Jüri Metssalu: Lend, Letohradec, Letna...

Lendasin eile Tallinnast Prahasse. Tegin aknast taas rõõmsasti pilte. Mu kõrval istus kaks saksa härrat. Kui üle saarte sõitsime, siis nad küünitasid ka välja vaadata. Hiiumaa kohale jõudes ütles keskmisel pingil istuv mees "Köpu" ja lisas, et vahekäigu juures istuva mehe isa elas Kõpu poolsaarel. Tema perekonna nimi on Schmidt. Ma ei saanud härra Schmidtiga pikalt rääkida, sest lennuk mürises parasjagu ja tundus, et tal on ka natuke kõva kuulmine. See-eest noogutasime ja naeratasime üksteisele aegajalt - näiteks siis, kui jooke pakuti. Ma olen alati lennukis küsinud ühe joogi. Sel korral toimisin reisikaaslaste eeskujul ja küsisin ka kaks. Härra Schmidt jõi punast veini ja kokakoolat, keskmise pingi mees võttis õlle ja mahla, mina valge veini ja vee. Lisaks serveeriti väike kotike soolaseid küpsiseid. Väga lahe olemine oli. Ehkki ruum oli kitsuke, ei häirinud see eriti, sest lend kestis kokku vaid tunni ja nelikümmend minutit.

Mere kohal pilved tihenesid, ka Poola oli pea täiesti pilvine. Kui lennuk kõrgust vähendama hakkas ja me pilvedesse sõitsime, tundus, et all on puha pime ja vihmane, aga maandudes läks ümber jälle heledamaks ja põldudel oli näha päikeselaike.

Kuidagi eriti hõlpsalt läks see reis. Võrreldes eelmise aasta bussisõiduga Tartust Prahasse, oli tunne kohale jõudes väga kontrastne. Esimestel tundidel ei tahtnud ma nagu uskudagi, et olen siin. Mu kehateadvusse oli bussireisist ladestunud teadmine, et Prahasse pääseb ainult läbi füüsiliste piinade ja venekeelsete roppuste.

Nii et tundsin end kohale jõudes imeliselt. B oli jaamas vastas. Sõitsime kõigepealt tema koju. Ajasime juttu, tegime natuke reisiplaane, käisin dušsi all. B majutas mind sel korral alumisse külalistetuppa, sinna, kus eelmisel aastal ööbis Annika. Siis sõime õhtusööki, milleks oli B valmistatud kalasalat.

Seejärel läksime jalutuskäigule. B oli eelmisel päeval jalgpalli mängides parema jala välja väänanud ja lonkas. Kummalisel kombel on ka minu parem jalg praegu välja väänatud - küll kuu aega varem ja ei valuta enam, aga annab ikka omajagu tunda, on veel osalt paisteski.

Läksime kõigepealt Letohradeci juurde. Tegime esimesed fotod pallimängumaja ees. Nii suveloss kui pallimaja meeldivad mulle väga. Nad mõjuvad kummaliselt kergelt ja värskelt, nendest õhkub renessansisiaja uudsust, ehkki nad on ise praeguseks ju päris vanad. Parkki seal ümber on kuidagi üle kasvanud ja rõhutab hoonete tegelikku vanust.

Letohradeci juures olin eelmisel aastal üksinda jalutades, pildistades ja lugedes päris pikalt aega veetnud. Sel korral liikusime edasi piirkonda, kus ma ei olnud varem käinud - nimelt Letna parki, kus armastavad just tšehhid ise aega veetmas käia. Park asub kõrgel kaldal ja sealt avaneb imelisi vaateid linnale. Kõikjal jalutas erinevas vanuses inimesi, sõideti rataste, rulade, rulluiskudega. Palju oli näha vabalt ringi jooksvaid koeri. Kohtades, kust avanesid vaated, märkasime mitmeid armund paarikesi. Siin-seal oli pargipingil istuvate noorte lähedal tunda rohelisi lõhnu. Kõik ümber mõjus sametiselt ja leebelt, õhtu oli soe, laternad pandi põlema. Ma ütlesin B-le, et vat siia linna võiks küll tulla pruudiga romantiliselt aega veetma. Lisasin, et ilmselt on B ise seda just teinudki - seejuures suure põhjalikkusega. B vastas, et ministergi olevat nimetanud Prahat Ida-Euroopa romantika pealinnaks.

Tegime teel mõned lühikesed videoreportaažid, ka suure metronoomi juures, mis on paigutatud endise Stalini monumendi kolossaalsele alusele. Metronoom seisis hetkel. Selle ümber aga olid kogunenud noored, kes lobisesid, libistasid õlut ja suitsetasid. Üleval oli näha ka traati mille külge oli loobitud kümneid jalanõusid. Kogu kompleks mõjus lahedalt ja sürrilt, meenutades Berliini parke, kust võib ka leida graffitiga kaetud ja aega veetvate noortega ümbritsetud kummalisi rajatisi ja varemeid.

Varsti jõudsime toredasse suurde suveaeda. Ostsime kioskist esimesed õlled ja võtsime istet. Ses paigas valitseb väga õdus meeleolu. Kümnete suurte puude all asuvate laudade ääres aetakse mõnusasti juttu, mõned seltskonnad on häälekamad, mõned tasasemad. Ringi liigub vahvaid koeri, keda keegi rihma otsas ei pea ja kes aegajalt laudades istujate sääremarju nuusutavad. Puude võrades ripuvad suured ümmargused lambid, terrassilt avaneb vaade linnale.

Sinna jäime pikemalt istuma. Ajasime juttu, tegin pilti, filmisin natuke, vaatasin inimesi. Ilus oli, aga natuke nagu ikka kurb ka... Mingi suur nimetu igatsus hakkas seest jälle kerkima. Oleks tahtnud justkui kogu selle ilu ära süüa või kõikide nende ilusate inimestega kaasa minna. Aga mismoodi? Mismoodi sellest kõigest veel sügavamalt osa saada? Leida endale siit kohe hopsti kena kaasa? B ütles, et tšehhid on üldiselt võrdlemisi kinnised uusi tutvusi looma - suhted tekkivat inimeste vahel pigem sõpruskondade kaudu.

Ühel hetkel märkasime, et kiosk on kinni pandud ja õlunaadi rohkem juurde osta ei saa. Otsustasime siis koju minna. Lauast tõustes avastasin ehmatusega, et olen enda mütsi jätnud ühele pingile kusagil teisel pool metronoomi. Olime plaaninud muidu kohe suveaia juurest trammi peale minna, aga nüüd tahtsin igaks juhuks vaadata, kas ehk õnnekombel on mu müts alles. See on mulle väga kallis müts. Nagu kõik need kümmekond on olnud, mille ma umbes samasugustes situatsioonides olen kuhugi unustanud. B tuli mulle lahkesti vastu ja jalavalu trotsides kõndis minuga koos mütsi otsima. Lähenedes pingile, kuhu olin mütsi arvatavasti jätnud, märkasime, et selle pingi ümber on kogunenud hulk noori ja levib taas rohelisi aurusid. Läksime lähemale ja leidsimegi mütsi. B ütles, et noored olid küsinud, kas me unustasime mütsi maha. Ma rõõmustasin väga.

Sõitsime siis trammiga kodu suunas. Tulime eelmises peatuses maha, et vaadata, kas üks kohalike lemmikpubi on lahti. Oli veel lahti, aga meile ei müüdud midagi, sest nad olevat kassa juba ära teinud. Kõndisime siis koju. B pakkus veel hilist õhtusööki ja jutustasime veel tunnikese-poolteist.

Unes nägin, et liigun mööda keskaegse tornlinnuse korruseid, ümber on lapsi ja lastelaagri õpetajaid. Me korraldame midagi, istume vahelepeal suure tammise laua taha arutama, siis läheme jälle teisele korrusele. Kogu tegevuse kestel on meie ümber ilusad helepruunid koerad, kes aegajalt võtavad õrnalt hammastega käevarrest ja tahavad justkui midagi öelda, kuhugi kutsuda, aga kellelgi ei ole aega praegu nendega tegelda, nende kutsele vastata.

Hommikul sealt koerte unest ärgates tundsin, et seesama suveaia sametine kurbus on jälle kohal. Ajasin aga ennast üles ja läksin hommikust sööma - B oli mulle tööle minnes kenasti laua katnud.

Täna mõtlen, et ehk jõuan Vyšehradi. Tore oleks käia ka loomaaias. Vast lähen uuesti ka vanasse uude sünagoogi ja Vituse kirikusse. Kuningalossis tuleks ka uuesti ära käia, sest mitmed nägemused on mind sinna tagasi viinud. Tyni kirikus jäi eelmine kord käimata jne. Siin on veel palju näha. Iseasi on, miks ma kõike seda teen. Üha rohkem küsin ma, mis värk üldse on. Kas ma olen siin ilmas selleks, et lihtsalt ringi tšillida ja maailma vaadata või on mul midagi tõsisemat ka plaanis. Aga mis asi see "tõsisem" asi siis on? Kas mitte enamik inimeste "tõsiseid" asju ei ole ka mitte lihtsalt narrus. Praegu tuleb meelde, et nägin veel unes, et kõnnin mööda öist Letna parki, mulle puhub vastu soe tuul, lambid põlevad, aga ühtki inimest ei ole näha. Ma kõnnin ja küsin endalt, mida ma teen, miks ma siin olen, kes ma olen, mida saan ma maailmale anda. Ja siis kuulen, et miski laperdab mu selja taga sellessamas soojas suveöötuules. Vaatan tagasi ja näen, et mööda pargiteed liigub minu järel õhus laperdades mu kolme kihelkonna raamat, tuleb mulle järele minuga samal kiirusel. Mul on temast peaaegu ükskõik. Liigun edasi. Ja raamat tuleb truult laperdades järele. Mul on tema pärast piinlik. Kas see laperdav paberivihk on ainuke asi, mille ma maailmale olen suutnud anda? Kas see laperdis jääb ainsaks asjaks, mida ma olen suutnud maailmale anda, kui ma praegu suren? Aga kui ma tekitaksin veel mõned sellised juurde, siis ei oleks nad ju ikkagi midagi muud kui laperdavad paberipakid, mida suur soe tuul mööda inimtühja parki ringi ajab. Kas ei peaks ma hoopis midagi muud tegema?

Nii on ka see blogipidamine minu jaoks endiselt väga problemaatiline. Ma teen sellega ikka ja jälle millegi pärast algust ja siis tüdinen ära, lasen elul lihtsalt voolata. Mida ma praegusel hetkel teen? - Ma olen rohkem kui kaks tundi järjest istunud arvuti taga, riputanud lennureisi pilte üles ja kirjutanud seda hädast reisikirja, millel ei ole väga suurt lootust lõpuni jõuda... Mida ma kardan? Milliseid puudujääke ma nende kirjatükkide ja fotodega kompenseerin?

Mu sõber Martin ütles hiljuti, et ta on oma elus teinud väga palju vägivaldseid liigutusi, mitmele poole trüginud või sisse murdnud ja et kõik see on olnud kuskilt maalt loomuvastane. Tunnen, et minuga on osalt üsna sama lugu. Kas ülikooli minek näiteks on olnud täiesti loomulik asi või on seal sees omajagu hirmu? Et kui ülikooli ei lähe siis ei olegi nagu keegi? Ma mäletan, et kui ma olin lõputöö ära andnud ja kui me olime isaga Kauride kokkutulekult Raplasse sõitnud ja ma teel neli õlut ära olin joonud, siis koju jõudes langesin ma emale kaela ja hakkasin spontaanselt ja tugevasti nutma - minu seest kerkisid sõnad: "Ema, sa ei tea, kui palju olen ma pidanud selle aja jooksul ennast väänama." Mingil veidral kombel olen sellise hirmuseguse kompleksi haardes siiani. Vahepealsetel aastatel on olnud palju avardavat ja vabastavat, aga ma ei ole kordagi julgenud täielikku kannapööret teha, öelda, et nüüd on kõik, need asjad, mida ma seni olen teinud, et rahulda mind lõpuni, ma ei ole neid tehes täiesti õnnelik. Ülikoolipaine lahustus tegelikult magistrantuuri jooksul. Ma õppisin nägema kui inimlik ja juhuslik on teadusmaailm ja kuidas ma olen nüüd vaba ja ei jumalikusta enam akadeemilist sfääri. Tollal ma aga ei märganud, et on olemas veel tugevam jõud, millesse olen kiindunud ja mille haardesse olen siiani jäänud - see on eesti ja mu kodukihelkondade kohapärimus. Viimase aasta jooksul on ses vallas ilmnenud väga tugevaid tagasilööke, mis näitavad, et minu ja mu eriala vaheline suhe ei ole päris terve. Samas olen ennast ikka kogu aeg rahustanud ja kinnitanud, et ma ei taha oma elus midagi pooleli jätta. Praegu Juuru raamatu ettevalmistamine pooleli jätta.... see oleks äge! :) See annaks mulle nii palju hingamisruumi. Võiksin samamoodi nagu praegu Martin ütles, alustada nullist, vaadata, mis on tõesti loomulik ja mis on vägivaldselt, hirmu või kiindumusega hinge ümber kogunenud.

Mitmetes vaimsetes praktikates jõutakse Puhta Olemuseni, mis on ühtaegu täiesti tühi ja kõigega täidetud, mis ei ole millessegi kiindunud ja on samas kõige taga, kõige sees, kõige seesmine loomus. Inimese häda on selles, et ta konstrueerib endale erinevatel (majanduslikel, psühholoogilistel, sotsiaalsetel jne) põhjustel identiteedid, mis siis sotsiaalses sfääris töötavad, mis määravad ära, mis on inimese koht, funktsioon, millised on tema piirid. Aga inimene on loodud igavese ja piirutu olendina (Jumala näo järgi) ehk siis Talle (meile) on antud imeline võimalus saada osa, näha, tajuda, Looja loomingut tervikuna, selle tohutus avaruses ja ilus. Meie aga paneme oma silmad kinni, mässime ennast oma ülesannetesse, aadetesse, ametitesse, emotsioonidesse, mõtetesse, kehadesse. Ja kannatame. Ning ei näe.

Ma tean, kui lihtne on pääseda neist konstruktsioonidest. Peamine häda on selles, kas ma tõeliselt tahan pääseda. Kas ma olen tõeliselt valmis andma ära need identiteedid ja kontseptsioonid millega end sidunud olen? Kas ma olen päris valmis olema taevani õnnelik?

Vaatame siia otsa nüüd natuke taevapilte. Hetkel tundub õues üsna heitlik ilm olevat. Kohati on maja katuselt käinud läbi tugevad iilid ja vihmahood. Eks paistab, kuidas mul linna peal läheb. Igaljuhul on mul nüüd hing natuke kergem.

19. juuli 2012 14:45 Praha