16. mai 2010

Laupäeval koolis

Laupäeva hommikul ärkasin ma ehmatusega, et olen sisse maganud. Haarasin endale teki ümber ja kargasin autosse. Isa viskas mind koolimajja ära. Jooksin treppidest üles ja jõudsin poole pealt kirjanduse järeleaitamistundi. Õpetaja oli meile teene teinud ja puhkepäeval tööle tulnud. Sestap tundsin end eriti kehvasti, kui sisenedes vabandasin. Õpetaja torkas ühe sarkastilise märkuse ja jätkas siis tavapärase asjalikkusega.

Istusin enese pinki. Ega see muidugi enam sama pink ei olnud, mis 10 aastat tagasi, aga koht oli sama. Mu ümber nohistasid vihkude kohal samuti harjumuspärastes paikades mu abituuriumikaaslased, teiste seas üks mitmelapse ema, paar firmaomanikku, kaitsepolitseinik, noorsootöötaja, ehitusinsener, luuletaja, korvpallur, kaks kaptenit, kolm kindralit jne. Mina, ajaloobakalaureus cum laude, püüdsin ruttu enda klade üles leida, et kordamisküsimused Tammsaarest paberile panna. Kaevasin oma läpakakotis. Koolikaustiku asemel jäi mulle kätte kõike muud - muuseumi arengukava, helinimestikud, välitööde metoodika, aruanne Kulkale, aruanne vallavalitsusele, aruanne arhiivi juhatajale, külaliikumise Kodukant maapäeva otsused. Paberite vahelt vajustid välja kurgupastillid, mälukaardid, diktofon, pakk kondoome, taskunuga. Katsusin kogu koli eriti tagasihoidlikult lauale tõsta, et ma teisi ei segaks. Kui oma õlakotis edasi kaevasin, ilmus sealt nähtavale kraami, mida põhikooli ajal poistega mõõduvõtmiseks kooli kaasa tassisin: järelhaagisega bensiiniauto mudel humanitaarabipakist, tennisepall, yoyo, vana eestiaja mündid, siis see kleepuv pläga, mida vastu seina loobiti, jalgpallikaardid, nätsupaberid, Valmeti traktoritega joonlaud Soomest, elevantidega pinal Saksamaalt, sees täitesulepea, mida kellelgi teisel ei olnud. Kui kotipõhjast nõukogudeaegse plastiliinipaki, liikuva aabitsa ja flanellist tindilapi leidsin, siis loobusin ja lõpetasin kaevamise. Ega suurt midagi muud lauale enam poleks mahtunud ka. Seal lasus juba kõrge kuhi. Õpetaja ei lasknud end sellest segada. Ta teadis, et olen imelik, teistsugune, eristun hallist massist. Hall mass, mu kallid klassikaaslased vaatasid mind tüdinult - see polnud nende jaoks midagi uut. Ilmselt ei häirinud neid isegi see, et koti kallal tegutsedes oli mul tekk ümbert ära vajunud ja mu suguelundid olid kõigile näha. Kui sellest ise aru sain, viskasin koti vahekäiku maha ja kraapisin endale häbiga teki ümber. Tekk hakkas aga kohinaga kasvama ja mattis mind täielikult enda alla. Teki all oli pime. Vaevu kuulsin, kuidas õpetaja tunni lõpetas ja teised kolinaga toolid laudadele tõstsid. Istusin natuke aega tekikuhja sees, kuni õhk otsa sai. Lükkasin pea välja ja nägin enda ümber oma hommikust Supilinna tuba. Järeleaitamist kirjanduses oleks tarvis küll.

16. mai 2010 Hernes kl 0:23

1 kommentaar:

  1. Järeleaitamist kirjanduses...? Võta näiteks Õnneka "Harjutused". Nullindate parim raamat, seal on palju sellist unenägudekirjutamist ja. Blogisid veel ei olnud, tuli õnneks raamat teha.

    VastaKustuta