Leid

Termomeeter näitab 26 kraadi külma. Supilinna valgustab ennenägematult suur ja sinine täiskuu. Paksud tänavalampidest oranžid tossud tõusevad laisalt sügavtumedasse taevasse. Minagi olen kütnud ahju kuumaks, keeranud radiaatori maksimumini. Poen magamiskotti ja tõmban peale neljaruutmeetrise lambavillateki, pähe kahekordse mütsi. Laman natuke aega niisama. Hingan siis sügavalt sisse ja välja ning lasen endal vajuda suurele ja kumerale kevadiselt äestatud põllule. Põld taheneb päikeses, lõokesed laulavad ja ma jooksen mööda ärkavat maad metsa suunas. Hõikan aegajalt üle õla kaaslasi, kes on kaugele maha jäänud ja jalutavad. Olles juba peaaegu põllu serva jõudnud, kargab mulle pähe, et oleks mõttekas ka jalge ette vaadata - ehk hakkab midagi silma. Ma peaaegu ei viitsi, sest see ei ole maastikuinspektsioon, see on lõbus lippamine, aga ikkagi viskan vahepeal pilgu jalge all vuhisevale maale. Kohe vilksatab midagi, aga ma torman tast üle, sest mul on hoog sees. Siis kerkib nähtu teadvusse ja ma pidurdan. Jooksen tagasi. Õnneks on mul täpselt meeles see üksiku põõsa lähedal natuke niiskemas lohus äestamata jäänud siiluke, kus künnikamakate ja turris kulukõrte vahel oleksin ma justkui kivikirvest märganud. Nüüd sinna tagasi joostes tunnen, kuidas lähenen justkui millelegi olulisele iseenda sees. Mu süda läheb sellele liginedes justkui suuremaks ja avaramaks, tekib õhku, rõõmu ja jõudu. Mind läbib sellistel hetkedel ikka mingi eriline jõnksatus, täidab iselaadne laeng. Liikudes avastuse suunas vallanduvad hoovused, mis paiskuvad välja ühtaegu minust ja mu leiust ja ühinevad hetkel, kui ma sirutan käe ja teda puudutan. Ma voolan leiuga kokku. Ma olen kivikives. Suur, enneolematult suur kivikirves. Ja ma olen poiss, kes seda poolestsaati mullaga kaetud muinaseset hakkab kohe innukalt maa seest välja kangutama, olles unustanud kogu ülikoolihariduse. Kirves on enam kui kolme vaksa pikkune ja pooleteise laiune maakivist lihvitud mürakas. Vormilt lihtne ja ovaalne ning arvatavasti pronksiaegne. Ümmargune varreauk on naljakalt pisike, täiesti ebaproportsionaalne võrreldes kirve suurusega. Tema päikese käes olnud pind on kuiv, mullatolmune ja soe, maa sees olnud osa aga niiske ja jahe.

Juhhuuu! Hõiskan ja hüppan oma leiu ümber. Vehin kätega ja hüüan teisi lähemale. "Tulge ruttu, vaadake, mis ma leidsin!" Ega nad eriti sammu ei lisa, aga on varsti ikkagi kohal. Kobarduvad ümber kirve. Mina lähen otsin majast mõõdulinti. Kõik on vahepeal ämblikuvõrkudesse kasvanud, nivellid ja labidad ja kühvlid ja mullapuurid ja kaevanditikukimbud paksu tolmu ja prügi alla mattunud. Ime et siin ükski asotsiaal pole vahepeal pesitsenud, kõik on oma koha peal, midagi pole ära varastatud. Leian lõpuks laia kollase mõõdulindirulli, kinnitan selle trepi peal ust piirava raudpulgakese otsa ja vean põllu ja põõsa suunas, et fikseerida leiu asukoht. Jõudes põõsa juures minu megakirve ümber kobardunud kolleegideni ja püüdes nende jalge vahelt tasakesi mõõdulinti läbi vedada, et täpselt leiuni ulatuda, ütleb keegi neist: "Oota, kõik on juba sisse mõõdetud, me võtame ta monoliidina välja, sest see pinnas siin ümber on väga oluline, seda tuleb laboris uurida." Ma tõusen püsti ja astun mõne sammu eemale. Seisan siis seal, mõõdulindi ots peos ja kuulen kuidas tööde juhataja teistele ütleb: "Nüüd pole muud kui kirjutan ruttu artikli kokku, sest infot on siin piisavalt, mida oma avastuse kohta maailmale öelda." Linti uuesti kokku kerides ja maja suunas lonkides hakkab mulle aimduma, et äkki see ei olegi tõesti minu leid, et äkki ma olengi siin ainult mõõdulindivedaja... ja... oot, need on lihtsalt ühed arheoloogilised kaevamised, mis peatuvad metsaservatalus ja mille uurimisobjekt paikneb siin lähedal.

Viin lindirulli esikusse labitate juurde ämbrisse ja astun uuesti õue. Kissitan silmi, aga ei näe enam kedagi. Mu kaaslased on kadunud. On ainult seesama suur ja kumer kevadine põld, jahedate ja niiskete metsaservadega. On see põõsas ja põõsa juures tipuga taeva suunas minu suur kirves. Mu süda liigahtab jälle ja ma jooksen tema juurde tagasi. Kirve terav ots on päikesekuum. Panen oma lapsekäed tema ümber ja ta täidab mind sellesama kergusega, millega olin siia lipanud. Ma vaatan üles, otse lõunatunnipäikesesse ja tõusen oma leiu ja enese südame toel lendu. Liuglen üle põldude ja metsade, üle märgade rabade ja ümber punaste kirikutornide. Mulle saab selgeks, miks vanarahvas usub, et mõned rändrahnud on taevast tulnud ja et põllult leitud neoliitilised tööriistad on piksejumalalt pärit.



19.02.11 16:16 Hernes




*