Midruskikuusk

Hakkasin aga jälle minema. Piki varahommikust maanteperve Raplast Tallinna poole. Kell võis olla umbes viis-kuus hommikul. Paremat kätt märkasin, et päike sätendab veepinnal, mis on tõusnud üle kraavikalda ja küünib juba peaaegu teeservani. Suurvesi ja suur suvi korraga. Läksin edasi. Eemalt paistis, et keegi on veel minuga samal teel. Vanem helehalli lühikese soenguga naine, kes vesise pajupõõsa varjust välja astus ja endale suure laastudest korvi selga asis, oli esimene hingeline, keda tol hommikul maanteel nägin. Tegelikult jäi ta ka ainukeseks. Kui talle lähemale jõudsin, siis ta ütles, ilma et oleksin jõudnud teretadagi: "Näed, lähen Mahtra laadale. Oleksin ma firma omanik, siis ma ei peaks koli seljas tassima." Vaatasin ta laastukorvi. Seal olid ristirästi kõikvõimalikud puidust esemed. Peamiselt pannilabidad ja ümarad taburetijalad. Ma ei saanud teda aidata, sest mul oli ju endalgi kandam seljas: kartulikotitäis vahtkummist nõukogudeaegseid mänguloomi.

Astusime mõniaeg vaikides edasi. Läksime Arankülas üle raudtee. Ikkagi ei olnud kusagil ühtki autot näha. Keerasime Nõmme kõrtsi poole. Metsavahel jäin imestunult seisma ja ütlesin: "Vaata, põdrakanep loob juba pead! Varsti hakkab õitsema! Nii vara kevadel!" Jõudsin veel mõtiskleda siinsamas kraavis kasvavatest angervaksadest kui naine mind varrukast sikutas: "Lähme lühemat teed pidi." Murdsin ühe põdrakanepivarre, selle otsas avanes murdmise ajal hoopis selline õisik, mis meenutas mulle pigem Giza püramiidide lähedal vastavas "instituudis" demonstreeritud papüüruseõit. "No tule juba," kutsus naine uuesti. Siis meenus mullegi, et pärast Aranküla ülesõitu on võimalik asfaldi asemel valida palju põnevam tee. See käändub kusagil vana meiereiaseme taga metsa ja kulgeb varjulise käiguna otse Atla mõisa alla. Olgugi, et vahepeal peaksid olema Nõmme, Maidla ja Juuru. See metsatee on mu varasematest jalgsimatkadest kindlalt meeles. Alati olen ma teda kaudu kõigepealt kuhugi päikeselõõsas rabaservadele kandunud ja siis tumedaid kuuskedealuseid radasid pidi väikese vaevaga juba Atla allee vahele jõudnud. Tore, et mu kaaslane selle tee mulle meelde tuletas.

Läksime piki varjulist metsarada ja jõudsime väikese lagendikuni, kus keegi oleks justkui hiljuti heina teinud, aga päike oli pikliku kuhja nii kuumaks kütnud, et see oli muutunud suureks liivakiviplokiks. Läksin lähemale ja nägin, et terve rida 19. sajandi tudengeid on sellesse oma initsiaale ja aastaarve kraapinud. Naine upitas laastukorvi kiviplokile ja ütles, et puhkaksime nüüd siin natuke. Ma panin oma koti maha ja vaatasin ringi. Lagendiku servas kasvasid võimsad kuused, mille vahelt rada edasi viis. Läksin ühe kuuse alla hämarasse. Seal avanes mulle vägev pilt. Nimelt oli kuuse tüvi kokku kasvanud suure samuti liivakivist trapetsiaalse hauakiviga. Ma ei saanudki täpselt aru kus lõppes kivi ja algas tüvi. Igaljuhul tegi selline leid mulle suurt rõõmu. Libistasin sõrmedega üle hauaplaati kaunistava reljeefi: ristimärgid ja kolm elupuud. Nuusutasin kivi. Ja siis kriipisin õrnalt küünega, et kontrollida, kas ikka on liivakivi.

Samal hetkel tundsin enda kaelal jahedat ümara otsaga kepitonget ja seljataga enda teekaaslase teravat küsimust "Mida sa enda arvates teed?" Korraks tundus, et ma olen Nukitsamehe filmi sattunud. Pöörasin kiiresti ümber ja vastasin alandlikult: "Ma.. ma.. lihtsalt kontrollisin. Ma.. ma olen tegelikult muinsuskaitsja ja ajalool..." - "Ma tean väga hästi, kes sa oled. Mulle ei ole sul vaja midagi seletada. See on siin Midruskikuusk. Lähme edasi."

Võtsime vaikides oma kandamid ja läksime edasi. Üsna kohe jõudsime piki sammaldunud kiviaeda Atla alleele. Praegu meenub mulle, et olen sedasama kõrvalist metsarada pidi jõudnud ka kusagile Kaiu ja Kuimetsa kanti. Tuleb välja, et see rada viib väikese vaevaga mitmele poole Juuru kihelkonnas. On vaja vaid niiöelda otsapeale saada. Tol korral kui Kuimetsa kandis käisin, leidsin toreda suurte kuuskedega palistatud külatänava, kus iga puu vahel oli pirakas rändrahn sadade väikeste lohkude ja kaitsetahvliga. Sellisel lohukivide alleel nägin kümneid kive ja üht vana koduloolast, kes kandis naljakat köit meenutava nöörijupikesega ilustatud valget traktoristimütsi ja ütles mulle "Teretulemast meie muinsuskülla!"

02:26

08.03.10
Raplas


.