Siiruviiruline

Tere, kõik see pere!

Elu on siiruviiruline!

Pühaba käisime isa ja Mallaga Ajaloo tuba ja uut töötuba vaatamas. Töötuba on valmis. Varsti saame seal nokitsema hakata. Esmaspäeva hommikul tulid vanemad ja Malla lauluga sauna, lilled ja kingid käes. Väga armas on olla sünnipäevahommmikul kodus. Ema-isa kinkisid mulle soovitud Tiidermanni fotoalbumi, Malla kinkis laulu! See on esimene kord mu elus, kui mulle laul kirjutatakse! Näete, ikka tuleb ette asju päris esimest korda! Hehe! Laul ise on väga helge ja nii selgelt Mallalt mulle. Midruskikuuse unenäos oli tegelt olnud ka üks motiiv, kus põdrakanepid kasvasid hanges, aga ma ei osanud seda kuidagi sinna juttu kohe hoo pealt kirjutada. Malla pani lumele langevad õied ise laulu sisse. Ema ja isa kinkisid mulle ka uue tolmuimeja, mille vajalikkus siin Herne korteris üha ilmsemaks tuli. Käisin seda masinat ise ostmas. Läksin aga 1001 öö, ei, kodumasina :) poodi ja ostsin viie minutiga sõbrakese ära, tunne oli õige, müüjal endalgi pidavat sama masin kodus olema. Kui ta tolmuimeja koos kastiga laost letile tõi, siis nägin, et kaanepildil magab sel ultravaiksel masinal üliilus titt, nad kaks sulavad täitsa kokku. Meenus Björni ja Kristi poeg, ja Villemi ja Kerli poeg. Tahaks neid juba näha.

Viisin oma tite koju. Kodus jõudsime enne mu koolitunde korraldada väikse improviseeritud pidulaua. Isa tõi võileivatorti, ema ja Malla panid magusat ja muud head-paremat valmis. Tegime katset ja pildistasime muidu Egiptuse tarvis mõeldud 50-se ISOga slaidfilmile mõned kaadrid. Eks nad tumedakesed tulevad, aga ehk on huvitavgi. Armas oli kuulata, kuidas isa ja ema rääkisid sellest päevast, millal ma sündisin. Ema kirjeldas õhtut ja ööd enne sünnitust. Isa rääkis sellest, kuidas nad onu Hainiga käisin ikka Rapla haigla akna all ja lasid emale nööriga pakke üles. Oli ikka aeg. Ema rääkis ka sellest, missugune laps ma olin. Isa ja ema mõlemad on alati öenud, et ma olin tohutult uudishimulik ja olin kogu aeg küsimusi esitanud ja nad olid teadlikult kõikidele küsimustele püüdnud vastata. Rääkisin siis ise ka sekka, et viimasel ajal olen ennast lapsena vaadanud ja näinud, kui kummaline kooslus ma olin - ühelt poolt väga erk ja tundlik ja õrnake ja peitupugev ja teisalt täielik egomanjakk. Kõik see tuleb kuidagi vahel silmaette ja selgelt tunnen, kui tugev oli mu tahe lapsena, kuidas ma mingid asjad läbi surusin. Eks see tahe toetas igasuguseid loovaid mänge ja kampaaniaid, mida ma õues teiste lastega korraldasin. Ja eks see tahe oli kuskilt maalt ka kopmensatsioon või kaitse või. Ehh, ei saa praegu süveneda. Igatahes oli pere seltsis väga armas vaadata 1980ndate algusesse ja mõtiskleda. Siis aga võtsin koolikoti (nii tore on jälle aegajalt pühapäeva õhtul koolikotti kokku panna ja järgmisel päeval see siis lihtsalt kaasa haarata) ja läksin.

Klassis ei jõund ma suurt midagi öelda, kui õpilased juba mind riburadapidi õnnitlema asusid. Esimesena pistis käe pihku Heleen, andis kaardi, ütles, et läheb arsti juurde ja lippas minema. Väga armas. Oli ka õpilasi, kes suhtusid säärasesse õnnitlemisse selge arroganstiga ja ei vaevunud end pingist välja vedama. Jumal nendega. Jumal on kõigiga. Hehee! Nagu oleks tegu mingi totaalse küsimusega. Aga kas Jumalast peab rääkima alati seoses totaalsete-fataalsete küsimustega? Nii. Andsin tunni alguses juhiseid seminaritööde vormistamise, intervjuude ja aparaatide kasutamise kohta. Seejärel asusime kontrolltöö kallale. Küll oli jälle isevärki hoida kirjutajatel silma peal, seista ses positsioonis, kust kunagi aastaid järjest ses samas majas hoiti silma minul. Nüüd olen teisel pool. Olen mõelnud, kas koolis peavad üldse olema sellised pooled: kontrollitava ja kontrollija pooled. Ehk võiks olla ring. Aga jah, minu puhul on muidugi nii, et ringi koos hoidmiseks käin ma liiga harva Raplas, näen õpilasi liiga harva, kõik nimedki ei ole veel meeles. Igaljuhul on huvitav kogeda end oma kodukoolis õpetajana - sel moel kasvan ma selle majaga koos edasi. See paistab nii loomulik, et side kooliga pole katkenud. Kontaktid õpetajatega säilisid läbi ülikooliaja, sest käisin ikka koolis ettekandeid pidamas ja õpilastega kohtumas. Ka maja on jäänud omaseks, olgugi et ta on nüüd üsna uue ilme saanud. Eks see filmiprojekt, mille käigus me Otiga käisime seal kõik unkad läbi ja vana maja detailideni lindile jäädvustasime, eks see aitas kaasa sujuvamale üleminekule vanalt uuele: jätsime vana majaga ikka põhjalikult hüvasti, andsime ta vabaks, virtuaalvalda, tegime uuele teed.

Hehee, pidin täna siia kirja pamena mõned möödunud nädala siirud-viirud, et jõuda pooliku Egiptuse reisikirjani ja homme algava Udmurdi reisini, aga näe, võta näpust sulg, mis jookseb!

Kontrolltöö tundus mulle esialgu veidi liiga raske, sest vastustes, mis mu lauanurgale laekusid, oli süstemaatilisi tühikuid, mis justkui andsid märku minu möödalaskudest, ent: ca veerand õpilastest jäi kauem kirjutama ja esilagsel silmitsemisel paistsid nende töödes teiste tühikud täidetud olevat. Nõnda et tundub joonistuvat taas üks Gaussi kõver. Jaan ütles mulle pärast, kui ta kabinetis Kulka lepingule käisin alla kirjutamas, et "hea oleks ikka, kui oleks ärasöödud elevant või servadega kaabu". Praegu saan aru, et ühtlasi Väiksele Printsile viidates mõtles ta, et parem oleks kui päris 0-tulemusega õpilasi poleks. Ja et mõnd üle ei kiidetaks ehk ka. Samas andis Kert ikka kohe töö alguses alla. Ütles, et teeb uuesti. Pidasin teda kinni ja parandasin töö ära. Lootsin, et kolme miinuse ikka välja venitab, aga paraku oli poisi sisetunne õige. Nõnda et sest tööst on oodata igasuguseid hindeid. Iseenesest olen tööd niiviisi koostanud, et väga raske on läbi kukkuda, kui vähegi on õpitud. Samas pole liiga lihtne 5 saada.

Tegelikult võiksin ju täitsa eraldi õpetajablogi pidada. Eriti sügisesed, kõige esimesed kogemused olid huvitavad, aga nüüd on nad juba tuulteteel.

Pärast tööd läksin õpetajate tuppa, kus kohtusin kõigepealt Gaidaga, kes mäletas mu sünnipäeva, samamoodi oli mu sünnipäev meeles Helil, kellega jäime mõneks ajaks rääkima. Arutasime kontrolltööde mahtu ja nõudeid üleminekueksamile. Siis läksin kantseleisse, jätsin sinna õpilaste jaoks uued helikaardid ja salvestaja, kirjutasin sekretärile kirja, et ta teaks, kuidas mu tehnikaga toimida. Kihutasin koju, sest olin koolimajja kauemaks jäänud, kui Mallaga kokku olime leppinud. Kodust kiiruga asjad kokku ja Viljandi poole ajama.

Teel oli tuisk. Kohati oli üsna ohtlik sõita, sest poole tee ulatuses seisid risti ees tuisuvallid. Viltsis viisin Malla kohe kooli, kus tal algas lavastuse proov. Siis Lutsust läbi, Malla kitarr, mantel ja kott üles. Kolmandal korral Mari ahju kütmas ja lugemas, väike tervitus-kallistus-õnnitlus ja Tartu poole ajama.

Tartus improviseerisin sujuvalt väikse sünnipäevalaua, sest osa linnas olevaid inimesi astus läbi. Et kuuri taba oli kinni jäätand, tõin autoga Jaagu juurest korvitäie puid, Herne poest toidukraami, ühe keskmise Jägermeistri. Tegin ahjus soojasid juustuleibasid. Kujunes väga muhe õhtu nalja ja naeruga. Käisime pööningul Björni vanal suitsuaknal kõik Kristiani keeratud tubakat tõmbamas ja laulsime "Kits läts orgo". Kohal olid Jaak, Mari, Saara, Kristian, Miku, Valper, Epp, Anna, Taavi, Suokass. Jätsin meelega sel õhtul pildistamata, heli salvestamata, sest arhiveerimata kuhjad kasvavad liiga kiiresti. Pärast tekkis taas selline Meloni-aegne veidike nukker tunne, et küll oli pidu, küll olid jutud ja naljad ja mängud, aga kõik ikka pilvisse hüütud. Kohati tundub mulle siiani, et just sedaviisi püüdmatult hüüda on kõige võimsam, et kirjakultuur on kuskilt maalt ikka võõrandav, minule, et sellega on seotud mingid sunnid ja hirmud, aga samas pole ma sellises seisukohas mitte jäigalt kinni, sest tean hästi, kuidas kirjutatud tekst hakkab sõrmede all elama ja kui nauditav see on. Ehk tuleks enam lasta sellisel juhtuda. Aga see on juba eraldi teema. Kuigi mu jaoks kogu aeg pildil olev teema, üks neist siiruviirudest.

Sünnipäeval ilmusid: jabur ülevaade Egiptuse reisi piltidest ja tüvitekst sellest, kuidas Martti Veldi Zavoodis Jüri nina siniseks väänas ja kuis Jüri seda siis puuderdas ja mismoodi puuderdatud kujul kursaõde Merit Voore Jakobsoni pulma läks. Sellele loole kasvas oksi ja okkaid ja... khhh ikka puuderdet jumi! Oeh, ega ei kavatsegi siia seda õhtut ümber panema hakata. Jaak ütles, et oli terviklik ja tervistav õhtu, Taavi kirjutas, et naeruhormoon tiirles terve järgmise päeva. Eneselgi on suur rõõm, et täiesti ettkavatsemata selline õhta kujunes. Kusagil kella viie ajal mängisime igastahes Annaga siukest uut pudelikorkide mängu, kus moodustuvad korrapärased ilukujundid ja kus kunagi keegi ei kaota, kus kõik saavad kaasa lüüa.

Järgmisel hommikul kupatasin ennast kell 9:45 üles, et jõuda kella kümnesesse seminari, mis peeti mulle lähedasel ruumiuuringute teemal. Tundsin ainult hästi natsakene, et tahaksin ses seminaris värskem olla. Joonistasime Jessele enese tajukaardi Tartust ja mõtisklesime nagu ikka. Siis käisin Suudlevates söömas. Võtsin julgelt tiivulise kana kiiviviiludega kastmes. Siis lendasin koju suure ema kingitud lambavillateki alla, pudelimetsa ja pomelokoorehunnikute kõrvale ja magasin sügavasti kella 15:45ni, mil ärkasin oluliselt värskemana. Olin näinud midagi jumalikust olemisviisist, loomisviisist, kaasaloomisviisist, mingeid tehnikaid, mingeid suundi, kujundeid, täpselt sõnastamatut, aga tugevasti abistavat. Haarasin siis tänavalt auto (üks pärlendav Passat sattus pihku) ja kimasin kooli. Jesse rääkis kaevamiste korralduslikust küljest. Jagasin teiste seas ka möödunudaastaseid Juuru kogemusi. Taas sisukas seminar.

Tagasi kodus olles munesin natuke niisama või vastasin kirjadele või mis ma tegin, igaljuhul siis sõitsin Anna juurde lauluõhtule. Esialgu olin numbri valesti meelde jätnud. Sestap tegin ühesuunalisi tänavaid pidi keereldes läbi peadpööritava ekskursiooni "Tunne oma Karlovat". Lõpuks kohal ka. Tõin õunu, mis jäid külaskäigust Matu juurde mulle kotti. Anna sulatas ringi üsna kohe mõnusasti kokku. Hakkasime taas häälitsema. Viimasel ajal tunnen, et mingi aja tagant on lausa vaja koos sõpradega häälitseda. Selle kaudu avaneb senitundmata tajualasid, kerkib kohtumisi. Siis kui rahvas hakkas koju minema, sattusin köögis Annaga juttu ajama. Ja sain aru, et meil on vaja kohe hästi palju rääkida. Saatsime teised teele. Ja siis rääkisimegi, hästi palju. Kordasime ja kinnitasime ja õppisime ja õpetasime ja tegime ühe ilusa foto ka.

Järgmisel päeval käisin kella kaheses laboratoorse arheoloogia loengus. Seal rääkis Rivo Bernotas meile dendrokronoloogiast. Ütles, et peab esimest korda ülikoolis loengut. Temalgi üks asi esimest korda elus! Loengu sisu oli mulle suurelt jaolt tuttav, sest tegin dendrokronoloogia teemal kirjutet populariseerivatest kirjatöödest eelmisel semestril ettekande. Pärast loengut jõudsin lõpuks ka kodu koristamiseni. See võttis tükk aega.

Järgmisel päeval käisin Kirmuses, kus andsime Pille ja Valdoga Arvi ja Toivo Sepale nõu, kuidas koduküla pärimust koguda. Mõned muud asjatoimetused ka Kirmuses ja siis Endla loeng. Loengu lõpus tajusin taas, kui tore on see, et käin praegu ülikoolis. Mulle paistab, et see haridus, mille olen seni saanud vastab pigeb klassikalisele tugevale gümnaasiumiharidusele ja alles nüüd olen avatud ja valmis kõrghariduseks, mis tähendab minu jaoks pigem teoreetilist kasvu, mõtlemise ja tajumise avardumist selgumist. Aga võibolla on see ikkagi magistrantuuri asi. Võibolla peabki baka olema suureltjaolt faktituupimine, sest tegelikult on ju praegu pind jalge all oluliselt tugevam kui gümnaasiumi lõpus - on olemas sügavutiminev kogemus ühest konkreetsest ainevallast - pean siin silmas eelkõige enese lõputööd, millele taustaks ja toeks on muidugi kogu ajaloostuudium. Igaljuhul sellisel määral teooriat ja metodoloogiat nagu praegu me bakaastmes küll ei kogenud. Oli silmanurgast näha, et etnoloogid arenevad teoreetiliselt kiiremini, rääkimata siis filosoofidest, semiootikutest. Meil piirduti sissejuhatusega ajalooteadusesse. Seejuures rõhutan veelkord, et võibolla olid faktoloogia- ja historiograafiapõhised loengud ja mõni üksik seminar täiesti omal kohal - baasina, millelt edasi liikuda. Samas tajun kui laps ma praegu teoreetiliselt olen. Teisalt olen magistrantuuri ajal õppinud seda lapsust ka hindama - kui ma oleksin kõik tähtsad teosed ja teooriad juba läbi lugenud ja omandanud, kõik, siis ei oleks mul enam midagi lugeda, mis oleks kurb. Samas - sellist hetke muidugi ei tule kunagi, et üks inimene on kõik tähtsad raamatud ja teooriad läbi lugenud ja ka see annab rahu - ükskõik kui haritud sa ei ole, piiratuks jäävad omandatud teadmised niikuinii. Ses osas meeldib mulle väga, kuidas Popper annab meile vabaduse, öeldes, et kõikide inimlike teooriate tõenäousus on 0, sest sellise vastuse saame neid universumi lõpmatusega võrreldes! Lõpmatus ja piiratus annavad vabaduse. Ja see teeb kummaliselt rahulikuks ja rõõmsaks. Võimaldab luua väikseid ja koduseid maailmu, kus pesitsedes ei pea silmad tingimata kinni olema. Oma soe maailm võtab kõik vastu, mis tema juurde tuleb... Hehee, see jutt läheks jälle liialt kaugele. Ja on eraldi teema jne. Igaljuhul oli rõõm õppida Endla loengust näiteks selline mõiste nagu hüperempirism ehk üks teatud juhul jälitav oht kalduda allikmaterjali ülekogumisse, ületähtsustamisse. Mulle paistab, et mina olen hüperempirismi kaldunud - püüdes koguda kokku terve Juuru kihelkonna kohapärimuse. Selline püüe on narr ja naljakas. Sest mitte kunagi ei kogu sa kõike kokku. Kui sa hakkad midagi uurima, siis muidugi hargneb sealt seoseid lõpmatusesse ja lõpmatust on ühel inimesel ikka vist võrdlemisi rakse kokku koguda. Eesti Rahvaluule Arhiiv maigutab suud juba ka selle juures, kui püüan üle anda enda valikud 2008. aastal Muhus mõnel välitööpäeval tehtud fotodest, rääkimata siis lõpmatuse arhiveerimisest.

Olen siin täna naljakalt lahtisem kui tavaliselt. Mitu korda olen sellisesse heietusse kalduvad lõigud blogist ära kustutanud, aga täna ei kustuta. Las nad olla, oma hüplikuses, oma pealiskaudsuses, oma eklektikas. Sest inimese pilt ümbritsevast ongi ju tihtilugu selline ja selle pärast katsubki inimene ümbrust pidevalt korrastada ja kontrollida, sest ta ei talu kaost, ekki kaos on tema pärisosa. Suur loomisaldis kaos. Laulev ja tansiv...! Ja tema võimaldab ka matemaatikat ja loogikat ja tema võmaldab ka humanitaarteadlaste konstruktsioone, ta laseb endast ehitada, aga ta ei lase ühelgi ehitisel igavesti püsida. Ja see teeb nii rahulikuks. Ja siit lähevad lippama jälle mõtted ülima korrapära ja kaose suhetest, tühjuse ja täidetuse suhetset ja liikumisest nende vahel, aja ja ajatu suhetest, liikuva ja staatilise suhetest. Mulle tundub üha enam, et kõik on olemas, on kogu aeg olnud ja seisab ühe koha peal ja samal ajal võimaldab see staatika lõputut liikumist. Teadvus ja olekud lihtsalt liiguvad ja saavad iseenda asukohast aru. Hehee! Ja siis see, et kõik plahvatab, paiskub, avaneb, voolab välja ja sulgub, tõmbub kokku, voolab sisse, üheaegselt. Ja erinevates rütmides. Hästi tihedatest vibreerimistest kuni suurte paisumiste ja kokkutõmmeteni. Ilmselt ühtteist kattub füüsikaga. Ilmselt suur osa ei kattu füüsikaga.

Nii armas on vaadata seda lapsejuttu. Ja teha temale pai.

Neljapäeva õhtul oli Tsurrõ koosolek Udmurtia reisi osas. Arutasime kaasavõetava, reisi olude jms üle. Ma mõnevõrra pelgan seda mikrobussisõitu. Buss ei hoidvat sooja. Ja mina olen ülipikk, mis teeb mikrobussis magamise raskeks. Räägitakse, et see sõit tuleb üle juua, aga ma ei kujuta ette, kuidas me siis kaks päeva joobnutena sinna Buranovosse jõuame ja siis nende armsate memmekestega kohe jälle aupaklikult tinutama hakkame. Üldse ongi teine aspekt, mis mind murelikuks teeb, see konstantne napsutamine, millest kõnelevad need, kes Udmurtias käinud (eile õhtul lugesin natuke Aleksei Petersoni Udmurdi päevikuid - toredad, lihtsad, lühikesed, annavad julgust eneselgi rahulikult kirjutada; sealgi mainit, et inimesed joovad palju). Ehk leian mingi mooduse, kuidas igal õhtul mitte vinti võtta. Parasjagu põnev on ka ennast kõrvalt jälgida ja näha neid kõhklusi ja kerget pelglikku helliklust - pakin enesele näiteks lisaks talvejopele kaasa ka talvemantli; lisaks saabastele ka kingad ning tubaseks otstarbeks sandaalid etc. Eks paistab.

Reede möödus igasuguseid väikseid reisieelseid asjatoimetusi talitades. Kirjutasin ära Turus maikuus toimuva konverentsi abstrakti, ei tea, kas võetakse enam vastu. Aitasin Valdol Võrumaa programmi taotlust teha, ta käis siin, jõime ka tassikese teed. Ehmatuseks ilmnes, et Helen tahab kohapärimuse filmijuppi juba 1. aprilliks. Hakkasin siis käbedalt mingit storyboardi sarnast asja kribama. Arhiveerisin ka õpilaste salvestusi, kirjutasin neile pikad juhendkirjad - erinevates gruppides vastavalt sellele kellel millised töölõigud tegemata on. Kallale kargas ilge nohu. Olen sellega nüüd paar päeva võidelnud.

Laupäeval ehk eile käisin linnas poodlemas. Kavatsesin osta uue pisikese sülearvuti, aga ei leidnud soovitud mudelit kusagilt, igal pool läbi müüdud. Saan reisile ehk Kristani arvuti, mis on praegu Margiti käes. (Naaberkorteris sõimab poeg oma vana ema.) Käisin siis ka Rimis ja pingutasin vist udmurtidele mõeldud Eesti šokolaadide ja kommidega üle. Koos oma toidunatukese ja kahe kangema napsuga (samuti kingituseks) läks arve tuhande ligi. Käisin ka raamatupoodides uitlemas. Ostsin pisikese vene-eesti-vene taskusõnastiku ja Petersoni Udmurdi päevikud. Kodus vaatasin Meri Veelinnu rahvast, mis tuletas meelde Andresele õnnitlus saata. Kristiina kirjutas õhtul vastu, et andis tervituse edasi ja lisas, et oli mind telekas näinud. Ilmselt nad ikkagi siis lõikasid mu saatesse sisse. Nimelt "Tagatargemad" käisid meie laulutuba filmimas. Ma ise ei old intekaga üldse rahul. Anna rääkis palju sisukamalt. Aga eks paistab. Neil õhtutel olen ka Facebooki ja Youtube avarustesse kulgenud ja nohu tõttu pigem kodus olnud, ehkki suur hulk sõpru on mind välja kutsunud.

Eile õhtul vaatasin laelampi ja see lendas mu pilgu peale sädemeid loopides puruks. Ja korgid läksid välja. Katsusin neid sisse lülitada, aga elektrit tagasi ei saanud. Ehk on märk sellest, et kella kolme ajal on ikka tark juba magama heita, mõtlesin. Et ma ahju pold kütt ja et radiaator voolukatkestuse tõttu ei töötanud, võtsin vana teki veel uuele lambatekile peale ja sukeldusin nohuselt nohisedes ja kõrvatroppide surisedes unne.

Hommikupoolses unes nägin keset lapsepõlve kollastes toonides Mahtra magamistuba Jumalat, keda mängis Jim Ashilevi. Jumal, lihtsalt tõmmu poiss, istus rätsepistmes keset hämara toa põrandat ja mina samasuguses asendis tema vastas. Meie kehakateteks olid mõlemal vaid mingid valged Mahatma Gandhi moodi niudevööd. Me vaatasime Jumalaga üksteist ja naeratasime. Siis ma sirutasin käe ja ujusin Jumala sisse. Siis tulime rollidest välja. Inimesed hakkasin ümberringi kappide taga ja vooditel ja ahju otsas plaksutama. "Nii tore mäng! Kes tahab, proovige ka! Aitäh, Jim!" hüüdsin ja uued osatäitjad asusid vaibale.

Nüüd aga, api api api, lendan ma läbi täistuisand õue, kraabin autoklaasile vaateaugud ja torman raeplatsile, sest Tavid pannakse 15 minuti pärast kinni ja mul on vaja sealt vahetada Vene rublasid!

Siuke siiruviiruline nädal. Egiptuse reis ujub omaette - keset iluvärvilisi kalu.


:)


Hehee, hohoo, vaatasin, et Tavid pannakse kinni mitte kell 16 vaid kell 17 ja lugesin hoopis siinse sissekande trükivigasid otsides läbi. Kell on 16:25. Tuisk läks üle. Päike tuli välja. Hoopis parem õue astuda. Turust tuli Heiki kaudu teade, et teeside tähtaeg tõsteti 20. märtsile. Seega saan osaleda.


14. oi! emakeelepäev! ja ühtlasi Mere Mineku päev. 03. 2010 Hernes



.