Reede, 20. juuli
2012. Ärkasin taas võrdlemisi hilja, nii poole 11 ajal. Välja sain
sel korral kell neli. Hradcanskast helistasin B-le, et küsida, kus
asub too soovitatud taimetoidurestoran. B juhatas mind Tyni kiriku
juurde. Sõitsingi siis Stare Mestosse ja uitlesin ilma kaarti
vaatamata mälu järgi raeplatsi suunas. Sattusin seejuures Josefovi
servast läbi jalutama ja märkasin eelmisest aastast tuttavat juudi
surnuaeda. Raeplatsile jõudes hakkas vihma sadama ja ma lippasin
Tyni aia lähedale kangi alla. Helistasin uuesti B-le. Ta juhatas mu
nüüd täpsemalt kohale. Seejuures kippusime taas pikemalt kui
hädapärast lobisema. Ma ei tea üldse, mis see maksma võib minna,
kui ma siit Eesti numbrilt kohalikule helistan, aga see ei olegi nii
tähtis, sest palju sa ikka reisidel oled.
Astusin siis sisse
taimetoidurestorani nimega Beans. Seal pakuti indiapäraseid toite.
Ka nõud olid Indiast tuttavad - metallist sektoritega taldrikud ja
topsid. Taustaks mängis gayatri mantra, mida võis Indias iga nurga
peal kuulda, iseäranis jalga tatsuma paneva kiire viisiga. Täpselt
sama viis kõlas ka siin. Nii et tundsin ennast ses paigas kohe väga
koduselt. Toitu oli ka lihtne valida - kusagil ei olnud vaja mõelda,
kas on lihalik või mitte. Ma muidu lähtun praegu Tooma
evangeeliumist meelde jäänud kirjakohast, kus on öeldud, et kui
teile kusagil võõrsil süüa pakutakse, siis võtke see vastu ja
tervendage haigeid - mida võiks mõista nii, et unustage paast ja
tehke imesid - selliseks oli see kirjakoht minu mälus ja igapäevases
käibes muutunud. Aegajalt on lihaliudade juures imesid sündinudki,
aga see kehtib ennekõike ikkagi olukordades, kus toidu ostja,
valmistaja, pakkuja ei ole ma ise. Ma pole ise küll juba miski
kuus-seitse aastat poest toiduvalmistamiseks liha ostnud. Selles
seisus olen aga aegajalt ikka, et kõht on jube tühi, aga restoranis
ei ole ühtki lihavaba toitu - siis tuleb jälle teha kompromiss.
Mõnele ortodokssele vegetariaanile kõlan ma ilmselt üsna
kahekeelselt ja mõnele peekonilaikijale arusaamatult enesele ja
teistele tüli tegevana. Kõige lihtsam on aga öelda, et tegelikult
tunnevad keha ja hing tasakaalukoha ise ära. Neid tuleb vaid osata
kuulata.
Ladusin endale
sääl siis suure hulga toitu ette, võtsin juurde mango lassi. Jalg
tatsus muudkui mantrate järgi ja kerge muie oli suul. Toitu jäi
natuke üle, pakkisin selle siis endale kaasa. Pakend anti kenasti
tasuta. Et vihma veel sadas, otsustasin natuke LP sirvida. Ühtlasi
oli silm peale jäänud leti taga kohvi rüüpavale kenale neiule.
Kui sisse astus üks hindu, kes tundis huvi restorani
lahtiolekuaegade, toitude valmistamise ja paiga omaniku vastu, siis
kandus neiu leti tagant sujuvalt tema lauda ja jäi sinna toredasti
pikalt vestlema.
Kui välja
astusin, tibas ikka vihma. Kell oli saanud viis, just oli Tyni Maarja
kirik kinni pandud. Olin korraks jälle enda peale pahane, et jäin
oma käiguga nii õhtusse. Siis aga otsustasin, et jalutan lihtsalt
ringi. Pilte palju ei teinud, sest vihmutas üsna pidevalt. Tõmbasin
fotokotile kile peale ja uitlesin niisama. Leidsin ennast
püssirohutorni juurest ja rahvusväljakult, aegajalt sattusin ringi
tiirutades muudkui Jakobi kiriku juures fassaadil mõnd detaili
märkama ja pildistama. Selliset suurte hoonete puhul ongi tore vahel
koju kaasa viia vaid mõni detail.
Kui kell oli kuus
läbi saanud, läksin vana-uue sünagoogi juurde. Turiste oli seal
selleks ajaks piisavalt hõredalt, et sain rahulikult sünagoogi
idaotsa juures treppidele istuda ja esimest korda selle reisi jooksul
natuke ka sisemise silmaga ringi vaadata. Kui hoone juurde jõudsin,
siis tundsin kohe teatud täidetuse või laetuse või õhulisuse
tunnet, justkui sünagoogi ja selle lähema ümbruse ruum paisuks,
avarduks, sünkroonis minuga. Tajusin täitsa füüsiliselt, et mul
on selle kohaga ikka mingi teema. Mis täpselt, pole ikka veel selge.
Eelmisel aastal istusin sünagoogis sees miski tund aega, turistid
muudkui vahetusid, mõni istus ka natuke, üldiselt peeti end
tasaselt ülal, sellist voorimist ja hullamist nagu märkasin Pariisi
Jumalaema katedraalis siin ma ei täheldanud. Samas oli kõigil ikka
oluliselt kiirem rütm kui minul. Tookord istusin läänepoolses
servas pingil ja vaatasin, mis ruumis toimub. Tollase vaimumöllu
kirjeldus on mul vanas märkmikus olemas. Vahepealse aasta jooksul
olen meelerännus korduvalt sinna sünagoogi tagasi kandunud. Viimati
nägin, et minu peamine häda, mille pärast rännakul olin, on
seotud vanade juudi kirjarullidega. Minu haige osa oli nendesse
kirjarullidesse mähitud. Teine kiht selles nägemuses oli suur
Piibel, mille lehti puhus tugev tuul. Nüüd, kui seal sünagoogi
nurga juures istusin, läks ruum kiiresti lahti, kogu pühakoda
hiilgas valguses, maad ja taevast ühendas hele valgusesammas. Sain
aru, et see koht on targalt valitud või on ta lihtsalt niiviisi
pühitsetud, et töötab siiamaani. Ümber valgusesamba ja avatud
ruumi lõid liikuma kodarjad horisontaalsed valgused, mis ulatusid
kaugele üle linna. Kõike seda on natuke keeruline kirjeldada, sest
sõnu ei jätku. Igaljuhul selle protsessi kestel nägin ühel hetkel
taas, et olen üks nendest lühikeseks pöetud peaga kõrbeerakutest,
kes moodustavad vennaskonna, mis aegajalt kokku tuleb. Kohe kui see
kõrbemees oli vilksatanud, nägin ennast vana habemikuna siin
linnas. Seejärel ilmusid kirjarullid ja mähkisid mind endasse,
justkui kümned lahtirulluvad kempsupaberid. Tundus, et tegemist on
miski kirjatundjate pärandiga, mis vajab tervendamist. Olgu eelmiste
eludega, kuidas on, aga selge on see, et siin ja praegu, tänases
ruumis ja tänases elus on vaja harmoniseerida ja tervendada kõike,
mis seda vajab - nii endas kui enda ümber. Nõnda siis keskendusingi
sisemistele liigutustele, mida sellises olukorras teha saab.
Ühel hetkel
märkasin, et mul on kõik selle aja, mis ma seal treppidel istusin
ja väliselt tavalise turistina katsusin näida, reisijuht tagurpidi
käes olnud! Keerasin siis raamatu õigeks ja istusin veel natuke
aega. Üks rahulik habemik kõndis mööda müüri. Läksin talle
järele, libistasin hüvastijätuks kätt mööda pühamu siledat
seina ja kõndisin raeplatsi suunas, kus mind ümbritses taas
turistide vool.
Keset inimmerd
helises telefon - B helistas ja ütles, et tal algas nüüd puhkus.
Leppisime kokku, et kohtume sillal. Klementinumi juures ülekäigurajal
inimesi ja ümbrust filmides jäi ka B kenasti teisel pool teed
kaadrisse. Ta tegi ettepaneku minna mõnda klassikalisse Tšehhi
õllekeldrisse. Ta teadis paari kohta, mille suunas siis jalgsi teele
asusime. Kõndisime Václavi väljaku otsast läbi. Ühel hetkel
soovitasin vaadata igaks juhuks LP kaarti. Selgus, et otsitav kõrts
nimega U Fleků asub hoopis teises suunas. Otsustasime sinna ikkagi
jalgsi minna, ehkki mu jalad olid päevasest vantsimisest üsna
väsinud. Tegime teel ühe purskkaevu juures väikese suitsupeatuse.
Seal istusid ka mongolivälimusega ümarik mees koos oma kaasaga. Kui
nad lahkusid, küsis mees meie käest soome keeles: "Kumb on
parem, kas vana Tallinn või Vana Praha?" Meie muidugi naersime
vastu, et ikka vana Tallinn.
Varsti leidsime U
Fleků üles. Seal juhatati meid läbi pikkade käänduvate kordoride
kabareesaali, kus võlvide all istusid juba mõned seltskonnad. Kui
mööda koridori liikusime, nihkus meie ees väga aeglaste maadligi
sammudega helehall akordeoniga vanamees. Saali jõudnud, hakkas see
vana seltskondadele vastavalt nende rahvustele laulukesi mängima.
Osa inimestest läks päris pöördesse. Meie kõrval istusid
mustanahalised naised, kelle tuju too vanamees samuti silmnähtavalt
tõstis.
Õlu, mida U Fleků
pakkus, oli tume. Et tegu on vana õllekojaga, siis neil ongi valikus
vaid üks mark, nende oma majaõlu. Tellisime ka toitu. Võtsin
knöödleid ehk knedlikuid ja liha, sest lihata toite seal ei
olnudki. Kui toidud lauda toodi ja õlle kõrvale ka pits Becherovkat
juurde pisteti, siis B ütels, et enam tšehhilikumaks minna ei saa.
Sõime kõhud tugevasti täis, knöödleid tuli muidugi järele
jätta, nad on lihtsalt nii rammusad - sellised aurutatud saiad, mida
serveeritakse lahtilõigatuna liha ja kastme kõrval üsna suures
koguses.
Kui arve võtsime,
saime aru, et tegu on ikka turistilõksuga. B ei olnud seal ise enne
käinud. Külastajate hulgas ei olnud üldse tšehhe ja arve oli
päris krõbe. Edasi liikusime veel kahte baari. Baaris 23 veetsime
pikemalt aega. Sinna sisse astudes avastasime, et meil on kahepeale
täpselt 72 krooni ja et selle summa eest saab täpselt 2 õlut. Taas
väga kena kokkukõla. Ajasime seal siis õlut rüübates ja
suitsetades juttu, vaatasime inimesi. Õhtu lõpetasime kõrtsis
nimega Shadows. Tagasi koju sõitsime taksoga.
Uned olid väga
ilusad ja kosutavad. Nägin imelisi kergeid ja heledatoonilisi
mustreid, mida sain enda vaimuga liigutada. Siis olin koos kahe oma
sõbraga: üks neist oli Kalju Paldis ja teine üks vanem hallipäine
nõid. Meie ülesandeks oli erinevates ettevõtetes demonstreerida
magnetismi. Enne kui ühte kauplusse sisse astusime, palusin Kaljul
korra minu peal näidata, kuidas magnetism toimib. Olime parasjagu
poe klaasukse juures, tema juba sees, mina veel väljaspool klaasi.
Tõstsin siis käe üles ja Kalju samamoodi teisel pool klaasi. Väga
huvitav oli tunda, kuidas miski surus mu käelaba väljast poolt
käeseljalt tugevasti klaasi ja Kalju suunas. "Töötab küll!"
ütlesin rõõmsalt. Siis läksime sisse ja demonstreerisime kaupluse
juhatajale ja personalile, kuidas inimmagnetismiga saab triikraudu
õhku tõsta. Nii tore oli vaadata ühus heljuvaid triikmasinaid.
Mehed ujutasid justkui laevukesi. Avaldasime igaljuhul poodnikele
muljet.
Olen enne ka unes
sellist magnetvoolu tundnud. Ükskord oli meil Mahtras elutoas
magnetdušš, mille all seistes sai oma keha laadida ja pärast
saadud laenguga ringi liikuda.
Järgmine inimene,
kellele läksime magnetismi demonstreerima, oli onu Peeter. Olime
ülikoolis tema kabinetis ja ta jälgis huviga, kuidas kirjutuslaualt
kümmekond erinevat kirjapulka õhku tõstsime ja tantsima panime.
Igaks juhuks näitasime trikki veel ka ühe poest kingituseks kaasa
saadud triikrauaga. Peeter tunnustas nõidade tööd ning lubas
rektoraadis meie eest seista.
Õhtulauas
hakkasid mehed veel vigureid näitama. Ühel hetkel suunas too teine
näuh! sõrmed Kalju poole ja saatis magnetlaine, mille peale Kalju
kiirelt reageeris ja keeras oma lained tema omade ümber - tekkis
seis - pinge - ma ütlesin meestele, et kuulge, te olete mõlemad
minu sõbrad ja teil tuleb ühte seltskonda rahulikult mahtuda, kui
tahame ühise magnetismiprojektiga edasi minna.
.
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar