidest rüü selga ja ütles: Hoia see rüü ümber, muidu Sa ei taluks ära seda, mida nüüd näha saad. Seisin sinise puu vastas näoga tiigi poole ja nägin, kuidas nii roheline, oranž kui sinine puu hakkasid kolmest suunast jämedate kettide abil tiigiveest midagi üles tõmbama. Algul kerkisid ketid poollõdvalt. Nende küljes rippusid mudased ja sorisevad taimed. Pinnale ilmunud, jooksid ketid tiigi keskele kokku, pinguldusid ja tõid päevavalgele suure musta ja mudase känkra. See koosnes lisaks veetaimedele ja mudale ka igasugustest sajandeid tiigipõhjas vettinud ja mustunud palkidest, vankriratastest, juurikatest ja kettidest. Mustade vettinud puujuppide ja vankrirataste külge oli väiksemate kettidega seotud valgeid alasti naisi. Puud hakkasid nüüd musta känkrat vette ja välja solgutama. Noored alasti neiud olid oimetud. Ümber tiigi aga kogunesid mustade torukübarate ja frakkidega härrad ja lõid tantsu. Neil olid käes roostetanud rauast hargid. Hoidsin puu tüvest kinni ja jälgisin pöörast vaatemängu, mis kogus aina tuure. Suure musta känkra alt tõusis tumeda vee pinnale tohutu vankriratas, mis kattis tiigi peaaegu terves ulatuses. See ratas hakkas ringi käima, mööda selle servi kihutasid pisikesed mustad tõllad. Tõldade akendes vilkusid mustade härrade kuldhambad. Üleval suure ratta kohal solgutati kettidega üles ja alla valgete oimetute neidudega veest sorisevat musta moodustist. Ühtlasi oli kuulda mingit imelikku vinguvat ja väänavat natuke lonkavat muusikat, midagi nagu leierkastilikku, midagi nagu orelilaadset, kindlasti ka trummid, müntide kõlin ja vasktaldrikud.

Ma ei saanud seda möllu väga pikalt niisama vaadata, sest tahtsin kohe hakata oimetuid naisi päästma. Suunasin tiigi keskele valguskiire. Härrad lasid kohe kõik jalga. Suur ratas vajus tiigivette tagasi. Selle järel ka must kängar. Valgustasin tiiki edasi, kuni veest ilmusid nähtavale ujuvate naiste pead. Lumivalged ja mudased naised roomasid aeglaselt mööda tiigikaldaid üles. Keerasin valgust veidi veel juurde. Naised hakkasid kohe kiiremini roomama ja kadusid siis kõik erinevatesse ilmakaartesse. Oli selge, et nad läksid oma kodudesse.



.

1. august 2012

Alpipäev ja kojusõit

Kui pärast öise une kirjapanekut kohvrit pakkisin, siis jäi B mu läpakamuusika saatel tukkuma. Läbi une ütles ta, et ehk läheksin nüüd mina tunnikeseks omaette linnapeale, et ta saaks pisut tukastada.

Kõndisin siis piki Gsteigstrasset alla. Varsti jõudsin jalgrajani, mis suundus suusastaadioni poole. Teel avanesid kenad vaated mägedele. Peatänava ääres ületasin väikese oja ja keerasin paremale. Varsti käänasin kõrvaltänavatesse, et pildistada siinseid hooneid. Osa alpimajakesi on täitsa armsad, osa on oma fassaadimaalingute ja puunikerdustega naljakad ja meie maitse jaoks ehk ülepakutud, osa on tagasihoidlikumad. Linnas liikudes jätkus õhuline Baieri tunne – helesinised ja valged lipud, puhtad tänavad, korras hooned, kvaliteetse kauba ja laia valikuga poed. Inimesed olid Garmishi tänavatel aga Müncheniga võrreldes veidike teistsugused – keel kõlas teistmoodi ja meeleolu oli mõnevõrra võiks ehk öelda maapärasem.

Kui olin jõudnud ühe kiriku juurde, helistas B ja küsis, kus olen. Ta orienteerus siis kirikutorni järgi ja jõudis ca 5 minuti pärast autoga minuni. Seejärel kavatsesime sularaha välja võtta. Parkisime auto jalakäijate tänava lähedale ja läksime automaati otsima. Teel märkasime poode, mis pakkusid Lederhoseneid ja alpilammaste nahku. B hää intuitsioon juhtis meid taas õigesse kohta – käänasime paaril korral kõrvaltänavasse ja astusime ühte kaubamajja sisse, kus oligi sularahaautomaat. Võtsin 200 eurot välja. Erinevalt Eestist pakuvad masinad seal ka 100 euroseid. Ideega osta pudel mahla astusime sealsamas kaubamajas asuvasse toidupoodi, jäime aga pikemalt veini- ja napsulettide ette, et ühtteist kodustele kaasa viia. Ostsime mõlemad Deepami juhatusel Frangi veini - toredas ümmarguses pudelis. Selle viin vanematele. Nägime ka kohalikke savipudelisse villitud napse. Ma võtsin ühe õuna-pirni viina ning ühe pudeli karuvurtsu ehk Bärwurzelschnapsi, mille puhul ei saanud ma vältida mõtet, et see tuleb viia Valdole. Bärwurzel ehk karujuur on muidu üks raudrohu moodi õiega taim, aga esmapilgul kõlab ta nagu karuvurts.

Päev oli üsna palav, termomeeter näitas 28 kraadi. Autosse jõudes oli see tulikuum. Hakkasime siis Zugspitze suunas orienteeruma. Ma kaarti ei vaadanud, vahtisin endistviisi uhkeid mägesid ja nunnusid maju. Ühel hetkel, tekkis küsimus, kas oleme ikka õigel teel. Ma ei teadnud üldse, kus asume, aga B hää nina juhtis meid taas kenasti kohale.

Teel Saksamaa kõrgeima tipu jalamile avanesid üha ilusamad vaated, mida ei olnud ühel hetkel enam mõtet kaameratega püüda. Hingasin siis lihtsalt avatud akna kaudu alpiaasade lõhnu ja kujutasin ette, mismoodi ma köisraudtee peal huilgama hakkan. Eemalt paistsid kondlid Zugspitzele tõusvat peaaegu püstloodis.

Jõudsime parklasse, kus tõkkepuu juures seisis naljakas vuntside, kõvera piibu ja neoonvestiga tugevasti pruunistunud härra, kes meid viimase kolme vaba koha suunas juhatas. Pilet üles, sealt edasi jääväljale ja tagasi alla maksab 40 eurot. See tundus üsna kopsakas summa, kuid olime siiski otsustanud, et käime ära, kui juba siin oleme.

Sõit oli ilus. Ma ei hakanudki kiljuma, sest seisime turvaliselt suures kondlis. Kohe, kui tõusma hakkasime, avanes vaade Eibseele. Oli tunne, nagu oleksime lennukis, sest kogu tõus oli ca 2 kilomeetrit ja vaated sarnanesid tõusva lennuki aknast nähtavale. Köisraudteed üleval hoidvate mastide juures tegi vagun jõnksaka, mis kohe sahinal läbi inimeste käis. Pärast teist masti kadusid akna tagant kuusemetsad, avanesid lubjakivist kaljuseinad ning meid vinnati peaaegu püstloodis üle järsu serva tippu. Ütlesin B-le, et kui üleval välja läheme, siis mul on võibolla tarvis temast kinni hoida, sest muidu lähen lendu või sulan mööda maad laiali. Selline tunne oli. Arvasin, et ülal on üsna väike platvorm ja võibolla üks raadiomast. Selgus aga, et sinna on ehitatud päris suured hooned ja terrassid, mis on paksult rahvast täis. Esialgu astusimegi köisraudteelt mitmekordsesse külastuskeskusesse, kus asus muuseum ja mitmed poed ning söögikohad. Akendest avanesid vaated sulavale jääväljale ja lõunapoolsetele Alpidele. Läksime kohe treppidest üles. Välja astudes lõi meile vastu puhas ja karge õhk. Seal oli ca 20 kraadi külmem kui all. Panin kampsuni selga. Samas kiiskas päike teravalt, nõnda et B päikeseprillid kulusid tal marjaks ära.

Pildistasin kõigepealt Saksamaa kõrgeimat punkti, kuhu on püstitatud kuldne katoliiklik rist. Siis sõime natuke. Seejärel jalutasime ringi, vaatasime mägesid. Ma muudkui pildistasin, arvates, et ei saa sealt midagi, sest päike oli liiga ere ning kaugemad mäed udused. Õhtul Prahas pilte üle vaadates selgus aga, et olen täitsa kobedaid ülesvõtteid teinud. Näiteks üks vaade lumeribale, millel turnib üks poiss ja millelt parasjagu lendab üle üks lind.

Linnud on seal mäetipus väga vahvad. Need on ilmselt hakid, kes seal lahedalt tuules ühe koha peal seisavad ja inimeste väljasirutatud kätele laskuvad. Ühe alpilenduri trikid jäid ka minu videolindile.

Kui mööda terrasse edasi jalutasin, jõudsin korraga paika, kus seisis tekst: "Herzlich Willkommen in Tirol." Keerasin ringi ja nägin teisel pool käiku Baieri vappi – selge, siin on siis Saksamaa ja Austria piir. Rõõmustasin, sest olin eelmise päeva hommikupoolikul arvanud, et sõidame Saksamaale tulles ka läbi Austria, kuid olime valinud suurema tee ja nii ma leppinud, et seekord Austriasse ei jõua. Nüüd nägin, et järgmisel terrassil lehvisid Austria lipud ja oli tähistatud siinse ümbruskonna Austria-poolne kõrgeim tipp. All avanes vaade Ehrwaldi- nimelisele Tirooli külale, kuhu viis ka köisraudtee.

Jalutasime siis veel natuke taevas ringi ja imetlesime vaateid, kuni otsustasime alla jääväljale minna. Ametnik köisraudtee alguses ütles, et viieteist minuti pärast ehk kell pool viis lahkub viimane rong alla järve äärde. Jääväljal oli tore, katsusime lund. Ma kõndisin enda sandaalid lumiseks. Seal olid ka väiksed kelgud, millega oli võimalik hüplikku rada mööda alla lasta. Jäävälja ääres asub väike kabel. Teises suunas aga oli üles pandud üks uus BMW mudel, mida B usinasti pildistas. Mina võtsin kaugemalt toredaid kaadreid taevas jalutavatest inimestest, bemarist ja B-st. Korraga taipasime, et meil tuleb ruttu rongi peale minna. B läks ees, ma jäin veel jääväljale paari pilti tegema. Siis aga jooksin alla jaama. Sain napilt rongi peale. Olin taas hoitud. Kaasaarvatud B poolt, kes seisis ukse vahel ega lasknud rongil liikuda. Kui me rahvast pungil rongi ukseastmele istusime, selgus, et stardini on jäänud veel ca 10 minutit. Siis sõitsime alla. Olime mõelnud, et küllap sakslased juba selle rongi kuidagi sinkavonka mäest alla opereerivad. Selgus aga, et nad on oma kõrgeimale tipule kaevanud ca 4 ja poole kilomeetri pikkuse tunneli! Sisuliselt on seal tegemist mägimetrooga. Kui rong sõitma hakkas, kaldusime tugevasti viltu. Kallak oli nii suur.

Keset mägimetrood märkasin mööda vilksatavat väikest nišši väljavalgustatud pühakujuga. Paistab et sealt Ta mu unne kumaski.

Sõit kestis päris pikalt, vast ca pool tundi. All astusime uuesti ligi 30-kraaisesse leitsakusse. Tunne oli tore, üleval sinasid mäed, Zugspitzele oli tekkinud väike pilvetups. Lasin B-l teha endast reisi lõpupildi – ronisin parklat piiravale palgile ja tõstsin mägede taustal rõõmsalt käed.

Lõpetan nüüd ka selle lõigu reisikirjast. Kell on 14:06 Eesti aja järgi. Hakkame Tallinna maanduma.

*

Need viimased read kirjutasin 25. juuli pärastlõunal lennukis. Täna on 1. august, lisasin senisele just ühe  puuduva jupi ja paistab, et sellest saab esimene reisikiri, mille täiesti lõpuni kirjutan. Iseküsimus on muidugi, kas ta ikka on päris see asi, mille peale nõnda palju aega kulutada. Samas mulle tundub, et vaid niiviisi rohkem kirjutades ongi võimalik välja kujundada napim ja täpsem laad, mis avab kõige olulisema.

Tagasi Münchenisse hakkasime Garmischist sõitma miski kella kuue ajal õhtul. Õigemini sellal saime suure tee peale. Kella 11 ajal olime Prahas. Vahepeal tegime paar peatust ka. Ühes bensujaamas käisime söömas. See jaam oli kuidagi räsitud moega. Pole ka ime, sest selliseid teeäärseid bensiinijaamasid on Saksamaal kummaliselt vähe. Kiirteesõit on aga üks äge asi. Pärast seda reisi tundub mulle, et võiksin millalgi ka oma autoga Saksamaale minna.

Prahas pesi B bensujaamas auto puhtaks, ma ostsin paar võileiba, ühe õhtuks ühe hommikuks. Uni tuli pikk ja kosutav. Hommikul sõitsime taksoga lennujaama. Juht näitas tee ääres väikest kõrtsi, kus Václav Havel käis nõukogude ajal oma sõpradega nõu pidamas.

Lend kujunes väga lahedaks. Olime samas reas B töökaaslaste ja tuttavatega. Istusime varuväljapääsu juures, nõnda et ruumi oli laialt. Ilm oli akna taga valdavalt pilves, nõnda oligi hea reisikirja kirjutada, millele tuleks lisada nüüd veel vaid üks unenägu, mille panin kirja märkmikku.

Kell on seitse, lähen Jakobsi juurde õhtust sööma. Mari pidi pannkooke tegema. Võtan kaasa oma hapukoore ja parmesanitüki. Suur osa suvest on veel ees. Tartus on tore. Viljad valmivad.

.

Alpiuni

Olin ühes nõukogudeaegses kontorihoones, mis oleks justkui kokku pandud Rapla KEKi kaheksatahulisest peamajast, Estoplasti sööklast ja hoopis kusagilt kolmandast kohast pärit avarast autoparklast, mida ümbritsesid puud. Maja oli õhtuselt vaikne, üleval kaheksatahulises saalis oli mõnda aega tagasi lõppenud etendus, tuled olid kustutatud. All söökla fuajees liikus suure harja ja lapiga koristaja, kes ei teinud väljagi, kui isaga temast mööda läksime. Üleval saali keskel seisis ümmargune peegelsiledaks lihvitud graniitlaud ja selle peal mingist tundmatust kivimist samuti ülipeenelt lihvitud lapikud ovaalsed munakad. Läksime isaga laua juurde ja hakkasime raskeid kive libedal graniitlaual ringikujuliselt liigutama.

Korraga tuli mulle kõik meelde: ma olin seal mitu korda varem käinud, isa ja õdedega, ja neid kive laual ringi ajades UFOdele energiat andnud. Mind hämmastas, kuidas olin saanud selle ära unustada ja kuidas nüüd äkki kõik korraga meelde tuli. Kive edasi liigutades hakkas laud tasakesi üles poole tõusma. Üleval järgmisel korrusel avanes väike kaheksakandiline helevalge ruum. Kerkisime graniitlauaga ruumi keskele. Seal sirutusid meie kohale kõikvõimalikud kõrgtehnoloogilised aparaadid – igasugused sondid ja vardad ja andurid ja mõõdikud. Jätsime seepeale kivide liigutamise katki ja laud jäi poolel teel seisma. Mõtlesime, et kas on ikka hea praegu kahekesi sinna üles minna. Pealegi on need rasked kivid mõeldud liigutamiseks enamatele, et saada täies mahus vajalik energia kätte. Samal hetkel jooksis saali Marju ja hüüdis alt üles: "Lõpetage kohe ära, praegu ei ole õige aeg! Mul on vaja lastega enne kontsert ära pidada!" Mulle endale tundusid need ülemise ruumi katseriistad ka kuidagi kahtlased ja me laskusime alla. Tagasiteel fuajeest läbi kõndides oli halli lapiga koristaja ikka veel seal ega teinud meist endiselt välja.

Kui õues oma auto poole astusin, jooksis minu juurde väikest kasvu veidi ümarikupoolne hirmunud näo ja higiste oimukohtadega mees. "Meil ei ole mingit lootust, " sosistas ta kiiresti ja väriseva häälega. "Kõik on UFOde kontrolli all, nad teevad meiega katseid. Ka teiega." Siis ta jooksis minema. Jooksin talle järele. Sisenesime ühte pikka autotunnelisse ja jooksime vaikides. Eemal autotee kõrval tunneli seina ääres kõndis keegi heledas valges rüüs rahulikul sammul. Kui tast mööda jooksime, märkasin, et see on Kristus. Mees viskas hirmust punnis silmad üle õla ja hingeldas: "Tema on ka UFO!" Jooksime edasi, kuni jõudsime naftatankeri sisemusse. Laeva ahtris ütles hingeldav ja higist tilkuv mehike, et talle aitab, et ta ei taha enam sellises maailmas elada. Ta hakkas üle reelingu ronima, et pimeduses mustavasse vette hüpata. Ma kiskusin ta tagasi, surusin enda vastu ja sosistasin kõrva: "Palun jää, kasvõi ainult meie pärast."

Hiljem läksin üksinda kontorihoonesse tagasi, lihtsalt vaatama, mis seal siis ikkagi toimub või toimunud on. Parkla oli pime ja tühi, aga koristaja nühkis ikka fuajees. Tundus nagu oleks ta justkui tööta jäänud valvur, kes ei oska millegi pärast oma ametipostilt lahkuda ja on võtnud ajaviiteks seal vahetpidamata põrandat nühkida. Või ta siiski on ikkagi valvur ja teeb enda tööd lihtsalt nii hästi, et keegi ei saa aru, et ta siin tegelikult kõikidel sisenejatel silma peal hoiab. Igaljuhul kui temast möödusin, paistis ta sama apaatne nagu ennegi. Läksin treppidest üles hämarasse saali. Hõõrusin laua peal kive ja tõusin ülemisse heledasse ruumi. Seal nägin seiskunud aparaatide all laual humanoidilaipa – kortsus halli naha, pikkade jäsemete ja suurte silmadega. Mind haaras pöörane hirm. Täielikus paanikas paiskusin selle laiba juurest eemale ja ärkasin siin Garmisch-Partenkircheni alpimajakeses. Samal ajal tuli mulle kõik veel selgemini meelde. Me olime isa ja õdedega käinud korduvalt selles saalis kive liigutamas ja UFOdele jõudu andmas ja tegelikult oleme me ise ka UFOd, lihtsalt inimesteks kehastunud.

Akna taga varases hommikuhämaruses kumasid Zugspitze kontuurid, süda peksis, hotellitoa lae all lendas tiirutades kaja mu paanilistest õudusoietest, automaatselt hakkasin lugema Meie Isa palvet. See lülitub taolistes situatsioonides tööle hinge põhiomadusena. Palve läks kaks korda segamini. Kolmandal korral tuli välja. Kui silmad uuesti kinni panin, olin hetkega unes tagasi selle laiba juures ja kohe täitis mind taas see ehmatav informatsioon, mis oli meenunud. Püüdsin veel korra silmi sulgeda, aga kohutav pilt peletas mind uuesti välja hotellituppa.

Tõusin siis istukile, keskendusin ja otsustasin rahulikult ja teadlikult vastu võtta selle, mida mulle näidata tahetakse. Panin silmad kinni ja läksin puhta teadvuse valgel laiba juurde tagasi. Vaatasin talle rahuga otsa. Ta oli päris armetu. Niipea, kui lähemale läksin, avanes humanoidi kõht ja sealt hakkas välja lendama tuhme värvilisi rõngaid. Tuhmide valguste hoovus lähtus kuskilt teiselt poolt siinset reaalsust. See laip oli nagu värav. Samas need värvid näitasid ja mu sisetunne ütles, et midagi on siin tõsiselt paigast ära, et see dimensioonide vaheline avaus ei ole terve. Tundsin, et mul ei ole õige sellesse kanalisse sisse minna, vaid et mul on vaja seda olukorda siitpoolt tervendada. Suunasin siis puhast teadvust, armastust, valgust, kutsusin teisi kõrgemaid olendeid appi. Seepeale läksid värvid kirkaks ja hakkasid kiiresti liikuma. Käima läks selline hoovuste möll, millele mõistus järele ei jõua. Ufonaudi laiba kohale tekkis hele tohutusuur kanal. Ütlesin kaastöölistele ja Jumalale, et ma ei lähe sealt sisse, ainult vaatlen. Otsus vaid vaadelda lükkas asjad veel kiiremini liikuma. Maa ja selle teise dimensiooni vahel hakkasid valgused kihutama. Mitmel pool üle maakera aimasin kindlaid kohti, kust valgus sisse ja välja kihutab. Kui selle valgusega ennast kooskõlastada, on võimalik ülikiirelt ka ruumis ümber paikneda, olla igal järgmisel hetkel ükskõik kus. Korraga tajusin, et kihutava valguse avaused asuvad minu enda teadvuses, et see valguse möll käib kõik minu enda sees, et ma ulatun selle valguse kaudu väga kaugele, et olen terve planeediga ühenduses. Tundsin kogu enda olemusega planeedi olemust, tundsin enda keha samasust Maaga. Ja samas adusin taas kogu selle mängu illusoorsust, nägin kõige taga paistvat valgust, kes on loonud kõik olemasoleva, kellesse on olemasoleval sügavaim tung tagasi sulada, et selle sulamise ajal olla ühenduses kõigi teiste sulajatega, kõigega, kes ja mis on loodud.

Korraks, enne kui valguse liikumine mõistusele täiesti haaramatuks muutus, vilksatas veel, et üks koht, kust valgus sisse ja välja kihutab, asub Pariisis Jumalaema kiriku põhjaseinas. Oli näha, kuidas helesiniselt läbipaistvad inimesed selle kaudu sisse ja välja vuhisevad.

Tegin siis silmad lahti ja olin toimuvast ikka hämmingus. Mõistus näitas muidugi jälle ohutuld ja ütles, et siit saaks ilmselt taas mitu toredat diagnoosi. Süda aga rahustas ja ütles, et nüüd tuleb vaid paluda sujuvust ja kinnitada sidet Loojaga, kes viib meid enese kaaslastena läbi kõige hämmastavamatest kogemustest.

Kristus on UFO. Või tuleks öelda IFO. :)


24. juuli 2012, kell on 11:36, B loeb rõdul Lonely Planetit.


.

Käisime korraks Münchenis, õhtuks Alpides :)

Esmaspäeva hommikul ärkasin vara ja hästi värskena. Kell oli ca 8. Aknast paistis päikesevalguses linnus. Käisin dušši all. B veel magas. Panin kohvri kokku. Kui B. oli ärganud, pakkis temagi asjad ja läksime alla sööma. Hommikusöögilt jäi meelde üks väga suurt kasvu naine, kes oli toiduga lõpetanud ning istus enda ette õhku põrnitsedes täiesti liikumatult. Kogu selle aja, mis meie sõime. Ilmselt oli tal, mida mõelda.

Taas mööda sillutist oma kohvrit krobistades, jõudsin raeplatsile. B käis sularaha tooma. Raekoja juurde olid jõudnud jaapanlased. Päev paistis palav tulevat. Taevas oli täitsa selge. Ootasin siis parklas natuke, kuni B sularahaga tuli. Mööda jõge liikusid laisalt mõned kummipaadid, milles inimesed päikest võttes vedelesid. Kellad lõid 10.

Kui B parkimise eest maksta katsus, siis selgus, et aparaat ei söö paberraha. Münte meil aga ei olnud piisavalt. B suhtles automaadi küljes oleva telefoni kaudu parklat haldava firma töötajaga, aga asi ei paranenud. Märkasin, et parklasse sõitis üks Saksamaa numbriga auto. Läksin sellest autost väljunud inimeste juurde ja küsisin, kas nad vahetaksid mulle Tšehhi paberraha mõne euromündi vastu. Sakslased olid väga vastutulelikud – ema, isa, teismeline poeg ja ilus kollane koer. Automaat aga oli selleks hetkeks otsustanud, et ta ka münte ei söö ja oli selle asemel alla neelanud B parkimispileti. B helistas uuesti. Nüüd ei soovitatud enam uuesti ja uuesti proovida vaid paluti natuke oodata. Miski kolme minuti pärast sõitis hooga meie juurde parkimisfirma auto, mida juhtinud mees sobras natuke kümnete võtmetega kimbus, avas siis masina, võttis B-lt vastu vajaliku summa ja lasi meid tõkkepuu juurest välja. Ehkki tehnik jõudis väga ruttu kohale, olime meie aparaadi juures ikkagi 40 minutit kulutanud ja meie saabumine Münchenisse lükkus hilisemale. Otsustasin, et helistan siis, kui kell hakkab kaks saama, teelt Deepamile ja ütlen, et jääme nii tunnikese hiljaks.

Tee oli kena, mägine. Šumava rahvuspargi alal avanesid ilusad vaated järvedele. Näha oli palju jalgrattamatkajaid, kes siin-seal mägiteedel rühkisid või mõnel kõrgemal kohal peatunud olid, et alla vaadata. Aegajalt läbisime väikeseid asulaid. Ühe asula eel sõitsime natuke kena punase auto taga, mille aknast vaatas välja suur must koer.

Peagi jõudsime Saksamaale. Läbisime taas ühe mahajäetud ja rohtukasvanud piiripunkti. Hiljuti olin sellist näinud Iklas. Saksamaal läks tee natuke paremaks, asfaldile tekkisid ka valged ääre- ja telgjooned. Loodus oli aga ikka sama, teed kitsavõtu, mägised ja käänulised. Sellistel teedel ei ole peaaegu üldse võimalik möödasõite teha, iseäranis suurtest autodest. Nii me sõitsimegi üsna pikalt ühe rekka taga, 60-70-kilomeetrise tunnikiirusega. Seal, kus oli tee-ehitus, oleksime pidanud keerama paremale, aga sõitsime otse ja jõudsime ikkagi Passausse, ehkki see ei olnud meil plaanis. Olime kavatsenud kiirteele jõuda Passaust veidi põhja poolt. Samas Passau külje alt pääses samuti kohe kiirteele ja ajaliselt me ilmselt eriti palju ei kaotanudki. Passau linn tundus enda kirikutega kena, nägin esimest korda elus ära ka Doonau.

Jõudnud kiirteele, tegime üsna varsti pisspeatuse – selleks ettenähtud parklas, kus asub lisaks saksapäraselt suurele ja puhtale avalikule wc-le ka roheala laudadega, kus einestada. Piki parklat oli iga viie meetri taha paigutatud suur prügikast. Kiirtee mühises sealsamas põõsaste taga ja eritas päikeselõõsas kummi, asfaldi ja heitgaaside lõhna. Samas tundus parklas kõik ikkagi kuidagi puhas ja korralik.

Saatsin teelt Deepamile sõnumi, et saabume kl 15. Sõnum ei läinud algul kohale, siis tegin nalja pärast katset ühe nulliga numbri alguses – sedasi läks kohale. Pärast selgus, et Deepam oli mulle andnud enda korteri lauatelefoni numbri, millele ei saagi sõnumit saata. Igaks juhuks siis ikka helistasin talle. Ta ütles, et on kodus ja ootab meid siis kl 3.

Seda, kuidas kiirteel sõit edeneb, ei jõudnud ma nende päevade jooksul ikka ära imestada. Nüüd tagasi Eestis olles, tundub siin liiklus ikka veel jube aeglane, teed kitsad ja ohtlikud.

Münchenisse jõudes hakkas B intuitiivselt orienteeruma, sest meie kaart oli liiga üldine. Ta on enne mitu korda Münchenis käinud ja triivis kenasti kesklinna välja. Me olime Krumlovis Google´ist järele vaadanud, kus Deepami kodutänav asub ja jätnud meelde, et see on jõe ja muuseumi lähedal ehk siis üsna kesklinnas. Hämmastav on see, et tänu b üliheale mälule ja intuitsioonile, sõitsime me täpselt õigele tänavale ja väljusime autost punkti pealt kell 15. Pealegi oli täpselt meie jaoks Deepami maja ees üks vaba parkimiskoht. Kui B autot tasakesi paika ajas, siis vaatas seda kõnniteelt pealt paar keskealist sakslast, kes meie väljudes kohe asja paari sõnaga muhedalt kommenteerisid. Poetanud Krumlovi automaadist üle jäänud euromündid automaati, läksime ja andsime all värava juures kella. Seejuures on taas huvitav, et esimene nimi, millele mu silm uksekella juures langes, oli Deepami ristinimi.

Koridoris tõusime mööda vanu puutreppe üles. Treppidel olles helistas mulle Maili ja tahtis rääkida Liinatsurrõ etteastest folgi avamisel. Ma ütlesin talle, et räägime pärast poole, sest jõudsime just Deepami ukseni, mil oli juba avatud ja kust mu India sõber juba välja vaatas.

Tervitasime südamlikult. Deepam ütles, et ta ei mäletanud, et ma nii pikk olen. Eks me vast ja suhtlesime Rishikeshis peamiselt restoranilaua taga või kusagil patjadel istudes. Deepami korteri koridor oli mõnusalt jahe. Võtsin kohe kingad ja sokid jalast ära ja tundsin ennast kohe hästi koduselt.
Kõigepealt pakkus Deepam meile juua, küsides, mida me eelistame. Meile meeldis mõte kodusest rabarberijoogist. Ta võttiski siis ilma siltideta klaaspudelil punni pealt, segas meile kosutavat jooki ja tegi ettepaneku minna üles katusele. Tõusime siis piki kitsast treppi ülemisele korrusele, kust pääses pisikesele rõdule, kuhu mahtus üks väike laud kolme inimese jaoks. Laua ümbrus oli mitut värvi lilli ja köögitaimi täis istutatud, teiste seas pisikesed tomatid. Üleval katusel lehvisid päikeses antenni külge kinnitatud tiibeti palvelipud. Toas olime kõndinud läbi puhaste valgete ruumide, kus mängis Indiast kaasa toodud muusika. Ülevalt rõdult paistis vaade linnale, muuhulgas ühele kirikule. Tundsin end korraga väga hästi, nagu oleks oma koju tulnud. Jutt hakkas ka kohe ladusalt jooksma. Kinkisin Deepamile raamatu Eestist. Filmisin ja pildistasin natuke.

Siis küsis Deepam, mis meil plaanis on ja meie vastasime viisakalt, et tahaksime minna kuhugi sööma. Küsisime, millist kohta ta meile soovitab. Ta ütles, et ennekõike soovitaks ta enda kodu ja iseenda tehtud toitu. Meie ei saanud sellest keelduda. Läksime alla kööki, Deepam valmistas salati ja pastaroa ning meie istusime laua taga ja ajasime temaga juttu.

Deepam on arhitekt ja töötab kodus. Tema katusekorteris on kaks töötuba, kus võis näha kõikvõimalikku joonestamistehnikat ja suuri printereid ja projekte. Huvitav, et juba teist korda satun ma Saksamaal arhitekti koju, kus on näha tema töötubasid. Hamburgis elas ju Annika samuti arhitekti peres. Lisaks töötubadele, köögile ja rõdule on Deepami korteris veel väike teise korruse tuba, kus leidus raamatuid ja põrandapatju, üks magamistuba ja kena elutuba diivani, raamaturiiuli ja taas vaipade-patjadega. Täiesti ideaalne koht elamiseks – puhas, avar, minimalistlikult sisustatud, kesklinnas, ilusa vaatega. Selgete ilmadega ja iseäranis siis, kui puhub kuum ja ühtlane tuul ehk föön, paistavad Deepami rõdult ka Alpid. Seda ütles ta hiljem, kui olime linnapeal. Rõdul olles ei osanud vaadata.

Kui toit valmis, läksime seda taas üles rõdule sööma. Ja jutud muudkui jooksid – Saksamaast ja Eestist ja Tšehhist ja loodusest siin ümber. Deepam ütles, et ta oli aru saanud, et me jääme pikemalt tema juurde. Mina aga teadsin, et nädalavahetusel pidas tema pere ta isa 90. sünnipäeva ning et kolmapäeval sõidab Deepam koos oma kaasaga puhkusele Itaaliasse. Mulle tundus, et on igati loogiline, et sellise tiheda graafiku juures on meil võimalik vaid pool päevakest koos veeta. Selle poole päeva jooksul sai nüüd selgeks, et võin alati Münchenisse ka pikemalt külla minna ja et see linn on tõesti lahe koht. Saan nüüd täitsa aru, miks B on suur Müncheni fänn.

Kui olime lõunasöögi lõpetanud, läksime linna peale väiksele jalutuskäigule. Esimesed minutid jalutanud, märkasin, et tänavatel tekib inimestega kuidagi väga kergesti silmside ja hää kontakt, inimesed tänavatel tundusid kuidagi palju omasemad kui Prahas. Nad olid kuidagi avatumad. Samuti võlus mind Müncheni elanike riietumisstiil – seal võis näha väga hea maitsega valitud rõivastust. Mulle jäi kohe silma ka see, et turistidele suunatud poed pakuvad igaüks isemoodi põnevat kaupa – näiteks postkaarte võis kohe esimestelt tänavatelt leida väga mitmesuguse vahva kujundusega. Prahas mulle tundus turistikoli igalpool ühesugune olevat. Ma võibolla teen nüüd Prahale natuke liiga ka, sest tean seal leiduvat ka kvaliteetseid suveniiripoode – näiteks linnuses, aga Müncheni tänavapilt oli ikka märgatavalt teistsugune – ei olnud sellist kitši koli iga nurga peal. Väga meeldisid mulle Müncheni linnapildis ka jalgrattad ja suured rattaparklad. Selle linna tunne kokku on kuidagi lahe, õhuline, puhas, kvaliteetne, avatud. Selle meeleoluga sobivad hästi kokku Baieri helesinise ja valgega lipud.

Deepam viis meid kõigepealt linna parimasse jäätisekohvikusse. Teel olin katsunud Mailile helistada, aga selgus, et ka suunakoodiga see millegi pärast ei õnnestu, eks ma kasutan praegu üht eriti vana telefonijunni ka. Igaljuhul tuli mul Mallaga asju ajada isa kaudu ja nad kumbki ei tõstnud vahepeal toru. Nii helistaski isa mulle tagasi täpselt sel hektel, kui mul tuli jäätist valida. Ütlesin siis kiiresti enne kõnele vastamist, et pange ka selline nagu B-l – suur vahvel ja kolm palli. See hetk oli natuke närviline ja piinlik, sest selgus, et Deepam teeb meile jäätised välja. Oleks ses olukorras tahtnud rahulikum olla. Ka edaspidi linna peal liikudes oli mul natuke keeruline olla, sest Deepami ja B tempo oli selline, et ma ei jõudnud oma kaamerakoliga kuidagi järele. Tegin juba niigi vähe pilti ja ei filminud peaaegu üldse ja otsustasin ühel hetkel, et ei jända enam kaameratega. Siis läks kohe olemine rahulikumaks. Sain lihtsalt vaadata - hooneid ja inimesi.

Deepam viis meid kõigepealt Viktualienmarktile, kust ta käib ka ise mahedat talukaupa ostmas. Turg jättis väga hää mulje – valik oli väga lai ja kõikvõimalikku ökoloogilist toodangut paistis seal tõesti külluses leiduvat. Pärast turgu juhatas Deepam mind majatarvete poodi. Selle suure ja peene poe kohta majatarvete kauplus öelda ei kõla üldse õigesti. Aga kuidas siis öelda? Kodukaubad on vast parem, jah. Ühesõnaga juhatas Deepam mind kesklinna kõige paremasse kodukaupade poodi, et saaksin meie perele osta uue klaasist teekannu, milliseid viimasel ajal enam Eestis ei müüd ja mida Saksamaal leidub. Olin kunagi emale kinkinud ühe sellise imeilus ümmarguse klaasist teekannu, millel ei ole ühtki plastmassosas ja milles on väga ilus vaadata, kuidas heinad tee sees ringi ujuvad nagu akvaariumis. Siis muudkui püüdsin endale ka leida sellist kannu, aga Eestist olid nad millegi pärast kadunud. Möödunud jõulude ajal juhtus kummaline lugu: Maili oli käinud etendusega Hamburgis ja tõi mulle soovitud klaaskannu jõulukingituseks. Täpselt jõulude eel läks aga emale kingitud kann katki. Nii oli mul nüüd põhjust uue järele minna. Kui poodi sisse astusin, leidsin üsna pea klaaskannude osakonna – seal oli neid tõesti igat masti, enamjaolt ikka mingi plastmassosaga. Samas leidus ka terve riiulitäis puhtalt klaasist teekanne. Rõõmsalt valisin siis sealt perele ühe suurema, täpselt samasuguse kujuga kannu nagu emale olin kinkinud, ja endale väikese - nii kahe teetassi jagu mahutava iluduse. Kannud maksid kokku miski 70 euru. Deepam ütles, et see on üsna soodne hind, arvestades seda, et tegu on kesklinnas asuva poega.

Jalutuskäigu järel tundus hää mõte olevat minna kohvi jooma ja kooki sööma. Deepam viis meid oma täna lähistele kohvikusse. Ma tellisin tee, teised kohvi, ma ka juustukoogi, B aga magusa knöödli. Juustukoogi sain kohe letist kätte, aga knöödliga läks jube kaua aega, tund aega küll. Ettekandja vabandas, et neil on all saalis pidu ja palju tööd. Ajasime siis pikemalt juttu. Deepam rääkis oma India-reisidest – kuidas ta 1970ndate lõpul läbi Bulgaaria Indiasse hääletas ja kuidas ta poleks ääre pealt Bulgaariast enam välja pääsenud, sest jäi kohalikele ametnikele linnaväljakul kahtlustäratavana silma – ta ütles, et kandis tollal üleni oranži. Deepam on Osho õpilane ja käinud kümmekond korda Indias ja ilmselt läheb veel. Ka mina lähen ilmselt veel. Nüüd ehk juba konkreetsema sihiga, mitte enam niisama ringi ahmima vaid vast mõnele konkreetsele kursusele.

Jutud kerisid ühel hetkel sõja teemade juurde. Deepam rääkis, et tema pere läks sõjas väga õnnelikult. Maja, kus nende korter asus ja kus Deepam praegugi elab, jäi ühena vähestest pommitamisest puutumata. Tema ema aga kõndis kord pärast pommitamist tänaval, kui üks viitsütikuga pomm lõhkas tema kõrval maja, mille ülemine osa lendas üle ema pea ja sadas tänavale hunnikusse, nõnda et Deepami ema jäi õhkulennanud maja ja tänavale lennanud kivihunniku vahel seistes ellu. Kui Deepam oli parasjagu selle jutu ära rääkinud, jõudis kohvikusse ka tema kaasa. Samal hetkel jõudis ka B magus knöödel. Ja saabus ka tänavamuusik, lõõtsamees, kes peatus meie kohviku juures natuke. B sõi knöödlit ja me vahetasime veel mõned sõbralikud laused, tõmbasime tasakesi otsad kokku. Deepam tegi meile taas üllatuslikult kohvi, tee ja koogid välja. Jalutasime siis taas Klenzestrassele ja jätsime rõõmsalt hüvasti.

Kui Münchenist õhtuhämaruses välja orienteerusime, siis muudkui tundsin imelikku valu – justkui ikkagi liiga vara pidime nende toredate inimeste juurest lahkuma. Deepami kaasaga oleks olnud ka huvitav pikemalt juttu ajada.

Kaua ma ei saanud valutada, sest peatusime peagi kiirtee ääres ühes väikeses bensiinijaamas. Seal töötas vaid üks mehike, kes müüs meil muhedasti natuke süüa ja Müncheni kuulsaid õllesid. Käisin seal ka kempsus, mis oli ultramoodne – iga pissuaari peale oli kirjutatud, et tegu on ilma vee ja keemiliste lisanditeta töötava ökoloogilise süsteemiga. Kui käsi pesin, küsis lisaks meile ja poemüüjale ainsana jaamas nähtud mees mult, kas olen hääletaja ja kas tulen Hollandist.
Bensiinijaama ümber lõhnas hämarduv õhtu väga värskelt heina järele. Kui edasi sõitsime, ilmusid eespool tumendavad alpid ja nende kohal kollane noorkuu. Tee oli siin eriti kvaliteetne, kolmerealine kiirtee, mida mööda rikkad münchenlased Alpidesse puhkama sõidavad. Meie sihiks oli Garmisch-Partenkirchen. Jõudsime kohale nii kella poole 11 ajal. Linn oli täiesti vaikne ja inimtühi, kõik alpimajakesed magasid. Sõitsime ühele kõrvaltänavale, võtsime välja minu läpaka, et B mälupulga pealt öömaja leidmiseks kaarte vaadata. Orienteerusime siis kõigepealt jalakäijate tänavani, siis liikusime alt peatänava kaudu ja jõudsime lõpuks mööda mäekülge kulgevale Gsteigstrassele, mille ääres olid mõned villad ja alpimajakesed. Leidsime ühe hotelli, aga selle nimi ei olnud täpselt selline nagu meie broneertid hotellil. Sõitsime siis veel ülespoole, kus tee tõusis okaspuumetsa vahele. Graffitiga kaetud alajaama juures keerasime otsad ringi ja sõitsime alla tagasi. Siis andsime selle hotelli juures uksekella, kus juba ennist olime peatunud. Uksele ilmus väiksemat kasvu noormees, laheda olemisega, natuke õlut maitsnud. Paistis, et ta vaatas kusagil maja sisemuses telekat, muidu oli hoone peaaegu täiesti pime – vaid köögiruumis kumas sinine valgus. Ta juhatas meid kohe üle, ütles, et ei ole meil registreerida vaja ega midagi, küllap hommikul jõuab. Asi, mis teda aga huvitas, oli, kas meil sularaha on. Ma koukisin enda 50-eurosed välja – see pilt rahustas teda ilmselgelt ja ta läks alla tagasi.

Hotellitoas võtsid meid vastu nunnude maalingutega kapikesed ja voodi. Kraanikauss oli voodi peatsis, dušširuum asus koridoris. Ukse juures märkasime, et sellele alpimajakesele oli antud 4 tärni, aga meile tundus, et päris 4 tärni ta väärt ei ole. Samas olid voodid kenad ja puhtad ning rõdult avanes uhke vaade ümbruskonna mägedele ning suusahüppetornile, mis oli valgustatud. Parasjagu siis, kui rõdule jõudsime, kustutati suusahüppetorn ära, viidi meid justkui ajas tagasi. Näha jäid vaid tumedad mägede siluetid ja täiesti tähine taevas. Linnutee oli hästi valge. Olin üsna väsinud ja tahtsin kohe magama minna, aga vaade ja koht ja mu reisikaaslane olid seda väärt, et paar õlut rüübata. Peagi läksid jutud lõbusaks ja kõne valjemaks. Ühel hetkel kuulsime, et kõrvalrõdul tehakse uks lahti ja keegi naisterahvas ütleb uniselt läti aktsendiga: "Could you please be a bit more..." – "Quiet," lõpetasin ma. Olime enne retseptsioonis kuulnud, et tõesti on lisaks meile ka lätlased. Nüüd selgus, et nad on ka siin lausa meie naabrid. See ajas meid väga naerma. Mugistasime siis naeru summutades ja sosinal edasi, kuni õlled läbi.







1. augustil 2012 Tartus tagantjärele meenutades


.

23. juuli 2012

Český Krumlovis


Pühapäev, 22. juuli 2012. Täna sõitsime Prahast lõunasse. Hommikupoolikul olime B korteris. Ma kirjutasin reisikirja, B uuris ööbimiskohti ja planeeris reisi. Kella poole nelja ajal sõitsime välja Český Krumlovi suunas, mis on hästi säilinud kesk- ja varauusaegne linn Vltava käänulisel ülemjooksul. Kella poole kuue ajal jõudsime kohale. B on siin mitu korda käinud. Sel linnal üsna tihedad suhted Eesti ja eestlastega. Näiteks 2002. aastal oli siin suur üleujutus ja Eesti andis Český Krumlovile miljon krooni abi. 2005. aastal korraldas saatkond siinses Egon Schiele keskuses Eesti ekspressionistide näituse. Kuuldavasti olevat ka ühel Eesti näitlejate seltskonnal tava igal aastal Krumlovis justkui palverännakul käia.

Kui linnasüdame serva jõudsime, parkisime seal auto ja tulime jalgsi hotelli suunas, kuhu olime öömaja broneerinud. Vedasin krobinal enda kohvrit mööda käänulise tänava sillutisekive, B kõndis seljakotiga. Linn avanes kohe enda ilus, läksime üle jõe ja jõudsime raeplatsile. Raekoda meenutab siin Tallinna oma – siin on sarnase suurusega kaaristu, ehk natuke lühem, torni aga ei ole. Edasi liikusime kitsale tänavale, kust avanes vaade linnuse kellatornile ning kus mängisid tänavamuusikud. Peatusin, et teha muusikutega pisike videoülesvõte. B kõndis edasi ja jäi muusikute juurde seisma. Kohe selgus, et meie hotell asubki sealsamas. Lõbusa jämmi saatel astusime retseptsioonilaua juurde. Meile pakuti kaht tuba, valisime suurema. Siit avaneb vaade sisehoovi ja osale linnusest. Käisin kohe dušši all, oli hästi kosutav.

Siis läksime alla restorani sööma. Seal saime kasutada öömajalistena 10-protsendilist sooduskaarti. Õhtusöögi taustaks mängisid pidevalt tänavamuusikud. Katsusin neist teha ka toredaid ülesvõtteid, aga kogu aeg jäi perfektsest jäädvustusest midagi puudu – kord polnud ma arvestanud objektiivi vaatenurga ulatusega, kui muusikute juurest menüüd sirviva B-ni zoomisin, kord astus kelner kaadrisse, kord jälle seisis keegi muusikute ette. Samas oli peamine see, et saime meeleolukalt õhtustada. Tellisin kitsejuustusalati, üsna hää. Eilne salat oli aga natuke parem.

Pärast sööki läksime õue. Muusikud olid parasjagu jämmi lõpetanud. Panin nende praepannile 50 krooni, nad tänasid rõõmsalt. Siis kõndisime üles linnusesse, mis on suuruselt Praha järel teine Tšehhis. Sealsetes eesõuedes avanesid kenad renessanssfassaadid, edaspidi ka vaated linnale. Katsusime taas natuke abitult pildistada, filmida. Mõne kena võtte ehk ikka kaasa viisime. Lossi sisemusse muidugi enam ei pääsenud, ka mitte kuulsasse barokkteatrisse, kus on säilinud originaalne lavatehnika. Lossi aias oli parasjagu algamas kontsert, kuhu liikus hulganisti inimesi. Sestap me aiani ei kõndinud vaid jalutasime tagasi. Tagasiteel pildistasime natuke rahulikumalt. B katsetas oma kaameraga pikemaid säriaegu, mina poseerisin.

Siis võtsime veel ühes väikses restoranis väikse õlle ja seejärel tulime siia ööbimiskohta. Katsume nimelt homme natuke varem üles tulla ja liikuma saada. Kirjutasin enda Müncheni sõbrale arhitekt Paul Ottlile ehk Deepamile, et jõuame umbes lõuna ajal. Talle see aeg kohtumiseks sobis, nõnda et oleks kena siis ka kohal olla.

Homme ehk satun esimest korda elus ka Austria territooriumile. Sõidame Passau poole, mille lähistel kohtuvad Tšehhi, Saksa ja Austria piirid. Münchenisse on siit ca 300 km. Ja õhtuks on meil broneeritud öömaja Alpides! Päris pikk matk seisab ees. Aga teel olla on ka hästi tore. Saab juttu ajada ja ümbrust vaadata. Nüüd ruttu tuttu.

 
22. juuli 2012             kl 11:26                                  Český Krumlov,  u Maleho Vitka


.

 

22. juuli 2012

Looduse imed, provintsi võlud ja hullud uned

Laupäev, 21. juuli 2012. Hommikul magasime pikalt. Siis sõime - B praadis muna ja sinki. Tegime ühtlasi ka reisiplaane. B otsis netist natuke infot ja otsustasime sõita põhja suunas. Seejärel läks ta tööjuurde autot tooma. Ma kirjutasin reisikirja. Kella kolme ajal asusime teele. Ütlesin B-le, et nii just ongi mõnus, kui saame liikuda rahulikult omas tempos ja kui saan siin korteris ka parasjagu aega veeta - olen ju Prahas eelkõige B-l külas, mitte vaatamisväärsusi ohjeldamatult konsumeerimas.

Sõitsime kirdesse Libereci poole, Mlada Boleslavist keerasime kiirteelt Jičíni suunas, et minna vaatama Böömi Paradiisiks (Český ráj) kutsutavat looduskaitseala ja tulla õhtuks Prahasse tagasi. Ühel hetkel märkasime vasakut kätt silmapiiril mäetipus kaht looduslikku sammast - ilmselt lähenesime kaitsealale. Jičíni külje alt näitas silt: "Prachovské skály 5 km". Väike alevivahetee käändus mäe külge mööda üles. Peagi jõudsime parkimisplatsile, kus seisis hulk autosid. Ümber oli näha jalgsimatkajaid ja rattureid. Suveniiriputkade juures, kust tahtsime matkaraja kaarti osta, selgus, et olime unustanud sularaha kaasa võtta. Eile olin oma tuhandese U Flekůs letti löönud ja uut ei olnud veel võtnud. Samas olime taas õnnistatud: Björni taskus leidus täpselt niipalju münte, et saime osta matkaraja skeemi. Siiski ei olnud probleemid sellega veel lahendatud - nimelt tuleb matkarajale pääsemiseks samuti maksta. Käisime siis raja alguses putka juures uurimas, palju pilet maksab ja kaua nad siin üldse pileteid müüvad. Selgus, et rada on avatud kuni kella poole kuueni, pärast seda pileteid ei müüda. Lähim pangaautomaat asub aga Jičínis. B tänas viisakalt klaasi taga istuvat naist selgituste eest ja me lonkisime putka juurest alla tagasi.

Tundus väga kummaline, et looduskaitsealale matkama pääsuks on vaja raha maksta. Eestis sellist asja ei kohta - matkaradadele pääseb tasuta ja igal ajal. Siin aga on loodus inimese jaoks avatud õhtul kella poole kuueni. Pärast seda kellaaega on teel tõkkepalk ees. See tundus ikka väga hämmastav. Meile ei mahtunud pähe, et me peame nüüd selle pärast, et meil pole sularaha, tagasi pöörduma. Otsustasime siis pisut pättust teha ja putkast natuke allpool okaspuumetsa varjus mäkke ronida ning siis väikese tiiruga putkast mööduda. Jabur oli loodusesse pääsemiseks tunda end justkui vargana. Süda valutas parasjagu. Et aga linna raha järele sõita ja siis pärast värava sulgemist ikkagi ilma maksmata palgi alt läbi ronida oleks teinud sama välja, siis luurasime mööda hämarat metsaalust üksikute suurte kivirahnude vahel ja jõudsime kaarega matkarajale tagasi. Putkat ei paistnud enam. Ikka veel mõnevõrra ärritunud ja pahased, istusime esimesele pingile ja tegime ettevaatlikult suitsu. Ümber vedeles veel hulk konisid, ehkki suitsetamine olevat B sõnutsi kaitsealal keelatud - ta märganud vastavat silti, mis mul kahe silma vahele jäi.

See suitsupaus oli ka viimane torisemishetk, sest kohe pingi lähistelt käänas matkarada mööda treppe alla hämarusse, kus leidsime ennast vägevate kaljude vahelisest tumerohelisest ja niiskest ruumist. Võtsime kohe instinktiivselt fotokaamerad välja ja hakkasime pildistama. Siis kõndisime edasi ja kaljulinn muutus üha vägevamaks - siin on kõrgeid püstiseid kiviplokke, madalaid käike, kitsaid lõhesid, kaljudevahelisi saale, väikeseid koopaid. Trepid ja rajad liiguvad tumeroheliste, sambla, sõnajalgade ja teiste taimedega kaetud liivakivikaljude vahel. Kunagi oli selles kohas suure jõe suudmeala, kus vete uhtumistöö tulemusel selline maastik tekkis.

Kaljude keskel asuvad ruumid ja erinevad kivised vormid muudkui vaheldusid ja meie muudkui ronisime oma väljaväänatud jalgadega treppidest üles ja alla. Ühe koha peal viis trepp kaljunuki otsa, kust avanes kena vaade orule, Jičínile ja mägedele. Edasi liikudes märkasin ühel kaljuseinal päikeseratast ja teisi sümboleid. Need on ilmselt hilised, kuid samas pole välistatud et ka päris varased: kivi- või pronksiaegsed. On ju selge kogu see kaljudevaheline maailm on aastatuhandeid avaldanud muljet siinsetel aladel elanud inimestele. Ilmselt on tegu ka väga rikkaliku pärimusmaastikuga ja arvatavasti ka püha ruumiga. Katsusin mõne koha peal natuke ka seisatada ja vaadata, kes siin elavad. Nägi väikeseid valgeid olendeid, kes katsid kiviseinu - justkui pisikesed läbipaistvad liblikad või eosed või miskit sellist - igaljuhul hästi elusad ja nad liikusid püstiseid seinu pidi üles-alla. Mõtlesin, et küll oleks hää sellises kohas pikemalt istuda ja vaadata.

Meie õnnekombel ostetud kaart näitas, et oleme läbi käinud alles ühe väikse osa kogu tervikust. Vantsisime siis edasi, aegajalt muudkui pildistades ja filmides. Ühel hetkel otsustasime, et rohkem ei jäädvusta, sest ei jaksa lihtsalt, vahelduvad maastikuvormid on küll lummavad, kui teatud osas hakkavad juba korduma. Ütlesin, et võtan kaamerad välja, kui miski tõesti üllatab. Natukese aja pärast tõusime taas kaljunuki otsa rajatud vaateplatvormile, kus olingi taas täiesti lummatud - sealt avanes vaade kuusiku keskel kõrguvatele heledeatele kaljusammastele. Ronisin kohe julgelt piirdetorude alt läbi, et vaadet veel paremini näha. Filmisime ja pildistasime taas ja muudkui ahhetasime. Tõdesime mõlemad, et kogu see maastik suutis meid täielikult üllatada. Kusagilt postkaartidelt või turismibrošüüridest leitavad fotod jäävad ikka lahjaks selle kogemuse kõrval.

Üleval heleda kalju tipus oli kivide vahel mõnus natukeseks pesastuda ja ümbrust vaadata. Tegime taas suitsu. Ütlesin, et see on üks mu elu ilusamaid suitsetamispaiku. Siis vaatasin, et ühe samba otsas on helesinine päkapikk. Tal oli käes sinine helekristall, mis heitis pikkade vihkudena igas suunas ümberringi valgust. See päkapikk seisis seal kivisamba otsas rahuliku majakamehena. kohe sai selgeks, et tema saadetud valgust näevad ka inglid.

Rääkisin rahulikult B-le, mida näen ja seletasin, kuidas selline nägemine käima on läinud: algul sissejuhatavad šamaanilaagrid ja meelerännupraktikad erinevate abivahenditega nagu laul ja tants ja trummimäng, edasi võimalus vaadata ka juba ilma abivahenditeta, oskus enda sisemine silm lihtsalt tööle lülitada. Kõige selle juures on alguses väga oluline mitte karta nägemusi niiöelda välja mõelda - seda toonitas Mikk Sarv kogu aeg. Oma praktikas ma olen ka selgelt taibanud, et kui nägemus ilmub ja mulle mõistuslikult tundub, et ma olen ta välja mõelnud, siis tuleb mõistus kohe vaigistada ja usaldada pilti, mis hakkab siis elama oma elu ja kannab meile vajalikku informatsiooni. Kui aga lasta mõistusel sekkuda ja kriitikaga lammutada, siis variseb nägemus kokku. Selliseid asju on vahel oluline inimestele selgitada, sest muidu võib neile tunduda jutt päkapikkudest täiesti arusaamatu. Samas jätan ma neile ka täieliku vabaduse nimetada kõiki oma nägemusi väljamõeldisteks, fantaasia viljaks, muinasjutuks või koguni hullumeelsuseks. Seejuures soovitan aga meeles pidada, kui palju olulisi teadmisi ja elukogemust annavad meile edasi muinasjutud või ka näiteks tänapäevane fantaasiakirjandus ja filmid - kõik see nö väljamõeldud kraam kuulub kokku inimeseks olemisega, inimkultuuriga, kandes tähendusi meie enda jaoks, pannes meid mingis suunas liikuma, toetades ja arendades meis teatud hingelisi kvaliteete.

Jätsin siis sinise päkapikuga hüvasti ja liikusime edasi. Rada muudkui kerkis ja langes taas, liikus uuesti alla tumerohelistesse kivisaalidesse. Ühel hetkel leidsime ennast uuelt vaateplatvormilt. Seal haarasime jälle kaamerad välja, sest vaade oli uudne - nüüd paistsid eemal kõrgemad mäed ja needsamad kaks kummalist kivisammast, mida olime maanteelt vilksamisi märganud. Teises suunas avanes vaade sügavasse kanjonilaadsesse ruumi kõrgete püstloodis kaljusammaste vahel. Inimesed kanjoni keskel liivaradade kohtumispaigas tundusid pisikeste putukatena.

Siis liikusime platvormilt alla. Ühes kohas oli kaljulõhe nii kitsas, et kergem oli liikuda külg ees. Trapiastmed olid seal ka parasjagu kulunud, nõnda et lombakatel meestel oli allapääsuga parasjagu tegu. All kanjonilaadses ruumis (ei tea täpseid geoloogilisi termineid) avanesid vaated üles, kus kasvavate kidurate puude vahel kriiskasid miskid linnud.

Me jalad olid juba üsna läbi ja kõhud tühjad, aga hing hästi rõõmus ja kerge. Ronisime siis veel üles ja alla ja nägime veel mõnd uhket kaljut. Seejärel saime aru, et oleme jõudnud enamvähem sellesse piirkonda, kust pärast putkajuurest mööda hiilimist liikuma olime hakanud. Olime enne läinud alt poolt, nüüd tulime tagasi ülemist rada mööda. Spontaanne suund, mille valisime, oli imehästi töötanud: algul hakkasid avanema väiksemad hämarad kaljuruumid, siis üha suuremad ja vormiküllasemad, kuni lõpuks vaatasime maastikku mitmest kohast ka ülevalt.

Olles näinud raiesmikuvahelisel teel üht hirve ja üht oravat - nad olid täpselt ühte värvi - jõudsimegi putka ligidusse. Vaigistasime häält ja aeglustasime sammu. B kõndis alt poolt, sest talle tundus, et putka on juba kinni, aga palki ei ole värava peale ette tõstetud. Ma läksin aga igaks juhuks taas ümbert. Seejuures nägin, et tegu ongi täiesti sissekäidud rajaga, mida pidi tollipunktist mööduda - ilmselt kohalike tee. On tõenäoline, et maksupunkt on siin sisse seatud pigem välisturistide ja suurte gruppide jaoks. Kui matka algul olime nördinud, et kuidas saab loodusesse pääsemise eest raha võtta, siis tagasi olles hakkas ikka piinlik, sest kõik need rajad vajavad ju ka korrashoidu - käsipuud tahavad parandamist ja trepiastmed sättimist-kinnitamist. Leppisime B-ga kokku, et kui ta siia perega tagasi tuleb, siis ta maksab meie nüüdse käigu eest samuti. Lubasin talle selleks ekstra oma osa maksta (ehkki kassa on meil siin kogu aeg ühine, maksame korda mööda ühiste söömaaegade eest jne).

Nõnda jõudsimegi korraliku füüsilise treeningu ning hingekosutava kogemuse eest tänulikena uuesti parklasse. Et kõhud olid väga tühjad, siis otsustasime minna Jičínisse toidukohta otsima. Parkisime auto seal peatänava lähistele. Algul märkasime üht pitsat ja pannkooke pakkuvat kiirtoidumoega söögikohta. Ma tundsin üsna kindlalt, et ma pitsat ega pannkooke ega pastat ega knöödlit täna ei taha. B märkas aga kohe eemal välikohvikutulesid, mille suunas siis liikusimegi. Jõudes lähemale, nägime, et hooned muutusid seal pool uhkemaks - oli mitu kena historitsistlikku maja. Ühes neis asus Grand Hotel Praha, mille eest kohvikutuled paistsidki. Lasime end juhatada restorani poolele. Korraks tundus, et ehk on meiesuguste matkajate jaoks see koht liiga peen, aga maha istudes, sain aru, et see on kõige õigem koht, kus sel õhtul keha kinnitada. Tellisin Šopský salati ja hautatud brokkolid juustuga, kõrvale vesi. Toidud maistseid ülihead, puhtad, kerged. Selles kohas aega veetes tekkis eriline provintslinna lummus. Kui mööda tänavaid tulime, olid need peaaegu inimtühjad, ka peatänav. Jõudsime siis soojalt valgustatud juugendhotelli, kus mängis mõnus jazz ja võttis vastu lahke neiu. Hinnad olid seal Prahaga võrreldes 2 korda soodsamad, kuid ma julgeks öelda, et isegi maitsvamad. Ma olin muidugi sel korral valikuga ka väga ettevaatlik. Itaalia söögikohas mõjus risotto mulle raskelt, rääkimata siis u Fleku knöödlihunnikust, millest pool tuli järele jätta.

Nõnda et olen kogu sellest õhtupoolikust täiesti lummatud - algul kosutav matk keset looduse imesid ja seejärel õdus õhtusöök provintsilinna veidi unises kuid kõrgetasemelises restoranis. Tegin hotellist ja peatänavast veel mõned ööpildid, ühele jäi ka Jan Husi skulptuur.

Tagasisõit Prahasse oli B-le paras katsumus, sest vihma hakkas sadama ja eriti kiirteel nõelusid täiesti hullumeelsed Bemarid ja Borsched ja mis nad seal kõik olid. Öiseid sõite raskendab see, et täistulesid ei saa liikluse tiheduse tõttu kasutada ja teetähised on siin Eestiga võrreldes kuidagi tuhmid - näiteks telgjoont või piirjooni ei ole kohati peaaegu üldse näha. Sõidul läbi vihma taipasime ka seda, et ilm oli meid jalgsimatka ajal väga hoidnud, vihma oli tulnud vaid mõni üksik piisk. Üldiselt on aga siin praegu B sõnutsi vihmade hooaeg. Koju tagasi jõudes oli ilm üsna jahe. Termomeeter näitas 12,5 kraadi.

Otsustasin kohe magama minna ja mitte reisikirja jätkata, sest keha oli matka järel üsna väsinud ja uni tundus hea tulevat. Öösel aga hakkas kammajjaa peale. Kõigepealt nägin, et Mahtra muuseum on laienenud umbes terve Juuru suuruseks hoonete ja obskuursete kabinettide konglomeraadiks. Ma liikusin seal mingi lasteprogrammiga seoses ringi. Otsisime Raidiga kostüüme, et etendada koolipapasid või midagi. Sattusin mingitesse kummalisesse muuseumi tagatubadesse, kus ma ei olnud kunagi käinud. Ühes kambrs nägin tumepunast nõukogudeaegset mööblit ja mõisaaegseid musti kappe, seintel olid piklikud juugendstiilis pildid muuseumi endistest direktoritest. Tiia pilt oli kõige viimane. Seda tuba ei olnud keegi pärast Tiia minekut puutunud. Teistes ruumides käis aga kõva ümberehitamine, lauad ja toolid olid üksteise otsa tõstetud, osa seinu maha lõhutud, leivasõtkuja mannekeen lamas selili kapi otsas, rusikad püsti. Otsisin ruumidest oma koolipapa ümmargusi prille, otsisin ja otsisin, käisin kõik need imelikud toad läbi, vahepeal sattusin kokku Liiviga, kes pühkis 20 aastat vanadelt arvutikuvaritelt tolmu. Lõpuks kandusin oma prilliotsingutega kuhugi Tallinna vanalinna müüridele. Seal on minu unenägudes tavaliselt alati imelikud hämarad kohvikud, mille kaudu saab linnamüüri sisse liikuda, käikudesse, mis toovad hoopis teises kohas hoopis teise kohviku tagaruumide kaudu jälle tänavale või teise kohta müüridel. Seal siis kusagil kohtusin Raidiga, tal oli ka koolipapa kuub seljas, ta ütles, et meil on vaja kohe programmiga liituda. Ta tuhises ees minema, ma katsusin järele jõuda, aga kaotasin ta kusagil kohvikus silmist, astusin siis välja ja leidsin ennast Tartu Ülikooli aulast, kus oli presidendi vastuvõtt. See aula on mu unedes natuke teistmoodi, ta on esimesel korrusel, mitte teisel, aula ees on suur fuajee. Aula ise mõjub pigem kollasena kui helevalgena - valgustatud küünalde, mitte elektriga. Fuajee kõrval on garderoobid. Kui aulasse sisse astusin ja presidendile kätt andsin, siis märkasin korraga, et mul on seljas küll mu uus sametülikond, aga olen paljajalu. Vabandasin ja läksin garderoobi. Seal tuhnisin enda reisikohvris, leidsin küll triibulised sokid ja heledad sokid, aga musti, mis siia sobiks, ei olnud, olid vaid ühed auklikud mustad sokid. Läksin siis hädaga ikkagi paljajalu. Vastuvõtt oli aga selleks ajaks juba läbi saanud. Aitasin siis aulatädil uksi ja aknaluuke kinni panna.

Kui aulas olid küünlad kustutatud, läksin uuesti garderoobi, panin oma triibulised sokid jalga ja vedasin ratastega kohvri õue. Õues oli hämar üksikute 19. sajand gaasilaternatega valgustatud tänav. Hakkasin liikuma. Ühel hetkel haaras aga mind enda embusse ei tea kust välja karanud ultraihar blondiin, kes sosistas mulle muudkui, et tahab minuga seksida. Ma tõrjusin teda ja liikusin tänavat mööda edasi. Siis ta jooksis must ette, tõstis ühe kivist jämeda ümaraotsalise tänavapiirdeposti juures (teate küll sellised umbes kõrvatropikujuga graniitpostid, mille külge on vahel kinnitatud ka lainjalt rippuvad ketid) oma pitsilise kleidi üles ja ronis postile katsiratsi otsa. Ma jäin hämmastusest seisma, sest ta konkreetselt seksis selle piirdepostiga. Ta venis nii suureks. Mul hakkas halb. Pöörasin ringi. Aga teisel pool oli järgmise posti otsas nikkumas samasugune ultraihar blondinka, ta oli ennast paljundanud iga piirdeposti otsa, terve tänav oli teda täis, ta väändus ümber kõikide piklike vormide, mida linnas nägin: hoonete klassitsitlikud sambad, tänavalaternad, hilise jalutaja spatsiirstokk etc etc. Samal ajal oli ta minu ümber, ta oli igal pool. Ja järsku ma sain aru, et ka mina olen igal pool. Et ma olen ka see kivist piirdepost, et ma olen kõik need kivist postid ja piklikud vormid, mille otsas ta ennast hööritab. Panin jooksu, nii kiiersti kui jalad võtsid, kihutasin öisele maanteele, ei näinud enam midagi, ei kuulnud enam muud kui kõrvus tuhisev tuul ja südamekloppimine. Järsku moondus mu jooks kiireks autosõiduks, mis hakkas märgatavalt raugema. Auto ähkis ja vusises mahakäivalt. Samas oli tal veel pärs suur hoog sees. Katsusin pidurdada, aga ei saanud, sest ma istusin ainsa reisijana auto tagaistmel. Katsusin üle tühja juhitooli piduripedaalini küünitada, aga ei ulatunud. Ronisin siis üle esiistmete. Samal ajal nägin, et mu tuledeta auto kihutab hämaral teel lonkivate noorte suunas. Sain napilt enne nendele otsasõitmist auto kinni pidada. Lõin tagurpidi käigu sisse ja tuled põlema. Noored, kellele oleksin valgustamata autoga ääre pealt otsa sõitnud, said minu peale maruvihaseks, nad haarasid tühjad viinapudelid ja pesapallikurikad, kui ma parasjagu aru sain, et mu autol ei ole enam üldse jaksu, et ta vusiseb ja ähib. Nägin tagasi vaadates, et neid noori on siin terve sajapealine kari, et nad lähenevad mu autole ka tagant. Lõin paaniliselt esimese käigu sisse ja katsusin eestpoolt ründajate vahelt läbi sõita, aga auto ei jõudnud enam kuhugi ja suri välja. Kurikate ja viinapudelitega noored kobardusin mu auto ümber nagu rotid Naksitrallide Muhviauto ümber. Nad karjusid nagu ürgsed kriiskavad dinosaurused. Kui esimene kurikas üles tõsteti ja see mulle esiklaasi sadas, ärkasin plaksti üles. Olin korraga täiesti ärkvel. Mäletasin kõiki unenäo detaile. Katsusin uuesti magama jääda, aga ei saanud, sest ma muudkui mõtlesin, et mis selle osaga minust, mis jäi unemaailma, seal autos edasi juhtus. Nad ju ilmselt tampisid mind liha ja klaasikildude pudruks. Ma ei saanudki kuni hommikuni korralikult und tagasi. Kella poole kümne ajal otsustasin üles tulla, sest pigem selge ilmsiolek kui turnimine uneilma mudasemate sfääride kallastel.

Kummaline on see, vahel on nii, et kui argielus on olek hästi helge ja kerge ja kindel - nii nagu eile pärast matka - siis ebastabiilne, destruktiivne ja painajalik surutakse mulksti unede sfääri. Vahel on aga vastupidi - on olnud mitmeid järjestikusedi öid, kui uned on hästi kirkad, kerged ja jumalikud ning nendega vahelduvad päevad hallid ja hirmused. Eesmärk oleks end niiviisi terveks teha, et blokeeringud ja pained laheneksid tervikuna.

Kell saab pool üks. On pühapäev. B ärkas ka tunnike tagasi, tegi süüa ja luges, nüüd läks korraks välja. Söön ka ja siis arutame meie tänast sõitu.


22. juuli 2012 12:25 Praha


Kolmas päev Prahas


Reede, 20. juuli 2012. Ärkasin taas võrdlemisi hilja, nii poole 11 ajal. Välja sain sel korral kell neli. Hradcanskast helistasin B-le, et küsida, kus asub too soovitatud taimetoidurestoran. B juhatas mind Tyni kiriku juurde. Sõitsingi siis Stare Mestosse ja uitlesin ilma kaarti vaatamata mälu järgi raeplatsi suunas. Sattusin seejuures Josefovi servast läbi jalutama ja märkasin eelmisest aastast tuttavat juudi surnuaeda. Raeplatsile jõudes hakkas vihma sadama ja ma lippasin Tyni aia lähedale kangi alla. Helistasin uuesti B-le. Ta juhatas mu nüüd täpsemalt kohale. Seejuures kippusime taas pikemalt kui hädapärast lobisema. Ma ei tea üldse, mis see maksma võib minna, kui ma siit Eesti numbrilt kohalikule helistan, aga see ei olegi nii tähtis, sest palju sa ikka reisidel oled.

Astusin siis sisse taimetoidurestorani nimega Beans. Seal pakuti indiapäraseid toite. Ka nõud olid Indiast tuttavad - metallist sektoritega taldrikud ja topsid. Taustaks mängis gayatri mantra, mida võis Indias iga nurga peal kuulda, iseäranis jalga tatsuma paneva kiire viisiga. Täpselt sama viis kõlas ka siin. Nii et tundsin ennast ses paigas kohe väga koduselt. Toitu oli ka lihtne valida - kusagil ei olnud vaja mõelda, kas on lihalik või mitte. Ma muidu lähtun praegu Tooma evangeeliumist meelde jäänud kirjakohast, kus on öeldud, et kui teile kusagil võõrsil süüa pakutakse, siis võtke see vastu ja tervendage haigeid - mida võiks mõista nii, et unustage paast ja tehke imesid - selliseks oli see kirjakoht minu mälus ja igapäevases käibes muutunud. Aegajalt on lihaliudade juures imesid sündinudki, aga see kehtib ennekõike ikkagi olukordades, kus toidu ostja, valmistaja, pakkuja ei ole ma ise. Ma pole ise küll juba miski kuus-seitse aastat poest toiduvalmistamiseks liha ostnud. Selles seisus olen aga aegajalt ikka, et kõht on jube tühi, aga restoranis ei ole ühtki lihavaba toitu - siis tuleb jälle teha kompromiss. Mõnele ortodokssele vegetariaanile kõlan ma ilmselt üsna kahekeelselt ja mõnele peekonilaikijale arusaamatult enesele ja teistele tüli tegevana. Kõige lihtsam on aga öelda, et tegelikult tunnevad keha ja hing tasakaalukoha ise ära. Neid tuleb vaid osata kuulata.

Ladusin endale sääl siis suure hulga toitu ette, võtsin juurde mango lassi. Jalg tatsus muudkui mantrate järgi ja kerge muie oli suul. Toitu jäi natuke üle, pakkisin selle siis endale kaasa. Pakend anti kenasti tasuta. Et vihma veel sadas, otsustasin natuke LP sirvida. Ühtlasi oli silm peale jäänud leti taga kohvi rüüpavale kenale neiule. Kui sisse astus üks hindu, kes tundis huvi restorani lahtiolekuaegade, toitude valmistamise ja paiga omaniku vastu, siis kandus neiu leti tagant sujuvalt tema lauda ja jäi sinna toredasti pikalt vestlema.

Kui välja astusin, tibas ikka vihma. Kell oli saanud viis, just oli Tyni Maarja kirik kinni pandud. Olin korraks jälle enda peale pahane, et jäin oma käiguga nii õhtusse. Siis aga otsustasin, et jalutan lihtsalt ringi. Pilte palju ei teinud, sest vihmutas üsna pidevalt. Tõmbasin fotokotile kile peale ja uitlesin niisama. Leidsin ennast püssirohutorni juurest ja rahvusväljakult, aegajalt sattusin ringi tiirutades muudkui Jakobi kiriku juures fassaadil mõnd detaili märkama ja pildistama. Selliset suurte hoonete puhul ongi tore vahel koju kaasa viia vaid mõni detail.

Kui kell oli kuus läbi saanud, läksin vana-uue sünagoogi juurde. Turiste oli seal selleks ajaks piisavalt hõredalt, et sain rahulikult sünagoogi idaotsa juures treppidele istuda ja esimest korda selle reisi jooksul natuke ka sisemise silmaga ringi vaadata. Kui hoone juurde jõudsin, siis tundsin kohe teatud täidetuse või laetuse või õhulisuse tunnet, justkui sünagoogi ja selle lähema ümbruse ruum paisuks, avarduks, sünkroonis minuga. Tajusin täitsa füüsiliselt, et mul on selle kohaga ikka mingi teema. Mis täpselt, pole ikka veel selge. Eelmisel aastal istusin sünagoogis sees miski tund aega, turistid muudkui vahetusid, mõni istus ka natuke, üldiselt peeti end tasaselt ülal, sellist voorimist ja hullamist nagu märkasin Pariisi Jumalaema katedraalis siin ma ei täheldanud. Samas oli kõigil ikka oluliselt kiirem rütm kui minul. Tookord istusin läänepoolses servas pingil ja vaatasin, mis ruumis toimub. Tollase vaimumöllu kirjeldus on mul vanas märkmikus olemas. Vahepealse aasta jooksul olen meelerännus korduvalt sinna sünagoogi tagasi kandunud. Viimati nägin, et minu peamine häda, mille pärast rännakul olin, on seotud vanade juudi kirjarullidega. Minu haige osa oli nendesse kirjarullidesse mähitud. Teine kiht selles nägemuses oli suur Piibel, mille lehti puhus tugev tuul. Nüüd, kui seal sünagoogi nurga juures istusin, läks ruum kiiresti lahti, kogu pühakoda hiilgas valguses, maad ja taevast ühendas hele valgusesammas. Sain aru, et see koht on targalt valitud või on ta lihtsalt niiviisi pühitsetud, et töötab siiamaani. Ümber valgusesamba ja avatud ruumi lõid liikuma kodarjad horisontaalsed valgused, mis ulatusid kaugele üle linna. Kõike seda on natuke keeruline kirjeldada, sest sõnu ei jätku. Igaljuhul selle protsessi kestel nägin ühel hetkel taas, et olen üks nendest lühikeseks pöetud peaga kõrbeerakutest, kes moodustavad vennaskonna, mis aegajalt kokku tuleb. Kohe kui see kõrbemees oli vilksatanud, nägin ennast vana habemikuna siin linnas. Seejärel ilmusid kirjarullid ja mähkisid mind endasse, justkui kümned lahtirulluvad kempsupaberid. Tundus, et tegemist on miski kirjatundjate pärandiga, mis vajab tervendamist. Olgu eelmiste eludega, kuidas on, aga selge on see, et siin ja praegu, tänases ruumis ja tänases elus on vaja harmoniseerida ja tervendada kõike, mis seda vajab - nii endas kui enda ümber. Nõnda siis keskendusingi sisemistele liigutustele, mida sellises olukorras teha saab.

Ühel hetkel märkasin, et mul on kõik selle aja, mis ma seal treppidel istusin ja väliselt tavalise turistina katsusin näida, reisijuht tagurpidi käes olnud! Keerasin siis raamatu õigeks ja istusin veel natuke aega. Üks rahulik habemik kõndis mööda müüri. Läksin talle järele, libistasin hüvastijätuks kätt mööda pühamu siledat seina ja kõndisin raeplatsi suunas, kus mind ümbritses taas turistide vool.

Keset inimmerd helises telefon - B helistas ja ütles, et tal algas nüüd puhkus. Leppisime kokku, et kohtume sillal. Klementinumi juures ülekäigurajal inimesi ja ümbrust filmides jäi ka B kenasti teisel pool teed kaadrisse. Ta tegi ettepaneku minna mõnda klassikalisse Tšehhi õllekeldrisse. Ta teadis paari kohta, mille suunas siis jalgsi teele asusime. Kõndisime Václavi väljaku otsast läbi. Ühel hetkel soovitasin vaadata igaks juhuks LP kaarti. Selgus, et otsitav kõrts nimega U Fleků asub hoopis teises suunas. Otsustasime sinna ikkagi jalgsi minna, ehkki mu jalad olid päevasest vantsimisest üsna väsinud. Tegime teel ühe purskkaevu juures väikese suitsupeatuse. Seal istusid ka mongolivälimusega ümarik mees koos oma kaasaga. Kui nad lahkusid, küsis mees meie käest soome keeles: "Kumb on parem, kas vana Tallinn või Vana Praha?" Meie muidugi naersime vastu, et ikka vana Tallinn.

Varsti leidsime U Fleků üles. Seal juhatati meid läbi pikkade käänduvate kordoride kabareesaali, kus võlvide all istusid juba mõned seltskonnad. Kui mööda koridori liikusime, nihkus meie ees väga aeglaste maadligi sammudega helehall akordeoniga vanamees. Saali jõudnud, hakkas see vana seltskondadele vastavalt nende rahvustele laulukesi mängima. Osa inimestest läks päris pöördesse. Meie kõrval istusid mustanahalised naised, kelle tuju too vanamees samuti silmnähtavalt tõstis.

Õlu, mida U Fleků pakkus, oli tume. Et tegu on vana õllekojaga, siis neil ongi valikus vaid üks mark, nende oma majaõlu. Tellisime ka toitu. Võtsin knöödleid ehk knedlikuid ja liha, sest lihata toite seal ei olnudki. Kui toidud lauda toodi ja õlle kõrvale ka pits Becherovkat juurde pisteti, siis B ütels, et enam tšehhilikumaks minna ei saa. Sõime kõhud tugevasti täis, knöödleid tuli muidugi järele jätta, nad on lihtsalt nii rammusad - sellised aurutatud saiad, mida serveeritakse lahtilõigatuna liha ja kastme kõrval üsna suures koguses.

Kui arve võtsime, saime aru, et tegu on ikka turistilõksuga. B ei olnud seal ise enne käinud. Külastajate hulgas ei olnud üldse tšehhe ja arve oli päris krõbe. Edasi liikusime veel kahte baari. Baaris 23 veetsime pikemalt aega. Sinna sisse astudes avastasime, et meil on kahepeale täpselt 72 krooni ja et selle summa eest saab täpselt 2 õlut. Taas väga kena kokkukõla. Ajasime seal siis õlut rüübates ja suitsetades juttu, vaatasime inimesi. Õhtu lõpetasime kõrtsis nimega Shadows. Tagasi koju sõitsime taksoga.

Uned olid väga ilusad ja kosutavad. Nägin imelisi kergeid ja heledatoonilisi mustreid, mida sain enda vaimuga liigutada. Siis olin koos kahe oma sõbraga: üks neist oli Kalju Paldis ja teine üks vanem hallipäine nõid. Meie ülesandeks oli erinevates ettevõtetes demonstreerida magnetismi. Enne kui ühte kauplusse sisse astusime, palusin Kaljul korra minu peal näidata, kuidas magnetism toimib. Olime parasjagu poe klaasukse juures, tema juba sees, mina veel väljaspool klaasi. Tõstsin siis käe üles ja Kalju samamoodi teisel pool klaasi. Väga huvitav oli tunda, kuidas miski surus mu käelaba väljast poolt käeseljalt tugevasti klaasi ja Kalju suunas. "Töötab küll!" ütlesin rõõmsalt. Siis läksime sisse ja demonstreerisime kaupluse juhatajale ja personalile, kuidas inimmagnetismiga saab triikraudu õhku tõsta. Nii tore oli vaadata ühus heljuvaid triikmasinaid. Mehed ujutasid justkui laevukesi. Avaldasime igaljuhul poodnikele muljet.

Olen enne ka unes sellist magnetvoolu tundnud. Ükskord oli meil Mahtras elutoas magnetdušš, mille all seistes sai oma keha laadida ja pärast saadud laenguga ringi liikuda.

Järgmine inimene, kellele läksime magnetismi demonstreerima, oli onu Peeter. Olime ülikoolis tema kabinetis ja ta jälgis huviga, kuidas kirjutuslaualt kümmekond erinevat kirjapulka õhku tõstsime ja tantsima panime. Igaks juhuks näitasime trikki veel ka ühe poest kingituseks kaasa saadud triikrauaga. Peeter tunnustas nõidade tööd ning lubas rektoraadis meie eest seista.

Õhtulauas hakkasid mehed veel vigureid näitama. Ühel hetkel suunas too teine näuh! sõrmed Kalju poole ja saatis magnetlaine, mille peale Kalju kiirelt reageeris ja keeras oma lained tema omade ümber - tekkis seis - pinge - ma ütlesin meestele, et kuulge, te olete mõlemad minu sõbrad ja teil tuleb ühte seltskonda rahulikult mahtuda, kui tahame ühise magnetismiprojektiga edasi minna.

































.