Käik Vysehradis

Eile nokitsesin kuni kella viieni toas. Valisin fotosid, kirjutasin päevikut, võimlesin natuke. Kella viie ajal sain teele. Kõndisin mööda tänavat trammipeatuse poole, hingasin sooja suveõhku ja sain korraga aru, et kõigel sellel ei peagi olema mingit mõtet. Oma olemasolu ja liikumist ei ole vaja pidevalt ratsionaalselt argumenteerida. Kui taas selle lihtsa asjani jõudsin, sain jälle aru, kui lihtne on ennast lülitada õnnelikkuse lainele. Lihtsalt kõndida, vaadata tänavaäärseid puid, eramute aedadedes kasvavaid põõsaid ja lilli, libistada pilk üle mõne naljaka müüririnnatisel või garaažikatusel lamava valge kassiskulptuuri, teha mõned fotod ja lihtsalt jälle kõndida.

Kulgesin mööda väikesest I maailmasõja monumendist, mille linnaosa rahvas on langenud lähedaste mälestuseks püstitanud. Taamal märkasin ühe eramusse rajatud kõrtsi väraval vikerkaarevärvilist lippu. See tõstis tuju. Samas sinna sisse astuda küll ei julgeks. Värava ümbrus oli täis õllereklaame ja tundus kuidagi kahtlane. Kõndisin edasi trammipeatusse, seal avastasin, et selles peatuses ei ole piletiautomaati. Mõtlesin siis, et jalutan lihtsalt kesklinna suunas edasi. Leidsin ühe mahajäetud moega trepi, pildistasin kaldaserval graffitiga kaetud müürijuppi all paistva linna taustal. Siis avastasin, et olen telefoni tuppa jätnud. Ma ei lasknud meeleolul langeda, ütlesin endale, et see on nüüd lihtsalt trenn ja vantsisin koju tagasi.

Ühes telefoniga suundusin nüüd otse sellesse kaugemasse peatusse, kus olime eelmisel päeval piletid ostnud. Mu taskus leidus täpselt 23 krooni, millega sain kenasti ühe pileti. Istusin siis esimese ettejuhtuva trammi peale, sest mulle tundus, et kõik trammid sõidavad sellest peatusest Hradčanskásse, aga see oli nr 2, mis keeras hoopis vasakule stalinistliku arhitektuuriga Dejvice linnaossa. Tegin siis selgeks, et see liin ei olegi kuigi pikk ja otsustasin lõpp-peatusse sõita. Seal aga kamandati mind kõlarite kaudu inglise keeles trammist välja. Jalutasin siis eelmisse peatusse ja ootasin seal, kuni tramm ümberpöörukohast jälle liikuma hakkas. Kõik see tegi mulle parasjagu nalja. Peatuses vaatasin jälle neid inimesi, kellel on pisikesed koerad. Tihti näeb siin just selliste väikeste koerakestega jalutavaid mehi.

Sõitsin siis metroopeatusse ja sukeldusin maa alla. Seal oli tipptunnilikult palju rahvast ja natuke närviline õhkkond. Vahetasin liini ja jõudsin varsti Vyšehradi peatusse. Seal tuleb metroorong maapeale. Väljudes leidsin ennast kummalisest kohast – ümber olid natuke vanunud välimusega suured konverentsikeskuse hooned, lähedal asub üle oru ulatuv kõrge viadukt. Istusin siis peaaegu inimtühjas konverentsikeskuse pargis pingile ja uurisin enda Lonely Planetit. Sain, aru et Vyšehrad on natuke eemal ja sammusin sinna.

Lonely Planeti sõnutsi asub Vyšehradis Praha kõige vanem säilinud hoone ehk Püha Martini rotund. Selle kena pühamu juures tegin paar pilti. Uks oli suletud, sest oli juba õhtu – üsna tüüpiline minu kohta – päeval ma molutan ja kirjutan päevikut jne ning õhtul lähen liikvele, kui kõik muuseumid ja huviväärsused on suletud. Täna loodan kuhugi ka veel sisse pääseda.

Tõusin siis kindluse rinnatisele ja pildistasin avanevaid vaateid. All koksiti tennist. Rinnatisel poseerisid neiukesed üksteise fotoaparaatidele. Päev hakkas loojuma. Rullisin endale ühe suitsu ja jalutasin edasi. Jõudsin vanemana tunduva müürijupi juurde, tegin sellest pilti. Müürijupi taga etendati parasjagu miskit suvelavastust – vaatasin üle müüri ja nägin, et laval kõneles valges särgis ja mustades viigipükstes mees telefoniga, milleks oli naise punane king.

Jalusasin siis Peetri ja Pauli kiriku juurde, mille esisel platsil veetsin päris pikalt aega. Mulle meeldivad selle kiriku portaalide helesiniste, roosade ja õhtupäikest tagasi peegeldavate kuldsete toonidega ilmutuslikud mosaiigid. Pikalt pildistasin ka kiriku kõrval asuva surnuaia nurgas asuvaid riste, mis on kõik pea täpselt ühesugused – igal haual on musta risti ja kuldse Kristusega krutsifiks. Esmapilgul mõjus see Jeesuste kaskaad jaburalt, neid oleks justkui ühe šablooni järgi igale inimesele valmis vorbitud. Mõtlesin, et foto pealkirjaks sobiks „Your own personal Jesus“. Pildistades hakkasin aga sügavuti mõtlema, et tegelikult ongi Jeesus ju seesmiselt igale ühele üks ja sama. Tema õpetuse tuum on sama, olenemata erinevatest tõlgendustest, mida inimesed aastasadade jooksul on loonud.

Olin B-ga ennist telefonitsi kokku leppinud, et hakkan Vyšehradist vaikselt kesklinna poole jalutama, et siis koos sööma minna. Kõht oli küll juba väga tühi, aga kummalisel kombel kadus nälg jalutades ära. Kõndisin mööda ilusat treppi alla tänavani ja läksin sealt jõe äärde. Treppide ülemise otsa juures terrassil norutas üks kurb mustanahaline mees. Olin teda juba kiriku ees seismas näinud. Tegin alt üles ühe kiire pildi, katsudes jäädvustada kummalist situatsiooni Euroopa kindluses norutava musta mehega.

Kõndisin siis piki kallast kesklinna. Teel nägin mitut esinemaseadvat jatsupunti. Kaldapealse Vyšehradi poolses osas oli meeleolu kuidagi lahedam ja kohalikke oli enam näha. Mida lähemale kesklinnale, seda turistlikumaks läks meeleolu. Kaldakindlustuste kohal üleval tänava ääres jooksis pidev historitsistlike tortide lint. See jättis mind nüüd juba kuidagi ükskõikseks. On küll uhke ja on küll meeleolukas ja vormiderohke jne, aga kaua sa ikka sellisest kraamist muudkui vaimustud ja kõike aparaati katsud püüda. Lasin majadereal lihtsalt mööda voolata, ujusin ise üha tihenevas inimmeres edasi. Kui kaldapealne ära lõppes, juhtides jalutajad üles tänavale, siis tegin paar lohakavõitu pilti ka.

Rahvusooperi juurde jõudes oli juba nii hämar, et laternad pandi põlema. Teatud kindlates kohtades jõe kaldal võis näha tervet hunnikut turiste, kes kõik katsusid kehvemate või paremate kaameratega päikeseloojangus linnust pildistada. Mammid lasid seebikarbivälkudel sähvida, samas kui tõsiste nägudega jaapani noormehed enda profikaameratega statiividelt kaadreid sättisid. Mina jäin enda EOS 600D-ga sinna kuhugi vahepeale ja tegin taas ühe pisut tüdinenud pildi.

Kui olin Karli silla otsa juurde jõudnud, helistas mulle B ja ütles, et on tööga valmis saanud. Ma vastu, et olen ka parasjagu kohale jõudmas. Tulin siis läbi suveniirinodist kiiskava passaaži, liikusin kiiresti sillaotsas väravatorni alt läbi. Sillal suutsid mind turistide hordid taas hämmastada. Mulle oli eelmisest aastast meelde jäänud pigem Karli silla inimtühi öine olek, kus võis ämblikuvõrkudes tumedate skulptuuridega rahulikult tõtt vaadata. Nüüd inimmassi jõudes, võtsin uuesti fotoka välja, sest vaatepilt oli seda väärt. Hoolimata rahvarohkusest oli silla vaim siiski tugevalt tunda – tume, kummaline, justkui salapäraselt sosistav, natuke valulik... Nepomuki kukkumiskohas olid parasjagu Jaapani noored. Üks pani käe kuldsetele tähtedele ja keskendus. Siis tegi seda järgmine. Huvitav oli neid vaadata. Algul nad naersid. Siis, kui panid käe tähtedele, jäid aga vaikseks.

Lippasin trepist alla saatkonna juurde. Tegin paar pilti. B võttsis mind auto peale ja me sõitsime hilist õhtusööki sööma. Käisime kusagil Vinohrady kandis Itaalia restoranis, kuhu ma oleks oma tehnikakoti ja mütsi maha unustanud, kui mitte kelner meid tagasi sisse poleks hõiganud.

Uni tuli hää. Unenägudest mäletan ainult üht episoodi. Inimesed istusid kirikus. Pingid olid seljaga altari poole. Oodati mingi olulise sündmuse algust, sosistati, nohistati. Vaimulikud kõndisid viimaseid ettevalmistusi tehes ringi. Minu kõrval istus Evald Saag ja luges natuke kõvema häälega palvet. Teisel pool istus üks vaimulik, kes küsis Evaldi palvetamise peale minult: „Ega see teid ei häiri?“ Ma raputasin õrnalt pead, „Mkmm“. Teritasin kõrva ja kuulatasin, mis Evald ütleb. Ainus, mis mulle tema sõnadest meelde jäi, on: „Seda videot olen ma korduvalt vaadanud.“

20. juuli 2012 14: 09 Praha