Kaunauni

Siri ja Heli hakkavad just koolimajast minema. Heli küsib minult, kas nad jõuavad bussi peale. Vastan, et ma ei tea, ehk jõuavad. Astume koolimaja uksest välja, kõnnime treppidest alla. Mu kolleegid libisevad pilves sügistaeva all mööda pikka asfaltteed bussipeatuse poole. Nad lähevad koos, aga samas nagu täiesti eraldi. Liiguvad ühe kiirusega, ühes suunas, aga mõnekümnesammulise vahega. Räägivad omavahel ja ei räägi ka. Lasen neil rahulikult libiseda. Siril on pikk helehall ja kergest kangast mantel. Mõtlen, et mul on ju taimi tarvis, aga olen paljajalu ja metsas on praegu üsna sopane. Lähen aga ikkagi. Luban endale, et puutun oma kooliaja saviaukude ja suvilatega unenäometsa vaid servast, et käin vaid taimede järel ja ei jää pikemaks uitama, ehkki kõik avab ennast kohe, kõik kutsub voolama ja uudistama. Pärast koolimajas tagasi olles kuulen häält: "Las lähevad need kaks - see särav ja see paljasjalgne." Rahva hulgast käib kahin läbi ja ma ei saa algul aru, et ka mind mõeldakse. "Jaa, sina jah, sa oled välja valitud," ütleb suur hääl, mis kostab justkui lae alt, seinte ja ka kõigi inimeste seest korraga. "Ainult paljasjalgsed võivad läbi minna".

Loen kuulutustelehe "Soov" paberversiooni ja näen, et Rika on sinna pannud lühikese kuulutuse: "Kohtume taas Vanajaanil. Tervitan ja kallistan". Selles Austraaliast Eesti netilehe kaudu trükki lastud sõnumis on kindlasti midagi veel. Muidugi on seal meie sõprus ja sarnased teed, seda niikuinii, aga seal on nüüd midagi veel, midagi uut, või vana, midagi, mis hakkab nüüd taas meelde kerkima, esile tulema. Hoian kuulutust enda silme ees, see on korraga nii suur - umbes kolme minu kõrgune ja kahe laiune. Loen teda veelkord ja siis ta hajub. Seisan koolimaja väravas, puude all, mis Viljandi maantee ehitusel maha raiuti, siin aga veel või ikka alles on. Ajalehekuulutuse hajudes, näen, et seal puutüvede juures on minu kõrval Rika ja Martin. Me vaatame üksteist ja see uus või ürgvana, mis hakkas just esile kerkima, teadvusse tõusma, on kohal - valgused on selged ja sügavad - ümber peade kumavad rubiinpunased ja tumerohelised, sõrmeotstest samamoodi, ümbritsevast loodusest ka. Rõõmustame ja saame taas aru, et see ei ole mingi suvaline koolimaja (kas üldse on olemas suvalisi koolimajasid), teame, et see, et meie siit koos kasvasime, on selgelt nii säätud, on olnud vajalik ja kannab meid veel kaua, ja on tegelikult kandnud juba kaua-kaua enne, enne kui üldse siia kooli tulime, enne kui üldse sündisime. Me kuulume kokku. Me oleme sarnased. Ehkki me ei kohtu enam tihti. Sestap on vägaväga armas, Rika, et Sa selle kuulutuse teele panid.

Kuidas nad selliseid väljakuid küll teevad. See on nii suur ja lai ja tervenisti kaetud tumepruunide lihvitud graniitplaatide ja tumepruuni terrakotadekooriga. Plaate on siin suuremaid ja väiksemaid, nad moodustavad lisaks sillutisele keset väljakut laia ja lameda basseinidest ja hauaplaatidest koosneva memoriaali. Siin on kunagi töötanud purskkaevud, aga praegu on kõik basseinid kuivad. Nende tohutulaiade aga mitte sügavate, nii ühe jala sügavuste süngete basseinide servades on sadu väikeseid pruune mälestustahvleid ja hauakivisid. Nende ehisraamid näevad välja nagu nad oleks tehtud Domino küpsistest, ainult valget kreemi ei ole kasutatud - kõik on aina pruun ja osalt läikima löödud. Lihvitud graniitpindadelt peegeldub üksikuid kollaseid tulesid ja justkui ka öötaevas väljaku kohal, ja öötaevas nende noorte meeste nägudes keda plaatidel kujutatakse. Kui neid kivisse paigutatud portreid lähemalt jälgin, märkan, et kõik need on tegelikult ühte nägu - kõigilt vaatab vastu noormees Franz Kafka. Ümber portreede on muudkui läikivad tekstid, õigeusuristid (mitte taaveti tähed) ja murenev pruun küpsiseladu. Et see paik tundub oma pompöössusest hoolimata üsna mahajäetud, aga pakub mulle siirast huvi, siis korjan seal ringi lonkides mõned ilusa profiiliga pruunid küpsisetükid oma pruuni kuue pruunidesse taskutesse. Kui taskud on just täis saanud ja ma ühe haua plaadi juurest püsti tõusen, märkan järksu, et ümber basseinmemoriaali on kogunenud tohutu hulk rahvast. Terve väljak on täidetud paksult vattidesse mähitud mammidest, kelle hulka on sattunud peotäis kõhetuid habemesse kasvanud ja musta riietatud mehi. Samal hetkel kui tõusen, hakkavad pruuni väljaku ääres tohutu mürinaga lööma suure pruuni õigeusukiriku kellad. See kirik oleks nagu sekundiga siia kohale lennanud. Keerasin ennast jalamaid kiriku poole. Märkasin, et seisan keset platsi ja kõik näevad mind ja mu küpsisetükkidest punnis taskuid. Üle taeva kõmises "Otche nash, izhe esi na nebesi!" Mulle tundus nagu see oleks tulnud mu ema lapsepõlvest pärit suure plastmassist ded morosi paksude vuntside vahelt. Vattidesse mähitud eided vaatasid mind ja mu taskuid. Või ei vaadanud. Või ma ainult arvasin, et vaatavad. Või oli neil tegelikult täiesti ükskõik. Ükskõik sellest murenevast platsist ja sadadest noormeestest või siis sellest ühest noormehest, keda see plats kujutas. Kas neid mammisid üldse oli, võibolla ma mõtlesin nad sel öötunnil lihtsalt välja ja olin pruunil väljakul täiesti üksinda - niisama üksinda nagu see Kafka-näoline noormees. Ei, siin on palju rahvast, kiriku treppidel seisavad lippudega vaimulikud ja nende lähemad sõbrad. Mul on vaja võimalikult vaikselt eemalduda, ehkki jah, eitedest ma enam niipalju ei hooli, nad on samasugune pruun ollus nagu kogu see väljak. Teravamad ja tähelepanelikumad on eitede vahel kõhetud mehed, Kafka tuhandekorde pilk ja need üksikud lippudega seal trepil, kes vaatavad rahvast, väljakut ja mind. Nad on küll teravamad ja tähelepanelikud, ent samas tundub mulle, et ka neil on ükskõik. Ükskõik samal ajal kui nad näevad selgesti, kuidas minuga on. Liigun sellest aimdusest kuidagi rahu saades treppide suunas ja märkan, et nad kõik poseerivad pildi jaoks. Kellelegi, kes vaatab kusagilt eemalt, kelle kaameratoru ulatub üle rahvamassi peade ja kellel on maailma kõige võimsam zoomobjektiiv. Märkan pildil seisjate seas mõnda oma sõpra. Tim hoiab üht lippudest. Annika on tema kõrval pildi serva peal roosa rätikuga.

Kui need trepid oleks Kölni katedraali peaportaali kohal, siis ma oleks liikunud edasi Rooma-Germaani muuseumi juurde, mis on samuti suur ja pruun asi - sisemuses tuhandeid provintsilinna pudinaid, jälle hauakive ja päris põhjas hästisäilinud mosaiikpõrandad. Aga see ei ole Köln ja see ei ole Rooma-Germaani muuseum, sest ma lähen arsti juurde. Igatsen arsti ülevaatust samasuguse kirega nagu himustasid Põhjalas roomlaste pudi meie tarandkalmeid ehitavad eellased. Õnneks oli arst kohal. Ei, see ikka on Köln ka, arsti kabineti seintel klaasvitriinides on ju igasugused õlilambikesed ja pintsetid ja mängunupud ja sõled ja... ja taamal läbi mitmekordsete vitriinide paistab Roncalliplatz. Arst paneb mind lamama. "Mitu korda teil on seda juba juhtunud?" küsib ta kõigepealt. "Palun mõõtke mu vererõhku," vastan. Arst läheb ühe vitriini juurde, võtab veinikulbikeste vahelt oma aparaadi ja ütleb "Seadke end mugavalt sisse, peaasi, et pea oleks üleval ja samuti jalad, tagumik võib all pool olla. Vat siia nupule vajutades on võimalik peatsit kergitada ja siit jalutsit." Ma tahan maale. Ma tahan rehevaremete taha metsa, kus on niiske ja vaikne ja tumeroheline sammal. Ma ei taha olla siin võõra arsti käes. "Te olete haige," äratab ta mind mu unelusest. "Teil on eriline veri. Aga mina ei saa teid aidata. Ma olen sakslane." Kui hoonest välja astun, näen, et soomusrongi poisid heiskavad Rooma-Germaani muuseumi katusele Eesti lipu. Taeva all hakkab mürtsuma "Jää vabaks eesti VEERI jää vabaks eesti RIND!"

Liigume vaikides üle lumise välja. Jaanuaripäike kiiskab. Hanged on sügavad. Kui möödume ühest põõsast, osutab meie teejuht keset põõsast olevale kitsele ja ütleb: "See on puuhaldja hing". Ja me liigume edasi. Kohtame veel mõnd sellist põõsast ja märkame nende keskel seisvaid kitsesid, kes meile ainiti otsa vaatavad. Või ei vaata nad jälle kuhugi, ma ei tea. Päike aina kiiskab ja peened jääniidid sajavad sädeledes läbi õhu. Heiki ütleb: "Ole mureta. Meil on ikka oma arvamus." Villem sõnab selle peale: "Aga teate, kuidas mulle meeldib Rotterdam! Rotterdam on täiesti erinev kui vaadata näiteks Tallinnast või Tartust või Mahtrast. Tallinna Rotterdam on ikka hoopis midagi muud kui Tartu Rotterdam. Teate, Rotterdamis elab üks rikas mees, kes lasi kesklinnas taastada ühe raba! Lasi majad ära lammutada ja terve koosluse taastada - jõhvikateni välja! Mulle nii meeldib see mees!" Annika naerab vaikselt. Ta pearätik on ikka roosa. Ainult vist krõbedale talvele kohaselt mõnest soojemast materjalist.


Hingedepäeval 2011 Tallinnas Marju korteris Kauna tänaval kell 12:03



*