3. september 2011

Luhamajas

Täiskuu valgustab laia jõeluhta. Keset rohelust seisab üksik poolestsaati valmisehitatud korterelamu. Luhal, valmiva maja ümber ja selle heledates käsipuudeta trepikodades liiguvad inimesed, hoides värvilisi joogiklaase. Itsitatakse, sosistatakse ja jõmistatakse vaikselt. Keegi ei tõsta häält. Muusika ei mängi. Joogiklaasid on aga värvilised lambid. Need kumavad joojate ninaesiseid ja rindu. Mõni värviline täpp liigub kaugel hämaruses üksinda, mõned paariti, mõned valgusepallid on kobaras koos. Kui pidulised valgust joovad, hakkavad nad ka ise aegamööda tasakesi kumama.

Mina sel ööl palju ei joo. Longin niisama ringi. Vaatan inimeste helendavaid laupasid ja liigun edasi. Käin vahepeal majas. Selle ehitus on pooleli, aknaid ei ole ees ja soe suveöö ulatub tubadesse. Elanikud on aga juba sisse kolinud. Siia on toodud varasemate kodude mööblit. Veneaegsed läikiva laminaadiga sektsioonid, öökapid, samasugusest laminaadist peatsitega abieluvoodid. Tunnen korterites jalutades ära oma klassivenna kodu. Nad on uude majja ümber kolinud ka oma vana kodu lõhna. Seda leidub justkui pilvede või sfääridena mööbliesemete ümber. Uute heledate seintega pole lõhn veel tutvust teinud. Kõige ülemistes korterites märkan, et need avanevad tohutusuure heinamaaküüni sarikate alla. Seal ongi vaid iidsed ilma roovitise ja katteta sarikad. Nende vahelt paistab tähistaevas. Kosmos.

Ronin alla tagasi ja kõnnin piduliste vahelt läbi, jõe äärde. Jõgi on lai, tume ja voolab aeglaselt, kogub kuuvalget udu. Kui ümber pööran, märkan, et luhamaja põleb. Täiesti tuuletus öös pahiseb valge kuubiku kohal justkui tohutust leegiheitjast või naftatornist püstloodis taevasse majast paar korda kõrgem tulejuga.

Põlengule ligemale jõudes, näen, et mu õde veab koos jookidest kumavate pärimusmuusikutega maja sisemusse mingist tundmatust metallist ovaalse panni sees mingit tundmatut vedelikku. Anatoli jookseb kohale ja jääb heledas ülikonnas minu kõrvale lõõtsutades seisma. Ütlen talle mõtlikult tulelonti vaadates: "Mul jäi sinna läpakas". - "Mis mul sinna ei jäänud!?" virutab ta temperamentselt vastu.

Lähen õe ja muusikute järel sisse. Rahvas on trepikotta kogunenud. Liigun kustutustööde juhatajale lähedal seisva isikuna teistest kaugemale ja jään ühele trepimademetest vaatama, kuidas õde vedelikupanni selle koha peale toimetab, kust katusel ilmuv leek lähtub. See on tavaline betoonist koridorinurk. Seal ei ole midagi näha, on ainult teada, et leek lähtub sealt. Muusikud asetavad panni põrandale. Juss pühib kergendatud ohkega laubalt higi. Õde ütleb: "Seda on siin ennegi juhtunud, oleme juba harjunud". Inimesed hakkavad taas õdusalt sumisema ja valguvad hoonesse ja luhale laiali.

"Sa tundud üksik," - keegi kallistab mind hellalt seljatagant. Keegi väike ja soe. Tema soojus on korraga mu selja taga ja mu ees. Tasakesi valgub ta mu ümber. Ma keeran ennast ringi ja ei keera ka. Ma võin teda kohe otse enda ees vaadata, ehkki ta tuli selja tagant. Ma lihtsalt vaatan teda. Tal on tumedad silmad, süsimustad juuksed ja kuldpruun nahk, tema pilk on kuidagi kurb ja katki, öeldakse vist "varjutatud", aga käitumine ääretult veenev ja kindlameelne. "Ma tulen just sealt jõekääru tagant," alustab ta iseenesestmõistetavusega. "Tead, seal avastati kalda seest püriidi maardla. Üks ärikas taipas krundi õigel hetkel ära osta ja nüüd on ta sinna tehase rajanud. See on kinnine tsoon. Igaüht sinna ei lasta. Me käisime härradega paadisõidul ka." Kui ta räägib, siis me vaikselt õõtsume edasi tagasi. Ta on ühtaegu mu süles ja hoiab mind selja tagant. Istume niiviisi õõtsudes betoonist trepikojas vaid kahekesi. "Ma hakkan oma võnget tagasi saama," - need jäävad minu poolt meie koosoleku ainsateks sõnadeks. Me võngume üha tugevnevas rütmis nagu pendel, millele antakse hoogu juurde, kuni paiskume ühte laminaatpeatsiga voodisse.

Ma silitan tema kuldpruune reisi. Need on väga siidised. Vaatan uuesti talle silma. Seal on Kreekat, küpresse, põletavat päikest. Vaatan tema väikseid kõrvasid - need on pikergused nagu haldjakõrvad, ainult et mitte ühe tipuga, vaid kaheks hargenevad. Tegelikult päris otsas kõrvaribad ühinevad uuesti. Näib nagu need kõrvad oleks kunagi katki lõigatud ja seejärel paranenud või on neis kantud mingeid imelisi ehteid, roheliselt hiilgavaid. Kui mööda siidipõske tema huulteni jõuan, märkan, et nende kohalt on korralikult raseeritud. Lõua all on aga vahemeremeeste tume habemetüügas.

"Oota, teeme asja lihtsamaks. Niimoodi ei ole kõige mugavam," ütleb ta kiirelt, kargab üles, läheb vana luteri vabriku peegli juurde ja tõmbab ühe liigutusega helerohelise poolläbipaistva lühikese suvekleidi üle pea ja on hetkega alasti. Tema pruunil seljal paljastub tätoveeritud võõras sümbol ja üks loom. "Vat nii, nii on juba palju parem," ütleb ta leebelt ja tuleb oma hõõguva kehaga tagasi minu juurde. Tean, et ma ei saa, et ma ei tohi ju, sest Aliis ootab mind. Üks mõttekräbal suudab veel abitult küsida, kus on mu kondoomid, kuid juba me suudleme. "Kas sina oledki minu UFO?" küsib ta sosinal. "Kas sina oledki minu... muinasmesopotaamia jumal?" Tema viimased kaks sõna kõlavad juba väljaspool füüsist, sest ta keel siseneb samal ajal minusse. Need sõnad sulatavad mind lõplikult, ma ei osuta enam vastupanu. Tema keel muutub aina pikemaks. Ma imen seda ja liigun selle ümber edasi tagasi. Ja ma ei saa enam aru, kas tema on minu sees või mina tema sees. Kas see ebatavaliselt pikk ja tugev keel olen mina või on see tema. On ainult kirg, on ainult kõikehõlmav ühendav rütm. Ma haaran tema väikestest kuumadest rindadest, tema keha kuldsed ja tulised kumerused voolavad mu käte vahel, voolavad mu ümber, ma imen nad enesesse, kaon nendesse.

Kui oleme lõpetanud, tuleme üksteise seest välja, keeled kõige viimasena. Lasen oma pea ta sülle vajuda. Ta sasib mu juukseid. Ma märkan, et nõelatorge nõelatorke järel ilmub mu käerandme karvadeta küljele tekst: "Minu UFO, minu mesopotaamia jumal".

Mööbel meie ümber on paar aastakümmet ajas tagasi nihkunud. Kapid on nüüd heleda spooniga ja kergejalgsed. Voodi aga suisa tsaariaegne. Minu pikad valged sääred ulatuvad voodi raudvarbade vahelt läbi. Tema on pisike, kuum ja pruun, mahub mulle kenasti kaissu. Luhamaja hingab lahtistest aknaaukudest jahutavat hommikuudu. Kõik pidulised magavad.

***

miks ei kirjuta ma sinust
miks jätan sulle väljendumatu koha
kui oled tulnud mu ümber
kui oled kerge kui tuul
puhunud südame sillerdama
ja kivid kõnelema
miks ei kirjuta ma sinust
miks eelistan sulle kõiki kosmilisi trikitšikke
androgüünseid olendeid
tartu tagahoovides
või unenägude piimakastmes
miks ei kirjuta ma sinust
kui sina ütled mulle
pirnipuu
kodu
kass
koer
ahi
voodi
mees
naine




3. september 2011 Raplas


*

1 kommentaar:

  1. Säärane olend ilmub siis, kui juhe on nii koos, kui on keeruline ühendada intuitiivne ja ratsionaalne, imeilmaline ja argine. Ma ei teadnud enne tänast püriidist midagi, ei teadnud isegi sellist nimetust. Praegu loen netist:

    "Püriit teeb meele selgeks ja ergutab ajutegevust. See aitab luua tegusat seost vasaku ja parema ajupoolkera vahel ning saavutada analüütilise ja loova meele – loogika ja intuitsiooni tasakaalu.Kivi mõjub soodsalt ka mälule ja õppimisvõimele. Kivi sümboliseerib keskpäevapäikese kirgast sära, mis valgustab kõike, meele sisimate soppideni välja. Püriit toob esile andeid ja varjatud hingevõimeid. Püriit puhastab tugevasti energiakeha ja maandab energiat. Annab juurde praktilist meelt ja aitab töötada üksmeeles teiste inimestega. Peale selle lisab püriit tahtejõudu ja positiivset ellusuhtumist."

    http://www.ehtetarvikud.com/puriit/

    Täpselt seda mul praegu tarvis ongi! Imestamine on ikka nii tore! Ehkki nii palju on imestatud, imestan ma ikka ja ikka!


    "The name pyrite is derived from the Greek πυρίτης (puritēs), "of fire" or "in fire", from πύρ (pur), "fire"."

    Wikipedia

    Kenasti kõlab ka see tähendus nähtud tulega kokku.

    Heh, eks püriit on ka kassikuld, lollikuld... Hehe... Kas need mehed, kes kaevanduse rajasid, on lollid? Nad pole veel päris kullani jõudnud? Kas miski on üldse rohkem "päris" kui miski muu? See on jälle inimlike hinnangute küsimus.

    Igaljuhul on mul hea meel, et täna nähtu on minus midagi vahepeal lõhenenut terveks teinud.

    VastaKustuta