Looduse imed, provintsi võlud ja hullud uned

Laupäev, 21. juuli 2012. Hommikul magasime pikalt. Siis sõime - B praadis muna ja sinki. Tegime ühtlasi ka reisiplaane. B otsis netist natuke infot ja otsustasime sõita põhja suunas. Seejärel läks ta tööjuurde autot tooma. Ma kirjutasin reisikirja. Kella kolme ajal asusime teele. Ütlesin B-le, et nii just ongi mõnus, kui saame liikuda rahulikult omas tempos ja kui saan siin korteris ka parasjagu aega veeta - olen ju Prahas eelkõige B-l külas, mitte vaatamisväärsusi ohjeldamatult konsumeerimas.

Sõitsime kirdesse Libereci poole, Mlada Boleslavist keerasime kiirteelt Jičíni suunas, et minna vaatama Böömi Paradiisiks (Český ráj) kutsutavat looduskaitseala ja tulla õhtuks Prahasse tagasi. Ühel hetkel märkasime vasakut kätt silmapiiril mäetipus kaht looduslikku sammast - ilmselt lähenesime kaitsealale. Jičíni külje alt näitas silt: "Prachovské skály 5 km". Väike alevivahetee käändus mäe külge mööda üles. Peagi jõudsime parkimisplatsile, kus seisis hulk autosid. Ümber oli näha jalgsimatkajaid ja rattureid. Suveniiriputkade juures, kust tahtsime matkaraja kaarti osta, selgus, et olime unustanud sularaha kaasa võtta. Eile olin oma tuhandese U Flekůs letti löönud ja uut ei olnud veel võtnud. Samas olime taas õnnistatud: Björni taskus leidus täpselt niipalju münte, et saime osta matkaraja skeemi. Siiski ei olnud probleemid sellega veel lahendatud - nimelt tuleb matkarajale pääsemiseks samuti maksta. Käisime siis raja alguses putka juures uurimas, palju pilet maksab ja kaua nad siin üldse pileteid müüvad. Selgus, et rada on avatud kuni kella poole kuueni, pärast seda pileteid ei müüda. Lähim pangaautomaat asub aga Jičínis. B tänas viisakalt klaasi taga istuvat naist selgituste eest ja me lonkisime putka juurest alla tagasi.

Tundus väga kummaline, et looduskaitsealale matkama pääsuks on vaja raha maksta. Eestis sellist asja ei kohta - matkaradadele pääseb tasuta ja igal ajal. Siin aga on loodus inimese jaoks avatud õhtul kella poole kuueni. Pärast seda kellaaega on teel tõkkepalk ees. See tundus ikka väga hämmastav. Meile ei mahtunud pähe, et me peame nüüd selle pärast, et meil pole sularaha, tagasi pöörduma. Otsustasime siis pisut pättust teha ja putkast natuke allpool okaspuumetsa varjus mäkke ronida ning siis väikese tiiruga putkast mööduda. Jabur oli loodusesse pääsemiseks tunda end justkui vargana. Süda valutas parasjagu. Et aga linna raha järele sõita ja siis pärast värava sulgemist ikkagi ilma maksmata palgi alt läbi ronida oleks teinud sama välja, siis luurasime mööda hämarat metsaalust üksikute suurte kivirahnude vahel ja jõudsime kaarega matkarajale tagasi. Putkat ei paistnud enam. Ikka veel mõnevõrra ärritunud ja pahased, istusime esimesele pingile ja tegime ettevaatlikult suitsu. Ümber vedeles veel hulk konisid, ehkki suitsetamine olevat B sõnutsi kaitsealal keelatud - ta märganud vastavat silti, mis mul kahe silma vahele jäi.

See suitsupaus oli ka viimane torisemishetk, sest kohe pingi lähistelt käänas matkarada mööda treppe alla hämarusse, kus leidsime ennast vägevate kaljude vahelisest tumerohelisest ja niiskest ruumist. Võtsime kohe instinktiivselt fotokaamerad välja ja hakkasime pildistama. Siis kõndisime edasi ja kaljulinn muutus üha vägevamaks - siin on kõrgeid püstiseid kiviplokke, madalaid käike, kitsaid lõhesid, kaljudevahelisi saale, väikeseid koopaid. Trepid ja rajad liiguvad tumeroheliste, sambla, sõnajalgade ja teiste taimedega kaetud liivakivikaljude vahel. Kunagi oli selles kohas suure jõe suudmeala, kus vete uhtumistöö tulemusel selline maastik tekkis.

Kaljude keskel asuvad ruumid ja erinevad kivised vormid muudkui vaheldusid ja meie muudkui ronisime oma väljaväänatud jalgadega treppidest üles ja alla. Ühe koha peal viis trepp kaljunuki otsa, kust avanes kena vaade orule, Jičínile ja mägedele. Edasi liikudes märkasin ühel kaljuseinal päikeseratast ja teisi sümboleid. Need on ilmselt hilised, kuid samas pole välistatud et ka päris varased: kivi- või pronksiaegsed. On ju selge kogu see kaljudevaheline maailm on aastatuhandeid avaldanud muljet siinsetel aladel elanud inimestele. Ilmselt on tegu ka väga rikkaliku pärimusmaastikuga ja arvatavasti ka püha ruumiga. Katsusin mõne koha peal natuke ka seisatada ja vaadata, kes siin elavad. Nägi väikeseid valgeid olendeid, kes katsid kiviseinu - justkui pisikesed läbipaistvad liblikad või eosed või miskit sellist - igaljuhul hästi elusad ja nad liikusid püstiseid seinu pidi üles-alla. Mõtlesin, et küll oleks hää sellises kohas pikemalt istuda ja vaadata.

Meie õnnekombel ostetud kaart näitas, et oleme läbi käinud alles ühe väikse osa kogu tervikust. Vantsisime siis edasi, aegajalt muudkui pildistades ja filmides. Ühel hetkel otsustasime, et rohkem ei jäädvusta, sest ei jaksa lihtsalt, vahelduvad maastikuvormid on küll lummavad, kui teatud osas hakkavad juba korduma. Ütlesin, et võtan kaamerad välja, kui miski tõesti üllatab. Natukese aja pärast tõusime taas kaljunuki otsa rajatud vaateplatvormile, kus olingi taas täiesti lummatud - sealt avanes vaade kuusiku keskel kõrguvatele heledeatele kaljusammastele. Ronisin kohe julgelt piirdetorude alt läbi, et vaadet veel paremini näha. Filmisime ja pildistasime taas ja muudkui ahhetasime. Tõdesime mõlemad, et kogu see maastik suutis meid täielikult üllatada. Kusagilt postkaartidelt või turismibrošüüridest leitavad fotod jäävad ikka lahjaks selle kogemuse kõrval.

Üleval heleda kalju tipus oli kivide vahel mõnus natukeseks pesastuda ja ümbrust vaadata. Tegime taas suitsu. Ütlesin, et see on üks mu elu ilusamaid suitsetamispaiku. Siis vaatasin, et ühe samba otsas on helesinine päkapikk. Tal oli käes sinine helekristall, mis heitis pikkade vihkudena igas suunas ümberringi valgust. See päkapikk seisis seal kivisamba otsas rahuliku majakamehena. kohe sai selgeks, et tema saadetud valgust näevad ka inglid.

Rääkisin rahulikult B-le, mida näen ja seletasin, kuidas selline nägemine käima on läinud: algul sissejuhatavad šamaanilaagrid ja meelerännupraktikad erinevate abivahenditega nagu laul ja tants ja trummimäng, edasi võimalus vaadata ka juba ilma abivahenditeta, oskus enda sisemine silm lihtsalt tööle lülitada. Kõige selle juures on alguses väga oluline mitte karta nägemusi niiöelda välja mõelda - seda toonitas Mikk Sarv kogu aeg. Oma praktikas ma olen ka selgelt taibanud, et kui nägemus ilmub ja mulle mõistuslikult tundub, et ma olen ta välja mõelnud, siis tuleb mõistus kohe vaigistada ja usaldada pilti, mis hakkab siis elama oma elu ja kannab meile vajalikku informatsiooni. Kui aga lasta mõistusel sekkuda ja kriitikaga lammutada, siis variseb nägemus kokku. Selliseid asju on vahel oluline inimestele selgitada, sest muidu võib neile tunduda jutt päkapikkudest täiesti arusaamatu. Samas jätan ma neile ka täieliku vabaduse nimetada kõiki oma nägemusi väljamõeldisteks, fantaasia viljaks, muinasjutuks või koguni hullumeelsuseks. Seejuures soovitan aga meeles pidada, kui palju olulisi teadmisi ja elukogemust annavad meile edasi muinasjutud või ka näiteks tänapäevane fantaasiakirjandus ja filmid - kõik see nö väljamõeldud kraam kuulub kokku inimeseks olemisega, inimkultuuriga, kandes tähendusi meie enda jaoks, pannes meid mingis suunas liikuma, toetades ja arendades meis teatud hingelisi kvaliteete.

Jätsin siis sinise päkapikuga hüvasti ja liikusime edasi. Rada muudkui kerkis ja langes taas, liikus uuesti alla tumerohelistesse kivisaalidesse. Ühel hetkel leidsime ennast uuelt vaateplatvormilt. Seal haarasime jälle kaamerad välja, sest vaade oli uudne - nüüd paistsid eemal kõrgemad mäed ja needsamad kaks kummalist kivisammast, mida olime maanteelt vilksamisi märganud. Teises suunas avanes vaade sügavasse kanjonilaadsesse ruumi kõrgete püstloodis kaljusammaste vahel. Inimesed kanjoni keskel liivaradade kohtumispaigas tundusid pisikeste putukatena.

Siis liikusime platvormilt alla. Ühes kohas oli kaljulõhe nii kitsas, et kergem oli liikuda külg ees. Trapiastmed olid seal ka parasjagu kulunud, nõnda et lombakatel meestel oli allapääsuga parasjagu tegu. All kanjonilaadses ruumis (ei tea täpseid geoloogilisi termineid) avanesid vaated üles, kus kasvavate kidurate puude vahel kriiskasid miskid linnud.

Me jalad olid juba üsna läbi ja kõhud tühjad, aga hing hästi rõõmus ja kerge. Ronisime siis veel üles ja alla ja nägime veel mõnd uhket kaljut. Seejärel saime aru, et oleme jõudnud enamvähem sellesse piirkonda, kust pärast putkajuurest mööda hiilimist liikuma olime hakanud. Olime enne läinud alt poolt, nüüd tulime tagasi ülemist rada mööda. Spontaanne suund, mille valisime, oli imehästi töötanud: algul hakkasid avanema väiksemad hämarad kaljuruumid, siis üha suuremad ja vormiküllasemad, kuni lõpuks vaatasime maastikku mitmest kohast ka ülevalt.

Olles näinud raiesmikuvahelisel teel üht hirve ja üht oravat - nad olid täpselt ühte värvi - jõudsimegi putka ligidusse. Vaigistasime häält ja aeglustasime sammu. B kõndis alt poolt, sest talle tundus, et putka on juba kinni, aga palki ei ole värava peale ette tõstetud. Ma läksin aga igaks juhuks taas ümbert. Seejuures nägin, et tegu ongi täiesti sissekäidud rajaga, mida pidi tollipunktist mööduda - ilmselt kohalike tee. On tõenäoline, et maksupunkt on siin sisse seatud pigem välisturistide ja suurte gruppide jaoks. Kui matka algul olime nördinud, et kuidas saab loodusesse pääsemise eest raha võtta, siis tagasi olles hakkas ikka piinlik, sest kõik need rajad vajavad ju ka korrashoidu - käsipuud tahavad parandamist ja trepiastmed sättimist-kinnitamist. Leppisime B-ga kokku, et kui ta siia perega tagasi tuleb, siis ta maksab meie nüüdse käigu eest samuti. Lubasin talle selleks ekstra oma osa maksta (ehkki kassa on meil siin kogu aeg ühine, maksame korda mööda ühiste söömaaegade eest jne).

Nõnda jõudsimegi korraliku füüsilise treeningu ning hingekosutava kogemuse eest tänulikena uuesti parklasse. Et kõhud olid väga tühjad, siis otsustasime minna Jičínisse toidukohta otsima. Parkisime auto seal peatänava lähistele. Algul märkasime üht pitsat ja pannkooke pakkuvat kiirtoidumoega söögikohta. Ma tundsin üsna kindlalt, et ma pitsat ega pannkooke ega pastat ega knöödlit täna ei taha. B märkas aga kohe eemal välikohvikutulesid, mille suunas siis liikusimegi. Jõudes lähemale, nägime, et hooned muutusid seal pool uhkemaks - oli mitu kena historitsistlikku maja. Ühes neis asus Grand Hotel Praha, mille eest kohvikutuled paistsidki. Lasime end juhatada restorani poolele. Korraks tundus, et ehk on meiesuguste matkajate jaoks see koht liiga peen, aga maha istudes, sain aru, et see on kõige õigem koht, kus sel õhtul keha kinnitada. Tellisin Šopský salati ja hautatud brokkolid juustuga, kõrvale vesi. Toidud maistseid ülihead, puhtad, kerged. Selles kohas aega veetes tekkis eriline provintslinna lummus. Kui mööda tänavaid tulime, olid need peaaegu inimtühjad, ka peatänav. Jõudsime siis soojalt valgustatud juugendhotelli, kus mängis mõnus jazz ja võttis vastu lahke neiu. Hinnad olid seal Prahaga võrreldes 2 korda soodsamad, kuid ma julgeks öelda, et isegi maitsvamad. Ma olin muidugi sel korral valikuga ka väga ettevaatlik. Itaalia söögikohas mõjus risotto mulle raskelt, rääkimata siis u Fleku knöödlihunnikust, millest pool tuli järele jätta.

Nõnda et olen kogu sellest õhtupoolikust täiesti lummatud - algul kosutav matk keset looduse imesid ja seejärel õdus õhtusöök provintsilinna veidi unises kuid kõrgetasemelises restoranis. Tegin hotellist ja peatänavast veel mõned ööpildid, ühele jäi ka Jan Husi skulptuur.

Tagasisõit Prahasse oli B-le paras katsumus, sest vihma hakkas sadama ja eriti kiirteel nõelusid täiesti hullumeelsed Bemarid ja Borsched ja mis nad seal kõik olid. Öiseid sõite raskendab see, et täistulesid ei saa liikluse tiheduse tõttu kasutada ja teetähised on siin Eestiga võrreldes kuidagi tuhmid - näiteks telgjoont või piirjooni ei ole kohati peaaegu üldse näha. Sõidul läbi vihma taipasime ka seda, et ilm oli meid jalgsimatka ajal väga hoidnud, vihma oli tulnud vaid mõni üksik piisk. Üldiselt on aga siin praegu B sõnutsi vihmade hooaeg. Koju tagasi jõudes oli ilm üsna jahe. Termomeeter näitas 12,5 kraadi.

Otsustasin kohe magama minna ja mitte reisikirja jätkata, sest keha oli matka järel üsna väsinud ja uni tundus hea tulevat. Öösel aga hakkas kammajjaa peale. Kõigepealt nägin, et Mahtra muuseum on laienenud umbes terve Juuru suuruseks hoonete ja obskuursete kabinettide konglomeraadiks. Ma liikusin seal mingi lasteprogrammiga seoses ringi. Otsisime Raidiga kostüüme, et etendada koolipapasid või midagi. Sattusin mingitesse kummalisesse muuseumi tagatubadesse, kus ma ei olnud kunagi käinud. Ühes kambrs nägin tumepunast nõukogudeaegset mööblit ja mõisaaegseid musti kappe, seintel olid piklikud juugendstiilis pildid muuseumi endistest direktoritest. Tiia pilt oli kõige viimane. Seda tuba ei olnud keegi pärast Tiia minekut puutunud. Teistes ruumides käis aga kõva ümberehitamine, lauad ja toolid olid üksteise otsa tõstetud, osa seinu maha lõhutud, leivasõtkuja mannekeen lamas selili kapi otsas, rusikad püsti. Otsisin ruumidest oma koolipapa ümmargusi prille, otsisin ja otsisin, käisin kõik need imelikud toad läbi, vahepeal sattusin kokku Liiviga, kes pühkis 20 aastat vanadelt arvutikuvaritelt tolmu. Lõpuks kandusin oma prilliotsingutega kuhugi Tallinna vanalinna müüridele. Seal on minu unenägudes tavaliselt alati imelikud hämarad kohvikud, mille kaudu saab linnamüüri sisse liikuda, käikudesse, mis toovad hoopis teises kohas hoopis teise kohviku tagaruumide kaudu jälle tänavale või teise kohta müüridel. Seal siis kusagil kohtusin Raidiga, tal oli ka koolipapa kuub seljas, ta ütles, et meil on vaja kohe programmiga liituda. Ta tuhises ees minema, ma katsusin järele jõuda, aga kaotasin ta kusagil kohvikus silmist, astusin siis välja ja leidsin ennast Tartu Ülikooli aulast, kus oli presidendi vastuvõtt. See aula on mu unedes natuke teistmoodi, ta on esimesel korrusel, mitte teisel, aula ees on suur fuajee. Aula ise mõjub pigem kollasena kui helevalgena - valgustatud küünalde, mitte elektriga. Fuajee kõrval on garderoobid. Kui aulasse sisse astusin ja presidendile kätt andsin, siis märkasin korraga, et mul on seljas küll mu uus sametülikond, aga olen paljajalu. Vabandasin ja läksin garderoobi. Seal tuhnisin enda reisikohvris, leidsin küll triibulised sokid ja heledad sokid, aga musti, mis siia sobiks, ei olnud, olid vaid ühed auklikud mustad sokid. Läksin siis hädaga ikkagi paljajalu. Vastuvõtt oli aga selleks ajaks juba läbi saanud. Aitasin siis aulatädil uksi ja aknaluuke kinni panna.

Kui aulas olid küünlad kustutatud, läksin uuesti garderoobi, panin oma triibulised sokid jalga ja vedasin ratastega kohvri õue. Õues oli hämar üksikute 19. sajand gaasilaternatega valgustatud tänav. Hakkasin liikuma. Ühel hetkel haaras aga mind enda embusse ei tea kust välja karanud ultraihar blondiin, kes sosistas mulle muudkui, et tahab minuga seksida. Ma tõrjusin teda ja liikusin tänavat mööda edasi. Siis ta jooksis must ette, tõstis ühe kivist jämeda ümaraotsalise tänavapiirdeposti juures (teate küll sellised umbes kõrvatropikujuga graniitpostid, mille külge on vahel kinnitatud ka lainjalt rippuvad ketid) oma pitsilise kleidi üles ja ronis postile katsiratsi otsa. Ma jäin hämmastusest seisma, sest ta konkreetselt seksis selle piirdepostiga. Ta venis nii suureks. Mul hakkas halb. Pöörasin ringi. Aga teisel pool oli järgmise posti otsas nikkumas samasugune ultraihar blondinka, ta oli ennast paljundanud iga piirdeposti otsa, terve tänav oli teda täis, ta väändus ümber kõikide piklike vormide, mida linnas nägin: hoonete klassitsitlikud sambad, tänavalaternad, hilise jalutaja spatsiirstokk etc etc. Samal ajal oli ta minu ümber, ta oli igal pool. Ja järsku ma sain aru, et ka mina olen igal pool. Et ma olen ka see kivist piirdepost, et ma olen kõik need kivist postid ja piklikud vormid, mille otsas ta ennast hööritab. Panin jooksu, nii kiiersti kui jalad võtsid, kihutasin öisele maanteele, ei näinud enam midagi, ei kuulnud enam muud kui kõrvus tuhisev tuul ja südamekloppimine. Järsku moondus mu jooks kiireks autosõiduks, mis hakkas märgatavalt raugema. Auto ähkis ja vusises mahakäivalt. Samas oli tal veel pärs suur hoog sees. Katsusin pidurdada, aga ei saanud, sest ma istusin ainsa reisijana auto tagaistmel. Katsusin üle tühja juhitooli piduripedaalini küünitada, aga ei ulatunud. Ronisin siis üle esiistmete. Samal ajal nägin, et mu tuledeta auto kihutab hämaral teel lonkivate noorte suunas. Sain napilt enne nendele otsasõitmist auto kinni pidada. Lõin tagurpidi käigu sisse ja tuled põlema. Noored, kellele oleksin valgustamata autoga ääre pealt otsa sõitnud, said minu peale maruvihaseks, nad haarasid tühjad viinapudelid ja pesapallikurikad, kui ma parasjagu aru sain, et mu autol ei ole enam üldse jaksu, et ta vusiseb ja ähib. Nägin tagasi vaadates, et neid noori on siin terve sajapealine kari, et nad lähenevad mu autole ka tagant. Lõin paaniliselt esimese käigu sisse ja katsusin eestpoolt ründajate vahelt läbi sõita, aga auto ei jõudnud enam kuhugi ja suri välja. Kurikate ja viinapudelitega noored kobardusin mu auto ümber nagu rotid Naksitrallide Muhviauto ümber. Nad karjusid nagu ürgsed kriiskavad dinosaurused. Kui esimene kurikas üles tõsteti ja see mulle esiklaasi sadas, ärkasin plaksti üles. Olin korraga täiesti ärkvel. Mäletasin kõiki unenäo detaile. Katsusin uuesti magama jääda, aga ei saanud, sest ma muudkui mõtlesin, et mis selle osaga minust, mis jäi unemaailma, seal autos edasi juhtus. Nad ju ilmselt tampisid mind liha ja klaasikildude pudruks. Ma ei saanudki kuni hommikuni korralikult und tagasi. Kella poole kümne ajal otsustasin üles tulla, sest pigem selge ilmsiolek kui turnimine uneilma mudasemate sfääride kallastel.

Kummaline on see, vahel on nii, et kui argielus on olek hästi helge ja kerge ja kindel - nii nagu eile pärast matka - siis ebastabiilne, destruktiivne ja painajalik surutakse mulksti unede sfääri. Vahel on aga vastupidi - on olnud mitmeid järjestikusedi öid, kui uned on hästi kirkad, kerged ja jumalikud ning nendega vahelduvad päevad hallid ja hirmused. Eesmärk oleks end niiviisi terveks teha, et blokeeringud ja pained laheneksid tervikuna.

Kell saab pool üks. On pühapäev. B ärkas ka tunnike tagasi, tegi süüa ja luges, nüüd läks korraks välja. Söön ka ja siis arutame meie tänast sõitu.

22. juuli 2012 12:25 Praha