Oleme kuskil lasteaia või mõne waldorfkooli või kunstikooli õdusates ruumides. Parasjagu on vaheaeg. Osalejad on hajunud laiali mööda maja. Süüakse lõunat. Vaikselt vesteldakse. Meeleolu on pühalik ja rahulik ja rõõmus. Astun inimeste seas Õpetaja istekoha poole. Teel pika laua ääres seisab Kristiina Ehin lõunasupi taldrikuga. Tervitame üksteist rõõmsasti. Lähen oma istumiskohale. Mul on mõnus koht tagareas eenduva nurga juures. Rahvast pole väga palju, kõigil on oma mõnus koht kuulamiseks. Mul on hää selga toetada, tagumiku all on suur tumesinine ümmargune padi. Veidi meenutab ruumide asend psühhiaatriahaigla koridore, söögiala ja koridoritaskut, veidi mõnd kombinaatkoolimaja, aga kõige rohkem on see üks õdus koht, on kaltsuvaibad, värvilised padjakesed ja Õpetaja poodium patjade, vaipade, tekstiilide ja lilledega. See on tühi. Õpetaja kohalolu on aga tunda. Tasakesi kogunetakse.
*
Kõnnin pika valge linaga laua ääres. Laual on igasugused värvilised joogid ja söögid. Päike paistab. See on seesama pikk valgusküllane ruum, kus me eelnevalt lõunat sõime. Või ei ole ka, on natuke nagu mõne korporatsiooni konvendihoone saal, oleksin nagu mõnes sõbra pulmas EÜSis, ei, pigem kõrgel neljandal korrusel mõne Tallinna koolihoone avaras saalis. See polegi nii tähtis. Tähtis on see pikk laud, sest iga sellel laual asuv toit on värav erinavasse maailma. Iga joogi või söögi kaudu on võimalik liikuda vastavasse maailma. Ma ei tea, kas siis seda toitu süües, jooki juues. Keegi esialgu küll midagi ei söö ega joo. Astutakse rahulikult piki lauda ja kummardutakse väljapanekut uurima nagu mõnel seenenäitusel kuskil lillepaviljonis.
Sveta ütleb kõrvalt: “Jüri, Sa pildista kõik üles, Sul on ju kaamera.” Jaa, mul on kaamera. Jään paari toitu vaatama. Ühes valges hõbeservadega vaagnas on roosakad, valged ja oranžid küütlevad kalad. Nad on nagu toit, mida võiks kohe laualt võtta ja suhu pista, aga samas nagu omamoodi elukeskkond, mida sööma küll ei tahaks hakata. Kalad elavad ja ujuvad tasakesi vaagnas. “Nende kaudu saab geide juurde” ütleb keegi kõrvalt. “Ja siin on ussid,” osutab ta kõrvalvaagnale. Tõesti ongi, terve vaagen on värvilisi madusid täis, miski geelja olluse sees. Vaatan neid kaht kõrvuti vaagnat. Lähedal seisab erksavärvilisi pudeleid ja kandellaabreid.
Tajun, et kõigi lauanõude, kõigi laual olevate objektide juurest lähtub risti lauda värviline vaimumaantee, kiirendi, mis viib otse läbi pikliku saali seina ja akende hiilgavasse laotusse, mille taga on maailmad. Inimesed seisavadki selle pärast kõik ühel pool lauda ja vaatavad ja valivad, mille kaudu minna. On vaja end lihtsalt vaimumaanteele istutada ja tuiskadki minema, tegelt oledki samal hetkel juba järgmises reaalsuses.
*
“Tule, ma näitan Sulle kabelit”, ütleb üks noormees ja me lippame mööda tolmuseid mahajäetud tööstusrajooni tänavaid minema. Päike sirab, ühtegi inimest kusagil ei ole, ainult hallid kandilised erineva suurusega hooned igal pool. Korraga keerab noormees vasakule. Tõuseme mõne astme jagu mööda betoonist tumehalli laia treppi üles ja seisame suurte määrdunud ja roostes garaažiuste ees. Hoone on üsna väike, hall, kandiline, ühekorruselise elamu kõrgune. Näeb väljast natuke välja nagu mulaaž, justkui keegi oleks püüdlikult papile maalinud halli krohvitud seina tahmaste plekkide ja kühmudega, justkui oleks läheduses midagi põlenud. Roostes suurtele ustele on tõmmatud laia pintsli ja nõrguva värviga paar märki: väike kreeka rist ja o ehk ring. Värvitud on punase, rohelise ja valgega.
Noormees teeb vinkelrauast põikpuu küljes suure tabaluku vilunult lahti ja tõstab põikpuu eest. Avaneb hall ja hämar ruum, mille kõrgust ega laiust kahel pool pole võimalik hoomata, seal on lihtsalt pimedus. Otse ees on altar. Astume sisse.
Ma löön kõigepealt risti ette, sest see on ju kabel, kuigi ma pole kindel, kas see on kristlik koht. Seejärel käib kõik kohe väga kiirelt, kõik saab nagu kiirenduse, justkui ammu sisseharjunud, teada-tuntud liigutustena. Mu olemus teab, mida siin teha. Laskun kiirelt põlvili. Kummardan. Tõusen paari halli astet mööda altari poole üles, põlvitan uuesti, panen lauba maha. Altar ongi ainult üks tumehall kivist astmestik, altari peal midagi ei ole. Panen lauba ülemise astme vastu. Viskan prillid eest. Samal hetkel püüab mu kõrval seisev noormees need pihku ja ütleme mõlemad: “Neid pole siin vaja.” Mu pea saab altarist tohutu laengu, avaneb, paisub. Liigun kiirelt selg ees, altariastmeid mööda alla ruumi keskele. “Nüüd pikali, kõhuli,” kõlab meie mõlemast suust täpselt korraga, nagu räägiks üks inimene läbi kahe inimese. Noormees seisab, mina heidan ruumi keskele kõhuli. Ja kogu mu keha täidab samasugune laeng, avarus, paisumine.
“Nüüd põhikoht,” ütleb noormees, “sammas.” Ta astub paar sammu ukse suunas ja mina koos temaga. Ukseesisel, ukse valgusvihus tõuseb põrandast võimas jõud ja tõstab meid mõlemaid kergelt maast lahti.
“Kas keerutad mind?” küsin noormehelt ja ulatan talle käed. Katsun ta ümber end jalgupidi õhku visata, nii nagu lapsi täiskasvanud õhus enda ümer keerutavad. Aga noormees ei võta vedu. “Mul pole piisavalt pauerit” ütleb ta.
Seisan siis ise keset sammast ja võtan noormehel kätest. Keerutan, ta lendab õhus mu ümber ja ma tõusen üles, maast lahti ja keerutan teda rõõmsalt ja suurelt, siis lasen ta rahulikult jalule maha ja jään ise õhku lendama, asetan end õhus horisontaali, kõhuli. “See on tase!” vaatab ta mind alt.
Lendan ruumis ringi, altari kohal ja kahel pool ja ukseavauses ja üleval, ca 10 meetrit põrandast. Hämaras kõrguses aimduvad kaljuseintes ürgvanad pühakujude tühjad niššid, aastatuhandete suitsudest tahmased. Ja samas oleks see nagu kellegi elutuba, on vaipasid ja puitu, kuskil all on nagu vaiade peale toetuv korrus. Aimdub ka raamatukogu, kõikjal ümber ja üleval on lõputult raamaturiiuleid vanade köidetega, üleval on kogu aeg lõputu pimedus. See sammas on samal ajal justkui mitmes kohas korraga: näen Esna mõisa pargi kabelit, Saha kabelit, Korykia koobast Parnassose nõlval, üht väikest kabelit ja üht budistlikku templit eludest, kus olen käinud. Kõik on üks koht ja samas erinevad. Ja kõik on kuidagi tuttavad. Kogu see info, kõik see, mida ma näen, on mu tajus korraga, hetkega, isegi sekund on liiga pikk selle taju kirjeldamiseks. Info on kohe kohal.
Ma lendan aeglaselt üleval ümber noormehe, veidi ta peast kõrgemal, tiirutan ja kõnelen temaga.
“Kuule, tõmba numbreid,” ütleb ta korraga mulle, “vaatame, kes sa oled!”
Ma ausalt öeldes ei tea, kas see on vajalik, tundub veidi vastumeelne, aga moepärast, kui ta juba nii ütleb, siis võin ju tõmmata. Lendan üleval hämarate raamaturiiulite ligi ja mõtlen, et kuidas siis seda numbrit nüüd tõmmata, kuskohas need numbrid on, mida “tõmmata”, raamatute vahel või kus. Näha pole midagi. Siis lihtsalt mõtlen ühe numbri välja: “Näiteks 38!” hüüan ülevalt.
Noormees võtab põuest väikese raamatukese, sirvib seda ja hakkab numbri 38 tähendust ette vuristama. See ei kõla üldse minu moodi. Ma peaaegu ei kuulagi seda, tundub täiesti suvaline tekst. Ainsana meenub Martin. Jah, see ei ole mina. See on Martin. Laskun alla noormehe juurde. Ta paneb raamatukese põue.
Lendan vaikuses üleval ümber noormehe.
Ca kolme meetri kaugusele noormehest ilmub teine ca sama vana noormees, aga palju tõmmum, mustanahaline. Esimene noormees on latiino ja teine must. Must noormees vaatab ainiti pilguga latiinot. Siis kaob. Siis ilmub teisele poole ruumi küljele. Siis kaob. Nagu hologramm. Latiino ei näe teda.
“Kuule, siin on veel keegi” ütlen talle. Latiino vaatab ringi ja ei näe. Mustanahaline ilmub jätkuvalt siia ja sinna meie ümbruses ja vaatab ainiti latiinot.
“Keegi tahab Sinuga väga rääkida,” ütlen latiinole.
Korraldame kohe nende kohtumise. Vahendan neid omavahel, olen kanal nende vahel. Nende suhtlusest mulle midagi meelde ei jää.
Lähen vaatan välja. Kabeli uksest õue astudes on ümbrus täielikult muutunud, ma olen väga kõrgel, ümber on tohutu kirgas laotus, all sügaval on värvilised mäed ja orud, jõgede, järvede ja linnadega, kõik õitseb ja hiilgab. Kabel on justkui osa miskist kuskil ülikõrgel paiknevast linnast või värviliste hoonete kogumist, lõputute rõdude ja vaateplatvormidega. Mind täidab kohe tohutu tung siit suurde laotusesse ja sügavusse hüpata ja lendu minna. Korraks mõtken, kas julgen, pole kunagi nii suurde sügavusse hüpanud.
“Usaldan, kõik on Jumal” ja hüppan heledalt barokselt balustraadilt alla avarasse sügavuste kohale liuglema.
See on tohutu ekstaas. Kogu lõputu avar ja kirgas ruum täidab korraga mu keha ja ma saan oma südamega lennata. Ma saan südamega enda suunda ja kõrgust juhtida. See on kirjeldamatu. Ma liuglen pikalt.
Tasakesi hakkan maale lähenema, liuglen üha madalamalt. Laskun tugevalt lainetava tumeda mere kohale. Algul liuglen kiiremalt kõhuliasendis, siis teatud kõrgusel, pööran püstiasendisse ja hõljun mõnda aega püstiselt õhus. Ja mulle meenuvad Kristuse taevasse minekut kirjeldavad pildid. Sellises asendis olen, hõljun õhus ja vaatan kaugusse. Kauguses paistab rand. Rannal on suur hipilaager. Kõik näevad mind ja juubeldavad. Esireas vee piiril hõiskab Tom Valsberg.
Ma seisan õhus, lasen kõrgust veidi madalamale. Mõtlen, et Kristus läks ju niiviisi üles ja mina tulen millegi pärast alla. Siis püsin varbaga peaaegu laineid puudutades vahutavate vete kohal ja mu asend on täpselt nagu Botticelli Veenuse sündimisel. Ma olen nõtke ja sensuaalne, mu puusad on ilusad, jalad ja käed peened ja juuksed hõljuvad õhus. Taamal rannal rahvas juubeldab.
Ja plärtsti vette. Vesi on tume ja ma hakkan kohe hooga kroolima, et jõuda rahva juurde.
Ujun pikalt, jõud hakkab kaduma. Katsun ennast tõsta, aga ei jaksa. Palun tõsta mind üles. Ehmatusega meenub, et see oli keegi teine, kes tõstis Jeesuse templi harjale ja lubas anda kogu maailma. Ei, ma ei taha seda, ma tahan rahva juurde pääseda lihtsalt. Neid mõtteid mõeldes ujun paksu musta vooliku alt läbi, see on veetud üle vete ja tundub väga ohtlik.
Tundub, et ma ujun ühtlasi uudismaalagendikul nagu nad on muudkui olnud mu välitöödel, kus jälle ja jälle olen otsinud mõnd torusse aetud püha allikat. Paremal on võsariba kraaviga. Kõige enam kumab Kose kihelkonnas üks lagendik, kus käisin Arne Kivistikuga.
Rassin ujuda. Siis otsustan end ise tõsta. Nagu tavalisel otsusekindlal viisil seda olen teinud. Tõstan südame jõuga ennast vee kohale ja annan kehaga impulsi ja lähen lendu. Rahvas on lähemal. Kõik hõiskavad rõõmsalt ja lehvitavad.
*
Lendan lapsepõlvemaja kohal. See on täiesti maha jäetud, nagu ka kõik teised ümbruse eramud ja kortermajad. Kõikjal kasvab võsa, majadel pole aknaid, sisemusest paistab pimedus. Taevas on paksud madalad pilved, mis muudavad päevavalguse hämaraks. Lapsepõlvemaja on üleni tumehall, meie mänguõuedes kasvab võsa ja hein, siin pole tõesti ammu keegi käinud.
Maandun koerte aia võrgu ülaserva külge. Nüüd olen üsna väike. Üsna linnu moodi. Ma hoian ju alajäsemetega võrgu servast. Meie kõrvalhoone ja elumaja vahele astuvad hoogsalt mu noormehed, latiino ja must, näevad väga räsitud välja. Mõlemad on üleni räbalates, nende musta karva rõivad lipendavad, siit sealt paistab tahmunud ihu. Ise on nad aga üsna äksi täis. “Oo, kuule!” hõikavad nad minu ja koerte aia suunas “teeme natuke mambo-džambot siin!” Ja hakkavad meie kõrvalhoonest igasuguseid asju kahe maja vahele tirima. “Oot, olge ettevaatlikud! See on siin püha koht.” Kutid võtavad natuke rahulikumalt, näpivad niisama meie vanu jalgrattaid.
“Lähme vaatame, mis poolel raekoja platsil toimub” ütlen neile ja kutsun nad üle tee kortermajade suunas. Ise mõtlen veel, et mis see “poolel raekoja platsil” tähendab, aga lähme.
Tädi Eha maja taga, kus olid meie lapsepõlves ronikad, seal suurte kaskede ligi, millest osa on nüüdseks maha võetud, seal on põõsastega ümbritsetud platsike, kuhu on seesama laagriliste seltskond kogunenud. Taas on vaibakesed ja värvilised kangad ja lilled ja kortermaja pool servas ka ilus vanikutega õpetaja poodium, ja taas tühi.
Tüübid: “Mis me anniks viime? Me häbeneme…” - “Pole häbeneda midagi,” julgustan neid ja me läheme põõsaste vahelt läbi platsile. Kõik ootavad Õpetajat.
Lendan rahva kohal.
Ega nad ometi mind ei oota, mõtlen korraga. See oleks egoistlik. Loodan, et ootame kõik Moojid.
Lendan rahva kohal ja me hakkame kõik laulma: “amrivaa, nahtigaa; amrivaa, nahtigaa” ja niimoodi hästi pikalt. Hästi ilus viis on, aga ma ei taipa seda salvestada.
Üleni valgetes riietes rahvas heidab pikali ja moodustab meie lapsepõlve suurte majade murule suure valge mandorla.
Ma võtan nad, kogu mandorla, oma suurte pikkade heledate tiibade kaissu ja me kõik laulame: “amrivaa, nahtigaa, amrivaa, nahtigaa”
*
Ärkan (või uinun?).
Suur Jumal olgu kiidetud! Suur tänu! Suur tänu! Om! Om! Om! Mu palvet võeti kuulda!
*
Olen olnud ca nädala väga sügavas depressioonis. Selle asjaolud ja sümptomid on eraldi teema. Ühel päeval, kui oli jälle väga ränk olla, palusin spontaanselt jõustavat ja inspireerivat unenägu. Kohe see ei tulnud. Olin palve unustanud. Ja nüüd selline kogemus. See kogu keha ja olemust täitev laetus, kergus ja täidetus ja tohutu lendamise kogemus püsivad siiani ja toetavad nüüd siin. Mul on olnud täna väga palju parem päev.
*
Huvitav on see, et need kaks tegelast on mul varem ka unedes olnud. Ma ei tea, kes nad on, aga nad nagu kuuluvad minuga kokku või on mu kaaslased või abilised või sõbrad. Mäletan, et ükskord, kui tulime Emalättelt ja lähenesime Tädi Luule maja keldris toimuvale suurele sugulaste kokkutulekule, siis nad olid kaks musta koera, kes hoidsid kahel pool mind õrnalt hammastega mu sõrmedest ja Mustamäe ülekäigurajal muutusid kaheks tõmmuks poisikeseks, kes hoidsid mul käest. Sääl keldripeol ütles Taat veel veendunult professor Piirimäele, kes korrutas “Mahtra sõda, Mahtra sõda” - “Mahtra rahu, Mahtra rahu.”
*
Amrivaa=amrita?
Nahtigaa= Nachtigall?
*
