Päev Kairos I

On 6. märtsi õhtu. Sain just ülehomse kontrolltöö küsimustega mäele. On olnud ühtteist põnevat pakkuv nädal. Ennekogemata olid kaks tulekivitöö praktikumi, mille viis meeleolukalt ja üliprofessionaalselt läbi väliseesti vanahärra Are Tsirk. Meelde jääb ka südaööl vastu teisipäeva ilmunud unenägu lõpututest maaalusest araabiapäraselt võlvitud sammassaalidest, mille sadu seinu katsid tühjad raamaturiiulid ja kus iga öeldud sõna paiskus tohutusse keha ja ruume läbivasse ja vibreerivasse kajaahelasse, mille saatel sahisesid liivajoad kõiki seinu ja sambaid mööda alla... Eile õhtul käisin spontaansel moel Matul Kadriorus külas. Oli taas intensiivne vestlus. Sesse nädalasse jääb ka, uskumatu tunnistada, mu elu esimese nõuetekohase fotonimisetiku tegu. Arhiveerisin enese Muhu 2008. aasta pildid. On aga olnud ka mõttetut munemist ja heietamist. Tööd suruvad praegu vähem peale (arhiivis poole asemel 0,2 kohta) ja sestab tekib säärast sekka. Eks sedagi ole millekski vaja. Praegu jälle kahtlen, kas viitsin üldse seda reisikirja jätkata. Uni tikub silma. Ja järgmine reis peale. Läheme ülejärgmisel nädalal tsuradega Udmurtiasse.

Aga siiski, katsun nii lühidalt kui saan, rääkida meie ühepäevasest lennureisist Kairosse ja tagasi Sharm el Sheikhi.

Äkasime miskine pool neli, kui ma õigesti mäletan. Võtsime retseptsioonist eelmisel õhtul tellit toidupakikesed. Istusime sealsamas diivanitele ja tegime pakid kohe tühjaks. See polnud sugugi vaevaline, sest pappkarbid sisaldasid paari sarvesaia, üht saia keeduvorstiviilakaga ja väikse pakimahla. Oli vesi ka või ei old, ei mäleta. Igaljuhul võrdlemisi kesine pakike.

Läksime igaks juhuks väravasse. Sinna ilmus mitu teiste firmade bussi ja viis inimesi kaasa. Siis tuli ka meie väike valge buss. Meiega suhtles üks noormees. Korjasime mujalt hotellidest veel inimesi ja sõitsime lennujaama. Pime oli veel. Jaama katus helendas. Alles nüüd märkasin, et see on riidest - justkui suur telk, mida toetavad metallsambad. Ilus ehitis. Sees pandi meid kõigepealt akende alla seisma. Siis koguti veel inimesi ja suruti ühte järjekorda vahele. Meiega hakkas tegelema järgmine noormees, kes talutas meid vajalikku paika ja lasi lennu numbri järgi ise edasi orienteeruda. Kohe saime selgeks, kes olid meie grupis. Üks inglist kõnelev portugali mees koos oma kolme lapsega, üks muhe vanapaar ehk "helesinine ja roosa". Kõik meie grupikaaslased said meilt kohe tinglikud nimed, millega neid omavahel tähistasime. Kaht inimest hakkasime pärast esimest lennureisi kutsuma "äriklassi tšikid". Seal oli ka üks india pere ja veel üks ema oma lastega ja... Kas kõik on meeles, ei tea... Igaljuhul kiiresti tekkis omainimeste tunne, selline euroopalik tunne, ehkki hulgas oli ka ameeriklasi. Hoidsime kokku ja aitasime üksteist järjekordades ja segastes lennujaamasituatsioonides.

Hrrr, see lennuk, millega lendasime, oli ikka oluliselt logum kui too bulgaarlaste oma. Üles tõustes kolises hirmsasti. Maandudes raputas. Tagasisõidul samamoodi. Lend kestis tegelikult napi pool tundi. Kõrgust me suurt ei saavutanudki. Väike kaar üle Suessi lahe. All taas mäed ja kanal ja kõrb ja. Ühel hetkel hakkasid paistma heledad korrapäraselt grupeeritud hooned, mida ümbritsesid rohelised aiad, kus vilksatas mõni basseinisilm. Säärased kunstlikult kõrbe rajatud nelinurksed oaasid kujutavad endast ilmselt rikaste elupiirkonda. See sai meile kohe selgeks, kui nägime, missugune on meid vastu võtnud linn üldiselt: tõepoolest ma ei liialda, kui ütlen, et Kairo on suurelt jaolt meie esteetika jaoks nagu üks tohutu prügimägi, mille sisse on surutud kaootiliselt beežhalle betoonkaste.

Aga ma ruttasin ette. Enne kui linna nägime, tuli meil leida giid sildiga "Egypt lovers". Läks natuke aega, kui leidsime terve rea firmasiltide silmitsemise järel hoopis kaugemalt lennujaamahoone sisemusest kaks noort egiptlannat, kes hoidsid käsitsikirjutatud silte "Egypt lovers" ja "Love Egypt" ning naersid väga lustakalt. Esimesest silmapilgust alates oli selge, et olime saanud endale väga muheda giidi. Lily võttis meid kui inglisekeelseid enesele sappa ja tema sõbranna tegeles venekeelsetega. Läksime välja. Natukese sebimise järel pääsesime bussi, kus Lily tutvustas ennast ja päevaplaani. Tuli välja, et meie giid on õppinud arheoloogiat ja egüptoloogiat, muuhulgas ka Berliini ülikoolis. Ta vabandas ette, et võib kogemata kasutada mõningaid saksakeelseid väljendeid, sest on viimased kolm nädalat saksa keelt rääkinud. Tõesti, korraks panin tähele, et ta ütles "wall" asemel "Mauer". Lisaks meenutas ta mulle vägaväga Saskiat. Naeratus ja eriti teatud samm või kehahoiak rääkimise ajal. Saskia Egiptuse variant. Igaljuhul väga tore inimene.

Kõigepealt viis ta meid piki paraadtänavat. See on vähe korralikum ja haljastatud kahel põhjusel: esiteks, et mitte külalisi kohe väga šokeerida ja teiseks, sest tegu on "presidentaalse alaga". Lily osutas Mubaraki suurele portreele mingi putka katusel ja ütles, et "ta on alati noor, justkui 35-40". Möödusime peagi hoolega turvatud ja tarastatud presidendirajoonist.

Liiklus nagu ikka, pöörane. Lily ütles, et ärge arvake, et "need, kes kõnniteelt järsku auto ette astuvad, plaanivad end tappa, ei, nad lihtsalt lähevad üle tee." Ta lisas: "Meil ei ole tipptundi, meil on tipptunnid, mis kestavad terve päeva. Vaadake, sel kaherealisel teel tahab neli rida autosid pääseda kaherealisse tunnelisse. Aga ärge muretsege, meil on üliprofessionaalne juht." Juhid on tõesti hämmastavad. Kuidas tulla toime sellises sekunditäpsusega manööverduvas voolus, jääb mõistatuseks. Tulede vilgutamine ja pidev tuututamine käib muidugi ikka asja juurde.

Üsna pea avas linn meile oma tõelise näo. Kõikjal seisid samasugust kõrbervärvi tolmused betoonist hooned, millest ca 80 protsenti on pooleli ehk siis alumised korrused on valmis ehitatud, ülemistes aga haigutavad tühjad aknaaugud ja turritavad raudbetoonpostide karkassitraadid. Sellisel massilisel poolikusel on Lily sõnutsi kaks põhjust. Esitaks "Me ehitame põlvkondadeks, sest maa on kallis." Teiseks ja ilmselt määravamakski põhjuseks on see, et pooliku maja eest ei võeta maamaksu. Igaljuhul minul vajus küll suu lahti, kui kõike seda nägin. Pildistada enam ei olnud võimalik, sest šokeerivat oli lihtsalt kõikjal liiga palju. Pealegi ei saaks bussi aknast häid võtteid niikuinii. Mõned kaadrid meil siiski on.

Sõitsime mööda ka surnute linnaosast, kus on igal perekonnal oma hauamajad. Taas põlvkondadeks. Mehed ja naised eraldi. Möödusime mitmest moššeest. Jõudsime ka vanemasse linnaossa, kus historitsistlikud ja juugendlikud, võiks öelda euroopalikud hooned lõid eriti sürri meeleolu. Jäänused impeeriumiajast, kaetud praeguse prahise kultuurkihiga. Möödusime hambuni relvastatud turvameestega palistatud sünagoogist ja jõudsime varsti Egiptuse muuseumi roosa klassitsitliku hooneni, mis mõjus hilisemate tuhmide kõrbekarva tornelamute vahel taas väga kontrastsena.

Muuseumi väravas läbisime turvakontrolli. Seejärel anti aega hoone ees jalutada ja aias eksponeeritud skulptuure pildistada. Sellal tehtud piltide hulgast pärineb ka praegu mu blogi päises seisev tore võte. Ilmselt kõik märkavad kui toredad sarved mul on. Ses aias valitses üldse iselaadne kerge ja uitlev meeleolu. Kummaliste skulptuuride vahel istusid välisturistide hulgas ka mõned pundid toredaid värvilisi moslemilapsi, tüdrukud kõik kenasti rätitatud. Ja päike muutus tasapisi üha kuumemaks.


Andsime siis kõik oma kaamerad ära. Lily kogus nad suurde pappkasti, mille ta minul väravahoonesse palus viia. Seal tšillisid paar sissemähitud mammit. Meie kast tõsteti riiulisse teiste vahele. Seejärel läbisime muuseumi uksel teise turvakontrolli. Mind kutsuti kõrvale ja öeldi, et mul kaamera kotis. Ma ütlesin, et ei ole. Politseinik ütles seepeale: "On küll. Tehke kott lahti." Mul tuli siis meelde, et mul on helisalvestaja kaasas. Näitasin seda meestele ja võisin edasi minna. Tegin aparaadiga mõned ülesvõtted. Ruumid kajasid seal tohutult. Lily jagas meile raadiosaatijad ja pisikesed kõrvaklapid, mille kaudu saime teda kuulata. Väga veider tunne oli seista inimesest kahe meetri kaugusel ja kuulata läbi raadiosaatja. Aga tõesti, seda oli enamjaolt vaja, sest neis saalides nihkus edasi tohutu ravasumm ja tegi summ, summ, summ.

Lily ütles meile juba bussis, et kui võtta eesmärgiks selle muuseumiga põgusalt tutvuda, tuleks külastuse pikkuseks planeerida ca üks nädal, rääkimata siis põhjalikumast. Nõnda, et olime teadlikud, et meile näidatakse vaid mõnd killukest. Meie giid tegi seda toredasti. Suhtles vahvalt lastega, kes kõik teadsid vurinal öelda, millised organid mumifitseeriti väljaspool keha spetsiaalsetes anumates ja millised jäeti laiba sisse.

Olen Louvre´is ja Ermitaažis Egiptuse kogusid juba näinud ja sestap mind siin väga palju ahhetama ei võtnud. Samas vidinate hulk on muidugi sealgi hämmastav. Võimas oli Tutanhamoni hauakambri sisustus. Kõik need mitu kullatud sargaümbrist või näiteks täiesti meieaegsetega äravahetamiseni sarnaste hingedega vaarao päevavari. Rääkimata siis kõigist neist kuldsetest ehetest ja esemetest.

Omaette kogemus oli seista Tutanhamoni surimaskiga silmitsi. Olin tast nii paar meetrit eemal, minu vahel oli muusumi kõige tihedam inimtomp, mis koosnes valdavalt jaapanlastest, kes kõik tahtsin kullast vaaraole võimalikult lähedal olla ja piiluda läbi klaasi ka maski alla. Seisin ja vaatasin temaga tõtt. Ta pilk oli ühtaegu teravalt läbitungiv ja täiesti mittekuhugivaatav või kõikjalevaatav. Igaljuhul oli see väga meeldejääv hetk.

Me vaaraomuumiate juurde ei läinud, sest me ei taiband muuseumi jaoks naelu kaasa võtta. Dollareid niivõrd ametlises paigas ei tunnistatud. Ei leidnud me üles ka tavainimeste muumiaid. Võibolla on heagi. Mis neist surnutest ikka nii palju vahtida. Mumifitseeritud krokodille ja kassinutsakuid aga ühes väiksemas saalis nägime. Kena oli vahetult kohtuda ka Faijumi matusemaalidega, nende nii iseloomulikult ujedate natuke ikoonilike noormeestega roomaaegsest Egiptusest.

Tahtsin käia ka suveniiripoes, kuid see osutus eriti kitsaks ja inimummistunud uruks, kus müüdi küll postkaarte ja mõningaid raamatuid, kuid need paistsid ka kuidagi tolmused. Nii läksimegi välja üliereda päikese kätte.

Sellest, kuidas me Niilusel paadiga sõitsime ja mis edasi sai, räägin loodetavasti homme. Praegu tuttu - peaaegu vööni ulatuvate hangede vahele kaevatud käiku pidi sauna, kus on mu ase. Heh, tore on see, et isa on maja esise lumest puhtaks teinud. Ta laenas selleks traktori ja kuhjas lume tänava äärde meie puude vahele ja kraavi kohale. Ta ütles, et kui sel kuhjal huvi on, siis ta võib sulada kasvõi jaanipäevani.

Head und!

07.03.10 00:36 Raplas oma toas

P.S. Hoh! Malla ilmus just koju! Tuli Tartust Maa ja ilma peolt, kus NolensVolens pälvis pärimusmuusika vallas uustulnuki autasu. Me näeme Mailiga praegu esimest korda pärast reisi.


.