Kosmoses

Esimene asi, mida mäletan, on see, et istusin vikerkaarevärvilisel valgusvool ja kihutasin koos sellega mööda kerget kurvi. Siis jäin sujuvalt seisma, mispeale värvide voog lendas minu all sama kiiresti edasi nagu olin just koos sellega liikunud. Siis ujusin, selg ees, mööda voogu algul tasakesi, seejräel rutem tagasi. Vastavalt minu kasvavale tagurpidikiirusele muutus vikerkaarelindi kiirus minu suhtes veelgi suuremaks. Siis seisin uuesti ja lasin värvidel omasoodu voolata. Ja siis katsetasin ka edaspidi astmelist kiirusekasvu kuni liikusin taas valgusega koos. Selline mäng oli hästi mõnus. Ma kordasin seda trikki mitu korda ja liikusin ka valgusvoost eemale, kõrgemale selle kohale, muutsin vaatlusnurka. Ühel hetkel märkasin, et see kurv, mida jälgin, on osa hoopis suuremast moodustisest - tohutust pöörisest, mis meenutas galaktikat. Sel hetkel ilmus härra Mõistus ja ütles mulle, et kuule, see näeb küll väga kosmose moodi välja, aga tegemist võib olla ikkagi sinu une ja sinu enda ajusünnitusega. Ma surusin härra Mõistusel lugupidavalt kätt ja kutsusin ta endaga kaasa, et uurida, mida ma siis ikkagi nägemas olen.

Tohutu galaktika. Sõnulkirjeldamatult ilus. Väga värviline. Uitasin selle sisemuses ringi. Nägin tähti ja planeete ja udukogusid. Ühel hetkel pälvis mu tähelepanu ruum, kus oli pilkases pimeduses näha hulk värvilisi kerasid. Nimetasin need planeetideks. Mõtlesin, et mis oleks, kui prooviks ühele neist lähemale minna ja vaadata, mis seal toimub. Läksingi lähemale. Algul paistis siiruviiruline, jälle vikerkaarevärviline kera. Sellele lähenedes meenus mulle, et viisakas oleks küsida, kas tohin üldse tulla. Aga kuidas? Millises keeles rääkida? Viimasel ajal on mul pidevalt tegu keelega. On küll palju värve ja kujundeid, aga ei ole veel keelt. Tegelikult pole see probleem. Kui keeles kokku leppida. Aga siin ei paistnud algul kedagi, kellega kokku leppida. Samas tajusin ikkagi, et on vaja luba küsida. Lõpuks otsustasin, et kui ma vaikselt lähenen ja mind tagasi ei aeta ega mingit vastumeelsuse signaali ei tule, siis järelikult olen teretulnud. Sisuliselt ma ikkagi leppisin kokku. Ainult ma muidugi otse ei näinud, kellega.

Kui liginesin, kadusid vikerkaarevärvid. Need nagu olid üks kiht selle kera ümber. Kiht või sfäär. Selle alt ilmus nähtavale tohutu elavhõbeda moodi veikleva pinnaga täiuslik kera - see oli ühtaegu justkui tahke ja samas täiesti voolav. Peegeldav vedelikulaadne aine liikus arvatava planeedi pinnal. Kui peegelkihini jõudsin, siis ma millegi pärast ei taibanud vaadata, milline ma ise välja näen. Ilmselt keskendusin kihist läbiminekule.

Omamoodi lupsatuse või mulksuga olin korraga sees. Oli samasugune tunne nagu aastaid tagasi esimest korda lapsepõlvekodu pliidi ees hiireaugust läbi minnes. Niiviisi leidsin end järsku tohutul tribüünil, mis ümbritses kogu kera sisemust omamoodi amfiteatrina. Tribüün oli täidetud kõikvõimalike erinevate olenditega. Minu kõrval võbelesid helerohelised ja läbipaistvad amorfse olekuga väga sõbralikud tüübid. Edasi oli näha trobikond roosasid, aga ka helesiniseid ning punase-valge triibulisi kogusid, kauemale silm täpsemalt ei seletanud. Igaljuhul oli seltskond kirju ja väga rahvarohke. Seda massi vaadates hakkas kõrvus kohama jalgpallistaadioneid. Eeldada võiks, et ka siin lõuatakse, aga valitseb täielik vaikus. Samas on tunda justkui sedasama masside müha. See on selline teistmoodi hääl. Justkui silmadega nähtav või kõhuga tuntav hääl.

Vaatasin siis tohutu amfiteatri keskele ja nägin, et kera sügavusest tõuseb üles suur klaasjas sammas, mille kettakujulisel otsal on kuus-seitse olendit. Kui sammas jõudis umbes tribüünide kõrgusele, siis viskas see kerge ja täpse üles-alla liigutusega kettapealse seltskonna sopsti tribüünile teiste sekka. Kõhuga tajutav vaikiv müha pahvatas seepeale korraks rõõmsalt valjemaks. Siis liikus sammas jälle alla pimedasse sügavusse ja tõi sealt kohe uued olendid ja hüpitas uuesti tribüünidele. Paar korda käis sammas veel olendeid toomas. Siis enam üles ei tulnud.

Järgnevat on raske sõnadesse panna, sest see oli väga intensiivne ja ilus. Alanud vaatemängu või illustreeritud loengut võiks võrrelda võimsa laseršõuga. Samas see polnud ainult ühevärviliste laserkiirte mäng, seal oli ka klaasi meenutavaid läbipaistvaid ja värvilisi valguseid, mis tundusid justkui materjalina, aga ei olnud maises mõttes materjal. Mulle ei meeldi üleekspluateeritud sõna energia, aga seda võib tegelikult nähtu kirjeldamisel kasutada kuivõrd kõik kujundid voolasid kiirelt ja sujuvalt teineteiseks ümber justkui energiavoog. Samas olid liigutused täpsed ja õpetlikud. Paraku ei ole mul enamikku nähtust meeles. Tean, et seal olid erinevate ainete kristallvõred ja aatomid. Tean, et seal oli kindlasti ka näha DNA heelikseid. Olid ka mitmesugused kaunid ja säravad geomeetrilised kujundid. Neid kujundeid ja erinevaid keemilisi ja füüsikalisi mudeleid kombineeriti, võeti lahti, sünteesiti. Ja kõige sellega jagati õpetust.

Või tehti midagi veel, ma ei tea. Igaljuhul pärast seda päris pikalt kestnud ja hiljem kummaliselt vaid viivuna tunduvat vaatemängu leidsin ma ennast järksu keset hangedes Saaremaad. Mingit tagasirändu justkui nagu ei olnud. Olin ühtäkki keset lumist ja inimtühja külateed. Minu ees veeresid vaikselt kaks läbipaistvat umbes inimese kõrgust helendavat kera. Üks oli roosa ja teine helesinine. Nendega koos liikudes oli mul võime muuta lumiste kuuskede värve. Vat, selle siin teemegi roosaks! Hops ja väike üleni lumine kuusk sätendabki roosalt. Ja selle teeme neoonroheliseks jne. Hakkasin niimoodi mängima ja samal ajal tundus, et sellist värvide jagamist on ka nagu vaja. Et maailm, hetkel Saaremaa, vajab neid pehmeid erksate värvidega paitavaid võlulööke. Justkui suur maalritöö oleks jälle käimas. Suureks võib järgenut nimetadagi, sest hakkasin neid helendavaid täiuslikke kerasid paljundama ja mööda ilma laiali saatma. Viimased panin New Yorki Manhattanile tornmajade vahele veerema.




Kogetud 19. detsembri esimestel tundidel 2010 Mändjalas Annika vanematekodu teisel korrusel ülivärskete linade vahel. Kirja pandud 3. jaanuari hilisõhtul 2011 Hernes.



.