Näoli

öösel

kirjutan artiklit

muistsest maahõivest

ja esimesest põlluharijast

ja august, mille ta süvendas kivisse

ja eluasemest, mille ta rajas põlispõllu äärde

kus pereema käest pudenenud savinõu killud

on nüüd minu lauaserval reas

ootamas, et nad homme puhtaks pesen

pildistan ja uuesti kokku panen

täna enam ei jõua

otsustan magama minna

homme on ka päev

enne aga avan ajalehe ja sealt

vaatab mulle vastu verine poola mees

kes jäi kivipurustusmasina vahele

ja kellele tehti kiire näosiirdeoperatsioon

korraks kõlavad isa sõnad

ta õpetab mind

jooksen päikeseloojangus oma esimesed sammud

ja teen silmad lahti

olen näoli kirjutuslaua sahtlis

arheoloogiaprofessori artikkel on mu põsele vajutanud punase juti

raamatust "keskus, tagamaa, ääreala"

katsun hingata

leian end koera juures esikupõrandal

ta on osavõtlik, aga ei oska aidata

leian lainetavalt ekraanilt haigla valvetoa numbri

ta ei ole osavõtlik ega oska aidata

suunan end magama

suure õigeusukiriku küünlajala

ja bhutani meditatsioonikausi vahele

Jumal, Jumal

kus on mu kese, kus tagamaa, kus ääreala

ühe hetkega pühid Sa kõik potikillud mu lauaservalt

sulatad muistsete märkidega kivirahnud

ja võtad mult näo

see on minu sissetulemine

nii nagu on ka minu väljaminek

põlispõldudest saadik

äärealadele asumine

ajalik elupaik

aga tagamaa taga

on mets

ja Sinu Meelevald

ja suur hundikivi

nõukogudeaja kivipurustusmasinast

iga kadunud elementaarosake

asetub siin taas oma kohale

hundid istuvad kivile ja vihtlevad

luukambrites on tuul

Ruach

ja kõik saavad tagasi oma Näo

see poola mees

mina

viikingiaegsed koerad

ja need, kes koerte kõrval lamavad

24. mai 2013               12:06               Raplas            

*