Kadrile

burdoon jukerdab. mängija topib selle kinni, teeb teise bassitoru lahti ja laseb kuuldavale hoopis midagi muud kui tal algul plaanis oli. lugu lihtsalt voolab tema kaudu välja, voolab kuulajatesse ja paneb igas südames kasvama oma puu - kellel kumava kuuse, kellel punase vahtra, kellel värviliste tuledega tumerohelise tamme ja kellel õunapuu. mina lähen kohe enda vanemate istutatud noore kase juurde. tean, kuidas ta on, mismoodi ta taeva ja maaga suhtleb, missugune on tema elavhõbedane sisu. vajutan oma samasugusest voolavast hõbedast lauba vastu ta tüve, sulan temaga kokku ja paiskun üles pilkase ja tuulise novembritaeva poole. üleval näen, kuidas kase kaudu tuiskab maa seest tuld nagu tordi peale pandud ilutulestikust. kohe märkan, et torupilli jõnksulises rütmis liiguvad puu ümber tumedad kogud - ma ei tea, kes need on - kas muistsed esivanemad või paigavaimud või lihtsalt ühed sõbralikud ümmarguste silmade, naervate suude ja pikkade justkui sukkpüksist tehtud kõverike totuponukoonudega loomad. jah, igaljuhul on nad minu sõbrad ja nad tantsivad täies hoos ümber mu vanemate istutatud noore heledasti kumava kase. tants kogub sedavõrd tuure, et kõik koonulised muutuvad valguseks. tegelikult on see üks huvitav asi: tantsitakse justkui üsna inimvõimete piires hüpates ja kehad on hoomatavad, samas kasvatab ring kuidagi seestpidi kiirust ja läbi tantsijate hakkab paistma väga kiiresti liikuv valgus - tantsuring hakkab vihisema nagu keerutataks pimedas hõõguvat tukki, ainult heledamalt. valgusjuga ja sabatantsu hüppavad kujud on korraga, on üks ja sama.

me tantsime kase juurest õuele, teeme ringi ümber maja, kus just nüüd sai valmis uus pottidest pliit soemüüriga. siis liigume tamme juurde, tantsime ümber tamme. siis alla sepipajani, millele teeme samuti ringi ümber. sepipaja juurest kargleme metsa. seal suurte kuuskede ja toomingate vahel teeme mitu tiiru. hämara ja niiske metsa alla jääb meist helendav jälg. ilmuvad kevadised jänesekapsad ja ülased. tuleme vana võsastunud karjatänava kohal metsast välja ja tantsime vahepeal millegi pärast nii kümne meetri kõrgusel õhus, justkui mingisugusest nähtamatust mäest üles ja alla. sääse talu rehielamu juures maandume uuesti, tantsime läbi terve õue, teeme tiiru ümber kaheharulise vana pärna ja hooneasemete, tõuseme veelkord ilmselt teist nõlva pidi nähtamatule mäele ja liigume siis kiiresti jaanituleplatsini, kus meie lähenedes löövad korraga lõkkele kõikide aegade jaanituled ja tantsivad kaasa kõikide jaaniõhtute tantsijad. edasi hüpleme väljamäge mööda üles vana tuuleveskikohani, kääname sealt mööda talupiire ja põldusid tagasi. väravani jõudes hüüame üles kõik siin kobaras koos olnud kadunud talude kaevud. neli valgusesammast paiskub kaevudest tuulise taeva poole. hüpleme helendama ka reheahjuvareme ja rõialuse, teeme veel ühe tiiru ümber siin vanas sumbkülakeses ainsana katuse all oleva elumaja ja tema värske kolde ning tuiskame kase juurde tagasi. puu tõstab meie tantsuringi üles. kerkime umbes 50 meetri jagu. seal kaetakse suur u-kujuline pidulaud. valgete linadega laua ääres seisab hele kuldse krooniga naine ja jagab oma südamest tantsijatele valgeid pätse. see on püha kadri õhtusöömaaeg.

*

2007. aasta kadripäevaks sai täiesti planeerimata moel valmis meie pere Rapla saun - üks helge koosolemise paik. 2008. aasta kadripäeva eel nägin unes, et Rapla vanaema maja kõikide aegade koerad on tulnud õunaaeda tasakesi kokku. Tänavu valmis samuti täiesti ettekavatsematult täpselt kadripäevaks Vanajaani pliit. Päevake-paar enne seda nägin unes, kuidas Mahtrasse Taadi õuele on kogunenud kõik selle talu koerad - lihtsalt olid seal kõik, istusid rahulikult. Lapsele teeb selline asi suurt heameelt. Nii nagu tantski - möödunud reedel ehk kadrilaupäeval löödi ERA uurijate toas Kadri sünnipäeva pidades spontaanselt tantsu - viimati oli seal niisuguseid pidusid vanal Eesti ajal. Ja täna siis säärane torupillirännak, mille lõpus tundsin ta ära - selliseid tegusid teeb Kadri.


29. novembri öösel 2011 kell 01:41 Raplas oma toas


.