Tulen ülevalt.

Tulen ülevalt. Algul näen ennast oranžide tiibadega langevarjuga. Liuglen ülemistes heledates hõredamates kihtides. Siis aga hakkan allpool nägema suurt linna, tänavateruudustikku, pilvelõhkujaid. Mind võtab vastu helikopter, kust mind filmitakse. All ootab rahvas. Laskun rahulikult ja sujuvalt. Jõuan pilvelõhkujate vahele. Nad on erakordselt kõrged. Katsun mitte klaasseina vastu lennata. Helikopter laskub nüüd minu all kiiremini kui mina. Suur rahvahulk katsub spontaanselt aimata, kuhu helikopter võiks maanduda ja hakkab inimeste keskele lagedat platsi moodustama. Kui lapergune plats justkui helikopteri tiivikutuulest laiali puhutud inimeste keskel kuju võtab, siis nihkub see sinna-tänna nagu mesilassülem, ehkki moodustub puuduvatest inimputukatest ehk siis on nö pahempidi mesilassülem või inimparv negatiivis. Kui lõpuks spontaanselt kopteri maandumispaika aimata püüdev inimtühi laik ja kopter kokku puutuvad, siis jooksevad inimesed kopteri juurde ja hoiavad seda täiest jõust kinni, tursked mehed viskuvad üle lennumasina jalaste, osa mehi üle saba, naised suruvad rinnad vastu külgi. Nad suudavad masina paigal hoida, ehkki see kastub ikka uuesti lendu tõusta. Justkui surmavalt haavata saanud ja agoonias jahiloom katsub kopter veel viimased jõuvarud kasutusele võtta, et põgeneda, annab siis aga inimmassile alla ja ei rabele enam. Rahvas juubeldab. Nagu muistse mammuti oleks nad kätte saanud. Siis pöörduvad kõigi pilgud minu suunas. Liuglen sujuvalt väljaku poole. Inimesed tõmbuvad eemale.

Järsku on linnaväljaku asemel tohutu päikeses kiiskav lumeväli. Kihutan pea ees alla, nüüd ei ole mul enam langevarju ega mingit muud abivahendit, olen puhtalt mina omas kehas. Mulle meenub, et ma ju oskangi lennata ja et see on nüüd see koht, kus saan tahtega suunda muuta. Vahetult enne lumevälja teen kaare ja tuhisen uuesti üles, lennates seejärel mööda lumist maastikku edasi. Liuglen metsade kohal. Meenuvad metsapäkapikud, kellele tahaks külla minna. Otsustan kiirendada. Vahetan justkui teadvuse režiimi ja lülitan käima tohutu energiavoo, mis tuhiseb minu keskmes piki keha. Kiirendus on vägev, lumised laaned kihutavad all, reaktiivtuli pahiseb minu keskel. Mulle tundub nagu mu keha seisaks ühe koha peal paigal, ja samuti teadvus, kõik muu aga liiguks tohutu kiirusega mu all ja ümber. Samas tean et kihutan hoopis mina. Ühtlasi tunnen, kuidas see tuhisemine mu keha puhastab ja tervendab.

Järgmisel hetkel ärkan lapsepõlve kollastes ja pruunides toonides magamistoas oma voodis. Laman. Lai energiavoog pahiseb ikka veel keset mind. Voodi kõrval on ema. Või on see õde? Ta läheb kööki mulle midagi tooma. Otsustan, et nüüd aitab ja tulen pahisemisest välja. Vaatan natuke toas ringi ja mõtlen oma kehaasendile. Siis ärkan siia Tartu Supilinna koju oma voodisse ja olen üleni õnnelik.



8. märts 2013 Trt