Olin ühes nõukogudeaegses kontorihoones, mis oleks justkui kokku pandud Rapla KEKi kaheksatahulisest peamajast, Estoplasti sööklast ja hoopis kusagilt kolmandast kohast pärit avarast autoparklast, mida ümbritsesid puud. Maja oli õhtuselt vaikne, üleval kaheksatahulises saalis oli mõnda aega tagasi lõppenud etendus, tuled olid kustutatud. All söökla fuajees liikus suure harja ja lapiga koristaja, kes ei teinud väljagi, kui isaga temast mööda läksime. Üleval saali keskel seisis ümmargune peegelsiledaks lihvitud graniitlaud ja selle peal mingist tundmatust kivimist samuti ülipeenelt lihvitud lapikud ovaalsed munakad. Läksime isaga laua juurde ja hakkasime raskeid kive libedal graniitlaual ringikujuliselt liigutama.
Korraga tuli mulle kõik meelde: ma olin seal mitu korda varem käinud, isa ja õdedega, ja neid kive laual ringi ajades UFOdele energiat andnud. Mind hämmastas, kuidas olin saanud selle ära unustada ja kuidas nüüd äkki kõik korraga meelde tuli. Kive edasi liigutades hakkas laud tasakesi üles poole tõusma. Üleval järgmisel korrusel avanes väike kaheksakandiline helevalge ruum. Kerkisime graniitlauaga ruumi keskele. Seal sirutusid meie kohale kõikvõimalikud kõrgtehnoloogilised aparaadid – igasugused sondid ja vardad ja andurid ja mõõdikud. Jätsime seepeale kivide liigutamise katki ja laud jäi poolel teel seisma. Mõtlesime, et kas on ikka hea praegu kahekesi sinna üles minna. Pealegi on need rasked kivid mõeldud liigutamiseks enamatele, et saada täies mahus vajalik energia kätte. Samal hetkel jooksis saali Marju ja hüüdis alt üles: "Lõpetage kohe ära, praegu ei ole õige aeg! Mul on vaja lastega enne kontsert ära pidada!" Mulle endale tundusid need ülemise ruumi katseriistad ka kuidagi kahtlased ja me laskusime alla. Tagasiteel fuajeest läbi kõndides oli halli lapiga koristaja ikka veel seal ega teinud meist endiselt välja.
Kui õues oma auto poole astusin, jooksis minu juurde väikest kasvu veidi ümarikupoolne hirmunud näo ja higiste oimukohtadega mees. "Meil ei ole mingit lootust, " sosistas ta kiiresti ja väriseva häälega. "Kõik on UFOde kontrolli all, nad teevad meiega katseid. Ka teiega." Siis ta jooksis minema. Jooksin talle järele. Sisenesime ühte pikka autotunnelisse ja jooksime vaikides. Eemal autotee kõrval tunneli seina ääres kõndis keegi heledas valges rüüs rahulikul sammul. Kui tast mööda jooksime, märkasin, et see on Kristus. Mees viskas hirmust punnis silmad üle õla ja hingeldas: "Tema on ka UFO!" Jooksime edasi, kuni jõudsime naftatankeri sisemusse. Laeva ahtris ütles hingeldav ja higist tilkuv mehike, et talle aitab, et ta ei taha enam sellises maailmas elada. Ta hakkas üle reelingu ronima, et pimeduses mustavasse vette hüpata. Ma kiskusin ta tagasi, surusin enda vastu ja sosistasin kõrva: "Palun jää, kasvõi ainult meie pärast."
Hiljem läksin üksinda kontorihoonesse tagasi, lihtsalt vaatama, mis seal siis ikkagi toimub või toimunud on. Parkla oli pime ja tühi, aga koristaja nühkis ikka fuajees. Tundus nagu oleks ta justkui tööta jäänud valvur, kes ei oska millegi pärast oma ametipostilt lahkuda ja on võtnud ajaviiteks seal vahetpidamata põrandat nühkida. Või ta siiski on ikkagi valvur ja teeb enda tööd lihtsalt nii hästi, et keegi ei saa aru, et ta siin tegelikult kõikidel sisenejatel silma peal hoiab. Igaljuhul kui temast möödusin, paistis ta sama apaatne nagu ennegi. Läksin treppidest üles hämarasse saali. Hõõrusin laua peal kive ja tõusin ülemisse heledasse ruumi. Seal nägin seiskunud aparaatide all laual humanoidilaipa – kortsus halli naha, pikkade jäsemete ja suurte silmadega. Mind haaras pöörane hirm. Täielikus paanikas paiskusin selle laiba juurest eemale ja ärkasin siin Garmisch-Partenkircheni alpimajakeses. Samal ajal tuli mulle kõik veel selgemini meelde. Me olime isa ja õdedega käinud korduvalt selles saalis kive liigutamas ja UFOdele jõudu andmas ja tegelikult oleme me ise ka UFOd, lihtsalt inimesteks kehastunud.
Akna taga varases hommikuhämaruses kumasid Zugspitze kontuurid, süda peksis, hotellitoa lae all lendas tiirutades kaja mu paanilistest õudusoietest, automaatselt hakkasin lugema Meie Isa palvet. See lülitub taolistes situatsioonides tööle hinge põhiomadusena. Palve läks kaks korda segamini. Kolmandal korral tuli välja. Kui silmad uuesti kinni panin, olin hetkega unes tagasi selle laiba juures ja kohe täitis mind taas see ehmatav informatsioon, mis oli meenunud. Püüdsin veel korra silmi sulgeda, aga kohutav pilt peletas mind uuesti välja hotellituppa.
Tõusin siis istukile, keskendusin ja otsustasin rahulikult ja teadlikult vastu võtta selle, mida mulle näidata tahetakse. Panin silmad kinni ja läksin puhta teadvuse valgel laiba juurde tagasi. Vaatasin talle rahuga otsa. Ta oli päris armetu. Niipea, kui lähemale läksin, avanes humanoidi kõht ja sealt hakkas välja lendama tuhme värvilisi rõngaid. Tuhmide valguste hoovus lähtus kuskilt teiselt poolt siinset reaalsust. See laip oli nagu värav. Samas need värvid näitasid ja mu sisetunne ütles, et midagi on siin tõsiselt paigast ära, et see dimensioonide vaheline avaus ei ole terve. Tundsin, et mul ei ole õige sellesse kanalisse sisse minna, vaid et mul on vaja seda olukorda siitpoolt tervendada. Suunasin siis puhast teadvust, armastust, valgust, kutsusin teisi kõrgemaid olendeid appi. Seepeale läksid värvid kirkaks ja hakkasid kiiresti liikuma. Käima läks selline hoovuste möll, millele mõistus järele ei jõua. Ufonaudi laiba kohale tekkis hele tohutusuur kanal. Ütlesin kaastöölistele ja Jumalale, et ma ei lähe sealt sisse, ainult vaatlen. Otsus vaid vaadelda lükkas asjad veel kiiremini liikuma. Maa ja selle teise dimensiooni vahel hakkasid valgused kihutama. Mitmel pool üle maakera aimasin kindlaid kohti, kust valgus sisse ja välja kihutab. Kui selle valgusega ennast kooskõlastada, on võimalik ülikiirelt ka ruumis ümber paikneda, olla igal järgmisel hetkel ükskõik kus. Korraga tajusin, et kihutava valguse avaused asuvad minu enda teadvuses, et see valguse möll käib kõik minu enda sees, et ma ulatun selle valguse kaudu väga kaugele, et olen terve planeediga ühenduses. Tundsin kogu enda olemusega planeedi olemust, tundsin enda keha samasust Maaga. Ja samas adusin taas kogu selle mängu illusoorsust, nägin kõige taga paistvat valgust, kes on loonud kõik olemasoleva, kellesse on olemasoleval sügavaim tung tagasi sulada, et selle sulamise ajal olla ühenduses kõigi teiste sulajatega, kõigega, kes ja mis on loodud.
Korraks, enne kui valguse liikumine mõistusele täiesti haaramatuks muutus, vilksatas veel, et üks koht, kust valgus sisse ja välja kihutab, asub Pariisis Jumalaema kiriku põhjaseinas. Oli näha, kuidas helesiniselt läbipaistvad inimesed selle kaudu sisse ja välja vuhisevad.
Tegin siis silmad lahti ja olin toimuvast ikka hämmingus. Mõistus näitas muidugi jälle ohutuld ja ütles, et siit saaks ilmselt taas mitu toredat diagnoosi. Süda aga rahustas ja ütles, et nüüd tuleb vaid paluda sujuvust ja kinnitada sidet Loojaga, kes viib meid enese kaaslastena läbi kõige hämmastavamatest kogemustest.
Kristus on UFO. Või tuleks öelda IFO. :)
24. juuli 2012, kell on 11:36, B loeb rõdul Lonely Planetit.
.
Korraga tuli mulle kõik meelde: ma olin seal mitu korda varem käinud, isa ja õdedega, ja neid kive laual ringi ajades UFOdele energiat andnud. Mind hämmastas, kuidas olin saanud selle ära unustada ja kuidas nüüd äkki kõik korraga meelde tuli. Kive edasi liigutades hakkas laud tasakesi üles poole tõusma. Üleval järgmisel korrusel avanes väike kaheksakandiline helevalge ruum. Kerkisime graniitlauaga ruumi keskele. Seal sirutusid meie kohale kõikvõimalikud kõrgtehnoloogilised aparaadid – igasugused sondid ja vardad ja andurid ja mõõdikud. Jätsime seepeale kivide liigutamise katki ja laud jäi poolel teel seisma. Mõtlesime, et kas on ikka hea praegu kahekesi sinna üles minna. Pealegi on need rasked kivid mõeldud liigutamiseks enamatele, et saada täies mahus vajalik energia kätte. Samal hetkel jooksis saali Marju ja hüüdis alt üles: "Lõpetage kohe ära, praegu ei ole õige aeg! Mul on vaja lastega enne kontsert ära pidada!" Mulle endale tundusid need ülemise ruumi katseriistad ka kuidagi kahtlased ja me laskusime alla. Tagasiteel fuajeest läbi kõndides oli halli lapiga koristaja ikka veel seal ega teinud meist endiselt välja.
Kui õues oma auto poole astusin, jooksis minu juurde väikest kasvu veidi ümarikupoolne hirmunud näo ja higiste oimukohtadega mees. "Meil ei ole mingit lootust, " sosistas ta kiiresti ja väriseva häälega. "Kõik on UFOde kontrolli all, nad teevad meiega katseid. Ka teiega." Siis ta jooksis minema. Jooksin talle järele. Sisenesime ühte pikka autotunnelisse ja jooksime vaikides. Eemal autotee kõrval tunneli seina ääres kõndis keegi heledas valges rüüs rahulikul sammul. Kui tast mööda jooksime, märkasin, et see on Kristus. Mees viskas hirmust punnis silmad üle õla ja hingeldas: "Tema on ka UFO!" Jooksime edasi, kuni jõudsime naftatankeri sisemusse. Laeva ahtris ütles hingeldav ja higist tilkuv mehike, et talle aitab, et ta ei taha enam sellises maailmas elada. Ta hakkas üle reelingu ronima, et pimeduses mustavasse vette hüpata. Ma kiskusin ta tagasi, surusin enda vastu ja sosistasin kõrva: "Palun jää, kasvõi ainult meie pärast."
Hiljem läksin üksinda kontorihoonesse tagasi, lihtsalt vaatama, mis seal siis ikkagi toimub või toimunud on. Parkla oli pime ja tühi, aga koristaja nühkis ikka fuajees. Tundus nagu oleks ta justkui tööta jäänud valvur, kes ei oska millegi pärast oma ametipostilt lahkuda ja on võtnud ajaviiteks seal vahetpidamata põrandat nühkida. Või ta siiski on ikkagi valvur ja teeb enda tööd lihtsalt nii hästi, et keegi ei saa aru, et ta siin tegelikult kõikidel sisenejatel silma peal hoiab. Igaljuhul kui temast möödusin, paistis ta sama apaatne nagu ennegi. Läksin treppidest üles hämarasse saali. Hõõrusin laua peal kive ja tõusin ülemisse heledasse ruumi. Seal nägin seiskunud aparaatide all laual humanoidilaipa – kortsus halli naha, pikkade jäsemete ja suurte silmadega. Mind haaras pöörane hirm. Täielikus paanikas paiskusin selle laiba juurest eemale ja ärkasin siin Garmisch-Partenkircheni alpimajakeses. Samal ajal tuli mulle kõik veel selgemini meelde. Me olime isa ja õdedega käinud korduvalt selles saalis kive liigutamas ja UFOdele jõudu andmas ja tegelikult oleme me ise ka UFOd, lihtsalt inimesteks kehastunud.
Akna taga varases hommikuhämaruses kumasid Zugspitze kontuurid, süda peksis, hotellitoa lae all lendas tiirutades kaja mu paanilistest õudusoietest, automaatselt hakkasin lugema Meie Isa palvet. See lülitub taolistes situatsioonides tööle hinge põhiomadusena. Palve läks kaks korda segamini. Kolmandal korral tuli välja. Kui silmad uuesti kinni panin, olin hetkega unes tagasi selle laiba juures ja kohe täitis mind taas see ehmatav informatsioon, mis oli meenunud. Püüdsin veel korra silmi sulgeda, aga kohutav pilt peletas mind uuesti välja hotellituppa.
Tõusin siis istukile, keskendusin ja otsustasin rahulikult ja teadlikult vastu võtta selle, mida mulle näidata tahetakse. Panin silmad kinni ja läksin puhta teadvuse valgel laiba juurde tagasi. Vaatasin talle rahuga otsa. Ta oli päris armetu. Niipea, kui lähemale läksin, avanes humanoidi kõht ja sealt hakkas välja lendama tuhme värvilisi rõngaid. Tuhmide valguste hoovus lähtus kuskilt teiselt poolt siinset reaalsust. See laip oli nagu värav. Samas need värvid näitasid ja mu sisetunne ütles, et midagi on siin tõsiselt paigast ära, et see dimensioonide vaheline avaus ei ole terve. Tundsin, et mul ei ole õige sellesse kanalisse sisse minna, vaid et mul on vaja seda olukorda siitpoolt tervendada. Suunasin siis puhast teadvust, armastust, valgust, kutsusin teisi kõrgemaid olendeid appi. Seepeale läksid värvid kirkaks ja hakkasid kiiresti liikuma. Käima läks selline hoovuste möll, millele mõistus järele ei jõua. Ufonaudi laiba kohale tekkis hele tohutusuur kanal. Ütlesin kaastöölistele ja Jumalale, et ma ei lähe sealt sisse, ainult vaatlen. Otsus vaid vaadelda lükkas asjad veel kiiremini liikuma. Maa ja selle teise dimensiooni vahel hakkasid valgused kihutama. Mitmel pool üle maakera aimasin kindlaid kohti, kust valgus sisse ja välja kihutab. Kui selle valgusega ennast kooskõlastada, on võimalik ülikiirelt ka ruumis ümber paikneda, olla igal järgmisel hetkel ükskõik kus. Korraga tajusin, et kihutava valguse avaused asuvad minu enda teadvuses, et see valguse möll käib kõik minu enda sees, et ma ulatun selle valguse kaudu väga kaugele, et olen terve planeediga ühenduses. Tundsin kogu enda olemusega planeedi olemust, tundsin enda keha samasust Maaga. Ja samas adusin taas kogu selle mängu illusoorsust, nägin kõige taga paistvat valgust, kes on loonud kõik olemasoleva, kellesse on olemasoleval sügavaim tung tagasi sulada, et selle sulamise ajal olla ühenduses kõigi teiste sulajatega, kõigega, kes ja mis on loodud.
Korraks, enne kui valguse liikumine mõistusele täiesti haaramatuks muutus, vilksatas veel, et üks koht, kust valgus sisse ja välja kihutab, asub Pariisis Jumalaema kiriku põhjaseinas. Oli näha, kuidas helesiniselt läbipaistvad inimesed selle kaudu sisse ja välja vuhisevad.
Tegin siis silmad lahti ja olin toimuvast ikka hämmingus. Mõistus näitas muidugi jälle ohutuld ja ütles, et siit saaks ilmselt taas mitu toredat diagnoosi. Süda aga rahustas ja ütles, et nüüd tuleb vaid paluda sujuvust ja kinnitada sidet Loojaga, kes viib meid enese kaaslastena läbi kõige hämmastavamatest kogemustest.
Kristus on UFO. Või tuleks öelda IFO. :)
24. juuli 2012, kell on 11:36, B loeb rõdul Lonely Planetit.
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar