Rattaga Ram Jhulas, Petraga labürindi juures

13. märts 2012, teisipäev. Öösel oli suur torm ja vihm. Katuseplekk kolises justkui seal hüppaks korraga kümme isaahvi. Tuul puhus toa läbi akna- ja uksepragude külmaks. Ärkasin mitu korda üles. Mähkusin enda sooja magamiskotti - küll oli hea, et selle kaasa võtsin. Palavamatel päevadel ajas ta mind muidugi higistama, siis magasin pea alasti, magamiskotivorst katmas vaid niudeid.

Magasin rahutu öö tõttu pea kella 11ni ja kiirustasin siis üle jõe ShantiMayi satsangile, kus tol päeval lauldi Ganesha mantrat. See kõlas taas minu seniste kogemustega hästi kokku. Õpetajatega Rishikeshis on nii nagu Eestis kirikus käies - iga kord, kui lähen, kõneldakse mulle täpselt neil teemadel, mida hetkel vajan, vastatakse küsimustele, mis on samal hommikul või eelnevatel päevadel kerkinud.

Pärast satsangi kirjutasin postkaarte. Siis viisin need postkontorisse ära. Täna on tollest teisipäevast täpselt neli nädalat möödas, aga kaardid ei ole ikka veel Eestisse jõudnud. Olen juba neist loobunud. Midagi võis viltu minna. Võisin näiteks vale maksumusega margid osta vms. Mehed postkontoris olid muidu väga vastutulelikud, teenindasid mind tund aega enne ametlikku avamisaega. Neile seletasin küll, et postkaardid on Euroopasse ja Eestisse ja olen nõus enam maksma, et nad rutem liiguks. Olen korra juba jõudnud mõelda, et äkki seda postkontorit seal ojasilla lähedal üldse polnudki, äkki ma mõtlesin selle välja. Lonely Planet näiteks ei märgi sel kohal postkontorit. :)

Siis käisin uurimas mootorratta laenutamise võimalusi. Nähes tänavatel hindude kõrval ka lääne inimesi kaherattalistel vuravat, tekkis mul poisikeselik huvi ise ka ringi kihutada. Läksin sellele kõrvaltänavale, kus asus mu esimene peatuskoht (Tourist Rest House). Olin naabruses asuva külalistemaja uksel märganud rendikuulutust. Astusin sisse. Leti taga istus väga sõbralik ja tore noormees. Ta uuris kohe järele, kas ma tahan skuutrit või mootorratast. Ma ütlesin, et võib olla mootorratas küll, sest ilmselt ei valmista käikude vahetus mulle probleeme. Jutuajamise jooksul selgus, et sel päeval on kõik rattad juba välja laenatud, kuid võin mõnel järgmisel päeval tagasi tulla.

Poiss rääkis mulle veel ümbruse loodusest ja vaatamisväärsustest. Ütles, et võib korraldada mulle mitmesuguseid matkasid. Ma vastu, et ilmselt tahame sõpradega omal käel liikuda. Siis ta ütles, et see on kindlasti ka äge ja soovitas mulle ilusaid jugasid. Siis näitas ta mulle oma hosteli ruume. Kiitis, et kusagil mujal ei ole sellist stiili ja nii suuri tube kui temal. Ta ütles, et tal on rajasthani stiil. Vaatasin ühte tuppa sisse. Sel polnud aknaid. Aga suur oli küll. Ja laes kena stukk - ilmselt siis rajasthani laadis. Käisin selle poisi juures enne meie mägimatka veel, ta pani mind tookord istuma ja ootama. Jõudsin siis jälgida sealset seltskonda. Palju kõikvõimalikke noori üle maailma. Kui Rishikeshi külastavaid inimesi natuke aega jälgida, saab selgeks, et ka neil on üldjoontes teatavat laadi stiil, teatud variatsioonidega muidugi - palju on rastapatsilisi, habetunuid, palju on suurelt ihu läbistavaid kõrvarõngaid, mida ma nimetada ei oska, palju on tätoveerituid, riided on ka kuskilt maalt korduvad - ikka alibaba püksid jne. Mäletan, et tol korral, kui seal motikalaenutuses toolil istusin, siis tuli sinna üks heledapäine eurooplane ja kurtis kõhuhäda. Ta pandi ka istuma ja ootama - ta oli üks neist naljakatest habemikest. Vaatasin, et täitsa kena noormees, sile nahk ja ilusad näojooned, aga karva kasvanud nagu merehädaline. Mina ajasin iga päev ikka hommikuti habet. Arvasin, mulle jääb natuke India päikest lõuaotsa, ehkki ma eriti sel reisil päevitada ei jõudnud. Eestis on nüüd uurinud, kas ma ikka käisin Lõunas, sest ma ei ole üldse pruun. Eile Marje koolimajas ütles, et ma olen lihtsalt natuke kollane.

Igaljuhul tol päeval ma ratast ei saanud. Tegin lihtsalt tutvust ja juttu. Olin plaaninud laenatud motokaga Ram Jhulasse minna, muuhulgas raha tooma. Siis leidsin Sant Sewa lähedalt templi vastast jalgrattalaenutuse ja rääkisin endale ühe käula kaheks tunniks 50 ruupia eest. Sel rattal polnud käike ja ta krägises igast kohast. Siiski oli temaga väga lõbus piki kahe silla vahelist teed kihutada. Kahel pool Lakshman Jhulat Ram Jhulaga ühendavat ca pooleteist kilomeetri pikkust teed on valdavalt mets või aiad ja üksikud elamud. Ram Jhula pool on tee ääres ka pingid, Shwarg Ashrami juures võib pinkidel päevasel ajal näha tohutul hulgal sadhusid. Kui esimest korda mööda seda teed tulime, oli hiline õhtu ja tee peaaegu inimtühi. Tol korral kohtasimegi babat, kes meile lahkesti Santa Mariat jagas. Jõudes paika, kus see juhtus, naeratasin rõõmsalt. Kogu sel teel oli naeru palju, sest tegin teeäärsetele hindudele palju nalja - pikk valge higise laubaga söör väiksel krägiseval rattal.


Hehe! Isa astus õuest esikusse ja hüüdis: "Meile on postkaart!" Kus hundist räägid... :)


Rahaautomaatide juures avanes idülliline vaatepilt: vägeva vana puu all tänavaäärsel rinnatisel ronisid ja istusid suured hallid languurid, keda inimesed toitsid, sealsamas palistas silla juurde käänduvat teed rida babasid. Tundsin kohe ahve toitvate inimeste hulgas ära Davidi, kellega kohtusime eelmine kord Ram Jhulas käies ja kes oli siin koos ühe teise britiga. Ajasime siis rõõmsasti juttu ja liikusime Lakshman Jhula suunas tagasi.

Teel lasin ühel tänavakaupmehel endale jäätise pähe määrida. Mõtlesin taas, et miks mitte. Eelmine jäätis holi-pidustuste ajal maitses imehea ja kõht jäi korda. Avasin papp-pakendi ja väntasin brittidega vesteldes kodu poole. Seekord pakkus aga jäätis üllatuse. See oli valge šokolaadiglasuuriga koorejäätis. Ülemisest otsast maitses ta peaaegu nagu tavaline magus jäätis, keskel aga hakkasin tundma, et jäätis muutub soolaseks. Kui lõpuni jõudsin, ilmus mu näole grimass, sest jäätis oli muutunud täiesti soolaseks! Kas see on siin tavaline?! On see taotluslik?! Või on see äpardus?! Naersime koos brittidega selle elamuse üle, jätsime hüvasti ja ma sõitsin koju tagasi.

Lubasin endale, et järgmine kord tulen Ram Jhulasse juba koos kaameratega, et jäädvustada rahaautomaatide juures avanevat ilu.

Rahamasinad ise on aga sama kummalised nagu poolmagus-poolsoolane jäätis. Automaadi peal võib olla kirjas, et kaart käib kindlat pidi sisse, tegelikult hakkab ta tööle hoopis teistpidi. Aga ka see ei ole alati kindel, sest ma mängisin seal enne kõigepealt pikalt kaarti sees hoides, siis mitu korda korraks sisse pistes ja kohe välja tõmmates, siis jälle sees hoides jne, kuni sain raha kätte. Käisin mõned päevad hiljem sama masina juures uuesti ja ma ei saanudki lõpuni aru, kuidas tegelikult selle temaga toimima peab.

Õhtul lugesin senise päeviku läbi ja parandasin silmahakkavad trükivead. Siis asutasin ennast ShantiMayi aeda, kus algas suure puu varjus labürinditseremoonia. Kogunenud oli päris palju inimesi. Ma olin tagasihoidlik ja ei nihkunud treppi mööda allapoole, kui oli võimalus osalejate hulka pääseda. Ma mõtlesin, et küllap jõuan.

Mu kõrvale istus vanem punapäine naine, kes elas meiega samas ashramis ja käis ka ShantiMayid kuulamas. Hiljem sain teada, et ta nimi on Petra ja ta on Hollandist. Meie esimestest kohtumistest saadik oli ta mulle väga sümpaatne. Järgnenud päevadel kohtusime tihti spontaanselt ja justkui mööda minnes nii meie elukohas kui linnas ning jäime tundindeks vestlema. Praegu tunnen, et täitsa igatsen teda. Mõtlesin korra, et kui oleksime üheealised, siis võiks ta olla mu kaasa. Ta oskas mind niiviisi kuulata nagu vähesed seda teevad. Ja minul oli teda samuti väga hää kuulata. Tol labürindiõhtul rääkisime neist kivilabürintidest, kõnelesin talle sarnastest rajatistest Eestis. Edasi hargnes jutt Eesti ja Euroopa pühapaikadele, sealt edasi ayahuasca tseremooniatele.

Too õhtu oli jahedavõitu, jõelt puhus aeda üsna tugev tuul. Sündmust korraldavad noormehed pidid seepärast aegajalt labürinti ümbritsevates väikestes paberlaternates küünlaid uuesti süütama. Me otsustasime Petraga, et läheme sel korral koju ja tuleme mõnel järgneval õhtul uuesti. Aega selleks oli küllalt, reis oli ju alles alanud.

10. aprillil 2012 Raplas





.