Vaiksel laupäeval

Võiksin avada poolikute reisikirjade blogi. Selgi korral hakkas reis mind ühel hetkel niiviisi kandma, et unustasin igasuguse jäädvustusvajaduse ja lihtsalt lendasin. Nüüd Eestis enam kui nädal aega tagasi olles vaatan muudkui kestva imestusega, kuidas Elu kannab, mismoodi kohalolu toimib. Ja samas on mul taas keeruline astuda mahajäänud rollidesse, jätkata reisi eel ootama jäänud ülesannetega. Teen vaikuse ja valguse juurest väljasööste, ajan asju, kannan rahasid, planeerin artikleid, siis aga tõmbun kohe tagasi Enda juurde ja mul on nii hea. Lihtsalt olla ja vaadata. Vaikida ja vaadata. Ja näha, kuidas ma vaatan endale igalt poolt vastu. Kuidas kõiki inimesed tänavatel avanevad, kuidas nende pilgud muutuvad, kui mina muutun. Kui ma ei taha neilt midagi, kui ma lihtsalt lasen neil olla sellistena nagu nad on, kui ma ei anna neile hinnanguid, kui ma püsin valguses, siis valgus voolab inimeste kaudu mulle vastu ja me naeratame muudkui lahtiselt. Ja niipea, kui mõistus tahab seda olekut omastada, kui ta tahab mulle anda eristaatust, niipea hakkab valgus kahanema. Järgneb refleksoorne püüe sest valgusest haarata, seda seisundit säilitada, aga tema järele ei ole võimalik haarata. Niipea kui hakkad püüdma, kaod püüdmisse. Ja siis on vaja lihtsalt hingata ja vaadata neid mõistuse mänge sellesama armastava pilguga ja nad sulavad üles.

Selles imelises olekus, mis on alati inimese jaoks võimalik olnud, mis ei ole kunagi kuhugi kadunud, mille juurde on nii lihtne jõuda, et mõistusel on seda raske uskuda, selles imelises olekus, kaob kirjutamise ja jäädvustamise vajadus, sest inimesel ei ole ses olemises midagi üle ega midagi puudu. Paistab, et üks olulisemaid asju, mis ma reisi ajal õppisin ja mida ma praegu üha õpin, on püsida igapäevaselt, igas hetkes, iga teo puhul vaatleja olekus. Ja see vaatleja olek tähendab ühtaegu vastuvõtmist ja vabakslaskmist. Õppisin reisil iga ilmuvat asja, juhtumit, aistingut, inimest, looma, putukat vastu võtma, lihtsalt aktsepteerima, tervitama kui osa endast, kui õpetajat. Õppisin kõike, mis ilmub armastama - tingimusteta ning samas ilma kiindumata. Kui selline hingamine üks hetk nö kätte tuleb, kui hing hakkab seda tasakesi oskama, siis muutub maailm väga suurel määral. Ma muidugi ei oska veel kogu aeg sedasi olla, ent tasakesi lähevad sellised perioodid pikemaks. Asi, mida nüüd harjutada, on püsida armastavas ja kiindumatus vaatlejaolekus ning samas täita enda igapäevaseid ülesandeid. Ja see on kunst. Vahepeal tekib mul tunne, et puhas ja vaba ja õnnelik olemine mu sees lihtsalt ei lase mul enam teha asju, mida ma sügavuti ei taha teha, mida ma teen ainult pooliku pühendumuse või mingi vana kohustuse või aeguva aate pinnalt. Näen siin taas sedasama korduvat mustrit, millest vist kõigil mu lähematel sõpradel ammu kõrini on - Jüri muudkui kõlgub enda sisemise tee ja ühiskondlike ülesannete vahel, suudab aegajalt nende vahelise lõhe ületada, suudab vahel jõuda taipamisse, et seda lõhet ei ole tegelikult olemas, et see lõhe on vaid tema peas, siis aga rebeneb jälle pooleks. Kõrgem tark minu sees vaatab ja ütleb, et nii see olema peabki, sellise tee ma valinud olengi. Mul on vaja aegajalt puhtas olemises ära käia, et siis jälle teadlikumalt tagasi tulla madalama sagedusega sfääre selle teadlikkusega integreerima. Niikaua kui ei ole enam kusagil "ära käimist", niikaua kuni puhas olemine on püsivalt tajutav koos igapäevaste ülesannetega. Aegajalt on hinges kumanud kui vägevaid tegusid võib inimene teha, kui ta toimetab välises maailmas täie kohalolu, teadlikkuse, armastuse ja kiindumatusega, kui ta haldab siinseid sfääre kui tööriistu õnne ja harmoonia loomisel.

Üks asi, mis sel vaiksel nädalal Tartus olles sügavuti kogemusse kerkis on... heh... hakka nüüd sõnastama...

Armastavas vaatlejas püsides on lihtne saada puhas ühendus maa ja taevaga. Puhta olemise kese on inimese hing, kus taevas ja maa ühinevad, kus nende valgus on üks. Allpool, planeedi pinnal laieneb valgus justkui toetavaks platooks ja üleval on samasugune valge toetus, puhta olemise toetus. Ja "toetus" ei ole õige sõna, sest sinna ei ole vaja "toetuda", see lihtalt on, või siis õigem oleks öelda: "ma lihtsalt olen". Ja see "ma" ongi kõige taga, ja sees. Ja see "ma" on teinud niisuguse asja, et ta on moodustanud maailma, kõige selle, mida peetakse reaalsuseks. Selle on ta moodustanud enda ümber ehk siis hingekanali ümber. Ja siin mulle paistab, et ma vaatan justkui pigem iseenda protsessi, et ma vaatan iseenda hinge teekonda, ma vaatan kõiki sündmusi, inimesi, enda elulugu, kogu enda isiksuse konfiguratsiooni kui enda hinge loomingut - see on sellises olekus lihtsalt nii selgelt näha. Hing on loonud endale kõik need kogemused selleks, et neist teadlikuks saada, ja kõige olulisem - saada endast teadlikuks. Selline teadveletulek käib enda karma igapäevase vastuvõtmise kaudu - ja see ei ole lihtsalt nii, et "okei, ma võtan vastu", see ei ole üks mõistuslik otsus, vaid südamega tehtud liigutused - see on pidev teadlikkuses püsimine, kus kõik ilmuv võetakse armastuse ja tänuga vastu - see kehtib kõigil tasanditel - mikro- ja makrotasandil, emotsionaalsel, mentaalsel, kehalisel tasandil, minevikku vaadates jne. Pidevalt kõike vastu võttes, sulab kõik vastuvõetav hingega kokku ja saab puhtaks. Ja rõõmsaks.

Kui me reisile läksime, siis Central Secretariati pargis oli see tunne, et me oleme kõik väga lähedal, et on vaja astuda vaid väike samm ja me oleme täiesti kodus, kohal. Olen vahepeal korduvalt näinud, et kardan seda pisikest sammu astuda, sest pelgan, et kaotan teadvuse, et kaotan keha, et kaotan selle elu jne - ühesõnaga ma ei ole veel sugugi kõike voolamisse lasknud, vabaks andnud. Klammerdun sellesse kehasse ja sellesse elusse. Tasakesi hakkab aga paistma, et see klammerdumine on ikka naljakas ja narr. Ehk siis pigem on naljakas ja narr karta minna Koju, karta kaotada selle kaudu teadvus. Justkui teadvus oleks seotud selle kehaga. Ja võimalik ainult selles kehas.

Vaatan praegu neid protsesse, mis minuga toimuvad, ja näen, et see on midagi sellist, mida kunagi gümnaasiumi ajal hakkasin õrnalt aimama, mille kohta arvasin, et ilmselt on selline asi suurte õpetajate ja valgustunute puhul võimalik, aga enamiku inimeste puhul mitte, vaevalt ka minu puhul. Lugesin sellistest hingeseisunditest ja kujutasin ette, kuidas see võiks olla, aga see ei olnud midagi reaalset, konkreetset. Praegu lähevad need asjad aasta aastalt üha reaalsemaks ja konkreetsemaks. Kusjuures hämmastav on selle protsessi tuumliigutuste lihtsus. Kes tahab, võib pikalt otsida ja harjutada ja ennast piitsutada - kõik see on kindlasti teekond ja õpetus ja juhib inimese ikkagi Koju, aga olemas on ka otsetee, lihtne tee.

Mu keha muidugi täiega tõrgub, tekitab laiskuse kuhilaid, valukoldeid, matab hinge. Vau! Vaadake milline sõna meil keeles olemas on - hinge matma! Kui mul on rinnus valus, kui minu must kops läheb raskeks, siis mul on raske hingata ja ma ütlen, et miski matab mu hinge. Ja nii ju ongi! Kui me ennast näiteks valu või eelmiste elude taagaga samastame, siis hakkab ta meie hinge matma ehk katab kinni meie tegeliku olemuse. Ja meie enda teha on, kas me matame oma hinge või ei.

Siin on minu jaoks praegu muudkui üks konks. Ma kipun ikka veel mõtlema nii, et selleks, et keha tasandile ladestunud valukogemused vabastada, tuleb nende tekkelugu lahti harutada, neid mõista ja siis minna lasta. Osalt aga tunnen, et ma võin lihtsalt kogu kupatuse lahti haakida ja ühe liigutusega andestada... aga kas see andestamine ikka käib päris nii. Kas ma saan midagi andestada, kui ma isegi ei tea, mida ma andestan, kui ma ei näe seda, mida ma andestan. Jah, ilmselt tuleb ikka palju veel läbi vaadata - just selle sama armastava ja kiindumatu pilguga, võtta üha vastu, mõista ja anda vabaks. See vabaks andmise moment siinjuures paistab tähendavat tihtilugu seda, et see, mis nö vabaneb, läheb mu enda hingekanali kaudu puhtaks. Tuleb minusse ja saab minu kaudu vabaks. Igasuguste kiusajate tontidega aga paistab nii olevat, et kui ma tajun, et miski selline läheneb ja keskendun enda seesmisele olemusele ja luban sel vaimul tulla ja vabaneda, siis nad käituvad kaht moodi - kas tulevadki ja lahustuvad või lasevad jalga, sest nad ei talu valgust. Siit edasi ma arutlen ikka, et kuhu nad siis jalga lasevad, kui kõikjal ootab neid ikka meie sisemine tõeline olemus. Ilmselt on ikka kusagil sellised nö vahevaldkonnad, tihedama, madalama sagedusega sfäärid või siis väiksema teadlikkusega sfäärid, kus on teadlikkuse alge olemas - seeme on külvatud, pärl on maasse peidetud, aga ta ei ole veel üles leitud ja kuna armastus on pika meelega, siis ta ei sunni neid sfääre. Samas ta tuletab ennast ikka meelde. Nii sisenes Jeesus siia ja tuletas siinsele meie tegeliku olemuse meelde. Jumalana võinuks ta kõik siin põrmustada, aga ta keeras inimeste ette peegli ja näitas, millises vaimuseisus inimene on - ja lasi ennast hukata. Sest ta ei klammerdunud kehasse, sest tal oli see toetus, millele ei ole vaja toetuda. Ja ta tuletas meelde, et siinses sfääris on seesama seeme ja pärl ja toetus ja valgus igal pool olemas, ainult teadmatus ja ignorants on nad kinni katnud, hinge maha matnud. Ja siis võiks edasi küsida, miks siis ikkagi selline hukkamine, mahamatmine, nö langemine on aset leidnud. See on muidugi mõistuse küsimus, see "miks". Süda ütleb taas: võta kõik vastu nii nagu ta on, võta vastu ja lase minna. Suures plaanis on see ju jumalikult ilus - ennast ära unustada ja siis teadvele tõusta. Vahel põhjustab see unustus aga sedavõrd suuri kannatusi, et tundub, et midagi on väga valesti, et Jumal ei ole niiviisi küll plaaninud, et selline disharmoonia ei ole võimalik Jumala tahte kohaselt. On kõneldud, et Looja on loonud hulga universumite süsteeme - ma täpselt neist rääkida ei tea - ja et Ta on loonud ilmasid nö sektorite kaupa - igas sektoris kehtivad omad reeglid ja on oma sagedus ja teadlikkuse tase ja kõik see meie suur kannatus on põhjustatud sellest, et mingitel põhjustel või mingite jõudude tõttu või mingi apsaka pärast sõitis üks sektor teisele servapidi sisse. Ja nii me olemegi siin sellised kõrge sagedusega olendid kohati vägagi kitsukestes oludes. Samas öeldakse ka, et see planeet siin on hingele väga suureks võimaluseks, sest siin on võimalikud väga mitmesugused asjad, erinevad kombinatsioonid, mis teistes kohtades pole võimalikud. Selle pärast on siinsest väga palju hingesid ja ka kõrgemaid olendeid huvitatud ja siia kehastumine on suur õnn. Meie planeeti on nimetatud ka eksperimentaalplaneediks ja universumi raamatukoguks, sest siin on nii palju võimalusi, palju erilaadset infot, erinevate sageduste kohalolu ja kombinatsioone.

Paistab, et see maa ja taeva ja hingekanali kirjeldus, mis mu silme ees projitseerus Mahtrasse vanaisa taluõue ühte väga varasesse lapsepõlvepilti, liikus sujuvalt üsna kosmilistele teemadele. See on ka üsna loomulik. Juba mõned aastad on mul nö kuppel väga lahti ja ma tegelikult hoian kõvasti tagasi, et mitte kogu aeg ringi lennata. Samas saabub varem või hiljem kõigile see aeg, kui nad hakkavad nägema. Selline nägemine lihtsalt tuleb, sa nö "ise" ei teegi selleks suurt midagi. Seejuures on olnud muidugi hetki, kus ma olen küsinud, kas ma mitte kõrvalseisjate jaoks säärastest asjadest kõneldes puhta hulluna ei tundu. Ja vastus on, et ilmselt tundun küll. Olen sellest teadlik ja katsun valida kohti, kus millest kõnelda. Samas olen ma väga tänulik, et elame vabas ühiskonnas ja kedagi ei represseerita selle eest, kui ta näiteks blogis enda siseilmadest kirjutab. Hulluseks peetakse tajuavardumisi siis, kui maailmale ja olemisele on seatud lihtsalt väga kitsad piirid. Kõik see, mida kogen, kogu kosmiline kraam, ei välista lihtsaid maiseid loodusseadusi, siinseid sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtuseid ja süsteeme, kõik see laseb neil sfääridel eksisteerida, kuid kõik see on palju avaram kui inimeste konstrueeritud kultuurilised ja sotsiaalsed mustrid või siinset mateeriat üleval hoidvad seaduspärad. Tegelikkus on palju avaram ja sügavam. Ja samal ajal palju lihtsam.

Ma ei tea küll, miks ma nüüd äkki täna niimoodi kirjutama hakkasin. Kõik see lihtsalt voolas minu seest välja. Kõigest sellest võiks ju produtseerida hunniku luuletusi, selle pinnal võiks sõita ilukirjanduselaevaga, aga ma ei ole seda teinud. Mulle on viimasel ajal üha tundunud, et kogemuste talletamine või nende ilukirjandusse vormimine on minu jaoks nagu odav lõbu või millessegi takerdumine või ressursiraiskamine või... Eks selline hinnang ole muidugi osa minu isiklikust protsessist. Näen, et mul tuleb saada kirjutamisega sügavuti sõbraks. Et mul tuleb temaga kokku kasvada. Sest ainult kokkukasvanuna saab tõeliselt luua. Kui kirjutamine ei ole enam inimesest võõrandunud, kui sealt on välja pestud kavatsuslikkus, kui keel voogab puhtalt loomingu pinnal, võttes nägemuste kuju, pakkudes nägemusi ja sõiduruumi lugejale - üha uuenevale kogejale - siis on kirjutamine elus ja siis olen ma temaga nõus.


Vaiksel laupäeval 2012 Raplas

.