Supikasse saabununa

ma olen jälle selles korteris
käisin siin unesid järjest
enne kui teada sain
kus see maja asub
kus on see koht
kus enne mind elanud inimesed
pole veel päriselt ära kolinud
kus nende hirm on ahju taha kogunenud
ja kehastub seal iga tundlikuma tulles
kus terve sajand hallikasrohelisi üürilisi
vajub must läbi
kui mööda puittreppi üles astun

ma tunnen supillinna
tunnen ta agulimaju
ja südatalve sulailma
õlletehase leivavinet
rongide huikamist tähtvere taga
varajase õhtu kollastel tänavatel
olen siin elanud varsti kümme aastat
käinud unes ja ilmsi melonikollastel tänavatel
laulnud siin laed lahti
kergitand katusekambrid keerlema
ümber aeda ehitet lumest peko kuju
poistega ohvriviina joonud
naistega noorusse neeldunud
ma tunnen seda linna
ja siinset jõge
rahulikku ja kandvat

aga märkan nüüd
et tõesti
kõik selle aja on olnud olemas ka see korter
kus ahjuuksed küttes kummituslikult kolisevad
ja alt vanamees röögatab öösel kell kolm
ja päeval karjub tige poeg sajaaastast ema
nende köögikapikolks ja ninanuuskamine
kostavad läbi nõukapapi mulle voodisse
armsad kõrvatropid püüavad kinni vaid nuuskamise
kapikolks aga jõnksatab kulkas
minu peas, kuhu kõik see siin koondub
kus kõik see siin saab suuna
ja sängi
ja pääsetee
sest kõik see olen mina
ja on minu teha
kas vihkan või armastan
kas põlgan või võtan vastu
kas lähen ära või jään kohale
sest on tõesti mu enda teha
mu enda sallida ja salvida
ja südamelinn uuesti terveks teha




kuupikkuse Raplas oleku järel taas Supikasse jõudnult

06.11.10 kl 21:13 Hernes