Mälestusi Vesiroosist: Põhikool

Viies klass. Uus algus. Pääseme nüüd vabalt terve maja peale jooksma ja oleme suures koolimelus täielikult sees! Nüüd on siin ka meie klassiruumid ja suurte õpetajad ei aja meid enam ära. Meil on uus klassijuhataja: Ivi Roosmaa. Ta on Gruusias õppinud ja üsna noor, tal on blondeeritud juuksed ja väike tütar Leana, keda ta kutsub Manniks. Manni nimi tuleb õpetaja Roosmaa jutu järgi sellest, et kui Leana oli titt, siis oli tal tekk ümber justkui vanamemme rätik ja ta tundus nagu üks ehtne talu-Mann. Varsti kutsume meie ka Manni Manniks. Mann käib alati meie klassi ekskursioonidel ja klassiõhtutel ja pidudel. Mul on Manniga väga hea klapp. Ta on hästi naerune ja naljakas tüdruk. Kui Hiiumaale õpetaja Roosmaa sugulaste juurde telkima sõidame, siis me lollitame Manniga praamil ja ma panen talle oma uue rohelise nokatsi pähe. Tuul on päris tugev ja kui me mütsiga jageleme, siis pillame selle kahepeale merre.

Hiiumaa reis jääb meelde ka kui eriline telkimiskogemus. Oleme poistega minu vanemate poola telgis, millel on uhke eeskoda suurte kileakendega. Telkides on juba päris vaikseks jäänud, kui korraga hüüab keegi: „Vaadake UFO!“ Järsku on kõikidest telkidest lapsed väljas. Vahime tähistaevasse, ise vaid aluspükste väel. Terve heinamaa on meie klassi lapsi täis, kõigil on väga põnev. Ja külm, sest öö on jahe. Taevas on tähine, aga ühtki lendavat taldrikut me ei näe. Kuigi kuulda on, et keegi oli näinud. Tagasi telgis olles, lõdiseme ja oleme üleni ärkvel, sest nii põnev on. Jutustame veel pikalt enne kui oma niisketes nõukamagamiskottides nõukakummimadratsitel uinume.

*

Osaleme terve klassiga, see tähendab ikka, et meie, õpetaja Roosmaa ja Mann, kooli kadrikarnevalil. Meile on antud ülesanne end naisteks ehk kadrideks riietada. Soovituslik on valge, aga võib kanda ka muud. Mina olen veendunud, et olen sel õhtul vanamemm. Mu vanaema on hiljuti surnud ja temast on jäänud meile kõik tema vanamemme asjad ja veel ka mitme enne teda surnud vana sugulase asjad, mille hulgast valin nüüd endale mustade kandiliste raamidega prillid, kena lillelise pearätiku ja villase pleedi. Ema annab juurde veel ka rahvariidepõlle ja triibuseelikukangast kotikese. Võtan kaasa ka vanaema kepi, mille lainjast plastmasskäepidemest jääb mu peopessa tunne, mida tajun tollele ajale mõeldes veel veerand sajandit hiljemgi, nii selgesti nagu see oleks olnud eile.

Koolimaja fuajee on täis valdavalt valgesse rõivastatud väikeseid kadrisid. Enda suureks hämmastuseks ei tunne ma esimese hooga mõnd oma klassikaaslast äragi. Üks punapõskne ja tumedate kulmudega lõbus vanamemm osutub näiteks Veiko Veinbergiks. Oleme Veikoga sel õhtul ainsad klassikalised vanamemmed, rätiku ja kepiga. Kõik teised on kõige hämmastavamad prouad ja preilid. Luikoja ja Raims on lindiga kaunistatud kübarates, Raimsil lausa üle õlgade langevad pikad juuksed. Eriti lahe on Tiidrus, suurte pärlite, käevõrude ja nahkkinnastega. Uus poiss Rivo on üleni valges, suurte punaste põskede, turris juuste ja päikeseprillidega. Tüdrukud on aga enamjaolt ikka nagu tüdrukud, peamine nali on ikka poistega. Esineme siis kõik laval koos Roosmaaga ja laulame kadrilaulu.

*

Viiendas klassis otsustan hakata lahedaks. Olen täiesti veendunud, et nüüd on aeg olla natuke pätt, teha koos teiste poistega lollusi,  mis seni jäänud viisakusest ja püüdlikkusest tegemata. See on otsus, olla lahe, sest nüüd on põhikool, algklassid on läbi. Esimene lahe asi, mida ma teen, on see, et hakkan tüdrukuid taga ajama. Eriti meeldib mulle joosta Anniki ja Marina järel.

Roosmaa mu päevikus: „Jüri ei oska käituda, tormab mööda koridore.“ – ehk käib see minu laheolemise kohta.

Teine lollus, mis pikalt meelde jääb, on see, et sodin koolimaja maanteepoolsele otsaseinale kriidiga suure lainelise soenguga kriipsujuku. See jääb sinna aastateks, isegi gümnaasiumi ajal on seda seal hea tahtmise korral võimalik eristada.

Kolmas ja eriti ohtlik lollus, on õpetajate jälitamine. Me ei jälita mitte ükskõik milliseid õpetajaid, vaid neid, kes suitsetavad! Me teame, et osa õpse suitsetab, seda on lõhna järgi tunda. Ja me teame, et neil on kuskil oma salajane suitsetamise koht. Nii otsustamegi selle välja uurida: jälitamise teel. Vahetunnis valime välja suitsetava õpetaja ja hiilime talle järele. Üsna ruttu selgub, et õpetajatel on keldris oma suitsutuba. Oleme nad paljastanud! See teeb meile võidurõõmu! Õpilastel on rangelt suitsetamine keelatud, aga õpetajad ise suitsetavad!

*

Koolimaja maanteepoolses küljes, direktori kabineti akende all, saalibloki ja õppehoone vahel on plats, kus mängime nelja ruutu. Suuremad kooliraadiopoisid on saalibloki tagaukse kohale teise korruse akendele pannud suure kõlari, mis vahetunni ajal mängib poplugusid. Nii lahe on ilusate ilmadega, sügisel või kevadel seal muusika saatel palli taguda. Eemal on näha Mare Kalle ja Edvig Saidla kandilisi moskvitše, need on ainsad autod, mis koolimaja juurde on pargitud, üks on oranž ja teine punane[1].

*

Kooli kempsude hais on väga hull. Ülemistel korrustel on vahel kempsus isegi suitsulõhna tunda. Eks need on suured poisid, kes seal suitsevad. Nüüd ma ikka käin juba kempsus ka, aga teen alati nii ruttu kui saan. Eelistan esialgu algklasside kempsusid.

*

Põhikooli ajal avaneb meile lisaks mitmetele uutele klassiruumidele ka koolimaja kelder. Keldris on pikk ja pime koridor, mis jookseb ühest maja otsast teise. Keldris on alati natuke kõhe ka. Seal on lasketiir, kus ma kunagi laskmist ei ole näinud, aga mida niimoodi nimetatakse, ja kus vist ikkagi on lastud ka, sest maja maanteepoolse otsa seinas on augulised märklauad ja sügav kanal, mille põhjas on vesi. Sinna kanalisse on loobitud igasugust sodi ja sealt õhkub niiskust, mis annab kogu lasketiirule omamoodi lõhna.

Lasketiirus käime kehalise kasvatuse tundides. Me peame seal põhiliselt jooksma ja võimlema. Keldris ütleb mulle õpetaja Liivandi: „Ära soiu!“ Saan teada sõna soiguma ja ühtlasi võõrandun kehalisest kasvatusest veelgi. Juba lasteaias hoidis ema mind kekast eemal, sest mul oli olnud paar tõsist operatsiooni. Edaspidi, kui ehk muidu isegi oleks potentsiaali teistega koos mängida ja liikuda, rikuvad mu suhte füüsilise tegevusega kekaõpsid üsna pikaks ajaks. Pole midagi teha, nii see on. Suur osa meie kekaõpsidest, eriti algklasside ja põhikooli ajal, tunduvad mulle kalgid, robustsed, ülbe sõnakasutusega. Väiksemana annan endast kõik, et mitte kehalise kasvatuse tundides käia.[2] Olen vahepeal pikemalt vabastatud, istun siis koos mõne teise vabastatud lapsega võimla võrkakna ääres aknalaual ja vaatan pealt, mis teised teevad.

Võimla aknalauale kogunevad ühes mu ülikooliaegses unenäos vaimulikud mitmetest maadest ja aegadest. Terve Rapla II Keskkooli lömmilöödud võrkakendega võimla aknalaud on tihedalt erinevate traditsioonide preestritega täidetud. Vaimulikke tuleb suures protsessioonis aina juurde, teiste seas mina. Istun ka tohutupikale võimla aknalauale, Toomas Pauli kõrvale. Igal vaimulikul on sau, rüü ja ümmargusele medalikesele graveeritud number. Seal, kus muidu ripuvad köied, saviaukude pool otsas, on ca korvpallirõnga kohal kogu saali otsa varjav eesriie. Eesriide taga on Tema.

Õnneks on gümnaasiumi ajal Ütsa kekatunnid lahedamad ja mõistlikumad ja ma teen isegi kaasa. Pesapall on täitsa äge. Jalgpallis töllerdan niisama, segan rohkem teisi. Jooksmas käin, ehkki, tuleb tunnistada, enamik meist lõikab raja oluliselt sirgemaks. Jookseme nii staadionil, ümber koolimaja kui ka saviaukude vahel. Just savikate vahel on võimalus ühe koha peal võssa põigata ja rada niiviisi lühemaks teha. Hilisemal ajal muudetakse meie jooksurajad tundmatuseni. Unenägudes on need aga ikka omal kohal ja viivad kaugemal peegelsiledatesse avarustesse ja imelistele maastikele.

Kui juba kekast räägin, siis tuleb mainida ka seda, ühel 7. klassi lõunatunnil otsustan kekas kõvasti pingutada. Õhk on jahe, jooksen, endast kõike andes, pärast spurti hingeldan tohutult ja tunnen rinnus valu. Järgmisel päeval olen haige ja kohe diagnoositakse ka kopsupõletik. Edaspidi ma enam ei pinguta, lasen lihtsalt nii lõdvalt kui vähegi saab. Gümnaasiumi ajal panen näiteks spordipäevaks selga õe öösärgi ja jooksen sellega staadionil ringi ennast ja teisi lõbustades.

Oh, ja need lõputud ülesrivistused, mina alati pikkuselt teine-kolmas, Tiidruse ja Ärmpalu järel. „Paariks loe!“ 

*

Põhikooli algusaastatel käib läbi klassi mitu hoogu, mis kannavad kodudest kooli teatud tüüpi mänguasju. Need on kõikihaaravad lained. Järsku on populaarsed tennisepallid, siis mudelautod, siis plögapallid, siis yoyod. Plögapallid muuseas varieeruvad. Ühe lainega tulevad suured plögapallid, mida saab vastu seina visata ja mis siis tasakesi alla lödisevad. Need lendavad siis klassis tagant ette vastu tahvlit ja vastu ust, rääkimata koridoriseintest. Järgmine tase on pika plögasabaga väiksemad plögapallid. Neid saab sabast hoides keerutada ja siis hooga visata, nii et kõigepealt plögapalli plögasaba venib hästi pikaks ja siis kui ta lahti lasta, on lahe vaadata, kuidas plögapall näiteks vastu õpetaja Roosamaa klassi ust lendab ja tema järel sajab ka pikk plögasaba iga kord uues asendis vastu ust. Kui plögapalle kaua loopida, siis nad väsivad ära, muutuvad tolmuseks ja sodiseks ja hakkavad pragunema ja nende sabad lähevad juppideks. Oo! Ja põrkepallid, sellised väikesed ja eriti hästi hüppavad, värvilised ja läbipaistvad! Jaa, ja jalgpallinätsu kleepsud ja autokaardid ja! Vau, oi, seda kraami on ikka väga palju, mida on kooli kaasa veetud.

Aga kust kõik see kraam pärit? Tennisepalli ma saan õnnekombel „abist“ ehk siis humanitaarabist, mida neil päevil ikka hulgakaupa siin ja seal jagatakse. Meie paps toob mitu korda suure veoautoga Saksamaalt abi. Üks veoauto on isegi nii suur, et sellesse mahub traktor Ants Taulile. Nänni saadetakse nii palju, et seda pole kuhugi panna. Nii seisab osa abi enne laialijagamist mõnda aega meie majas valmisehitamata toas. Seal on siis hea käia humanitaarabikuhjades kaevamas ja avastada uusi, tegelikult välismaa laste jaoks vanu ja kulunud, aga meile niiväga huvitavaid asju. Nii leian ma siis sellest suurest abikuhjast mitu asja, mis saavad koolis väga popiks. Näiteks mu uhke pikk paagiauto, ehtne mudelauto, korralikust metallist. See seisab mul nagu koduloom, nagu truu sõber nädalaid järjest koolilauaserval ja jälgib, kuidas ma õpin. Samamoodi seisavad poiste tennisepallid ja plögapallid truisti lauaserval, kuni heliseb kell ja alata võib möll.

Plögapalle ja põrkepalle saab muuseas põhiliselt kahest kohast: haldushoonest pilapoest ja Raivo Rebase letist kolmandalt korruselt. Pilapood on väike poekene haldushoone külje sees. Sealt ostan endale ka peerukoti. Ega neid väga kellelgi rohkem ei ole. Me paneme peerukoti Roosmaale tooli sisse. Toolil on riidekate servast katki, sealt vahelt saab ilusti peerukoti riide alla panna, nii et õpetaja ei näe. Ja käibki ilge plärakas! Roosmaa tuleb meiega toime muidugi. „Korjake ära oma nätsud ja plätsud!“ kamandab ta.

Raivo Rebase lett asub kolmanda korruse koridoris, saviaukude poolses taskus. Seal on igasuguseid nätse ja värke. Raivo Rebane on meie majandusjuhataja ja ta toob meile väga ägedaid värvilisi komme, mis on pikka rivisse pakendatud kuulikesed. Oo! Ja seal on ju ka pulgakommid nüüd! Chupachups! Enne Rebase letti käisime üle Viljandi maantee kõnnitee ääres putkas, seal müüs mu teada see vene pere, kes elab meie lähedal Salu tänaval. Edaspidi on kooli „putka“ söökla sissepääsu juures endises Jaan Kurmi toakeses ja sealt saab juba burksi ka.

Kus ma nüüd jutuga olengi, ashoo, plögapallid, mudelautod, tennisepallid. Hea, et me aknaid ära ei lõhu, tennisepall on päris suur, katsume seda ikka hoolega visata. Väikesed pallid põrkavad aga lahedalt siia ja sinna. Kõik need on poiste asjad, tüdrukute asju nagu ei näegi. Kuigi jaa, väga erilised on Marit Fuchsi lumivalged roosade kaunistustega tossud. Need jäävad eluks ajaks meelde. Selliseid ei ole kellelgi teisel.

*

Põhikoolis on õpilaste läbivool meie klassis päris suur. Meie hulka tuleb mitmeid, kes pikemalt pidama ei jää. Osa vanadest sõpradest langeb ka välja. Jaanus näiteks (pärast 7. klassi). Jaanus on selline kirglik tegelane, väliselt ehk vahel äkiline, aga tegelikult väga heasüdamlik poiss. Tema jutud on toredad. Kord, kui sõidame klassiga Tallinnasse, näeme, et Tallinna suurelt sinise tausta ja valgete tähtedega sildilt on Leniniga ordenid kuhugi kadunud, jäänud on vaid kaks väikest auku sinisel taustal. Seda märgates teatab Jaanus veendunult: „Neid pestakse! Need on viidud pessu ja varsti tuuakse tagasi“ Lenin on seega siiani pesus! Jaanuse järgi pestakse ka kopikaid. Käime vahel pärast kooli üle tee Estoplasti sööklas söömas. See on klassikaline nõukasöökla ruudukujuliste ja kohati logisevate hallide põrandaplaatide, värviliste plastkandikute, robustse kassaaparaadi ja kokatädidega. Kui seinal menüüd vaadates oma kopikaid näpime, ütleb Jaanus tähtsalt: „Neid kopikaid pestakse! Ma tean! Ja kui nad pesust tagasi tulevad, siis on neil teised aastanumbrid kui enne!“ Ma ei taha seda hästi uskuda. Jaanus aga osutab läbi lahtise vaheukse söökla suurele auravale nõudepesumasinale ja kinnitab veendunult: „Ikka pestakse! Näe, täpselt sellises masinas! Ja siis aastanumbrid muutuvad!“ Ma ei vaidle enam temaga, vaid me läheme ja küsime endale kogukalt tordikarpi meenutava peakattega tädilt Moskva saia ja limonaadi.

Meilt käib läbi veel palju poisse, kes on sellised natuke pätid. Mulle tunduvad nad ikka kasimata ja ropud. Nad saavad järjepanu kahtesid ja „käsasid“. Nad küsivad muudkui üksteiselt: „Mitu käsa sul juba on?“ või nendivad: „Varsti lendad.“ Tegelikult on nad tagantjärele vaadates kõik muhedad sellid.

Põhikooli teises pooles on meil mitu poissi, kes on vanemad ja elukogenumad. Näiteks Tarmo Kast ja Mihkel Ital. Istun kord sööklas nende kõrval, lõpetame lõunat, kui Kast küsib: „Noh, kas tobi teeme?!“ ja vaatab naerdes minu otsa. Mina muidugi tobi ei tee, terve kooliaja. Kuigi, jah, korra ma Mahtras ikkagi proovin, vanaisa Priimat. See paneb kogu ilma niiviisi kõikuma ja ajab südame nii pahaks, et pikka aega pole enam huvi. Esimesed regulaarsemad suitsud tulevad ülikooli ajal, aga needki pigem peomeeleolus. Koolis aga suitsetab mõnigi. Poisid käivad koolimaja otste juures. Peamiselt savikate pool. Keegi neid sealt ära ei aja. Vahel käin minagi seal, lihtsalt juttu puhumas.

*

Põhikoolis ühineb meiega ka mitu head sõpra. Viiendas klassis tuleb Kaarel Tuuga (hüüdnimi Tuugaš). Ta on algusest saati eriti lahe tegelane. Istume mitmes tunnis kõrvuti. Tuuga toob endaga kaasa kunstnike pere vaimsust. Käime vahel tema juures külas. Nad elavad Koidu tänaval. Seal on kaks maja, üks on helehall ja teine on helepruun, kahekordsed majad. Ühes elavad Tuugad ja teises meie gümnaasiumiaegne õpetaja Siri Jehe. Tuugade korter on nii eriline. Näiteks neil ei ole ühtegi laelampi, neil on ainult seina- ja põrandalambid. Või siis: neil on valge antiikse kujuga telefon. Kaarli vanemad on kunstnikud.

Põhikooli hilisematel aastatel toob Tuuga oma papsi firmast meile igasuguseid lahedaid kleepse. Nad kolivad ka uude majja Märjamaa teel, kus gümnaasiumi ajal peame mõnegi meeleoluka sünnipäevapeo. Ükskord, kui Kaarel mulle uut kleepsu pakub, küsib ta: „Kumba sa tahad: Kas matt või märg asfalt!?“ Esimest korda kuulen sõna „matt“. Ja „märg asfalt“ tähendab sellist musta tooni, mis kergelt sätendab justkui vihmast pärlendav asfalttee. Tuugal on ükspäev koolis kaasas värvilised hästilõhnavad välismaa teepakikesed, ühe kingib ta mulle.

See on üldse igasuguse välismaa nänni austamise aeg. Käib tohutu purkide ja kõikvõimalike pakendite kogumine. See tegevus, nii nagu ka numismaatilised diilid jäävad põhiliselt väljapoole kooli. Kuigi: 29. jaanuari kohal 1993 seisab päevikus „Löwenbräu Kaarlile (sirge)“. Igatahes on kõigi poiste kodudes riiulid täis tühjasid purke, neist laotakse erineva kujuga torne. Mul saab kuskil 7. klassi kandis purkidest ja papp-pakenditest mõõt täis, taban ära, et kõik see on ju vaid sodi ja teen toa puhtaks. Päris ära ei raatsi aga ma oma purgikogu visata, nii ma riputan oma purgid kilekottides aastateks vanematekodu kõrvalhoone laka alla, kus nad meenuvad siis, kui Maarjamäel Ajaloomuuseum riigi 90. sünnipäevaks uut näitust „Iseolemise tahe“ koostamas on ja ma oma purgid sinna 1990ndate noore tuba sisustama annan, koos sinimustvalgete ja kolmelõviliste kleepsudega, muuhulgas ka vist mõni Rapla II KK kleepekas, Kaarli isa Ado kujundatud. Kaarel käib meiega gümnaasiumi lõpuni, olles mitmes tunnis mu pinginaaber.

Uus, 5. klassis meie klassi õppima asuv poiss, on ka Veiko Veinberg, toosama kaasvanamemm kadripäevalt, oligi meiega vaid 5. klassi. 5. klassis tuli ka Rivo Tõniste ja oli samuti vaid 5. klassi lõpuni. Uus tüdruk on 5. klassis Kaisa Rumm (meiega 7. klassi lõpuni). Kaisa kirjutab ühes etteütluses „Kana muneb muna“ asemel „Kana pnepna“ või midagi sellelaadset ja niiviisi hakkab klass teda Kana-Pnepnaaks kutsuma. Päris karm ikka. No mina olin algklassides Memmepoeg. Kaisale pannakse aga nimeks Kana-Pnepnaa või lühidalt lihtsalt Kana. Eks see juhtum oli naljakas, aga mul on kogu aeg piinlik, kui klassikaaslased teda nii kutsuvad. Samamoodi ei meeldi mulle, kui Kristit millegi pärast Kristi Koniks lõõbitakse. Neil oli vist tšikkidega mingi suitsukoni teema kunagi.

6. klassis tulevad uued poisid Mario Kaalep, Janis Mägi ja Heigo Erm. Mario läheb poole aasta pealt ära, Janis on 7. klassi lõpuni, Erm jääb 9. klassi lõpuni. Uus tüdruk 6. klassis on Liina Sõsojeva (meiega 7. klassi lõpuni). 7. klassis on uus poiss Raul Kähar (meiega 7. klassi lõpuni). 8. klassis tulevad meie klassi Annika Kilgi (läheb pärast 8. klassi lõppu), Heli Neljas (9. klassist õhtukooli), Jaanika Tuur, Evely Telliskivi (läheb kohe ära), Margus Viidemann (Vide, meiega 8. klassi lõpuni), Tanel Sinijärv (8. klassi lõpuni), Heinar Aas (läheb kohe) ja Taavi Kõrgla (9. klassi lõpust õhtukooli). Korraks on 8. klassi nimekirjas ka Egert Kilter. 9.-sse klassi tulevad Mihkel Ital, Tarmo Kast, Jürgen Utt, Merit Kerner, lühiajaliselt ka Merli Siimar.

Uue poisi Taavi Kõrgla ehk Kõraga joonistame 9. klassis suurepärase karikatuuri „Suveülikonnad vanapaaridele“, mille seletuskirjas seisab: „Mehe kostüüm: Taavi Kõrglalt. Naise kostüüm: Jüri Metssalult. Lavakujundus: Taavi Kõrglalt. Makeup: Jüri Metssalult. Modellid: Juhan Märjamaa ja Mare Kalle.“ Lisaks karrikatuuridele on kogu põhikooli ajal kombeks vihikutesse-päevikutesse kõikvõimalikele välismaa firmade logosid joonistada. Näiteks 6. klassi eesti keele harjutuste vihikus on suurelt „ERICSSON“, päeviku peal CHEVROLET ja MAN ja veel rodu autode väikeseid logosid.

Uus tüdruk Jaanika Tuur on meie kooli koka tütar. Uus tüdruk on ka Annika Kilgi, kes on väga hea õpilane. Istun Palusaare vene keele tunnis tema kõrval. Millegi pärast jääb mulle tunne, et kui ta pärast 8. klassi meilt lahkub, siis on selle taga meie klassi üldine ebasobiv mentaalsus. Täpsemalt ma seda ei tea. Annikast saab edaspidi edukas keeleteadlane, tõenäoliselt meie klassi esimene ja seni ainuke doktor uue perenimega Annika Viht.

Heigo Erm jääb meelde erilise vigurdajana. Õppida ta väga ei viitsi, sporti teeb hästi, meeldib väga tüdrukutele. Satun korra pealt kuulma, kuidas kaks klassiõde räägivad, et Heigo Ermil on ilusad silmad, eriti ripsmed! Roosmaal on pidevalt Ermiga (nagu ka minuga) seletamist. „No ei huvita meid, kes on Ermi isa!“ Roosmaad häirivad selgelt Ermi, Metssalu ja Tuuga vanemate positsioonid. Või häirib teda pigem see, et meile kipub oluline olema, kes on kellegi vanemad. Meie üleminekuaja maailmas tundub ikka tähtis see, kas keegi on firma omanik. Või siis: kellel on kodus nõudepesumasin! Me oleme Tuugaga veendunud, et Rapla esimesed nõudepesumasinad on Tuugadel ja Metssaludel. Kuigi tegelikult me ei tea. Meile vaid tundub nii, sest meie Rapla piirdub meie klassi ja tutvuskonnaga. No vähemasti meie klassis siis on kaks esimest nõudepesumasinat Tuugadel ja Metssaluldel. Marek Saumann käib veel vaatamaski, kuidas me isaga nõudekat üles sätime.

Aga jah, Erm, Erm on tüdrukute lemmik ja suur jutupaunik. Minu käest küsib ta ühes tööõpetuse tunnis treipingi juures äkitselt: „Onad ka?“ – „Mida?“ – „Onad noh. Ona paned?“ Ma ei oska selle peale midagi kosta. Erm teeb rõõmsalt käega vastavat liigutust. Ma olen vait ja trein oma küünlajalga edasi. Alles mõni aeg hiljem sugeneb Villemi kaudu Tallinnast meie sõnavarasse pikem versioon „onaneerima“ ja ka naljakas „käsikiimlus“. Igatahes on Erm esimene, kes sellele asjale niiviisi avalikult tähelepanu juhib. Ja tuleb tunnistada, et tööõpetuse tundides liigub juba esimestel aastatel laua all õpetaja pilgu eest peidetult pornograafilisi pilte, eks ikka istumajäänud kuttide initsiatiivil. Nii kujuneb paraku mu pilt seksist ja seksuaalsusest esmalt roppude klassivendade vahendusel ja alles seejärel isa selgitusel ja omade avastuste kaudu. Pikka aega kannab seksi teema minu jaoks roppude klassivendade maailma ebameeldivat kõrvalmõju. Läheb pikki aastaid enne kui sellest päriselt priiks saan.

Põhikooliaegsete klassivendade, eriti juurde tulnud poiste maailm on üldse keskeltläbi mulle mõnevõrra võõras. Kekas käin ma võimalikult vähe, see on nende mängumaa, mida ma ei tunne. Poiste riietusruum on minu jaoks väga võõristav ja eemaletõukav koht. Sunnin ennast vahel seal kiirelt riideid vahetama. Poiste riietusruum on paksult täis roppuseid, lõõpimist, mingit kummalist domineerimist, millest ma aru ei saa ja millest ma lihtsalt eemale hoian. Ma ei käi kogu kooli jooksul mitte kordagi poiste riietusruumis dušši all. Kui ma kekas higistan, siis pühin higi särki ära või siis maksimaalselt loputan korra kraani all, seda juhtub enam gümnaasiumi ajal, aga dušši alla ma ei lähe kunagi. Alles ülikooli ajal taipan kui oluline on ennast liigutada, tasakaaluks vaimutööle. Alles ülikooli ajal käin ma esimesi kordi pärast trenni koos teiste poistega dušši all. Olen mõelnud, et võibolla just selle põhikooliaegse roppude poiste võõristuse tõttu olengi kujunenud nö tavalistest meestest erinevaks. Teised poisid katsuvad põhikooli ajal alati omavahel sõbralikult jõudu, togivad üksteist. Minule paistab see aga brutaalse ja madala vägivallana, millest lihtsalt hoidun. Alles hiljem hakkan nägema, et selline sõbralik müramine käib selgelt mehekskasvamise juurde. Eks ülikooliajal tasakaalustavad stiihilised ja ekstaatilised Peko praasnikud Supilinna katusekambreis ja hoovides need kooliajal vajaka jäänud tühikud. See on siis aga muidugi juba hoopis uus kvaliteet.

Põhikoolis on ka tunda, kuidas tüdrukutel tekib oma maailm, millesse poisid ei puutu. Üha enam on kuulda, et neil on kuskil koolist väljaspool huvitavaid tegemisi, millest sosistatakse omaette ja millest poistega pigem ei räägita. Kord satun kuulma, kuidas Kadi ja Reena räägivad meestest. Kõige paremad olevat ikka vähemalt 20-aastased. Mulle tundub see ulme. Mismõttes! 20-aastased, need on ju suured mehed!

Njah, seega on meie oma tüdrukud huvitatud palju vanematest, ehkki nad meeldivad meile ka. Mulle meeldib endiselt Anniki. Anniki Saluste, Helen Rekkor ja Triin Eller on minu kõige esimesed sümpaatiad. Nad ilmuvad kõik väga varakult. Kuskil eredas lapsepõlve päikeses. Anniki sõidab kohale kolmerattalisega, oma ema järel mööda päikselist Võsa tänavat meie maja ees. Meil pole veel hekki, kogu õu on lage. Ja Anniki tuleb koos emaga. Tal on väga ilus kleit, kleidi peal on tasku ja tasku peal on part. Annikil on üleni heledad juuksed ja säravad päikese käes. Ja mina lihtsalt vahin. Ja Anniki peatab oma kolmerattalise, oma ema jalgade juures. Mina seisan oma ema jalgade juures. Emad räägivad hoogsalt ja meie vaatame Annikiga üksteist vaikides. Sealt see algas. Edaspidi on millegi pärast Annikiga kogu aeg seesama lapsepõlve lummus kaasas. Põhikooli lõpuaastatel tekib mul veendumus, et kui selline lummus on, siis peaks äkki seda kuidagi tõsisemalt võtma. Püüan oma mõtteid selles suunas ka sättida. Ühel hetkel selgub, et samas suunas sätib oma mõtteid ka klassivend ja pinginaaber Raimo. Natuke on tunda konkurentsitunnet. Aga sest pole suurt midagi, sest minu puhul piirdubki kõik vaid mõtete ja selle lapsepõlvest saati hiilgava lummusega. Peaaegu.

Raimoga oleme aga sellest kergest konkurentsist hoolimata väga head sõbrad. Me oleme ühes klassis käinud Naksitrallide lasteaiamajast saati ja vähemasti põhikooli lõpuaastatel oleme kindlad pinginaabrid. Raims on erakordselt heasüdamlik ja lahe tegelane. Tema naljad on pöörased ja väga sütitavad. Me võime tunde järjest ajada sellist jama ja jaburust, et lihtsalt hirnume lakkamatult ja õppetükid, milleks ühe või teise koju oleme kogunenud, lihtsalt ununevad.

Raimo on ühtaegu tugev tehnikamees, tal on mu sõpruskonnast ainsana võrr, mida ta osavalt oma Mahlamäe tänava koduõuel putitab. Tema vend on politseinik, kes elab koolimaja külje all Viljandi maantee ääres. Väga meeldejäävad on Raimo sünnipäevad ja meie ühised õppimised tema või minu vanemate majas. Kummalisel kombel käin ülikooliaastatel korduvalt unes tema majas, vaatan köögi ukse vahelt sisse, tavaliselt pole kedagi kodus. Millegi pärast sulavad mu unedes Raimo maja ja Ehinite maja omavahel kokku. Vahel ma ei saagi täpselt aru, kummas ma nüüd olen. Eks nad on oma suuruselt ja asendilt natuke sarnased ka.

9. klassis on meil Raimoga kombeks üksteise päevikutesse ja vihkudesse kirjutada-joonistada. Raimo joonistab näiteks minu päevikusse sinise pastapliiatsiga naljakaid jõulupäkapikke ja küünlaid.

Vihikutes ja päevikutes leidub ka hulgaliselt meie omavahelisi lepinguid. Näiteks 9. klassi päevikus seisab Raimo käekirjaga: „Leping. Meie, Raimo Sukles ja Jüri Metssalu oleme üksteisele ühe pilvelõhkuja võlgu ehk 1 000 000 000 EEKi. Allkirjad“ 9. klassi talvel sõlmime Raimsiga geograafia vihiku tagakaane siseküljel lepingu, kuhu kirjutan: „Mina, Jüri Metssalu, luban Raimo Suklest aidata mata KT-s ja aja KT-s, sel juhul, kui saan tema pealt keemia maha teha (ülesanded 14.02.´96).“ Sellele lisab Raimo: „Juhul, kui ei täida, sööb ära matemaatika raamatu, leht lehe haaval.“ Uhked allkirjad all. Tunnistajaks on Luikoja. 1995/1996 on just see aeg, kui mõtlen endale välja uue barokse allkirja, mida veel ülikooli sisse astudeski vastuvõtulauas imetletakse. Emakeele harjutusvara tiitlile pakun sama ägedad graffitilaadsed allkirjad välja ka Raimsile ja Veiksile.

Muusikaõpetuse noodivihiku esikaane pöördel areneb Raimoga aga järgmine dialoog:

Mina: A ja C, Raimo: B

„A: Confucius isiklikult. Mida te soovite?

B: Sooviksin ära minna.

A: Sekretär... Preili Ambroosius! Saatke see härra seltsimajast välja.

B: Ei, palun ei. Ma sooviksin hoopis vetsu minna!

A: Ambroosius, kutsuge sanitar Pärtelpoeg... Preili Pärtelpoeg, palun rahuldage selle härra vajadus.

C: Kohe, härra, toon siibri!“

Confucius on minu hüüdnimi põhikooli lõpuklassides, eriti üheksandas. Ma ei tea täpselt, kuidas see nimi kujuneb, ju ma kuskilt Kongfuzist loen või kuulen ja Confucius kõlab lihtsalt nii ilusasti, et hakkan seda siin-sael naljalatamisi kasutama ja teised võtavad selle ka kohe hooga ja laialdaselt omaks, ilma et me muidugi Confuciuse õpetust tegelikult tunneme. Meie jaoks tähendab see eelkõige õpetatud ja austusväärset ja ka natuke naljakalt kummardatavat isikut, kes on ülimalt tähtis ja keda kõik peavad kuulama. Confuciuse ümber käib pidev tsirkus ja sisuliselt viitab see muidugi minu tohutule edasipüüdlikkusele koolitöödes. 8. ja 9. klassis võtan õppimist eriti tõsiselt, sest kindel eesmärk on gümnaasiumisse pääseda. 9. klassi lõpus ongi mul kõik aastahinded ja eksamid 5-d, välja arvatud matemaatika, mille eksamihinne on 4. Huvitaval kombel suudan ma end tõesti just kooliastmete lõpus terviklikult kokku võtta ja ilusate tulemustega lõpetada. Neljanda klassi lõpetasin ka kõigi viitega ja gümnaasiumi lõpuski on enamik ainetest viied. Nõnda siis tähistab Confucius meie jaoks ühelt poolt erakordselt edukat õppijat ja teisalt toimib omamoodi ventiilina, mille kaudu vabastame nalja visates pinget, mis meis põhikooli lõpu lähenedes koguneb. Seega on Confucius ühtaegu uhke ja naljakas olla. Kirjutan oma uue suure markeriga enda süntesaatorikastile „Confucius Musicus“ ja koolimajas on mõnes salakohas Confuciuse logo. Näiteks Krista Mägi klassis tahvli kriidihoidja all. Koolimaja remondi käigus läheb ta muidugi kõigi teiste kritseldustega oma teed. Vihkudel ja päevikus on Confuciuse uhke märk aga tänagi näha ja meenutab seda kummalist ühtaegu uhket ja samas jaburat tunnet. Loodan, et suur Kongqiu andestab mulle selle lapsuse ja Tao kõik tasakaalustab.

Raims aga, hää sõber, kirjutab mulle 9. klassi lõpus päevikusse mitu pühendust, mis väljendavad tolle aja muutuseid. Oli ju meil selge, et Raimo läheb tehnikamehena oma eriala õppima ja mina gümnaasiumisse. Edaspidi kujuneb Raimsist edukas ettevõtja. Ta loob oma firma OÜ Külmaline ja tegeleb autokonditsioneeride ja õhksoojuspumpade müügi ja paigaldusega. Ka meie pere autode konditsioneere on ta parandanud ja mu papsi ettevõtte õhksoojuspumbad on kõik Raimolt.

„Jüri

Olgu su elu edaspidigi rõõmus ja lilleline ja popirohke. Et sa mõnigi kord teostaksid plaani x ja ninapidi kõiki veaks. Ja et Sul teinegi kord kastepiisk pähe kukuks ja sa kilpkonna otsa ka teinekord komistaksid.

Su kurvastav pinginaaber Raimo.“

„Jüri

Ole tubli ja lõpeta gümnaasium ja astu ülikooli. Edu sulle su edaspidises elus ka.

Su pinginaaber ja sõber,

kellega sai mõnikord veits

pulligi

Raimo

/allkiri/“

„Jüri Metssalu

Head gümnaasiumisse astumist sulle ja head edasijõudmist sulle, Jüri.

Pinginaaber ja hea sõber Raimo Sukles.

/allkiri/“

Raimo, Veiko ja Marek Saumanniga liigume tihti koos, aitame üksteist õppimisel. Ühel pärastlõunal oleme taas Võsa tänaval minu toas, kordame keemia mõisteid ja korraga tekib meil hoopis idee luua oma salaorganisatsioon. Kohe saab selgeks, et selleks on Püha Sarve Selts. Igal seltsi liikmel on oma vapp ja lipp seltsi sümboolikaga, milleks on uhke sõjasarv. Liikmete vappe ja lippe eristavad initsiaalid ja sõjasarvede arv. Püha Sarve Seltsi tegevus tegelikult selle pärastlõunaga piirdubki, kuigi mõnes mõttes jääb ta alatiseks sümboliseerima nende koolivendade sõprust.

Meie neliku hulka kuuluvad lisaks mulle ja Raimsile ka Luikoja ehk Luik ehk Luigens ehk Elvis ja Saumann ehk Saunamann. Veiko Luikoja jääb meelde väga naljalisena. (Heh, kõik klassivennad on mul muudkui naljalised, naerused, heasüdamlikud! Aga nii nad tõesti mulle meelde jäävad!) Luikoja naerupurtsatused on mul ka praegu selgelt kõrvus kuulda. Veikoga oleme juba ühes lasteaiarühmas. Tema ema Leena on meie kasvataja. Veiks on ühtaegu üks esimesi, kellel on prillid. Mina saan prillid 11. klassi algul. Veiko on eriline ka oma väga ilusa jänesepildiga kampsuni poolest, sellega ta käib ikka pikalt. Kampsuni taust on oranž ja roheline ja jänes on valge. Jänesel on suured valged kandilised hambad. Ja tuleb tunnistada, et meil on erinevalt sellest jänesest Veiksiga põhikooli algul mõlemal esihammaste keskel auk, mida kooli hambaarst siis kohe usinasti asub parandama. Veiko elab mu esimese Jõe tänava kodu lähedal tuletõrje maja kõrval puude varjus kahekorruselises kortermajas ja edaspidi Mahlamäel roosas majas, nagu ta ise armastab naeru pugistades öelda, kui temalt aadressi küsitakse. „Veiko, kus sina elad?“ – „Mahlamäel, roosas majas!“ Vahepeal on Veiksil väga äge soeng, selline, mis hoopis oluliselt hiljem laiemalt populaarseks saab. Põhimõtteliselt on see undercut ja kuivõrd Veiksil on lokid, siis eriti uhke undercut. Klassikaaslased muidugi hakkavad teda seepeale Tuttpütiks kutsuma. Ja mulle tundub, et tema hüüdnimi Elvis on ka kuidagi uhke soenguga seotud. Veiksil on ka gümnaasiumi ajal kõrvarõngas.

Meie klassis on kõrvarõngad ka Jürkal, Kastil, Anti Peeveril, A-klassist näiteks Atsil. Ausalt öeldes igatsen salamisi endale ka kõrvarõngast, nii põhikoolis kui gümnaasiumis, aga ei julge seda lihtsalt teha. Kord näen isegi unes, kuidas seisan Raplas nõukaaegse jäätiseputka ees, seal Tallinna maantee ja Hariduse tänava ristmikul kultuurimaja vastas üle tee, seisan seal järjekorras ja äkki näen, et minu taga seisab Freddie Mercury. Freddie ütleb mulle soojalt silma vaadates: „Tee endale see kõrvauk, kui sa tahad. Ole julge.“ Ja kogu unenägu. Ma muidugi ei võta teda kuulda, siiani ei ole võtnud, ehkki see salajane soov on tegelikult ikka veel alles. Ega Freddiel endal ka ei olnud kõrvarõngast. Mind ta muidugi lihtsalt julgustas olema see, kes olen, tegema seda, mida tahan. Veiksil aga jah on julgust olla see, kes ta on ja nii ta kannab gümnaasiumis kõigist kõige suuremat kõrvarõngast. Edaspidi läheb ta õppima kokaks ja nii palju kui ma teda veel Raplas näen, jääb alati stiilseks.

Meie Püha Sarve nelikusse kuulub ka Marek Saumann, erakordselt tundliku ja loomingulise hingega inimene, samas paras vigurdaja ja kohati täiesti parandamatu vedelvorst. Selle kirjatöö jaoks kooli arhiivis vanu klassipäevikuid uurides leian täiesti juhuslikult kõrvalriiulis paberipaki pealmiselt lehelt ammuse psühholoogilise testi tulemused. Nimelt viiendas klassis on haridusameti psühholoogid teinud meiega intellektuaalse võimekuse testi. Testi tulemusel jagunevad õpilased erinevatesse astmetesse. Esimene aste on „intellektuaalselt kõrgelt arenenud“ ja sellesse kuulub meie klassis kaks inimest, arvake ära, kes! Jüri Metssalu ja Marek Saumann! See kinnitab minu aastatepikkust veendumust, et Saumann on helge pea ja tal on potentsiaali palju enamaks kui elu on võimaldanud. Muuhulgas loob Marek näiteks oma salakeele, loeb indiaaniromaane, kirjutab raamatud „Salomoni silm“ ja „Salomoni kõrv“. Ta näeb hämmastavalt ilusaid unenägusid. Erakordselt vaimukad ja armsad on Saumann ja Luikoja 9. klassis minu toas filmitud „Teadussaates“, kus nad kõnelevad loodusest ja loomadest ning filosoofeerivad lähtudes mu kogusse kuuluvast munakivist. Marek on suure pere laps, nad elavad sellesama jäätiseputka juures vana puumaja teisel korrusel kambakesi koos. Käime vahel seal Marekil külas, korterini jõudmiseks tuleb läbida pime pööningukäik, mis on omamoodi müstiline. Marekil on aprillis sünnipäev. Tema sünnipäevadest ta kodus ja alevi peal jääb meelde eriline kevadetunne. See on aeg, kui päike on juba päris soe, õhtud on pikemad ja valgemad ja asfalt kuivab. Ühel Mareki sünnipäeval jalutame pikalt alevi vahel, ajame juttu, päike loojub ja Jürka suitsetab.

Suhtlen Saumanniga ka kogu gümnaasiumiaja, mil tema õpib meist klass nooremate hulgas. Me osaleme koos kooliteatris, käime festivalidel. Me asutame mõlemad mustade märkmike traditsiooni. Need on Kohila paberivabriku ruudulised märkmikud, mida hakkame paralleelselt koolipäevikutega kalendritena kasutama, eriti suvel. Neisse märkmikesse kirjutame ka ülestähendusi ja luuletusi. Mul on need mustad märkmikud tänaseni kasutuses. Taipasin õigel ajal poest neid aastakümneteks ette osta. Tänaseks neid enam ei toodeta ega müüda. Nüüd on poes peaaegu samasugused Moleskine klassikalised märkmikud tohutu kõrge hinnaga. Mul on aga õnneks veel hulk vanu Kohila märkmikke alles. Vahel, kui Marekiga kohtume, siis vaatame mõnda köidet oma märkmikutornist, loeme mõne palakese või luuletuse ja meenutame vanu aegu.

Osaleme 1998. aasta suvel Marekiga koos ka Mahtra sõja etendusel. Ühel etendusejärgsel õhtul käime Mahtras mu vanaisa maja juures vanas veskikeres parmupilli mängimas. Meil on mõlemal parmupillid ja nii me istume ses suveöises ümmarguse katuseavaga varemes ja mängime parmupilli. See annab meie lapsepõlve mängukohale veel ühe tähenduse juurde. Marek ütleb, et see veskikere on tema jaoks püha koht. Kõigil neil aastatel, mis me pärast kooli suhelnud oleme, meenutab Marek muudkui meie parmupillimängu Mahtra veskikeres ja soovib sinna uuesti minna. Küllap ükspäev me lähemegi. Ehkki ma isegi ei tea, kus mu parmupillid on. Nii nagu ma ei tea  täpselt, kus mu torupill on. Neist noorusaja huvidest on nii palju aega möödunud. Igaljuhul jääme pärast kooli Marekiga suhtlema. Mingi kummaline ühendus püsib temaga. Kui kõigi teiste klassikaaslastega suhtlen aja pikku üha vähem, siis Marekiga näeme ikka vahel. Katsun teda muudkui innustada õhtukoolis keskkooli lõpetama, mingil määral ta isegi edeneb, kuid nagu ma juba ütlesin, on ta parandamatu laiskvorst. Ja ses plaanis minust täiesti erinev. Mina olen aga ehk liigagi palju pingutanud, käinud läbi kõik need tuupimisest pungil ülikooliaastad, saanud järjekordse kiituse osaliseks, aga kuskilt maalt ei tähenda see midagi. Me oleme sarnaselt tundlikud, luuletajad, kes vajavad tähelepanu ja sõprust. Nii olengi ma Marekiga suheldes keskendunud tema sisemistele kvaliteetidele, mitte sellele, kuidas tal on õnnestunud ühiskondlikus süsteemis edasi liikuda. Samas teeb tegelikult praegu suurt rõõmu see, et pärast kõikvõimalikke juhuslikke tööotsi on ta leidnud stabiilse töö Raikküla koolis, kus töötab ka meie ammune sõber Marje Reimund.

Marekiga on meil muidugi olnud ka keerulisemaid hetki. Pikalt meenutab Marek algklassides toimunud intsidenti, kus mina organiseerinud kiusamisakti tema suhtes. Ma mäletan küll, et ühel vahetunnil suures müramishoos me nabisime Mareki kinni, panime laua peale ja mina tegin talle joonlauaga mängult operatsiooni. Markeerisin kirurgi lõikeliigutusi, haiget kindlasti ei teinud. Nimetasin haiguse, mida Marekil oli vaja ravida, põiepõrinaks. Põiepõrin tähendas seda, et pimesool oli hakanud vastu põit trummeldama ja see oli häiriv ja vajas kirurgilist sekkumist. Minu jaoks oli see nali, aga Marek jääb seda pikaks ajaks mäletama ja heidab seda mulle aegajalt ette. Ma olen püüdnud alati selgitada, et ma ei tahtnud halba, ei teinud ju tegelikult haiget, ja et see oli nali. Marek võttis selle aga väga hinge. Mulle endale ei jää koolikiusamine peaaegu üldse meelde. Ma isegi ei tea täpselt, kes need olid, kes mu salli ükskord ära võtsid või kes mu raamatud kapi taha viskasid või kes minu ranitsa niimoodi akna vahele õue poole rippuma panid, et akent avades see alla kukkus. Uduselt meenuvad justkui Ardo ja Tiidrus ja Jaanus, aga ei rohkem.

Praegu hakkan mõtlema, et see pimesoole teema oli mulle ju lapsena endale ka traumaatiline. Mul oli ju väga väiksena pimesool lõhkenud ja mind opereeriti Rapla haiglas. Nõnda et ma võisin omamoodi enda traumast lähtudes teisele ikkagi hingeliselt haiget teha. Vabandan Mareki ees hiljem korduvalt, aga ta toob selle teema ikka ja jälle uuesti üles. Mulle tundub, et see on ühtaegu natuke nagu tähelepanu pälvimiseks. Viimastel aastatel on aga see põiepõrinajutt vaibunud, sest meil on muustki kõnelda. Kui mul vahel tööst juhe täiesti koos on, siis on väga lahe vahepeal Marekiga linna peal jalutada või teha üks väljasõit mõnda ajaloolisse või looduskaunisse kohta. Marekil on hea huumorimeel, ta ajab mind tihti lõbusalt naerma. Marek käib ka mu kohapärimuse kursusel, mille käigus uurib oma lapsepõlvemaad Laukna kandis. Marekile, nagu ka mulle, on arheoloogilised maastikud väga lähedased.

Meiega käib esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuni veel kaks poissi: Taavi Võsa ehk Võss ja Marek Tiidrus ehk Tiidrus, ühtlasi meie klassi kõige lühem ja kõige pikem poiss. Võss on hästi kiire jutuga, väga terane ja abivalmis. Terve kooliaja aitab ta minul kui humanitaaril reaalaineid paremini mõista. Istun füüsikas ja keemias Taavi kõrval ja tuleb tunnistada, et ka kontrolltööde puhul on temast vahel palju abi. Taavi isa on 8. ja 9. klassis meie töpa õps, väga sümpaatne õpetaja. Taavi jääb meelde ka oma toidueelistuse poolest. Kord on alglasside ajal jälle kellegi sünnipäev ja sünnipäevalaps pakub klassikaaslastele kommi. Kui järg Taavini jõuab, teeb Taavi kiirelt „Mmkmm“ ja keeldub kommist. Õpetaja Kuusk küsib: „Noh, kas Sina kommi ei tahagi“ – „Ei“ – „No, mida Sa siis tahaksid?“ – „Kiluvõileiba“, kõlab vastus. Sest päevast saati meenutab õpetaja Kuusk ikka sünnipäevadel, et Taavi sööb ju kommi asemel kiluvõileiba. Taavi on peaaegu kogu kooliaja hästi väike, nõnda et vahel teevad suuremad klassivennad temaga trikke, tõstavad ta mängleva kergusega ülesse, keerutavad pea kohal jne. Võss väikeseks aga ei jää. Toosikannu klassikokkutulekul on ta täismees, endiselt vahvalt jutukas. Võsa tegeleb edaspidi mu mäletamist mööda tee-ehituse ja transpordiga.

Tiidrus on pikim, alati kekas rea esimene (gümnaasiumi ajal, põhikoolis on pikim Ardo). Tal on koolis hea lihtne käia, sest tema kodu asub otse üle Viljandi maantee. Aegajalt lippab ta vahetunni ajal korraks koju. Marek on hea reaalainete tundja. Temast saab kõrvuti klassivend Jaan Kesseliga Tartu Kõrgemas Sõjakoolis ohvitser. Omamoodi tõsine, võibolla isegi sõjamehelik olek on tema puhul märgatavad juba üsna varakult.

Lisaks neljale poisile käib meiega lasteaiast gümnaasiumi lõpuni ühist kooliteed kaks tüdrukut: Anniki ehk Ann nagu teda gümnaasiumi ajal kutsutakse ja Marina Peganova ehk lühidalt Peka. Anniki jääb enda heleda kuma ja laheda jutuga kooli lõpuni mu heaks sõbraks. Edaspidi töötab ta laevadel ja on suurepärane pereema. Tänu Facebookile on teda ikka vahel näha. Marina on politseinike laps. See on väga eriline ja aukartust äratav. Marina perel on Kehtnas maja ja tal on vend Edgar. Marina on selline temperamentne tegelane, üsna otsekohese ütlemisega. Ülikoolis õpib ta koos hulga noormeestega põllumajanduse mehhaniseerimist. Saame Tartus isegi klassikaaslastega paar korda kokku, siis Marina pajatab hooga, kuidas ta traktorite ja kombainide juppe pähe ajab. Nüüd elab Marina perega Soomes.

Esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuni on mu klassiõeks ka Aigi Kallaste ehk Aix. Ta elab meie lähedal, läheme tihti koos koju. Aigi kuulab Depech Mode´i, istun mõnes tunnis tema kõrval, naerame palju koos. Ta on tark, humoorikas, edaspidi maailmarändur ja kunstnik.

Põhikooli lõpuni käivad meiega esimesest klassist alates veel Ardo Ärmpalu, Regina Suiste, Marit Fuchs, Annika Vassil, Kadi Pahkla ja Reena Rootsimaa. Ardo ehk millegi pärast Oslik on meie tänava poiss, tohutult pikk, edaspidi korvpallur Eesti koondises, 1998 ja 2006 Kalev/Cramo meeskonnas Eesti meister. Ülikoolis käib Ardo USAs, kuhu asub seejärel ka elama. Regina ehk Reku on aga klassi pikim tüdruk, ta elab ka meie lähedal, Salu tänaval ehk meie jaoks nn Taga tänavas. Annika Vassil elab ka meie lähedal Männi tänava tornmajas. Koos oma vendade Jaanuse ja Meelisega on nad lapsest saati meie mängukaaslased. Kõik see TREVi majade ümbrus on üheskoos läbi joostud ja meie tagaõues kodu mängitud ja mis kõik. Marit on mu papsi sõbra Fuchsi Vampsi ehk Vambola Fuchsi vennatütar. Aastaid hiljem kohtume Jaak Kadariku fotonäitusel ja ma meenutan tema ilusaid valgeid tosse. Ta on nõus, et need olidki tollal klassis kõige ilusamad. Kadi Pahkla ja Reena Rootsimaa on meeles oma meestejuttude poolest. Reena õpib juuksuriks ja töötab Raplas. Kadi elab edaspidi Iirimaal, kus käis ka ülikoolis.

9. klassis ühinevad meiega mu head sõbrad Jürgen Utt ja Merit Kerner. Jürgen istub ees pingis, on vaikne, kirjutab omaette, siis nõjatub aknaaluse radiaatori vastu, vaatab klassi ja muigab, kuidagi teadlikult ja distantsilt, veidi irooniliselt, veidi valulikult. Koos Jürgeniga osaleme gümnaasiumi ajal kooliteatris ja kirjutame luuletusi. Meritist kujuneb mu väga hea sõber. Ta jääb mulle meelde väga ausa ja rõõmsameelse inimesena. Vahel ütleb ta mulle asju, mis ei ole mugavad, kuid mis on kindlasti avardavad. Meritiga on meil pikad filosoofilised vestlused koolimaja koridorides põrandal istudes. Korra käin Meriti juures Kehtnas külas. Ta õpetab mulle pendli keerutamist. Veedame terve öö pendliga igasuguseid põnevaid küsimusi küsides. Merit mängib klaverit ja koos oleme aktiivsed kooli pidudel klassi esindamas. Ühel peol kooli saalis mängib Merit minu süntesaatorit, võtab hoogsalt laulu eest ja meie joriseme järele. Jõulupeol „Linnapea juures“ vihume tantsu, sellest säilib ka paar fotot. Ma olen väga kurb, kui saan 11. klassis teada, et Merit läheb meie koolist ära. Pikki aastaid ei kuule ma temast peaaegu midagi, kuni kohtume klassi kokkutulekul 2014. aastal Toosikannul. Korraga on meil taas nii palju rääkida. Tervest ööst ei piisa, et vahepealsetel aastatel rääkimata jutud kõneldud saaks, jõuame kuhugi ülikooliaja esimestesse aastatesse. Edaspidi on püsivam suhtlus taastunud tänu Facebookile, kus jälgin huviga Meriti laste sirgumist ja tema pere toimetamist maamajas. Merit teeb hämmastavaid torte ja postitab neist isuäratavaid pilte!

*

Põhikoolis on meie eesti keele ja kirjanduse õpetajateks Maie Kuusk, Reet Reier ja Krista Mägi. Maie Kuusk õpetab meid 5. klassis. See on ühtlasi üleminekuaeg algklassidest põhikooli ja on väga hea, et kontakt eelmise väga hea klassijuhatajaga sel ajal säilib. Õpime hooga võõrsõnu, raske on, aga saavad selgeks. Õpetaja Kuusele kirjutan klassikirjandi teemal „Kui mina sain sakkida“. Kirjaviis muutmata: „Üks kord enne jõulu juhtus selline lug. Mina ja mu sõber Villem läksime metsa, et tuu ilma luba küsimatta sealt kuusk. Mets oli lumine, kuid suutsime kuuse leida. Võtsin kirve ja raiiusin kuuse maha ja tulime siis tulema. Isa vanaisa ja Villu isa olid seatapmiseajal laudas ja meie tõime lumise kuuse kiiruga tuppa ja panime ta kööki porandale. ise läksime rutuga ehteid otsima ja siis jooksin lauta. Vanaisa käest kuuse jalga tooma vanaisa ei lubanud aga mina võtsin. Tuppa jõudes siis nägin, et Villem venitab tilkuvat kuuske ukse vahelt elu tuppa, köök ujutas nii, et vanaisa korvi vitsad ujusid pliidi ees ringi. Siis hakas küll süda valutama, et kui Villu ema linnast tuleb siis saame riielda. Paari tunni pärast oli kusk ehitud kuid köök ujutas siis hakkasime pühkima kuid siis tuli Villu ema ja saime riielda.“

6. klassis õpetab meile eesti keelt ja kirjandust Reet Reier, väga meeldiv, soojalt ja päikseliselt muigav õpetaja. Ta on ühtaegu õppealajuhataja. Alustuseks kirjutame talle kirja, et end tutvustada. Kirjutan, et elan Võsa tänaval ja mul on kaks õde Marju ja Maili ja et Maili käib Kodukoolis, kus õpetajaks on ema ja kus minagi vahel tunde annan. Ühe Kodukooli õppeaine nimi on „noolühendid“ – kunst seisneb võimalikul paljude erinevate noolte võimalikult kunstipärases kujutamises ja üksteisega ühendamises.

Loeme Tom Sawyerit, see on vaevaline. Vahepeal loeb ema mulle kodus ette ja mina kuulan. Kirjutan vihku Tomi omadusi: näiteks: ta oli ebausklik, sest (kirjaviis muutmata) „uskus, et kärvand kassiga saab soolatüükaid peletada ja et indjaani Joe vaim on koopas ja, et vana maja kummitab.“ Truudusetu oli Tom minu jaoks seepärast „et ta pettis tädit kogu aeg.“

Peame õppima muistendit ja muinasjuttu, edaspidi veel korduvalt, aga need žanriseletused tunduvad mulle nii tüütud ja nad ei jää mulle sisuliselt meelde, tuubin lihtsalt kontrolltöö jaoks pähe. Aastate pärast töötan Eesti Rahvaluule Arhiivis ja räägin oma tudengitele neist samadest žanritest! Kõnekäänu teemal kirjutan vihikusse „Leiba luusse laskma“ ja joonistan juurde revolvri, millest lendab välja suur must päts ja põrkub kohe veel suurema sinise kondiga.

Eesti keeles õpime hooga käändeid. Ühe etteütluse saan 2, sest ei oska kirjutada näiteks plekk-karp, maa-ala, vennatütar, nägemishäired ja peapööritus. Kolmekordse tähega sõnad kütan kõik ilma kriipsuta kokku või jätan lihtsalt lahku, vennatütre, häired ja pööritused kirjutan aga järjekindlalt lahku. Tuleb tunnistada, et nii mõnedki sõnad, mida keelereeglite järgi peame kokku kirjutama, on tegelikult kõnekeeles just lahku, ka kohanimed öeldakse vähemalt meie kandis, mida uurin, pidevalt lahku: Ussi mägi, Vatla allikas, Õrde allikas jne.

Jack Londoni „Ürgset kutset“ loen Mahtras, täiesti iseseisvalt, sest on huvitav. Raamatu lõpus nutan, vanaisa elutoas suur punase narmalise vaiba peal. Ema ei tea seda, teeb üle ukse köögis süüa. Õues on talvine keskpäevavalgus.

7. – 9. klassini on meie eesti keele ja kirjanduse õpetajaks Krista Mägi. Ta on väga tugev õpetaja, tema tundides on kord majas ja me õpime hoolega. Ausalt öeldes ma pelgan teda algul natuke, sest ta tundub väga range, ja saan esimesel veerandil mõlemas aines kokku nelja. Üsna varsti aga näen, et ta on tegelikult päris lahe ja humoorikas, harjun tema metoodikaga ja mu eesti keele ja kirjanduse veerandihinded on edaspidi läbivalt viied (ühe erandiga 9. klassi algul).

Oh, jälle õpime me rahvaluule žanre! Regilaul tundub mulle jube igav, alles gümnaasiumi ajal pääsen sellesse maailma esimest korda sisse. Ülikooli ajal avaneb regilauluruum minu jaoks sügavuti ja avaralt, laulame sõpruskonnas palju, meil on ka rahvamuusikaansambel Sinimaniseele. Jälle on meil vaja selgeks teha need tüütud muinasjutt ja muistend, käekiri on aga kirjanduse vihus väga kena, poiss võtab asja tõsiselt.

Kirjandeid kirjutan osaliselt ema abiga. Olen lihtsalt vahel õhtuti omadega nii läbi, et jääksin kohe magama, kui ema mind koolitöö juures ei turgutaks. Kirjandites kõnelen tihtilugu koertest, sest olen suur koerasõber. Kirjand „Mõtlematu tegu“ on väga lahe. Räägin selles loo, kuidas me Villemiga peetide rohimise juurest metsa läksime ja suure traktorikummi põletama panime. Kumm läks paukudes põlema ja metsa kohale kerkis suitsusammas. Taat, kes oli parasjagu poes, kuulis ka pauke, ja küsis meilt, kas meie ka kuulsime. Vastasime, et ei kuulnud. Pärast nägime, et metsas oli lõkkeplats üleni põlenud kummiribasid täis. Loo lõpus on looduskaitseline moraal.

Kütame muudkui võõrsõnu õppida. Hästi jääb meelde uus sõna „epiteet“. Mulle väga meeldib, et pärast etteütlusi laseb Krista Mägi meil vahel ise oma vigu parandada ja endale ka ise hinde panna. See on täiesti uus ja väga lahe kogemus, paras aususe proovilepanek ühtlasi. Ma saan õnneks endalt viie. Ühes kontrolltöös kirjutan aga kindla kõneviisi oleviku 1. pöördeks „möön“!

Loeme hooga raamatuid. 7. klassis on näiteks „Pal tänava poisid“, millest jääb meelde eriline õhustik, botaanikaaias luuramine, kiti närimine jne. 8 klassis tekitab Juhan Liiv „Vari“ väga tugeva ja traagilise tunde, ahastuse, vaesuse, viletsuse, ebaõigluse tunde, mida mäletan kaua. Hästi jääb meelde ka J. Verne´i „Kaheksakümne päevaga ümber maakera“, eriti algus: peategelane oli just teenija välja vahetanud, sest eelmine ei toonud õige temperatuuriga habemeajamisvett. Alustan selle raamatuga Mahtras Taadi toas põrandal lebades ja sest ajast saati kuuluvad raamatus kirjeldatud seiklused kokku mu vanaisa sooja talumehetoa hõnguga.

Krista Mägi korraldab meile raamatute põhjal ka dispuute, mis on gümnaasiumiaegse väitluse eelkäijaks. Pärast diskuteerimist analüüsime ennast ja paneme kirja, mis läks hästi, mis kehvasti, mida dispuudist õppida. Üks dispuut on näiteks Jüri Tuuliku Varese põhjal. Väiteks on „Mardu on halb poiss“.

9. klassis loeme „Mahtra sõda“, see raamat on minu jaoks väga huvitav ja ühtaegu ka lihtne lugemine, sest lapsest saati tean Mahtra sündmustest palju. Kirjutan ka Hans Tertsiusest referaadi. „Nimed Marmortahvlil“ on ka väga tugev ja meeldejääv raamat.

Kirjandid on 8. klassis mul juba päris kenakesed. Näiteks „Unelmate kuningriik“ on lahe tripp rahvapärasesse kuldmaailma: lähen koeraga metsa, leian väikese hüti, selle sees avanevad sügavustes kuldsed saalid ja imelised keskkonnad muusika ja purskkaevude ja rikkustega, kuld ja kalliskivid, paradiis, viljapuuaed, heledad olendid, headuse kuningriik. Olin onnikeses magama jäänud, koer äratas. Hea kirjand on ka „Oma toa võlu“, kus muuhulgas kirjutan oma suurest kivikogust, mis mu toas siin-seal kuhjadena kõrgub.

Kirjandusteose ülesehituse skeem jääb meelde just Krista Mägi tunnist. Õpin selgeks sõna „kulminatsioon“. Krista Mägi on meiega üsna range: 2 veaga saan etteütluse nelja ja kirjutan pärast juurde: „Eriti range hindamine!“ Selle ranguse tulemuseks on aga nii 8. kui 9. klassi eesti keele eksamihinded, mis on mõlemad viied. Saan Maie Kuuselt, Reet Reierilt, eriti aga Krista Mägilt tugeva eesti keele põhja, millelt on hea gümnaasiumis edasi töötada.

*

Vene keelt õpetatakse meile rühmades, mina käin põhiliselt Roosmaa rühmas, 8. klassis ka Palusaare juures. Roosmaa klass asub teisel korrusel maanteepoolses tiivas ja jaamapoolses küljes peatrepikoja lähedal. See on põhimõtteliselt meie koduklass, kus toimuvad ka klassijuhataja tunnid. Roosmaa klassi tagaseinas kapiriiulites on hunnikute viisi ajakirja „Eho Planetõ“ numbreid, mida vahetunnis aegajalt igavusest sirvime. Mul ei lähe kunagi meelest, et ühes neist ajakirjadest on artikkel holokaustist ja pilt ahjust, mille ukse vahelt paistab randmeni ära põlenud inimkäsi.

Vene keel ei ole paraku eriti populaarne, me õpime seda üsna vastumeelselt. Samas on mu hinded üldjuhul ikkagi korras. Kuigi tuleb tunnistada, et Roosmaa paneb mulle ikka vahel mõne ühe ka: „Tegemata töö on üks!“. Eks neid ühtesid saab siis parandatud või end sedavõrd kokku võetud, et veerandi hinne ja aastahinded on ikkagi kenad.

5. klassis kipun muudkui vene keeles ladina tähtedega kirjutama. 6. klassis jäävad ühel ilusal päeval vene keeles kodus õppida „kääned“. 7. klassis ilmub mu päeviku teadete lahtrisse:  „Jüri kisab vene keele tunni ajal. Tiidrus.“ 8. klassis õpetab meile vene keelt Tatjana Palusaar, kes on väga kena õpetaja. Tema klass on ka väga ilus, tahvli kõrval seinal asub Romanovite dünastia sugupuu tsaaride tsarinnade värviliste piltidega. Kui Roosmaa kutsub mind Metssaluks, siis Palukas ütleb nii toredasti Juura, millest meie klassi tüdrukud arendavad edasi Juurotška ja mind tihtilugu sedasi kutsuvadki.

Palusaarega toimub üks mu kooliaja kahest suurest skandaalist. Nimelt 1995. aasta 15. veebruariks on meile planeeritud kolmes aines töö. Seda teades, küsin Palusaarelt tunnis, kas me võime sel päeval vene keelde mitte minna, et nendeks kolmeks tööks õppida. Palukas vastab lõmpsimisi, et no minge siis, kui tahate, ise teate. Mina võtan seda sõnasõnalt ja innustan ka teisi raamatukogus töödeks õppima ja mitte vene keelde minema. Enamik tuleb minuga kaasa ja me tõesti õpime raamatukogus. Paluka juurde lähevad vaid Kadi ja Reena. Sellest minu korraldatud kollektiivsest puudumisest tuleb aga suur skandaal klassijuhataja, Paluka ja õppealajuhatajaga. Mina muidugi argumenteerin, et meil oli luba ja põhjus puudumiseks. Vaidlus on pikk ja kirglik.

Põhjusega ja põhjuseta puudumised on edaspidi üha tulisem teema. Gümnaasiumi ajal olen koolielus mitmes valdkonnas väga aktiivne ja nii on mul tihtilugu selgeid põhjuseid, miks tundidest puududa. Hoian oma hinded korras ja ei näe vajadust kõigis tundides käia. Soovin omamoodi idealistlikul moel üldhariduskooli ülikooli süsteemi. Võitlen selle eest ka õpilasomavalitsuse kaudu. Aastaid hiljem Vesiroosis õpetades näen sama küsimust õpetaja positsioonist hoopis teisiti: Luban oma esimesel kohapärimust õppival klassil käia tunnis siis, kui nad tahavad, sel tingimusel, et kõik kontrolltööd on korralikult tehtud. Üsna peagi selgub, et tundides käivad vähesed ja esimese kontrolltöö tulemused on nigelad. Nii kehtestan edaspidi minagi oma tundides ikka sama süsteemi, mille vastu omal ajal õpilasena võitlesin. Gümnaasiumis ei ole paraku õpilased veel piisavalt vastutustundlikud, et lasta neil endal otsustada, millal tunnis käia. Nii et 8. klassi kolmanda veerandi käitumine oli mul asjaeest rahuldav. Kuigi... aga noh, hea küll...

Palusaarega on suhted pärastpoole ikkagi üsna head. Gümnaasiumi lõpus ütleb ta mulle legendaarsed sõnad ja omamoodi üllatab mind nendega: „Jüri, praegu oled sa nagu üks väga pikk, peenikene ja õrn keldris kasvanud idu, kes on sirutunud vähese aknast paistva valguse poole. Ma soovin, et sinust kasvab päikese käes suur ja tugev taim.“

*

Saksa keel. Saksa keel! Ma hakkan õppima saksa keelt! See on nii huvitav ja eriline. 6. klassi algul on meil vaja valida teine võõrkeel ja ma valin saksa keele. Inglise keelega on mul teadupärast kummaline vastumeelne kogemus hääldusmärkide pärast. Saksa keele hääldus tundub palju lihtsam. Jaan Kurm ütleb mulle ka, et saksa keel on väga hea valik, sest Eesti ajalugu õppides on saksa keelt kindlasti vaja.

Õpetajaks on Jaani abikaasa Kaidi Kurm. Väga kena inimene. Ehk natukene liigagi kena ja malbekene meiesuguste jaoks. Meelde jääb tema püüdlikkus olla meiega range, ennast kehtestada. Vahel, kui keegi väga lolli mängib, jääb ta lihtsalt tahvli ees vait, on väga tõsine ja punastab. Siis võtab ennast kokku ja paneb õpilase paika. Oh, ma tean nüüd ju omast käest, mida tunnis korra kehtestamine tähendab. Ehkki algul on mu hoiak väga lahe ja ladna, siis ühel ketkel jõuab tagapingi jaburdamine teatud piirini ja ma tõstan häält. Nii et ma mõistan tagantjärele kõiki neid kenasid noori õpetajaid, kellel on meiega olnud keeruline.

*

7. klassis hakkan õppima soome keelt. Kuigi Raplas kõik üle tee suurte majade lapsed vaatasid juba ammu Soome televisiooni ja nende keeleoskus kujunes sedakaudu, polnud meie peres Soome blokki ja meie niiviisi soome keelt selgeks ei saanud. Soome suhtes on aga 1990ndatel suur huvi kõigil ja nõnda lähen ma hea meelega Marika Latiku juurde tundi.

Kevadel 1994 tuleb meile külalisõpetajaks Ulla Nikki Niitymaa Helsinkist. Ta on erakordselt lahe õpetaja. Ta õpetab läbi nalja ja naeru, jagab meile hulganisti paljundusmasinal kopeeritud lehti laulude, lugude ja ülesannetega. Ta kingib meile ka kenad spiraalköites kaustad ja markerid ja viltpliiatsid ja liimipulgad ja kõik see mõjub suure rikkusena ja me õpime seda usinamalt. Selliseid spiraalköiteid näeme üldse esimest korda elus.

Ulla õpetab meile näiteks laulukesed „Ukko Nooa, Ukko Nooa oli kunnon mies“ ja „Letkujumppa“, mis jäävad alatiseks meelde. Ta kutsub meid toredate hüüdnimedega. Veikole ütleb ta muudkui Veikko-Peikko. Peikko on soome keeles troll. Tänu heale koostööle Ullaga, käime 7. klassi kevadel Soomes. 8. klassis on Ulla taas Raplas ja õpetab meid sama lahedasti. Meie paps aitab teda veel transpordiga. Sõidan koos isa ja Ullaga sadamasse ja see on mulle suur au. Teel lobiseme lahedasti eesti-soome segakeeles.

*

Viiendas klassis õpetab meile ajalugu Roosmaa. Sellest ajast jääb meelde üldine aimdus ajalooperioodidest, põhiliselt tegeleme ümberkirjutamise ja tuupimisega. Ümera lahing jääb meelde, teeme sellest skeemi. Hea, et Roosmaa lubab mul Haapsalust kahurikuuli bussi kaasa tassida.

Uus ajastu ja maailmataju avaneb, kui meid hakkab 6. klassis õpetama Jaan Kurm. Tema suhtumine õpilastesse on ühtaegu lahe, sõbramehelik ja asjalik. Tunneme esimesest tunnist alates, et teda ennast inspireerivad need teemad, mida ta meiega jagab. Ta väljendusviis on nii omapärane, et ainuüksi seetõttu jääb suur osa ainest meelde juba tunnis, ilma et oleks vaja kodus korrata. Kui ta joonistab meile tahvlile Araabia poolsaare, siis ta ütleb, et see on vilt, ja märgib kohe sellele vildile Meka ja Medina ja räägib, kuidas Muhamed läks Mekast Medinasse. Paljud mõisted saavad erilises kurmilikus säras selgeks ja kinnistuvad kogu eluks: feodaalne hierarhia, senjöör, vasall, beduiinid, imaam, minarett, tsunftid, basiilika, feodaalne killustatus, Bütsants, nirvaana. Pärast ajaloo tundi jääme poistega tihti klassi temaga juttu ajama. Ta istub siis esimese rea lauale ja räägib meile aatomi ehitusest ja füüsikast. Koputab laua peale ja ütleb, et tegelikult käib siin laua sees tohutukiire osakeste siblimine, nii kiire, et laud tundub meile kõva. Me kuulame poistega, suud ammuli.

Ka innustab ta meid niiviisi, et koostab teadmiste kontrolliks teste, mille tulemustest koostab oma arvutil diagramme. Neid on väga huvitavad vaadata ja meil tekib poistega võistlusmoment, kellel on Kurmi eriti ägeda uue arvuti ekraanil kõrgem torn. Kui oleme taas testi teinud, hiilime varsti direktori kabinetti ja küsime, kas tulemused on juba olemas. Ja tihti näitabki Kurm meile tulemusi kõigepealt oma kabinetis arvutiekraanilt. See on nii lahe ja auväärne ühtaegu: me oleme direktori sõbrad, võime käia tema hästi lõhnavas heledas kabinetis, kus on kooli kõige uuem arvuti.

Kurmi ajalootunnid meeldivad mulle niiväga, et mu ajaloovihikud on üliilusad. Näiteks märtsis 1993 on mu vihik perfektne. Istun Mahtras vanaisa talu kollase valgusega soojas tagatoas kirjutuslaua ääres, kirjutan püüdlikult hellenismist ja Vanast Roomast, joonistan Pharose tuletorni, liktori kirve. Saan muidugi viie. Tuleb tunnistada, et vahepeal väsin ka Kurmi ajaloos ja lasen vihiku lohakaks, õpetaja reaktsioon on proportsionaalne: 3+. Kurmi antud hinded ei jää aga üldse meelde. Kustumatu mälestuse jätab Jaan Kurm meile ennekõike oma laheda, õpilasi võrdväärsete partneritena kohtleva ja vaimustava õpetusviisiga.

Ükskord põhikooli ajal on kuskil koolimaja poiste kempsus suur veeuputus, sest keegi on mitu rullitäit paberit pottidesse toppinud ja vee peale jooksma pannud vms. Et uputuse korraldajaid välja selgitada, laseb Kurm kõik põhi- ja keskkooli poisid (või ehk kogu kooli poisid?) võimlasse kamandada. Seisame pikkades rivides keset saali ja Kurm räägib meile, et me kõik vastutame selle teo eest seni, kuni pole välja selgitatud teo tegelik toimepanija. Mulle ei jää paraku meelde, kas süüdlane selgub. Igaljuhul mina ja mu sõbrad seda jama ei korraldanud.

Kurm osaleb ka kõikvõimalikes õpetajate ja keskkooliõpilaste ühistes performance´ites. Meie 9. klassi ajal seisab ta kooli sünnipäevapeol ühe sellise etteaste ajal üleval treppidel ja Ullud toimetavad tema ümber suure nöörist võrguga. Vaatan seda kunstiakti omamoodi kummalise poolehoiuga, teadmata, et varsti kuulun samasse seltskonda.

Jaan Kurm on ka suur muusikafänn. Ta korraldab koolis muusikasalonge, kus mängib näiteks industriaali. Tal on kodus tohutu plaadikogu, mida ülikooli ajal käin vahel koos Tavo Kikasega kuulamas. Jaan Kurm on tõeline multitalent. Näiteks on ta ka hea maalija. Tema maalitud akt kaunistab koolimaja keskset trepigaleriid kogu mu gümnaasiumiaja. See meeldib mulle, sest on omajagu punk, et ühes koolimajas selline teos üleval on. Tean, et osa õpetajaid on sellest häiritud. Kurm tegeleb ka fotograafiaga, on aktiivne Rapla Fotoklubis. Vahepeal töötab ta Maavalitsuses euroinfo keskuses. Tal on üleval neljandal korrusel treppide lähedal oma uus klaaskabinet, kus käin vahel CD-sid kopeerimas. Meil on Jaani ja Tavoga omamoodi muusikajagamise süsteem. Kui keegi jälle mõne teisi huvitava plaadi ostab, siis teised kopeerivad selle endalegi.

Viimast korda kõneleme Jaan Kurmiga 2011. aasta juulis Ingliste külapäeva õhtul Ingliste mõisaaida katuseterrassil. Ta räägib mulle, et võiks programmeerida mobiiltelefonidele äpi, millega saab maastikul pärimuspaiku pildistada ja kaardistada ja mille kaudu oleks võimalik ka pärimust koguda ja kaardiga ühendada. Tollal tundub see mõte väga novaatorlik. Tänaseks on sedalaadi kaardirakendus olemas ja äpi loominegi on päevakorral.

Tol õhtul selsamal katuseterrassil räägib Lau küla põllumees Haggi Rein mulle ja Jaanile südamlikult oma talust ja pojast. Seejärel ütleb Jaan Reinule: „Tead, Sa oled väga ilus inimene.“ Olen taas Jaani sõnastusest hämmingus ja näen, et ta on ise ka väga ilus inimene. Üsna kohe tõuseb ta lauast ja läheb koju. Oktoobris kirjutan tema Facebooki lehele:

„Raske on harjuda... väga paljud jäävad Sinust suurt puudust tundma. Aitäh Sulle kõige eest, mis andsid oma õpilastele ja kolleegidele, meie koolile. Kui nüüd omakorda klassi ees seisan, on mu õpetusviis selgelt Sinult. Oled mul alati meeles, kui klassis esimesele lauale istun ja seal Sinu moodi avatult kõnelen. Ja kontrolltöid välja mõeldes kerkib ikka silme ette pilt direktori kabinetti värskeima arvuti taha õhinal ajalootesti tulemusi uurima kogunenud põhikoolipoiste kambast. Sinu vaba ja loov vaim elab nüüd nende poiste ja paljude teiste kaudu edasi. Head teed!“

Meie perelt ilmub maakonnalehes:     „Jääme tänuga mäletama

koolijuhti, õpetajat ja sõpra

JAAN  KURMI.

Südamlik kaastunne lähedastele.

Perekond Metssalu.“

Jaan Kurmi järel mõjub 8. klassis ülimalt kontrastselt ajalooõpetaja Juhan Märjamaa. Sel ajal, kui me tema dikteeritud kuivi konstruktsioone vihikutesse ümber peame kirjutama, võiksime teha midagi vähekenegi kasulikumat või loovamat. Paraku tuleb tunnistada, et meie kooli kõige vanema õpetajahärra metoodika on täiesti ajast ja arust. Saame kohe selgeks, et täpselt seda, mida ta meile ette dikteerib, ootab ta meilt ka kontrolltöödes. Seejuures on kordamisküsimused 100 % alati tööde A ja B varianti paigutatud üle ühe, paaris ja paaritute järjekorranumbritega. Ainuke pääsetee selles jaburuses on nii 8. klassi ajaloos kui ka 9. ja 12. klassi kodanikuõpetuses totaalne spikerdamine. Õigemini ei saa seda ka spikerdamiseks lugeda. Nimelt on Märjamaal tööde jaoks alati suur hunnik piklikke pruunikaid nõukapabereid kaasas. Need on tal alati ühesugused. Nii me võtame siis neid tööde kirjutamise ajal endale hulgim, noh nii, varuks, sest pole ju teada, kui pikalt me kirjutame. Kuivõrd alati on täpselt teada, millest koosnevad esimese ja teise rea kontrolltööküsimused, siis me lihtsalt kirjutame kodus kordamisküsimuste alusel nendele kakapaberitele valmis nii paaris kui paritute järjekorranumbritega vastusevariandid ja töö algul läheme ja võtame õpetajalt tühjasid pabereid tuleviku tarvis juurde, terve tunni lihtsalt sodime, teeme näo, nagu kirjutaks vastuseid, tegelikult igavleme, ja vahetult enne tunni lõppu vahetame sipsti soditud paberi kodus ettevalmistatud paberi vastu. Ja tõesti, see süsteem töötab meil kõigil neil aastatel kooli lõpuni.

Ma ikka veel imestan, kuidas selline õpetaja sai meil üldse ametis olla. Samas, no ega Tartu Ülikooli ajaloostuudium ei olnud ka kohati midagi muud kui õppejõu ettemämmutatud faktipuru lausväljutus eksamil. Vahe oli vaid selles, et kui Märjamaa jaoks kirjutasime me kodus töö valmis, siis ülikoolis tegin ma konspektist konspekti ja lugesin seda siis õhtul enne eksamit nii mitu korda, et eksamil olid mul loetud leheküljed lihtsalt silma ees. Olen naljatamisi öelnud, et tegelikult ma spikerdasin kogu ülikooli ajal: ma lihtsalt vaatasin enda ette õhku, sirvisin vaimusilmas meelde jäetud lehekülgi ja kirjutasin vajalikust kohast maha. Kas see on haridus? Ma olen veendunud, et ei ole. Vähemasti pole see hariduse tuum. Teatud ajugümnastikat ja distsipliini aitab selline tuupimine küll edendada, kuid tegelik haridus kujuneb pigem vestlustest õpetajate-õppejõududega, ühistest väljasõitudest, koosviibimistest ja eriti praktilisest uurimistööst ja uurimistulemuste vormistamisest. Mu poolest võiks suure osa sest tuupimisest haridusest välja jätta ja õppuritega lihtsalt rohkem Kurmi moodi vestelda ja siis põhikontseptsioonidest arusaamist testida. Õnneks on nii RVGs kui ülikoolis ka palju neid õpetajaid, kes arendavad meis faktiteadmiste kõrval muidki oskuseid.

Aga Rahu Juhan Märjamaale. Kõigil on siin ilmas oma kogemused ja unikaalne tee.

9. klassis hakkab ajalugu õpetama Heli Heinaste ja see on nagu pahvakas värsket õhku. Tunda on juba gümnaasiumi vaimu. Muidugi on vaja palju ka meelde jätta ja pähe õppida, aga väga suur osa on nüüd ka ajalooallikate analüüsil, ideoloogiate võrdlusel, aruteludel jne. Õpetaja Heinaste juurde jääme ka tihti pärast tundi vestlema. Ta on ühtaegu range ja lahe, tema rangus ja lahedus on hästi tasakaalus. Ta kasutab toredasti inglisekeelseid väljendeid nagu „really?“, „never!“, „never ever!“, „indeed“„ jt. Õpetaja Heinaste juhendab ka minu uurimistööd vanavanaemast ehk Mammast. See on väga oluline minu kui uurija kujunemisel. Oma esimesed süstemaatilised intervjuud teen ma õpetaja Heinastele uurimustööd ettevalmistades. Käin koos isaga Järlepas Mammat küsitlemas. Olen esialgu arakene, aga tasapisi muutun julgemaks. Uurimus „Minu vanavanaema ja tema aeg“ on elulugu ja samas ülevaade ajastust, mil Mamma elas. Uurimus on ühtaegu üheks mu 9. klassi lõpueksamiks.

10. klassis kirjutan Heinaste juhendamisel veel avarama uurimuse oma esivanematest. Kui kõigile on klassis kohustuslik koostada teatud mahus sugupuu, siis mina teen taas mahukama eksamitöö, mille aluseks on süstemaatilised intervjuud vanemate sugulastega. Sõidame isaga taas mitmele poole küsitlema. Helikassetid, mis ma neilt käikudelt kaasa toon, on väga väärtuslikud, sest varsti lähevad vanad sugulased teele ja need on ainsad salvestused, mis neist meile jäävad. Olen Heli Heinastele väga tänulik, et ta minu huvi vanade sugulaste mälestuste suhtes märkas ja toetas. Tema juhendamisel läbi viidud uuringud on alguseks mu aastatepikkusele kogumistööle ja kuuluvad kõigi järgnevate uurimiskogemustega samasse tervikusse.

Gümnaasiumis õpetab Heli meile ka filosoofiat ja see on väga-väga huvitav. Olen kõneks olevatest teemadest pidevalt vaimustuses, arutlused haaravad mind sügavuti. Ka pärast filosoofia tunde jään tihti klassi Heliga vestlema. Väga jääb meelde meie mõtisklus budismi teemal. Kui Heli käib Iisraelis reisil, siis esimest päeva taas koolis olles, jagab ta pärast tunde meile pikalt oma reisimuljeid. Ta ütleb, et tajus reisil kõikjal kui sügav ja rikas on teda ümbritsev kultuurkiht.

12. klassis valmistume koos ajaloo riigieksamiks. Selleks on olemas ka spetsiaalne lisatund. Ükskord minestab Grete Oll lisaajaloos ära. Kukub, kopsti pingist alla. Selline asi jääb meelde. Ja ükskord ütleb Heli 12. klassi kevadel tavalise ajaloo tunni keskel: „Nüüd ometi peab olema eelis ka neil, kes ajaloo riigieksamit ei tee. Te võite koju minna. Riigieksami tegijad jäävad tundi.“ Massid väljuvad. Me Martin Ellermaaga naerame lõbusasti.

Meie koostöö Heli Heinastega on tulemuslik, saan ajaloo riigieksami 88 punkti. Samas on see suure pingutuse vili, mistõttu on mu tollased päevikusissekanded kohati väga dramaatilised, traagilisedki. Erialavalik on mu jaoks tegelikult siiani müsteerium, millest ma päris lõpuni aru pole saanud. Mu suur ajalooarmastus on tegelikult olnud midagi muud kui igatsus puhta ajalooteaduse järele. Ajalugu tähendab gümnaasiumis minu jaoks omamoodi võluteadust, sissepääse sfääridesse, ilu juurde. Tegelik ajaloostuudium kujuneb palju proosalisemaks. Oma parematel hetkedel olen aga ikkagi erialavalikuga rahul ja õnnelik, sest ta pakub mulle tõesti diakroonilisi sügavuselamusi ja toob mind tegelikult ajaliku kaudu ikka ja jälle ajatusse, igavesse. Tundes muutlikku, tunned ka püsivat. See on teaduse ja teadlikkuse ilu: märgata nii püsitut kui püsivat. Ega Heli niisama meile pärast tundi budismist ei rääkinud.

*

Erinevalt ajaloost, mis on alati olnud mu lemmikaineid, pole mu suhe matemaatikaga kuigi lilleline. Algklassides on see veel talutav, aga aasta-aastalt muutub minu jaoks üha suuremaks tüütuseks. Ma olen küll võimeline kõik vajaliku pähe ajama ja graafikuid ja geomeetrilisi kujundeid joonistama, aga kõik see jääb minu jaoks muudkui kuidagi kaugeks ja igavaks. Alles aastaid hiljem, ülikooli ajal, olen hakanud taipama matemaatika ilu. Olen väga tänulik neile mata õpsidele, kes ei ole mind väga survestanud, kes on aru saanud, et ma olen humanitaar.

5. klassis õpetab matemaatikat Imbi Kõiv. Mul on päris piinlik seda tunnistada, aga põhiline, mis mulle sellest meelde on jäänud, on üks meie lollus. Nimelt me parafraseerime Juhan Aaviku Talvehommikut järgmiselt:

Aknast õue vaatab Mati,

oi, kuis kõik on imelik,

maa on täis kui valget tatti,

Kõiv on kärnas habemik.

No sellised vaimukused on meie meelest head.

Esindan siin praegu ikka 5. klassi ennast ja poisse, kellega selle laulukese kokku panime, mitte niivõrd praegust end, kellel on piinlik. Kohtun Imbi Kõivuga üle väga pika aja RVG keskkonnaklubi vilistlaste nostalgiamatkal ja meie vestlus on tore ja sisukas. Samal ajal mõtlen endamisi, et küll Imbil võiks olla meiesuguste nagamannidega keeruline. Mul endal oleks ka, arvan. See on ju selline iga. Mu sõber Jaak-Albert on praegu noor loodusainete õpetaja ja temagi, julge ja sõnakas mees, on põhikooli poistega pidevalt hädas. Ehk siis lühidalt: praegu ma tunnen, et tahaksin justkui vabandada nende õpetajate ees, keda me narrisime ja kellel me nende tööd ei lasknud teha. Võiks tegelikult kõigi nende ees korraga vabandada. Edaspidigi tuleb siin kirjatöös veel mõni selline episood jutuks, mis kuulub samasse rubriiki. Aga küllap õpetajad on tegelikult tugevamad ja kogenumad kui ennasttäis poisikluttidele tundub ja meelde jääb. Nii et ega vast ka selle lolli laulu pärast väga põdema pea.

6. klassis tuleb Saidla, heasüdamlik, mõistev, asjalik ja toredasti muigav õpetaja. Meie jaburused ajavad ta tihti muigama. Natukese muigamise järel on ta aga taas väga tõsine ja selgitab ainet pühendunult. Ta annab meile matat ka 8.-9 klassis ja gümnaasiumis. Meelde jääb see, kuidas ta käib pingist pinki ja vaatab, kuidas kellelgi harjutus kulgeb, vajadusel kaasa aidates. Ta on gümnaasiumis ka meie õppealajuhataja. Kui on mõni probleem, siis võib tunduda, et ta isegi kärgib, aga mina näen selle kärkimise taga alati heasoovlikku ja pühendunud inimest. See on omamoodi huvitav, et ma õpilasena niimoodi näen. Mõne õpsi õiendamine tundubki ainult õiendamine ja sellel pole minu jaoks mingit tähendust. Kui Saidla asju paika paneb, siis see tundub mulle alati õiglase ja asjakohasena. Pärast skandaali Masinguga võtab ta 12. klassi lõpus mind oma hoole alla, süvamatemaatika klassi, kus ma oma viimase veerandi kolme peale ja aasta neljale välja vean.

Aastaid enne 7. klassi liigub õpilaste seas pärimusi legendaarsest kõigi õpilaste hirmust Kallekast. Ma isegi ei tea, milline see Kallekas välja näeb, aga tõenäoliselt on ta ikka väga hirmus, sest kõik kardavad teda. Kui 7. klassi algul saame teada, et meile hakkab matemaatikat õpetama Mare Kalle, siis ma algul isegi ei saa aru, kellega on tegu. Siis aga ütlevad teised, et Mare Kalle ongi ju Kallekas! Ja ma hakkan ka kohe kartma. Esimeses tunnis oleme kõik hiirvaiksed. Samm-sammult saan aru, et ei ole see Kallekas nii hirmus midagi. 7. klassi mata on täitsa mõnus. Saan Kallekalt palju viisi ja vahele mõne kahe. Olen temaga algusest saati püüdlik, kohati lihtsalt komistan.

*

Ülle Suitso on 7. klassis meie esimene terviseõpetuse õpetaja ja ta meeldib meile väga. Ta on noor ja lahe, võtab meid kui omasuguseid, pigem vestleb meiega kui õpetab. Me kuulame teda suure huviga, sest muuhulgas pakub ta meile kamaluga seksivärki. Näitab kondoome ja räägib suguelunditest ja suguhaigustest. Väga hariv on kuulda ka alkoholi ja tubaka mõjust organismile. Kindlasti ka tänu Üllele hoian võimalikult kaua suitsetamisest eemale. Saame teadlikuks ka passiivse suitsetamise ohust. Tema tunnist jäävad meelde sellised loomad nagu gonokokk ja herpes, jälitamisluul ja deliirium ehk äge joomahullus. Eks nii mõnigi asi teeb meile ses tunnis omajagu nalja ja mõne asja pärast on piinlik, aga kõik jääb olulisuse tõttu ja tänu õpetaja ladnale esitusele väga lihtsasti meelde. Edaspidi on Ülle Suitso Ülle Rüüson/Laasner suur terviseedendaja ja meil on olnud kord kerge kokkupõrge Paluküla Hiiemäe teemal, mis on ka meie positsioone ja taustasid arvestades arusaadav. Facebookist tunnen teda aga ennekõike kui ausa ja otsese väljendusega ühiskondlikult aktiivset inimest.

7. klassi terviseõpetuse vihu sisekaanel seisab: Yes! Wow! Jeah! Haddaway I Miss You... (kirjaviis muutmata).

8. ja 9. klassis meil terviseõpetuse tundi ei ole. 10. klassis annab meile terviseõpetust ehk inimeseõpetust kooli uus direktor Jaan Reimund. Tunnid toimuvad kunstaklassis. Käime jälle kõik olulised teemad läbi. Mõne intiimsema teema puhul on meil kõigil kergelt piinlik, aga Jaan on väga vapper ja annab kõik olulised teadmised meile kenasti edasi. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas Jaan meile kunstaklassi tahvlile joonistab graafiku mehe ja naise orgasmist. Mõlemat tähistavad vasakult paremale liikuvad jooned. Mehe joon tõuseb püsivas tempos, jõuab tippu ja siis sajab kohe kiiresti alla. Naise joon aga tõuseb aeglasemalt üles-alla lainetades, saavutab siis kõrghetke ja siis tuleb taas lainetades alla. On ideaalne, kui kõrghetked on sünkroonis. Tuleb tunnistada, et see Jaani graafik meenub mulle mu lähisuhetes väga tihti. Ja tõttöelda on sellest õpetusest kindlasti ka abi olnud. Ehkki kuskilt maalt on ikka seks üleni stiihiline kehaline-vaimne kogemus, mis hea sobivuse korral avardub mõõtmatutesse sügavustesse ja kõrgustesse ning mis koolitahvlile kindlasti ei mahu. Samas hakatuseks on sest skeemist tõesti palju abi olnud!

Ennekõike on aga Jaan muidugi meie direktor, väga vastutulelik, mõistev, tasakaalukas. Ta oskab väga hästi tajuda õpilaste pööraseid ideid ja suunata siis need niiviisi, et kõik osapooled, nii õpetajad, õpilased kui ka kooli tugipersonal on superrahul. Jaan on väga hea direktor ja seda kinnitan ka õpetajana. Tal on omalaadne huumor. Iga kohtumise eel poetab ta ikka mõne naljapalakese, mida siis hakatuseks mõnusasti naerame.

*

Meie kool võtab üsna varakult majandussuuna. 9. klassis õpetab meile majandust Epp Vodja, kes jääb meelde väga laheda õpetajana. Tema organisatsioon Junior Achievement toimib tänapäevani. Vodja annab majandust ka 10. ja 11. klassis. 12. klassis on majanduse õpetajaks Tarmo Peterson, ka väga lahe tegelane, naerune. Majandust on mul lihtne õppida, sest need teemad on valdavalt kodus isaga ettevõtlusest kõneldes juba enne läbi käidud. 12. klassi lõpus teeme Petersonile ka äriplaani, mis annab ühe meie eksamihinnetest. Minu äriplaan on inspireeritud meie pere laste igasuvisest tegevusest Mahtras vanaisa juures. Nimelt me teeme suviti Tallinna Loomaaia elevantidele Mahtra uudismaakraavidel pajuvihtasid, mille eest teenime korraliku taskuraha. Mu äriplaan annab sellele tegevusele suurema mastaabi. Planeerin kasutada tehnikat, võsalõikajaid jne. Äriplaan hinnatakse väga heaks. Õpilasfirmat ma otseselt ei tee. Firmadega tegelevad mõned mu sõpradest, näiteks Pille Hillep A-klassist.

*

8. klassile eelneval suvel olen oma elu esimesel palgalisel tööl. Nimelt annab mu paps minule ja Raimole suvel tegevust autobaasi ehk AS Rapla Veod territooriumil. Me tassime silikaatkive ja laome ühte vanasse garaaži riita. Pärastpoole sorteerin üksinda töökojas õliseid kuullaagreid. Raimoga siis kive vedades ja ladudes räägime ka eelseisvast kooliajast ja Raims ütleb, et nüüd algavad meil ju füüsika ja keemia ja need on vägaväga huvitavad.

Noh, Kallekas on juba tuttav ja ema ütleb, et Maaja Toomet on olnud ka tema õpetaja, nii et midagi ega kedagi karta pole. Ja füüsika ja keemia osutuvad tõesti väga huvitavateks aineteks. Minu jaoks eriti füüsika. Mul tekib füüsikat õppides kogu aeg filosoofilisi küsimusi ja mõtteid. Jagan neid ka klassis. Kallekas üldiselt toetab minu tähelepanelikkust, aga eks see läheb mingil hetkel juba üle teatud piiri ja ma mäletan, et tihti ütleb ta: „Metssalu ei küsi!“ või „Metssalu ei vasta!“ Ehk siis, kui mingi teema on üleval ja õpetaja tahab kuulda klassist arvamusi, siis ta ütleb kohe alustuseks, et Metssalu ei vasta. Ja see teeb mulle natuke ka nalja. Mu meelest on Kallekas ise ka päris humoorikas ja mu meelest ta täitsa naudib oma ainet, talle meeldib päriselt füüsika. Teised räägivad, et Kallekas teeb poistel ja tüdrukutel vahet ja hoiab rohkem poisse. Mina sellest aru ei saa. Siis aga oskan ka niimoodi vaadata ja näen, et tšikid tõesti kannatavad. Ükskord lajatab Kallekas kellelegi, et „muud ei oskagi teha, kui peeglisse vaadata ja ennast kammida!“ Eks Kalleka-kartusel on tegelikult ikkagi alust küll, sest vahel ta on päris maruline, virutab joonlauaga laksudes vastu lauda, loobib vihikuid ja pliiatseid, virutab hooga ühtesid-kahtesid sisse. Aga ma tunnistan, et ma kuidagi oskan sellega kohaneda ja see pigemini ikkagi kutsub meid korrale ja distsiplineerib ja on lõppeks ikkagi kasuks. Ehkki alati pole see väga ilus.

Füüsika ja keemia klassis on erilised suured õpetajalauad kõrgemal poodiumil. Kui Kallekas küsib, siis istub ta aga akna all suure lauaga risti väiksema laua ääres ja pommitab meid sealt, kutsub enda juurde, vaatab meie vihikutesse ja kui midagi valesti on, siis tõmbab hooga punase juti üle arvutuskäigu ja laob kiire käekirjaga õige vastuse asemele, ehkki õpilasel võib olla pool arvutust õigesti.

Kord on meil kontrolltöö ja mina, vana udu, unustan osa vastustega lehti tühjade paberitega koos enda kätte. Kallekas saab niimoodi ainult pooled mu vastustest. Järgmises tunnis avastan, et pool tööd on minu käes ja olen täiesti nördinud, et kuidas ma küll nii tegin. Ja ühtlasi on mul tohutu hirm minna Kalleka juurde ja öelda, et ma leidsin pool tööd oma kohvrist. Ta ju ei usuks. Võtan end ikkagi kokku ja lähen vahetunnis ta kabineti ukse juurde. Seal aga näen, kuidas ta on täiesti marus ja väänab kellelegi parasjagu hinnet sisse. Õpilased väljuvad šokeeritud ilmel. Ma taganen ja ei lähe oma leiust talle rääkima.

Aga tõesti, ka selle aegajalt kerkiva maru ja vihahoogude juures jääb Kallekas mulle meelde väga ägeda ja hea õpsina. Temaga on tõesti vahel lahe filosofeerida ja asjade olemust arutada. Ehkki ma ei ole reaalainetes eriti tugev, on mu veerandihinded alati neljad, vahel viiedki, 9. ja 12. klassi lõpus on koguni mul füüsika kokku 5. Seega olen ma füssas ikka mõnevõrra parem kui kemmas. Ma saan füüsikast lihtsalt keskeltläbi paremini aru, ehkki valemeid pähe tuupida on kohati jabur. Samas jäävad mulle mõlgutused füüsikast hästi meelde. Alati, kui käin Raplas meie lapsepõlve metsas jooksmas, kohtun ma metsarajal oma gümnaasiumiaegsete füüsikamõtetega.

Samamoodi uus on 8. klassis keemia ja keemia õpetaja Maaja Toomet. Ta on väga eriline õpetaja. Tal on väga meeldejääv kõrge, kergelt kimeda kõlaga hääl, mida ta kasutab väga väljendusrikkalt, võiks isegi öelda, et barokselt. Tema leksikas on toredaid arhaisme ja võro sõnu. Ta on ka väga range ja tema tunnis on kord majas. Spikerdamine on täiesti võimatu, sest ta kõnnib töö ajal klassis ringi või jälgib klassi tagumises otsas paiknevate kappide klaasustelt meie peegeldusi. Vähemasti me arvame, et ta kasutab uste peegeldust, sest tema silmad tunduvad ulatuvat kõikjale. Mulle meeldib rohkem orgaaniline keemia, seda on mul lausa lihtne õppida. Samas pole reaalained mu prioriteet ja ma login üsna ruttu lahti Toometi hindamissüsteemi: kui teoreetiline osa on perfektselt vastatud ja ülesanne on lahendamata, saan kindlasti kena nelja. Nii siis kirjutab Toomet mulle aeg-ajalt sinna nelja juurde: „Jüri, sa võiksid ju natukenegi püüda“ vms.

8.-9. klassis kutsume Toometit omakeskis seebiooperi tegelasest lähtudes Tomaassa-Memmeks. 9. klassis kirjutan mõne Tomaassa-Memme laheda üteluse ka oma vihkudesse. Näiteks:

Eriti reljeefselt, ilmekalt, paisutuste ja kõrge häälega:

* „See hiir on jälle mu ahvileivapuu kallal käinud!“

* Kellegi ülesande tulemuse kohta: „Kohe voolab meil siit rauda, jah! Metalliärikad on kohe meil siin ukse taga!“

* „Ära pidutse, Jüri!“, “Jüri, Jüri, pidu ei ole veel alanud!“. „Ärmpalu on kah elevil!“

* „Prootonid ei saa ää minna, nad peavad kodu hoidma!“, „Kaltsium vasakul – vaba härra.“ „Üks prooton jalutab, kaks klimpi jääb järgi. Võta vesinik jalutama!“,

* „Üle noatera kolm, õpetajal roosad prillid ees!“

9. klassi päevikus on korduvalt kirjas: „happed pähe“, „happed pähe“!

Iga kord, kui panen kraanikausi kohal nõudepesunuustikule pesuvahendit, meenuvad mulle Maaja Toometi sõnad, et nõudepesuvahendites on tohutult ühendeid, mida tuleks pärast pesu korduvalt anumatelt loputada, et nõud päriselt puhtad oleksid.

*

5. klassis õpetab meile loodusõpetust Imbi Kõiv. Mulle lota meeldib, klorofüll ja idulehed. Viktor Masingu „Sinasõprus tammega“ on lapsest saati lemmikraamat.

Kirjutan Kõivule tunnis väga laheda looduskaitsejutu, selle lõpuosa kõlab (muutmata kirjaviisiga) nii: „Kõiki looma sorte peab hoidma mis siis, et mesilane nõelab või rebane viib kanu hoidma peab neid ikkagi. Näiteks kui Sa siga ei sööda sureb ta ära ja sina ei saa ka süüa kuid kui kõik sead maha lüüd siis ei saa sead enam paljuneda ja see liik sureb välja. samuti ka taimedega kui kõik taimed ühest liigist hävitada jääb neid vaheseks ja neid peab loodus kaitse alla panema siis nimetatakse seda taime loodus kaitse all olevaks taimeks. Neid on eestis ka. Minu lemmikum tund koolis on loodus õpetuse tund seal saab teada palju loodusest ja kõigest toredast mis maal kasvab ja elab. Minu lemmikum puu on looduskaitse all olev pu Tamm ja lemikum loom on koer õnneks ei ole teda veel nii vähe, et teda looduskaitse alla panna ültse peab loodust väga hoidma ja kaitsma. Sest ta on meie igapäevane kaaslane!!“ Eks lota tunnis võib lahedamalt kirjutada, ei pea õigekirjale mõtlema. Tunda on isegi sellist kirjutamise lusti.

6. klassis õpetab meile bioloogiat ja geograafiat Reet Ojavee. Ta on Margit Sarri ema ja samamoodi väga temperamentne ja lahe tegelane. Väga hästi jäävad meelde tema õuesõppetunnid. Käime puude ja põõsaste lehti vaatamas, tihti ka tema koduaias Viljandi maanteel. Tema maja ja aed on hämmastavalt kenad ja korras, kuni tänase päevani. Reet Ojavee viib meid ka meie kodumaja lähedasse nn Keki metsa ehk meie metsa, kus me lastega ehime ühe väikese kuusepuu metsloomade jaoks. Paneme kuusele küünlakesed ja natuke karda ja puu alla lumme loomadele toitu.

Ojavee ajast jääb väga hästi meelde puutüve ehitus (korp, niin, kambium, puit, säsi) ning sõbrad risoom ja osmoos.

Mulle meeldib väga koos emaga geograafiat õppida. Küsime üksteiselt, kus see või teine jõgi või järv asub, millised on poolsaarte ja kõrgustike nimed jne. Geograafiahuvi on meil emaga mõlemal suur, armastame ka reisida ja palju kaarte uurida.

Ojaveele vormistan kenasti ilmavaatluste tulemused 11. aprillist 1993: joonistan temperatuuri graafiku ja kirjutan juurde tähelepanekud loomade ja lindude kohta. Ilmavaatluse eest saan viie, aga paberi tagaküljele kirjutatud „MADE IN JÜRI METSSALU SERVICE“ juurde paneb õpetaja küsimärgi.

7. klassist alates on meie bioloogia õpetaja Silja Medar. Ta meeldib mulle algusest saadik väga. Näiteks ükskord lubab ta mul hamstri ja merisea tundi kaasa võtta. Merisiga siis järab mu vihikute lehti nii lõbusasti. Mul on loomad kaasas purkidega. Siljal seisab aga kabineti tagaruumis kaks väikest kasutuseta akvaariumit. Paneme hamstri ja merisea nendesse. Pärast lubab Silja mul need akvaariumid koju viia, sest koolis pole neid aastaid kasutatud. Edaspidi elavad meie pere hamstrid neis kenades klaasmajades ja ma tean alati, et need on kooli omad ja olen valmis neid vajadusel kooli tagasi viima. Seni pole vajadust tekkinud ja akvaariumid on meil ikka veel kenasti alles.

Mu bioloogia vihik on ilus, teeme palju kleepimistööd, meelde jäävad kõikvõimalikud molluskid. Kirjutan koostöös emaga „Ühe kodukaku eluloo“, mis lõpeb sõnadega: „Praegu elab ta seal oma abikaasaga tänapäevani ja tekitab oma eriliste huigetega inimestes kahtlusi, et egas seal vana lossi koha peal mõni vaimu taoline olend ringi ei kolla.“

Kui 8. klassi lõpus saan, teada, et Silja läheb meilt ära, tõusevad mulle pisarad silma. Õnneks tuleb ta gümnaasiumi ajal uuesti.

9. klassis õpetab bioloogiat Heli Luhtmaa, kes on ühtaegu kooli arst. Sisuliselt on tegemist taas inimeseõpetusega. Õpime veelkord suguelundeid. Kooli arst on väga tore. Tal on savikate pool alevi pool küljes koridori lõpus oma väike kabinet, kus käime vahel korralisel ülevaatusel ja vahel tundidest vabastust küsimas. Ta võtab meid alati mõnusa muigega vastu ja on meiega väga lahe.

*

7. klassis hakkab meile geograafiat õpetama Eha-Mai Karu. Ta on heasüdamlik õpetaja, koolivälisel ajal omamoodi mõnusalt lõõpiv-naljatav. Meie klass on aga temaga vahel üsna julm ja distsiplineerimatu. Asi läheb ükskord sinnamaani, et Eha-Mai lihtsalt seisab klassi ees ja on vait, kui klass lällab. Siis läheb ta klassist välja ja tuleb direktoriga tagasi, misjärel on jälle mõneks ajaks kord majas. Samas tunnistan, et me kirjutame geograafias päris palju maha. Tehnika on selline, et enne kontrolltööd paneme kiirelt kollaste kleeplipikutega spikud atlastesse, mida võib tööde ajal abimaterjalina kasutada. Suuliselt vastates see tehnika muidugi ei aita, siis on vaja riike, pealinnu, jõgesid ja järvi jne teada peast. Seisame ikka tahvli ees suure allarullitud kaardi juures ja näitame kaardikepiga, mida Eha-Mai meilt küsib. Meelde jääb üks video, mille ma 10. klassis teen: Tuuga seisab kaardi juures ja otsib sealt küsitud kohti. Kaardikeppi tuleb hoida õiges käes ja mitte ise kaardi ees seista.

Eha-Mai korraldab meile põhikooli ajal väljasõite Raplamaa huvitavatesse paikadesse. Tuttavamaks saame temaga gümnaasiumi ajal Keskkonnaklubi tegevuse kaudu.

*

Nagu eesti keele ja kirjandusegi puhul jätkab 5. klassis muusikaõpetusega algklassidest tuttav õpetaja, Tiiu Laurimaa. 6. klassis on mussa õps Kersti Saadlo, kes jääb põhiliselt meelde gümnaasiumi ajast. 7.-9. klassini kütab klaveri taga Heli Lehtmaa. Minu jaoks on muusikaõpetus põhikoolis väga rutiinne, sest laulud on mulle lihtsad ja kõik muu on teada juba muusikakoolist, kus käin alates 5. klassist.

5. klass, päevik: „Laul isast ja kingitus emale pähe!“

7. klass, päevik: „Jõulu meeleolu pähe!“ „Pella pimba pähe!“

Muusikakooli lähen ikka üle kooli staadioni ja siis staadioni tagumises savikatepoolses nurgas võrkaiaaugust betoonposti kõrvalt läbi. Sama augu kaudu jookseme keka tundides savikate vahelt staadionile. Edasi kulgeb mu teekond mööda kitsast ja porist jalgrada tihedas lepikus ja üle väikese kraavi, millel asuvad mõned roikad-latid ülekäiguks. Hiljem ehitatakse selle võsa kohale miski autodega tegelev ettevõte, kus seisab hulk rekkasid. Rada jõuab Jõe tänava otsani, kust edasi on juba lihtne muusikakoolini kõndida. Muusikakool asub sel ajal veel Jõe tänaval väikeses kortermajas. Kohe kõrval on mu esimene kodu, onu Haini maja, kust vahel pärast mussakooli ka läbi käime. Muusikakool ja onu Haini korter on omaette maailmad, millest kirjutan ehk kunagi edaspidi.

Vahel, kui aeg klapib, lähen muusikakooli ka bussiga Estoplasti (hilisemast Vesiroosi) peatusest. Ükskord jõuan tundi ja avastan, et mu noodimapp on kuhugi kadunud. Pärast leian selle koolimaja juurest bussipeatusest pingilt. Kedagi polnud need noodid huvitanud.

*

5. klassis on meie esimene tööõpetuse õpetaja Andres Ainsar. Kirjutan esimese hooga ta nime endale päevikusse kujul Ain Saar. Tema ajal on tunnid põhiliselt alevipoolses klassis, kus on tahvel ja õpilaste lauad kruustangidega. Seal need pornopildid roppude poiste käes laua varjus ringi liiguvadki. Tööõpetus on meie jaoks põhiliselt praktiline ja see tõesti meeldib mulle, teeme igasuguseid puust ja metallist vigureid. Hästi jääb meelde laeva õõnestamine ühest puutükist.

Ükskord viib Andres Ainsar meid alevisse Tallinna maanteel asuva rohelise maja juurde, kus tassime töpa tunni ajal mingit trääni hunnikusse. Eks see oli ka töö. See roheline maja jääb mulle edaspidi hästi meelde. Seda hoonet hoitakse hästi ja ta säilib kuni tänase päevani autentsena. See ilus roheline maja asub aadressil Tallinna mnt 35.

8. ja 9. klassis annab meile tööõpetust Taavi isa Jaak Võsa. Ta on väga lahe ja asjalik õpetaja, ta lubab vahel mõnd huvitavat ülesannet ka pikemalt töökotta tegema jääda. Tema ajal hakkame ka treima, mis mulle vägaväga meeldib. Teen hulga küünlajalgu. Tema juhendamisel valmivad mul ka väga ilusad köögitarvikud: lõikelaud ja leivakorv. Seejuures pole tegu tavalise lõikelauaga vaid kahest osast koosneva pudikoguva lõikelauaga, mille ülemisel osal leiba lõigates läheb pudi läbi resti pragude alusele. Leivakorv on aga peenikestest treitud pulkadest. See lõikelaud on tänapäevani me vanematekodu köögis kastutuses ja samamoodi truisti teenib leivakorv vanaisa majas Mahtras.

*

Kunstiõpetust õpetab meile põhikoolis Krista Urvet. Vaid 6. klassis on Terje Kuusik, kelle nime avastan klassipäevikust ja kes mulle paraku üldse meelde ei jää. Krista on väga päikseline ja loominguline inimene. Kunsta mulle endiselt väga meeldib ja ma käin jõudu mööda ka Urveti juures Metsapargi tänava keldris kunstkoolis. Oi! Ja mis siis ükskord juhtub! Tihti ma sõidan sinna jalgrattaga. Ükskord tuleb Mahlamäe tänaval mulle paar sõpra ka ratastega vastu ja me vahetame üksteisest möödudes paar sõna, ma vaatan tagasi, ise samal ajal edasi vändates. Ja käib pauk! Ma põrkan kokku memmekesega. Me lendame kummuli ja tema toidukorvist paiskuvad leivad-saiad asfaldile. Me oleme mõlemad väga ehmunud, aga kumbki ei saa viga. Ma korjan memme asjad kokku ja vabandan. Me isegi naerame selle olukorra üle ja sõidame edasi.

9. klassis õpetab Urvet meile värvusõpetust ja muuhulgas ka Goethe käsitlust värvidest. Tund on väga inspireeriv ja kodus improviseerin ma sel teemal väikese õega Kunstisaate, mille võtame videosse. See on väga naljakas! „Suur värvusõpetlane Goethe ise on öelnud...!“ improviseerin ma Lauri Leesit meenutava intonatsiooniga.

*

Joonistused ja kirjutised põhikooliaegsetes päevikutes näitavad ilmekalt, mis meile tollal oluline on. Näiteks 5. klassis olen vabariigi aastapäevale joonistanud Eesti vapi ja lipu ja Pika Hermanni ja kirjutanud juurde „eestlane olen“. Meie rahvuslus on tollal nii loomulik, siiras ja õige asi. Selline tunnetus on püsinud tegelikult kuni viimaste aastateni üsna samas vaimus. Nüüd on paremäärmuslased meie rahvustundeid rikkuma hakanud ja see on väga kurb. Oma riiki ja rahvuskultuuri saab väärtustada ka olles sotsiaaldemokraat, olles eurooplane, seistes inimõiguste eest jne. On olemas tasakaalukas rahvuslus.

5. klass: Suurel reedel on päevikus üleni värviliselt: „vaba, vaba, vaba, vaba!!!“ Selliseid värvipurskeid on päevikutes vaheaegade algul ja pühadel läbi kooliaja. 6. klass: Vaheaeg on taas totaalne värvipauk!

6. klassis joonistan jõulu ajal päevikusse advendiküünlad. Roosmaa kirjutab mu kuldsete jõulukellade ja advendiküünalde juurde: „Palun ära sodi! Kord!“

7. klass: Väga ägedad vihikupaberid! Läikivatel välismaa stiilis paberitel, mille Tallinnast koolilaadalt ostame, on dollarid, Campbelli purk, „Rock´n Roll“, „Dance“, palmid, autod, nätsud jne. Vihkutes on tundide pealkirjad ülikenasti viltpliiatsiga maalitud ja tindipliiatsiga lisatud tähtedele varjud. Endiselt on välismaa sõnad ja logod väga tähtsad: näiteks matemaatika vihiku tagumistele lehtedele ilmuvad „Super snacks“, „Nike“ ja „U.S.A – United States of Amerika“ Inglise keelt ma ei õpi, aga inglisekeelsed sõnad pressivad ennast kõikjalt me teadvusse. 7. klassi päevik on mul üsna kenake ja korralik. Taas joonistan roosad advendiküünlad. Advendivärki võtan väga tõsiselt. Veebruaris superkena vapp ja lipp. Vaheaeg taas tohutu värvipauk!

8. klassis läheb käekiri kursiivi. Vihikutele paneb paps klantspaberiga ajalehed ümber. Eriti meeldib mulle Eesti Ekspress. Veenan isa, et ta seda ikka telliks ja mina saaksin reklaamidega leheküljed enda vihkudele ümber. Keset Coca Cola pildiga mata vihikut seisab oktoobris 1994 suurelt ja ahastavalt „Ma tahan vaheaega!“. Absoluutselt kõikidesse vihkudesse kirjutan aga jaanuari algul: „Uuel aastal uue hooga!“ Motiveerin ennast niimoodi, tõmban pärast vaheaega justkui uuesti käima. Spikrid sisenevad päevikusse.

8. klassi II veerandi hinnetelehel on päevikus minu initsiatiivil lisandunud ained: „jõulustamine“, „El. küü. par.“ mis  mõistagi tähendab elektriküünalde parandamist (olin suur „laternate“ fänn lapsest saati, ka veel tollal on mul oma toas väike „lühtritega“ kuusk.), aine nimega „WC“ ning kellegi klassikaaslase käekirjaga „pepu pühkimine“.

9. klassi päevik on omaette väärtus, sellesse paiskub loominguline vabadus, päeviku kord ei ole enam tähtis. Roosmaa paneb küll allkirja, kuid enam ei kommenteeri. Poole aasta pärast läheb möll nii suureks, et teen Roosmaa jaoks topelt päeviku. See on väga lakooniline ja korrektne. Oma pärispäevikus mõtlen hinnetelehel välja igasugused hüper-, super- mega- ja giga-ained, üks uhkem kui teine ja Raims kirjutab ka paar rida, mis on mu meelest eriti head: „Pumbatants“, „Hüppaja polka“ ja „Kargaja jalatants“. Olen kõigis neis ainetes saanud hulga viisi.

Sõpsid sodivad üksteise päevikuid. Rubriik „Õpetajad teatavad...“, lõpeb ühel real kellegi klassikaaslase sõnadega: „ ...et Jüri on Tšeburaška“.

Merit kirjutab: „Jüri, me kõik teame, et sina armastad kuulata ainult looduse hääli. Näiteks vaala laulu ja muidugi meeldivad sulle indiaani suguharude laulud. Väga hea maitse.“

Keegi, ilmselt poiss, viskab kiirelt ja suurelt: „Jüri on pauk ja hullustus!“

Keegi joonistab suurelt meesgenitaalid ja kirjutab juurde „Looduskaitse all olev suguelund, meestel. Autori nimi, mille juurde kirjutan, soditakse korduvalt ära, kuni lehe sees on augud ja keegi ei saagi edaspidi selle teose loojat teada.

Aigi kirjutab: „Algul sinu suured kõrvad tegid nalja minule. Pärast sinu sinisilmad võitsid minu südame.“

9. klassi uude päevikusse kirjutab Võss: „Tänasel tähtsal päeval oli viimane koolikell ja tutipäev. Jüri, ole ikka hää mies ja jõua ka gümnaasiumi. Kuule Jüri, ära põe, ära sa tänase veesõja pärast haigeks jää. No õpi siis hästi klaverit ja sünti mängima ja et suve jooksul nende pillide noote ja hääli ära ei unusta. No loomulikult, mingu sul hästi ka eksamitel ja et ei oleks ebameeldivusi. No mis ikka, ega me ei saa ju niisama vesistada, me oleme ju ikkagi mehed. Ole meheks!“

Tuuga kirjutab: „Confucius teatab: Jüri on loll ja Võsa keerab talle käkki.“ Lisan: „Selle kirjutas Kaarel Tuuga. Tal ei ole õigust Confuciuse nimel kirjutada.“

Reena Rootsimaa 16.05.96: „Jüri! Mõtlesin, et kirjutan Sulle mõne luuletuse.

Elagu nukrus,

elagu mure,

igasugu Jüride pärast

me veel ei sure.

Pilku otsib pilk,

hiilgab kastetilk.

Öö ei kesta kauem

kui üksainus silmapilk.

Las mööduvad aastad,

las halliks läeb pea.

Kui tagasi vaatad, on hingel nii hea.“

Tõsi ta on.

*

Põhikooliajal käime päris palju kõikvõimalikel väljasõitudel. Roosmaa viib meid ikka teatrisse. 5. klassi lõpus toimub see legendaarne reis Haapsalusse ja Hiiumaale, kus ma leian kahurikuuli ja kus keegi UFOt nägi. Täidan reisieelsel nädalal päeviku väga ilusti ja olen reisile minekust täiesti eufoorias, on väga eriline tunne, päikseline, soe, koolist saab lahti, saab minna reisimaaaa!!! Joonistan 28. mai kohale Haapsalu lossi.

Meelde jääb ka, et Roosmaa tahab meid viia vaatama „naitse kätši“ ja me keegi ei tea, misasi see on, aga vanemad ütlevad, et see pole küll sobiv. Mina igaljuhul naitse kätši vaatama ei lähe, ma ei tea, kas teised käisid või ei.

Mu esimene välisreis on 7. klassi sügisel Rootsi. Sama aasta suvel on isa ja õde Marju käinud Taanis Bornholmi saarel. Olin algul veidi solvunud, et õde, kes on minust kaks ja pool aastat noorem, saab enne mind välismaale. Olen väga rahul, kui mõne kuu pärast avaneb ka minul esimest korda võimalus välismaad näha. Sõidame RVG esindusega Ankarsrumi kooli. Seltskonnas on isa, Marju, ma, Tiiu Laurimaa, Urvetid poeg Mariusega, rohkem ei mäletagi hetkel. Igaljuhul on terve hulk meie kooli lapsi ja õpetajaid. Me õpime enne Rootsi sõitu kooli fuajees tantse ja laule. Üks laul, mida Rootsis laulame algab sõnadega: „Vem kan segla förutan vind, vem kan ro utan åror“. Tuubime selle pähe. Eestikeelsetest lauludest jääb meelde „Õitse ja haljenda eestlaste maa.“ Meil on terve kava laulude-tantsudega ettevalmistatud.

Meresõit „Estonial“ on uus ja ülihuvitav. Uurin hoolega päästepaate ja mõtlen, kui suur ja lai ja pime on see meri meie ümber. Aasta hiljem seesama laev hukkub. Oleksin nagu seda aimanud neid päästepaate ja evakuatsiooniskeeme uurides. Laeval on muidugi meie jaoks veel palju huvitavat. Tohutud välismaa nänni täis poed ja mänguautomaadid. Meil õnnestub isegi mõni peotäis Rootsi kroone võita. Ööbime laeva üldises toolidega saalis, kuhu teeme kõik omale riiete ja magamiskottide sisse pesad. Urvetid ööbivad kuskil kajutis.

Stockholmi linn on tohutu ja ma vahin kõike, suu ammuli. Käime kuningalossi juures ja hästi kitsal tänaval ja Eesti majas. Meiega ühineb üks väliseesti tädi, kes kogu aeg räägib väga hooga ja tutvustab kõike, mis me bussiaknast näeme. Sõidame Ankarsrumi kooli, kus kohtume meid majutavate peredega. Meie elame rootsisoome peres. Pereisa nimi on Jouko ja me saame enamvähem üksteisest aru. Nende maja on avar, suure keldrikorrusega. Mind hämmastavad segistid, mida näen köögis ja vannitoas esimest korda. Olen ka väga üllatunud, kui saan teada, et majas on kaks WC-d. Keldrikorrusel, kus meie elame, on üks neist täiesti meie jaoks. Pererahvas on meiega väga lahke. Hommikuks pakutakse aga putru, mis tundub mulle nii kummaline, ei ole üldse välismaa moodi, täitsa samasugune kaerahelbepuder nagu meil. Mahlad ja juustud ja vorstid on küll väga head. Ja piimapakil on tore klõpsuga kaas.

Meid võõrustaval perel on all järve ääres oma mootorpaat, millega käime sõitmas. Pereisa sõidutab meid ka oma Volvoga hommikuti kooli. Volvo sõidab väga sujuvalt ja vaikselt, ehkki kiirus on üle 120.

Ankarsrumis näeme ka sellist imet: Meie Rootsis oleku aja jooksul ehk siis mõne päevaga ehitatakse ühel tänavanurgal maja valmis: tõstetakse moodulid kokku ja ongi maja. Tänapäeval tehakse selliseid maju mu isa ettevõtte töökojas. Tollal on see aga tõeline huviväärsus.

Koolis osaleme tundides, kus õpilased võivad vabalt ringi jalutada ja kus on kaks õpetajat. Õhtul esineme suure kontserdiga, laulame sedasama rootsikeelset laulu, tantsime, esitame ka eesti rahvuslikke laule ja Marju mängib kannelt.

Ühel õhtul viiakse meid Västervikist paadiga kuhugi saarele pikniku pidama. Sõidu ajal ma vist vaatan ühte Rootsi õpilast liiga pikalt. Seepeale ütleb keegi meie vanematest õpilastest sellele minust vanemale rootsi neiule, et ma olen temasse armunud. Ja siis see rootsi neiu teeb mu põsele armsasti pai. Mina muidugi olen piinlikkusest läbi laeva põhja vajumas. Üks rootsi kutt joonistab laeva kohvikulaual paberitükile köiega kinni seotud figuuri. Proovin pärast seda oma vihikus järele aimata.

Käime ka Vimmerbys Pipi Pikksuka maal. See on väga tore. Majad on seal nii nunnud. Poseerime mitmes liivaste põrandatega majas isale, kes meid pildistab.

Ühel õhtul läheme peretütrega välja jalutama. Pime on juba. Pereema annab tütrele 100 rootsi krooni, et ta meile midagi ostaks. Teel seisab kesk pimedust suur seest valgustatud plastmassist kloun. Ja selle klouni juurest kioskist ostab peretütar meile jäätis. Ma mõtlen, et selle 100 rootsi krooni eest oleks ju midagi suuremat saanud osta.

Viimasel päeval esineme veel lauludega ka meie perele. Marju mängib kannelt. Pereisa filmib meie etteaste üles ja annab VHS-kassetil meile kaasa. Viin koju ka igasuguseid reklaambrošüüre ja linnakaarte, mille panen oma toa seinale kui imelised välismaa trofeed.

Tagasisõidul jään sadamas kuskil liiga kaua passima, linna ja laevu vaatama, ja Jaan Urvet jookseb minu juurde ja riidleb minuga, et ma juba teistega koos laevas ei ole. Jaan on ühtlasi oma pojale Mariusele ostnud McDonaldsist toitu ja toiduga on kaasa pandud mänguasju. Saan elus esimest korda kuulda, et on olemas McDonalds, aga ma ei saa veel aru, kas see on toidu või mänguasjade pood, pigem vist mänguasjade.

Kui meie Rootsi reis oli väga tihedalt planeeritud ja meid suunati kogu aeg uutele tegevustele, siis 7. klassi kevadel on Soomes võimalus ka omapead Helsinki linnas ringi kolada ja see on tõeline ekstaas, käia Raimsiga mööda poode, vaadata, mida kõike müüakse.  Ühes poes on näiteks hästi suur pehme mängukoer, kellest teen pilti. Käime, kõhukotid vööl, miami päikeseprillid ninal, nokatsid peas, teksatagid seljas, poest poodi ja katsume leida, mida endale osta. Teen lõpuks otsuse ja ostan väikese Livali lambi, mille saab klambriga näiteks riiuli külge panna. Olen oma ostuga väga rahul. Hulgume ka tänavatel ja hingame sisse kõikjal levivat magusat välismaa lõhna.

Soome saame tänu sellele, et oleme õppinud Ulla juures soome keelt. Meiega on kaasas ka õpetajad Roosmaa ja Palusaar. Helsinki äärelinnas asub Pitäjänmäen peruskoulu, kus kohtume Ulla ja meid võõrustavate õpetajate ja õpilastega. Mind majutab oma kodus Jyri Malmström. Tema juures on väga huvitav. Juba teekond sinna on äge. Sõidame liinibussiga, bussi tagumises otsas. Bussil on sees iga pool punased lülitid, mida tuleb siis vajutada, kui on soov maha minna. Mulle jäävad meelde ka paralleelselt soome ja rootsi keeles kirjutatud liiklusmärgitekstid, näiteks Ei mopoille/Ej för mopeder. Pärast bussisõitu läheme mööda Kyläkirkontied ja siis pöörame väikesele Joulutähdentiele, kus Malmströmid elavadki. Neil on ühekordne elamu. Eeskoja põrandal turnime üle tohutu jalanõudelasu, põhiliselt botased. Edasi avaneb elutuba, kus tutvun Jyri vanematega. Tulen soome keelega täitsa hästi toime. Ema küsib minult: „Oliko koulussa kivaa?“ – „Joooo, kyllä!“ vastan mina. Mulle tutvustatakse väikest nariga tuba, kus ma ööbin. Akna ees on kena ruloo, mille õhtuti alla tõmban. Tahaks endale ka sellist rulood.

Järgnevatel päevadel käime koolis soome lastega koos tundides. Ühes tunnis õpetatakse inglise keelt. Parasjagu on käsil verbide põhivormid ja ma ahmin need kõik täielikult endasse, sest mu janu inglise keele suhtes on aina suurem, kuivõrd inglise keelt pakutakse mulle RVGs uuesti alles gümnaasiumis. Õpilased võivad jälle, nii nagu Rootsiski, tunni ajal rahulikult välja minna, kui tahavad, üldse on meeleolu tundides väga lahe. Poistel on tunnis nokamütsid peas, mis on meil täiesti mõeldamatu.

Kooli söökla jätab väga meeldiva mulje: suur, avar, puhas, toit tohutult maitsev ja kvaliteetne. Õpilased tulevad oma kandikutega mööda letti ja võtavad-küsivad endale meelepärast. Ma joon tohutult Soome hääd jahedat Valio-piima. No ja kõik need kornfleiksid ja värgid on ikka väga head. Meie söökla on samal ajal ikka täielik nõuka, alates nõudest ja lõpetades sisustusega. Kuigi, toit on mu meelest meie koolis alati üsna hea. Välja arvatud muidugi see pekitükkidega ühepajatoidu moodi löga, mida vahel pakutakse. See on hämmastavalt vastik. Teised toidud mulle meil väga meeldivad. Soomes aga ei tule sellise löga võimalikkus üldse mõttessegi. Nüüdseks on RVG muidugi ammu juba põhjanaabritele järele võtnud, nagu kogu Eesti. Ja sellest on suur heameel.

Kooli staadionil on väga ilusad soome tüdrukud, jooksevad ja mängivad. Kooli seinale ilmub aga ühe ööga suur graffiti, miski pikk arusaamatu sirgeldus. Järgmiseks hommikuks on sein aga juba puhtaks pestud.

Ühel päeval käime Heureka keskuses. See on suur elamus. Meid lastakse pikaks ajaks suurde ekspositsiooni omapead uudistama. Me liigume põhiliselt Raimsi ja Luigega kolmekesi. Üks atraktsioon on näiteks ehtne vangikong, kuhu saab lasta ennast kinni panna. Millegi pärast süüvib see kogemus mulle sügavale teadvusse, nii et teatud mõtteradasid mõlgutades seisan ma vaimusilmas ikka aegajalt selle Heureka vangla paksust rauast ukse juures või õigemini vaatan seda justkui kuskilt metatasandilt küljepealt, nähes korraga nii vangikambrisse kui ka avarasse näitusesaali.

Heureka keskuses on ka väga veidraid asju. Näiteks üks siga, kes on poolestsaati lehm, juurde on kirjutatud sikanauta. Ma ei saa selle eksponaadi mõttest aru. Väga kaua vaatame punkari hauda. See mõjub mulle ülitugevalt. Siiani hakkab mul seda meenutades imelik. Ma ei saa soome keelest täpselt aru, igaljuhul on elusuuruses punkari kuju juures klaasvitriin, kus on sees luud ja punkari riietusest järele jäänud needid ja muud raudvidinad. Vahin seda moreenile laotatud luustikku ja roostes jubinaid pikalt ja ma ei saa aru, mis toimub. Kas punkar punkis nii kõvasti, et ta tapeti ära ja maeti maha? Või oli tema surm protest? Ja miks ta siis pärast välja kaevati ja siia üles sätiti? Kas see on siis ilus? Ma ei tea siiani täpselt selle eksponaadi tähendust. Võibolla taheti sellega lastele näitlikustada, mis inimkehast pärast lagunemist maa sees järele jääb, missuguseid asju võivad tuleviku arheoloogid meie juurest leida? Millegi pärast meenuvad mulle seda punkarit vaadates Konstantin Pätsi tennised Buraševos ja mul hakkab ikka väga halb ja ma lähen selle vitriini juurest ruttu ära, jäädes seda tunnet edaspidi ikkagi alati tundma, kui tollele Heureka-külastusele mõtlen.

Koolimajas toimub ka üks kohtumisõhtu soome õpetajate ja õpilastega. Me laulame koos laulukesi ja teeme läbi jaburaid mänge. Näiteks peame paari kaupa võidu plastkausis ujuvaid õunu sööma, käed selja taga ja siis pärast kohe märja näoga jahu seest mingi kommi välja nuhkima ja ära sööma, samamoodi käed selja taga. Naerdakse palju, aga mul on tegelikult piinlik, mulle ei meeldi sellised mängud.

Käime koos õpetajatega ka Helsinkis turul, kus müüakse igasugust vana nänni. Mulle tundub see kirpputori ikka väga veider. Miks siin VÄLISMAAL niimoodi vana koli alles hoitakse ja müüakse!? Pärast turgu tõuseme toomkiriku treppidest üles. Mulle see koht väga meeldib. Olen suurtest sammastest vaimustuses. Kiriku sisemus on ka väga ilus. Teeme tsaari monumendi juures ka paar ühispilti.

Hüvastijätt koolimaja ees on südamlik. Ulla on meiega nii tore. Soome tüdrukud meeldivad mulle ikka. Staadionil on neid jälle ringi hüppamas.

Tagasisõidul laeval kuskil mänguautomaatide juures räägib minu ja Raimsi ja Veiksiga üks soome onu ja annab meile lahkesti suure kupüüri soome markasid (vist 100 marka?) ja ütleb, et me ostaks endale jäätist. Me oleme hullult rahul ja läheme kohe rõõmuga õpsidele seda teatama. Õpsid võtavad raha enda kätte ja kui me Tallinnasse jõuame, siis ostame igaühele kolm jäätis, kusjuures kolm jäätist saavad ka minu õed, kes on koos papsi firma bussiga meile vastu tulnud. Isa teeb sellest Balti jaama juures tornide väljaku ligi ka ühe grupipildi, kus kõik bussi taustal oma kolme jäätist demonstreerivad. Teel Raplasse selgub, et osa ei jõua oma jäätiseid ära süüa ja mina söön vist mingi 5-6 jäätist ja mõtlen omaette, et oleks olnud ehk targem see raha poistega vaikselt enda kätte jätta ja omavahel ära jagada ja midagi korralikumat osta. Aga jagamisrõõm on muidugi ikka suurem.

*

1994. aasta sügisel ehk siis meie 8. klassi hakul on soome õpilased meil omakorda külas. Nad on üks väga lahe kamp, kannavad suuri lohvakaid pükse ja jopesid, vedelevad igal pool kooli koridorides kobaras põrandal, käivad kaelakuti. Meie tundides on neil nokatsid peas, seda lubatakse neile. Meie peres ööbib kolm soome poissi: Jüri Malmström, kellel on vahepeal kasvanud pikemad juuksed, mida ta üle pea kammib, ja veel kaks kutti, ühel roosad juuksed ja teisel äge potisoeng, mida mulle ema ikka veel ei ole nõustunud lõikama (soengute alal allun ikka veel täielikult ema kui professionaalse juuksuri tahtele). Poisid söövad meie elutoas isukalt. Katsume neile pakkuda samasuguseid toite nagu Helsinkis sõime: näkileivad ja võided, mahlad, piimad, banaanid, maisihelbed, moosid ja värgid. Käime poistega ka korra väljas söömas. Paps viib meid kultuurimaja kohvikusse, kus praeguse rahvamaja väikese küljesaali kohal on kergete vaheseintega boksideks jaotatud restoran. Istume siis seal ühes boksis ja valime menüüst sööki. Ma pakun, et võiksime kokat ka võtta. Mõtlen Coca Colat. Soomlaste silmad lähevad seepeale suureks. Mismõttes, kokat?! Siis nad selgitavad, et koka tähendab nende jaoks kokaiini.

*

Välismaiste sõprussuhete kõrval on meil sõpruskool ka Türil. Käime 8. klassis neil korra külas. Toimub kooli ekskursioon ja seejärel disko. See disko on eriti igav. Me lihtsalt istume saali servas toolidel ja mõni julgem meist kommenteerib Türi tüdrukuid. Üksikud kohalikud ja need meie julgemad lähevad tantsima ka, aga mina istun ainult saali servas või käin koridoris lonkimas.

Tagasiteel Türilt, õigemini juba meie koolimaja juures, küsib Annika Vassil minu käest laenu, 100 krooni. Annan. 9. klassi keskel läheb Annika meie klassist ära ja jääb selle 100 krooni mulle võlgu. Mina jään aga seda mäletama ja selle 100 krooni väärtus väheneb muudkui aasta-aastalt vastavalt inflatsioonile. Nüüdseks on sellest alles jäänud 6,50. Noh, ühe lõunasöögi ikka saaks. Kohvi enam juurde vist välja ei venitaks. Ühtlasi pole ma kunagi, ka 8.-9. klassis, seda 100 krooni Annikale meenutanud. Ma pole seda lihtsalt viisakaks pidanud, sest mu meelest peaks laenu küsija ikka ise kenasti oma laenu meeles pidama, eriti kui tegu on sõbraga. Annika on nüüd minu Facebooki sõber ja aegajalt märkan teda. Muidugi ei meenuta ma talle ka nüüd seda sotat.

  

*

Pärast 8. klassi käin koolikaaslaste ja õpetaja Maaja Toometiga Leedu reisil. Meie klassist on kaasas Tuuga, Tiidrus, Marit, Annika Kilgi. Valdavalt on seltskond meist vanem, teiste seas näiteks Grete Saldu, Hille Ojala, Lembi Sepp, Lauri Jalukse, Siim Krusell, Indrek Tiidrus, Mihkel Ütt, Argo Peever.

Öömajal oleme Raseiniai sõpruskooli võimlas. Hämaruses liiguvad ringi õllepudelid. Meil tekib Argo Peeveriga hää vestlus ja sellest reisist alates olemegi Arksiga sõbrad. Seltskond on Leedu tuuril üldse väga lahe. Istume Tuugaga bussi tagumises osas, kus on meeleolu pidevalt täiesti eufooriline. Ma olen ka eriti hoos, tajun kuidas minu lollitamine tšikkidele meeldib, ka neile vanematele, ja lähen aina enam hoogu. Samas saan sisemiselt aru, et kuskile on vaja selle veiderdamisega ka piir panna. „Rigas Juuras litsis!“ loeme me kaardilt ja hirnume! Ka vanem seltskond on täiesti pöördes, nad korraldavad tagasisõidul improviseeritud pulma, kus kuskil metsapeatuse ajal toimub ka pruutpaari õnnitlemine kõikvõimalike maantee äärest kiiruga korjatud õistaimedega.

Reisiseltskonnas on ka arvutifriigina tuntud Mihkel Ütt, kes jääb meelde sellega, et tal on kaasas igaks elujuhtumiks tarvilikud vahendid. Näiteks, kui kellelgi rebeneb kuskilt rõivas, siis on tal kohe teksatagi taskust võtta niit ja nõel.

Käime läbi kõik olulisemad Leedu linnad ja vaatamisväärsused. Olen ammu igatsenud näha Trakai linnust, see on mulle suur elamus. Ka Gediminase torni tõusmine jätab ägeda mulje. Vilniuse linnus on muidugi tollal üleni roheluses. Praeguseks on kõik nõlvad lagedad ja vaated sedavõrd avaramad ja algupärasemad.

Kui Soome reisi ajal olid veel viimast otsa meie hulgas popid miami prillid, siis aasta hiljem Leedus kanname uhkusega ümmargusi päikeseprille, mis on vahel ka peegelklaasiga. Mul on olemas nii tavalise kui ka peegelklaasiga ümmargused prillid. Olen ka väga rahul oma uue rohelise-halli-triibulise Reeboki T-särgiga ja arvan üldse, et olen väga lahe. Aga sandaalides kannan järjepidevalt sokke, nagu üks idaeurooplane kunagi. (Seda märkan muidugi alles pärast pilte vaadates, tollal olid sokid ja sandaalid täiesti okei, vist.)

*

Sama 1995. aasta suve järgmine eufooriline elamus on Meisenheimi sõpruskooli sakslased meil külas. Meie pere majutab kaht neidu: Monikat ja Yvonnet. Monika on brünett, õbluke ja tagasihoidlik. Yvonne on blondiin, tugevama kondiga ja väga avatud suhtleja. Mina räägingi põhiliselt Yvonnega. Saksa keeles. Kui ühel päeval mööda Võsa tänavat meie kodu poole jalutame, siis korraga ütleb Yvonne mulle: „Kuule, sa räägid väga armsasti, aga sa kasutad kogu aeg väga vanapäraseid ja viisakaid väljendeid.“ Eks ma teietasin neid usinasti ja kasutasin õpikust meelde jäetud korrektseid fraase. Sakslastega suhtlemisel on meil kodus onu Hain abiks. Ta räägib nendega inglise keeles. Mina jälle kuulan kõrval, suu ammuli ja õpin spontaanselt igatsetud inglist.

Sakslased ööbivad, nagu soomlasedki, minu uues esimese korruse toas, kus on suur roheluse ja kosega pilttapeet ja pruunist laminaadist mööbel, mis mulle tegelikult ei meeldi, sest on liiga nõukalik. Tutvustan Monikale ja Yvonnele tuba, näitan tühja kappi, kuhu nad saavad oma asjad panna, ja voodeid. Ühe voodi oleme selleks ajaks minu tuppa juurde toonud. Tüdrukud kolivad sisse ja on päris suure osa ajast toas omaette ja meile tundub, et muuseas söövad nad seal Saksamaalt kaasa võetud toitu. Nimelt on teistest peredest kuulda, et sakslased ei julge väga meie toitu süüa, on viisakad, keelduvad ja söövad salaja kaasavõetut. Korra tundub, et nii on meilgi. Onu Hain ja ema teevad väga häid roogasid ja pingutavad väga, et sakslastele me toit sobiks. Tasakesi hakkavad nad ka rohkem sööma. Kas siis oma toit sai otsa, või lihtsalt on usaldus tekkinud.

Onu Hain viib meid koos Yvonne ja Monikaga ekskursioonile. Käime muuhulgas ka Mahtra muuseumis ja Eeru kõrtsis. Eeru kõrtsis kohtume Arvi Paidlaga, kellega ka ajaloohuvilisena natuke vestlen.

Sakslastega toimub ka mitu suuremat Eesti tuuri: Saaremaale, Virumaale, Narva, Tartusse, Põltsamaale. Saaremaa tripp on ülimeeleolukas. Me peatume Mändjala kämpingus. Õhtul on koos saksa ja meie õpsidega kõrtsis pidu. Mulle jääb millegi pärast meelde, et minuga ühe laua ääres istuvad Silja ja Eha-Mai ja me rüüpame koos rõõmsasti õlut. Keskkonnaklubi nostalgiamatkal seda meenutades, on nad aga mu mälestusest väga üllatunud ja ütlevad, et nemad pole minuga Saaremaal õlut joonud, ega üldse sakslastega Saaremaal käinudki, et Saares käinud hoopis Kaidi Kurm. See on nii kummaline, kuidas mälestused võivad ajapikku muutuda. Igatahes istub sel suveõhtul üks kena õpetajanna minu vasakul käel ja me joome koos sakslastega paar-kolm heledat õlut ja kui ma meeleoluka peo järel püsti tõusen, löön pea vastu kõrtsi kroonlühtrit. Naerame kõik lahedasti.

Tagasiteel kämpingusse tunnen, et tuigun kergelt. See on esimene kord elus, kui ma olen purjus. Väga naljakas on. Järgmisel päeval taas bussi tagaosas sõpside keskel istudes on mul veidi kehv olla, väike peapööritus ja iiveldus. Soo, see on siis pohmakas, tere! Aga paari tunnikesega läheb see üle ja meeleolu on jälle laes. Minu lähedal istuvad Katrin Jair ja Jane Ukuhe A klassist. Meil on taas hästi naljakas. Ja Katrin Jair meeldib mulle päris tõsiselt, ehkki ma väga ei julge seda endale tunnistada, rääkimata siis selle tunde selgemast väljendamisest.

Eesti-tuuride järel on meil koos õpside ja sakslastega Nõmme kõrtsis suur lõpuõhtu. Sel peol joovad kõik saksa õpilased ja õpetajad hooga džinni ja suitsetavad nagu korstnad. Meie hoiame madalat profiili, meie jaoks on kõik see ikka üks enneolematult suur vabameelsus, millega veidikene, poolriskantselt ühineme. Eks samamoodi oli see Mändjala pidu ennekõike sakslaste vaba alkokultuuriga kaasaminek. Muuseas, unustasin ma nende õllede mõjul Saaremaale, sinna Mändjala kämpingumajja, oma ilusa oranži-violetse laulupeonokatsi. Mul oleks põhikoolis nagu mingi teema nende Lääne-Eesti saarte ja nokkmütsidega.

Nõmme kõrtsi peol mängitakse taas sama lollakaid mänge nagu eelmisel aastal Soomes. On vaja näiteks huulte külge imetud suitsupakki üksteisele üle anda. Või siis joogikõrrega suus samamoodi üksteisele sõrmust ulatada. Mina neis seksuaalse alatooniga mängudes teadlikult ei osale. Aga sakslased mängivad suure hoo ja lustiga. Nad on üldse väga lahedad, kõik nad. Mulle meeldivad jälle saksa poiste soengud, küll tahaks ise ka nii ägedat soengut, aga noh, ema ei lõika sellist. Sügisel õnnestub mul ema lõpuks ikkagi veenda, et ta mulle midagi sarnast ikkagi võimaldab, nimetatagu seda siis potisoenguks või milleks iganes. Siis on see aga juba üsna hilja, sest 9. klassi kevadeks tekib hoopis huvi juuksed pikaks kasvatada.

Teeme Yvonne ja Monikaga meie maja juures toreda perepildi, naabrinaine Lilka pildistab. Enne ärasõitu Tallinnasse koguneme ka kooli ette suurele ühispildile. Foto kvaliteet on muidugi 1990ndate keskpaigale kohaselt ülikehv. Hüvastijätufoto teen saksa neiudega ka lennujaamas. Kingin neile toredad loomapildikestega tassid. Yvonne on väga rõõmus ja tänulik, Monika on ikka häbelik. Yvonnega jääme veel pikaks ajaks kirju ja kaarte vahetama. Seekaudu areneb mu saksa keel omajagu. Ühtlasi annan Yvonne auks oma uuele meriseale nimeks Yvonne.

*

Samasse suvesse jääb ka arvutikursus Jaan Kurmiga kooli arvutiklassis. Jaan räägib meile arvutite olemusest, erinevate protsessorite võimustest, nullidest ja ühtedest, Windowsist. Õpime kasutama Wordi, teeme endale visiitkaardid ja uksesildid.

Arvutiklass asub kolmandal korrusel maantee poolse tiiva keskpaigas jaamapoolses küljes. Arvutiklassi kohal on koolimaja seinas suur pragu, mis läheb aasta-aastalt aina laiemaks. Ühel hetkel pannakse see pragu suure kipsplaadiga kinni. Eks koolimaja vajub tasakesi, soos, kuhu ta ehitati. Ei tea, kas nüüdseks on see kerge vajumine juba peatunud ka.

*

9. klassi sügisel käime Eha-Mai ja Siljaga ning Heli Lehtma ja Marina Allikofiga Rapla maakonnas matkal. Alustame Paka mäe, Raikküla mõisa ja Uku Masingu taluga. Eks neis kohtades on ennegi kooliga käidud. Ausalt öeldes läheb mul tollal küll õpside jutt suurelt jaolt kõrvust mööda, sest meil on omakeskis nii palju lobiseda ja naljatada. Mulle ei jõua näiteks üldse kohale, kes on Uku Masing. Temast saan teadlikuks gümnaasiumi ajal, ehkki kogu põhikooli korratakse meile tema nime. Kummaline on jah see põhikooliõpilase keskendumisvõime ja see, mis üldse meelde jääb. Mingeid asju võib õpilasele korrata palju tahes, aga kui pole sisulist sügavamat kogemust, siis ei saa ta sellest aru ja ei jäta meelde. Pikka aega ma ajasin üldse Uku ja Viktor Masingu segamini, õigemini arvasin, et tegu on ühe inimesega.

Paka mäel teen pilti seenerivist ja Eha-Maist ja tema väikesest pojast Priidust. Naljatame veel koos, et pildil on Karu ja Karupoeg. Pildistan sel reisil üldse üsna palju.

Külastame ka Sillaotsa Talumuuseumi, Märjamaa kirikut ja Varbola linnust. Sillaotsal oleme käinud ka juba korduvalt lapsest saati. Kõrvuti Mahtra muuseumiga inspireeris sealne ekspositsioon mind ja mu tädipoega Villemit Mahtrasse vanaisa tallu oma väikest muuseumit rajama. Varbola linnus on samamoodi varasemast ajast suur lemmik, kus oleme käinud nii õpetajate kui perega. Mäletan, et esimest korda, kui õpetaja Kuusega Varbolasse läksime, siis arvasin algul, et see on koht, kus kasvavad maa seest välja suured varbad. Nüüd, 9. klassi algul on linnuseõues meie reisi lõpuõhtu. Teeme lõket ja õpetajad korraldavad meile mitmesuguseid lõbusaid mänge. Lõpupilt on maantee ääres suurel ohvrikivil.

9. klassi kevadel on meil samasugune maakonnamatk Hagudis, Purilas, Mahtras, Kuimetsas, Kaius. Mahtras pean ka ettekande. Pildistan mitmel pool mõisates ja varemetes. Ühtaegu mu suur armastus ajalooliselt ja looduslikult oluliste paikade suhtes muudkui suureneb. See on just see aeg, kui hakkan maastikul üha sagedamini tajuma erilist hingust, mis loob mu meeltes mitmesuguseid kujutelmi, mida mulle meeldib kogeda. Esimesi kordi tajun seda maastikuhingust millalgi varasema põhikooli ajal, kui oleme Silja ja Eha-Maiga Kostivere karstialal ja Saha kabeli juures. Saha kabelist kujuneb seejärel mu suur lemmik. Kui pärast 12. klassi töötan Tiiu Laurimaa Raplamaa filmi tehes stuudios kõrvuti Mikk Sarvega, innustab ta mind uurima ka Rapla ümbruse kabelikohti. Nii kirjutan oma esimese kursuse seminaritöö ajaloolise Harjumaa katolikuaegsetest kabelikohtadest just sellesama põhikooli ajal avarduma hakanud maastikutaju toel.

9. klassi kevadreisi olen nimetanud ka Vana-Kaiu reisiks, sest reisi lõpus külastame Vana-Kaiu mõisa, mis jätab väga erilise elamuse. Me hulgume mööda laguneva peahoone korruseid, leiame vana katteplaatideta klaveri, mille kummalise kõlaga keeltel ja klahvidel improviseerin. Mõisa keldris tutvustab Jaan Reimund meile oma suurt šampinjonikasvatust. Vana-Kaiu peahoonest leian ka roostes vikati, mille võtan koju kaasa. Alanud on aeg, mil tassin kõikvõimalikest varemetest ja kummalistest kohtadest koli endale koju.

Ühtlasi hakkan 9. klassis käima diplomaadikohvriga, mille isa Saksamaalt tõi. Algselt sisaldas see nugade ja kahvlite komplekti, mille me asetasime koos kohvris olnud sametalustega meie uute köögikappide sahtlitesse. Seejärel sai kohver mulle. Nii käin ma selle diplomaadikohvriga terve gümnaasiumiaja, see kulub ajapikku ära, praguneb servadest ja ma sodin sellele tindipliiatsi ja pastakaga igasuguseid vigureid. Lõpuks vajab ta ka kleeplindiga parandust. Sel Vana-Kaiu reisil on see diplomaadikohver aga veel täiesti uus ja puhas.

Too kevadreis on jälle väga meeleolukas. Ma katsun taas plikside ees vigurdamisega ikka kuskilt maalt piiri pidada, aga kogu aeg on pidurdamatult naljakas. Ühtlasi on tunda, kuidas hakkab tekkima oma hää seltskond, kellega on soov koos gümnaasiumisse edasi minna.

*

Üks omaette fenomen põhikooliajast on klassiõhtud. Need toimuvad meil põhikooli lõpu poole tavaliselt Ööbiku saunas. Mitmed (Anniki, Marit, Võss, Jürka) me klassist elavad Öpsas ja siis on hea seda sauna kasutada. Pidudel käib vähemasti algusosas ka Roosmaa. 9. klassist jääb meelde üks klassiõhtu Ööbiku saunas, kus eesruumis on kõik ontlik, kenad koogikesed ja morss. Pesuruumis rüüpavad klassivennad õlut ja džinni. Leiliruumis on aga laval viinad. Selle gradatsiooni esimeses otsas on Roosmaa ja teises vanemate klassivendade viinavise. Õnneks Roosmaa pesuruumi ei lähe.

Nagu öeldud olen elus esimest korda jokkis suvel pärast 8. klassi. 9. klassis sugenevad tasakesi ka meie poistekamba sünnipäevadele džinnid ja vahel ka kangemad napsud. Mina maitsen džinni, kangemat ei võta. Džinn on naljaka maitsega jook, eriti ei meeldi mulle, aga noh, natuke võib ju rüübata. Purju ma neil sünnipäevadel küll ei jää, see on rohkem selline naljategemine. Aga jah, Raimsi ja Veiksi ja Saumanni sünnadel on ikka väiksed napsud. Ja kus siis minagi teisiti saan. 8. märtsil on mu pere Võsa tänava maja minu ja mu sõprade päralt. Põhiliselt teeme päris lapsemeelset nalja, improviseerime süntesaatoriga, sammume poistega rivis, ühel sünt marsimuusikaga kaenlas, mööda koridori, paneme siis mussi mürtsuga seisma, peatume kõik korraga jalga vastu maad lüües ja hüüame „Tervist härra president!“, siis käivitame taas muusika ja marsime edasi. Tohutult naljakas on. Rivis on kindlasti Tiidrus, Raims, Võss, ma. Teeme sellest ka video. Hoh, seda oleks praegu lahe major Tiidrusega jagada! (Need videod võiks ikka üles otsida.)

Igaljuhul on meie pidu ikka täiesti süütukene. A-klassi pliksid on ka kutsutud, itsitavad elutoas kambas. Naabri Margo oskab nendega mesijuttu ajada ja diskotantsu tantsida. Meie marsime poistega seni ringi. Korraga tuleb meil ikkagi mõte leida kuskilt natuke alksi. Ma tean, et elutoa baarikapp on mu sünnipäevapeo jaoks papsil targu tühjaks tehtud ja pudelid teisele korrusele viidud. Ühisest hoost kantuna lippan siis üles ja toon ühe pudeli valget veini Blue Nun. Oi, selle pudeliga saab kõvasti nalja! Räägitakse nunna avamisest, otsitakse selleks vahendeid. Lõpuks leiame korraliku korgitseri ja Raims kui kogenum tegelane võtab asja enda kätte. Teeb pudeli lahti ja me jagame selle enam kui kümne klassikaaslase vahel väikestes morsiklaasides. Selle ühe pudeliga mu sünnipäeva napsunali piirdubki. Kõigil on aga sellest lonksust valgest veinist veel suurem hoog sees ja me teeme köögis naljavideosid kõrvitsate ja elutoapatjadega. Raims on eriti hoos.

Alkoholi osas on oluline märkida, et sellal, kui olen 15-16-17, on meie peres väga selge kokkulepe, et sünnipäevadel ja pidudel antakse soovi korral ka mulle pool pokaalikest. Vanemad ütlevad korduvalt, et nende meelest on parem täiseale lähenevaid lapsi sujuvalt alkoholikultuuriga tutvustada, selle asemel, et lapsed kuskil nurga taga teadmata koguses omapäi tarbima hakkavad. Olen oma vanematele selle targa vaate eest väga tänulik.

*

9. klassi lõpus käime kahe klassiga koos pidulikul kruiisil Soomes. Vaid kruiisile sõita ja seda veel ülikondades tundub mulle väga jabur. Tegelikult tahaksime lahedalt mitmepäevast reisi. Aga midagi pole teha, see on klassijuhatajate otsus. Sõidame siis kõik pidulikult riietatult Tallinnast välja, uitame laeval, kuhjame rootsi lauast taldrikud head-paremat täis, mõni mängib automaatidega, vaatame osavõtmatult karaoket ja vanapaaride tantsu. Helsinkis käime korra ka üleval tekil pildistamas. Teeme taas ühe üliuduse grupipildi. Veider on olla, ühelt poolt uhke ja rõõmus, et 9. klass on lõpetatud, teisalt kuidagi nadi. Kaks aastat tagasi olime siin linnas mitu päeva, nüüd käime lihtsalt laeva peal söömas ja Helsinki panoraami vaatamas. Jube igav.

*

Tutipidu ehk viimane koolikell on kena. Ma võtan kooli oma algklassideaegse ranitsa. Sõbrad kirjutavad sellele minu Confuciuse-markeriga oma nimed. Roosmaa kirjutab läbivate suurtähtedega ÕP.IVI. Mul on ranitsas algklasside vihkusid, päevik ja mänguasju põhikooliajast. Mu kallis kaisukoer Terrukutsu on ka sel päeval minuga koolis.

Teen eksamid eesti keeles ja matemaatikas, ühe eksamihinde saan Mamma uurimuse eest. Eksamiteks valmistume tõsiselt. Oleme juba üsna ammu vaimu valmis pannud. Käime konsultatsioonides. Üldse on põhikooli lõpus, nii 8. kui 9. klassis üldine hoiak üsna hoolas.

Meie klassis lõpetab põhikooli 8 tüdrukut ja 11 poissi: Heigo Erm, Marit Fuchs, Mihkel Ital, Aigi Kallaste, Tarmo Kast, Merit Kerner, Veiko Luikoja, Jüri Metssalu, Kadi Pahkla, Reena Rootsimaa, Anniki Saluste, Regina Suiste, Raimo Sukles, Marek Tiirdrus, Kaarel Tuuga, Jaanika Tuur, Jürgen Utt, Taavi Võsa, Ardo Ärmpalu.

Aktus on kena. Laulame miskit „Ei ole enam väikesed“ laulukest. Kurm annab meile tunnistused. Emale ja isale antakse ka tänukiri, minu tõhusa kasvatamise eest. Maja ees toimub klassikaline pildistamine. Teeme pilte ka pere ja lähemate klassikaaslastega. Eriti meeldib mulle pilt Raimsiga. Foto servades on näha meie perede tollased autod: Raimsi venna tumeroheline Žiguli ja Meie Opel Ascona. Selle Ascona saan ülikooliajal endale. Taamal kooli trepi juures vaatab sel hetkel meid uhkust tundev ja rahulolev Jaan Kurm.

Põhikooli lõpupidu toimub aktusepäeva õhtul meie Võsa tänava majas ja aias. Olen väga rõõmus, et ema ja isa seda lubavad. Nad jätavad kogu maja ja aia selleks õhtuks meile. Ise sõidavad õdedega maale. Anniki ja Merit ja teised tüdrukud korraldavad meile toidud, tehakse ise suur pütitäis šašlõkki ja mitu kaussi salateid-pirukaid. Toome papsiga kuskilt Salu tänava tuttava juurest suure šašlõkivanni. Paneme lõkkeplatsile ka lauad ja toolid. Riputan aeda kaunistama valged jõulupuutulukesed.

Rahvas koguneb. Elutoa aknal mängib mu suurte kõlaritega kassettmakk. Saabub Roosmaa ja toob meile värviliste lindikestega kaunistatud lastešampuse. Meil on aga selleks hetkeks laual juba neli Sovetskojet! Roosmaa pööritab silmi, aga sellega asi piirdubki. Natuke aega on Roosmaa meiega, teeme lastešampuse lahti ja jagame sõbralikult. Istume korralikult laua ääres ja vestleme. Samal ajal orgunnivad Kast ja Erm ja teised Ardo vanema venna, täisealiseks saanud Tarmo Ärmpalu abiga Remast kaks kilekotitäit alksi. Suunan nad targu teisele poole maja. Kui Roosmaa ära läheb ja maja esikülje nurga taha kaob, ilmuvad sünkroonis maja tagumise nurga tagant välja Kast ja teised suurte alksikottidega, näod laia naeru täis. Pidu läheb käima!

Väga hoogne on. Hämardub. Muss mängib. Kõik möllavad. Meie Ermiga joome liivakastis viskit. Vahepeal käime toas torti söömas. Jama on see, et järkjärgult imbub meie õuele ka võõrast rahvast, sõprade sõpru. Üks kutt läheb väga äksi täis ja lõhub šašlõkivardaga ära ühe meie aia värsketest ilupõõsastest. Ma olen jokkis. Õnneks tuleb peo selles faasis isa asja kontrollima. Kui ta auto kahe maja vahele pargib ja tagumisest väravast õue astub, siis ma tulen parasjagu maja nurga tagant välja ja hõiskan talle „Tere, issi!“, täpselt samas vaimus nagu Kiir „Kevade“ filmis purjus peaga: „Papa!“. Isa muheleb ja annab mulle Villemi perelt 9. klassi lõpetamise puhul kingitud raamatud. Mul on hetkeks piinlik. Paps läheb aeda korda looma, mina aga oma tuppa, kus natuke klassiõdedega jauran ja siis magama heidan. Öösel on mul väga halb olla ja ma oksendan oma uue vaiba täis.

Ärkan hommikul väga kehvas seisus, paps on ka kodus. Olen madalam kui muru, vabandan ette ja taha. Paps on minuga konkreetne, aga olukorda arvestades väga leebe. Koristame koos maja ja aeda. Esmalt aga pesen vannis puhtaks vaiba, mille öösel ära rikkusin. Aed on väga kurvas seisus. Toidulaua ümber on rahvas tallanud muru poriseks. Väike ilupõõsas on ära lõhutud. Pudelid on heki all laiali. Varsti ilmub üle tee majast Ardo ja ütleb, et tal ei läinud hommikul mannapuder sisse. Ta aitab meil papsiga koristada.

Isa räägib, et öö oli väga meeleolukas. Kui ta saabus, siis asus ta kohe rahvast sujuvalt kodudesse suunama. Tuuga olnud väga jutukas, kui isa ta autoga linna teise otsa sõidutas.

Pärastlõunal tulid tüdrukud ka ja aitasid nõusid pesta. Üheskoos sõime veel järele jäänud salatit ja kooke.

Olen papsile ülitänulik, et ta ikka õigel ajal koju tuli.

Järgmiseks käin Rapla raamatukogus maavanem Kalle Talviste vastuvõtul. Meie klassist on kohal ka Marek Tiidrus. Ühtlasi näeme seal esimest korda oma tulevasi klassivendi Argo Kästikut ja Veiko Mahlakat, ka paralleelklassi õppima asuvat Ivar Lauri.

*

„Poisid avanevad hiljem“ räägitakse meile põhikooliajal muudkui. Aga millal see avanemine toimub? Kas ma juba avanen? Ühel 9. klassi varakevadisel õhtul heidan oma toas voodisse, sulen silmad ja korraga näen, vahetult enne uinumist, et mu silme ees keerleb petrooleumilamp, ja ma kuulen häält, mis ütleb: „Su ülesandeks on hoida ja tutvustada vana eesti kultuuri ja vaimuvara.“ Mõtlen, et äkki nüüd ma avanengi.

Põhikooli lõpuklassides kogen endas omamoodi gümnaasiumiperioodi eelkaja. Ma tajun maastikke ja loodust ja ajalugu kuidagi senisest veelgi tundlikuma ja peenema meelega. Need on kummaliselt ilusad ja hingeliigutavad kogemused, meelerännud ajas ja ruumis, millega ühenduses ilmub see kummaline lamp ja sõnum minu ülesandega. Gümnaasiumis avarduvad tundmused ja tajud uute õpetajate ja sõprade kaudu veelgi. Ma kirjutan oma päevikus muudkui „äratundmistest“ ja õnnehetkedest ja kogu elu ilusast poeesiast ja seostan kõike muudkui ajalooga. Kaugem ajalugu on minu jaoks võlumaailm, imeline ilm, kus avanevad pildid ja tajuelamused, erilised kogemusruumid.

Kui 9. klassi lõpus teen vaimsete eelduste testi, siis mulle soovitatavad erialad on: arhitektuur, kirjandus, kunst, graafika, ruumikujundus, fotograafia, film. Mina aga vaatan neist soovitustest mööda ja küsin psühholoogilt, kas ajalugu ka sobib. Ta vastab, et küllap sobib, ja ma kirjutan oma testitulemuste erialasoovituste punktiga lõpetatud reale otsa veel: „ajalugu“.

Paber testi tulemustega on mu elukäigu puhul väga sümboolne:

"Tähelepanu: 121, väga hea tulemus

Loovus: 161, väga hea tulemus

Keeleõpe: 93, keskmine

Arvutusoskus: 103, üle keskmise

Matemaatiline loogika: 95, keskmine

Sõnavara: 116, üle keskmise

Käeline liikuvus: 133, väga hea tulemus.

Arhitektuur, kirjandus, kunst, graafika, ruumikujundus, fotograafia, film. Ajalugu,“

See test näitab ju puhtalt loomeinimest! Ja minu kinnisidee on ajalugu, veel kogu gümnaasiumi jooksul ei saa ma aru, et olen loomult kunstnik. Ülikooli astudes saan tõsise paugu. Korraga selgub, et ajalooõpingud ja ajalooteadus ei ole üldse see, mida ma arvasin. Palju rohkem on rutiinset tuupimist, palju rohkem poliitilist ajalugu kui mulle vaimuelamusi pakkuvat ilu. Samas on ajalooõpingutes ikka palju ka sellist, mis mulle meeldib, mis mind hoiab, vaimustab ja kõnetab. Nõnda et mu põhikoolis alguse saanud erialavalik ei ole ka totaalselt vale, siin on mõndagi ilusat, omad voolavad vaimuallikad. Hiljuti terve puhkuse Kreekas-Roomas veetes sain taas aru, kuidas ma lihtsalt armastan vaadata aja kulgu, kultuuride, ühiskondade ja ruumide muutumist, kui ilus ja eriline on ette kujutada kunagi olnut. Minu jaoks on ajalooallikate tõlgendamine alati ka tajuelamus. Ma hakkan tundma lõhnu ja värve ja nägema ruume ja inimesi, mida otseselt vastavas ajalooallikas ei pruugi mainitud ollagi. Niisiis ka ajaloolasena kaldun ma tegelikult ikkagi kujutluste ja loomingu sfääri ja olen ka õppejõu ja õpetajana ühelt poolt püsinud akadeemilistes raamides ja samas ka aegajalt täiesti teadlikult lubanud endale ja kuulajatele vabasid ekskursse vaimumaailma, tunnetuslikku, esoteerilisse.

Niisiis jah, ajalooarmastus tugevneb põhikoolis. Algimpulsid on muidugi veel varasemaski lapsepõlves, peres, maakodus, suhtluses onu Haini ja vanemate sugulastega. Põhikoolis lihtsalt hakkab mu ajaloohuvi selgemat kuju võtma, ka tänu Jaan Kurmi väga elavatele tundidele ja Heli süstemaatilisele ja innustavale tööle nii kooliprogrammi läbimisel kui ka uurimistööde juhendamisel.

*

9. klassi lõpus, kui eksamid on edukalt sooritatud, tunnistus väga ilus, annavad mulle edasiõppimise teemal nõu psühholoog Koidula Takk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Krista Mägi ja kunstiõpetaja Krista Urvet. Psühholoog soovitab neid ülalmainitud loomealasid ja pakub, et võiksin edasi õppida Tallinna 21. või 64. Keskkoolis või Prantsuse Lütseumis. Ta kutsub mind ka Rapla Ühisgümnaasiumisse, kuid kui ütlen, et me oleme harjunud vabameelsema kooliga, siis leiab, et RVG on ikka parem.

Krista Mägiga räägin pikalt teise korruse piklikus õpetajate toas tunniplaani juures. Ta ütleb mulle, et ma olen harjunud kõike kõige paremini tegema, tahan olla alati kõige parem. Seepärast soovitab ta mul vahepeal proovida midagi, mida ma üldse ei oska, mis mul hästi välja ei tule, ja leppida sellega. Perfektsionist-maksimalist olen ma paraku siiani ja tean, et see ei ole väga tervislik. No kas on vaja oma koolimälestusi nii põhjalikult ja süsteemselt kirja panna?! Kas selline detailsus üldse kedagi kõnetab? Või mõjub jälle nii nagu põhikooli algusaegade klassiõhtule saabuv Metssalu: nagu kaamel kõikvõimalike toidukorvide, kassettmaki, viktoriinimapi, joogipudelite ja mänguasjadega – lihtsalt öeldes: ülepingutavalt. Saumann meenutab mulle vahel siiani, kui mind järjekordse kohapärimuse kursusepäeva järel ületöötanuna näeb, et miski ei ole muutunud, Jüri rühib ikka püüdlikult nagu Punamütsike oma suure klassiõhtutoidukorviga. Aga ma ei oska teisiti. Tõttöelda pole minu meelest ka need ülepingutused tegelikult piisavad, alati saaks ja tahaks veel paremini. Teine variant oleks üldse mitte neid asju teha. Kuidagi keskpäraselt nagu ei oska. Ehkki ma ei tea, kas see mälestustekogu siin ikka on midagi muud kui üks keskpärane heietus...

Igatahes soovitab Krista Mägi mul olla teadlik oma perfektsionismist. Hää soovitus. Ka pakub ta välja, et mulle võiks sobida haldusjuhtimine. Ma ei tea sellest midagi, aga kõlab väärikalt. Ju ta näeb mu isikuomadusi: pikk, hea suhtleja, õpib hästi jne.

Krista Urvetiga kõneleme kunstiklassis elust-olust ja tulevikust. Ta soovitab mul jääda Vesiroosi, sest see on oma kool, hea kool, laheda õpikeskkonnaga, kodu ligidal. Ta ütleb, et kui tarvis, siis ta toetab mind gümnaasiumi ajal igati.

Nii otsustangi jääda RVG-sse. Õigupoolest polegi mul midagi muud väga mõttesse tulnud. Psühholoogi pakutud teised koolid tunduvad väga kauged ja võõrad. RVGsse sisseastumiseks pole mul vaja ka eraldi eksameid teha, mind võetakse mu väga hea tunnistusega otse meie kooli 10. klassi.

Paljudel on aga vaja käia sisseastumiskatsetel. On nii kummaline ja samas ka huvitav sel päeval koolis olla ja vanade ning potentsiaalsete uute klassikaaslastega suhelda. Istume garderoobis ja ootame tulemusi. Meie klassist jätkavad gümnaasiumis: Aigi Kallaste, Merit Kerner (11. klassi lõpuni), Veiko Luikoja, Jüri Metssalu, Anniki Saluste, Marek Tiirdrus, Kaarel Tuuga, Taavi Võsa, Jürgen Utt ja 6.-9. klassini mujal Kehtnas õppinud Marina Peganova. Nõnda on enamik meie klassikaaslastest 10. klassi algul uued.

*

Kokkuvõttes võib öelda, et põhikool on väga oluline aeg, ta annabki sõna otseses mõttes põhja. Ses suhtes polegi nii kurb, et Vesiroosist jääb koolireformi käigus järele põhikool. Kindlasti on see väga hea põhikool ja kindlasti säilib siin oluline osa Vesiroosi vaimsusest, sest see on ikka väga oluline osa haridusteest, mis käiakse põhikoolis.

---

[1] Krista Mägi järgi oli üks neist autodest hoopis Ruve Šanki oma ja seega kuulub too pilt tegelikult hoopis algklasside aega, sest 5. klassis oli meil direktoriks Jaanus Soo.

[2] Üllataval kombel on mu kehalise kasvatuse aastahinded kuni 5. klassini (incl) valdavalt viied. Õpetajateks on siis Elmo Meius (2. kl) ja Maire Liivandi (3.-5. kl). Alates 6. klassist (õpetaja Aarne Sillamaa) olen vabastatud. 9. klassist, kui meie kekaõps on Risto Ütsmüts, osalen “ettevalmistusgrupis”, mis tähendab, et käin küll tundides, kuid mulle ei panda hindeid, vaid loetakse mu tulemus lihtsalt arvestatuks.

Mälestusi Vesiroosist: Algklassid

Täna täpselt kolmkümmend aastat tagasi läksin ma esimesse klassi. RVG 30. sünnipäeva puhul viin ennast nüüd uuesti sellesse päeva ja vaatan, kuidas mälupildid hakkavad avanema. Teen läbi omamoodi meelerännu, kus ilmuv on kindlasti väga subjektiivne ja mõneski mõttes juhuslik. Olen küll erialalt ajaloolane, kuid jätan siinkohal teadlikult kirjalikud jm infoallikad kasutamata, sest kui seda teeksin, oleks väga tõenäoline, et siinset kirjatööd ei sünniks. RVG lugu on lihtsalt nii suur ja mitmeplaaniline. Olgu seega siinne koolile sünnipäevakingiks, õpetajatele ja mu vanematele tänutäheks, mu õpingukaaslastele lahedaks meenutamiseks just sellisena nagu ta on – spontaanse ja pigem põgusa mälupildireana, mõningate hetkedena, kogemustena, mis meeles.[1]

*

1. september 1987. Ma lähen kooli. Kooli! Ma olen nüüd suur! Käisime hiljaaegu ema ja isaga Rapla univermaagis mulle koolivormi ostmas. Selleks, et saada see just õige mõõduga, viis müüja meid tagaruumi ja me lappasime seal tumesiniseid jäigapoolsest tekstiilist taskukestega lapseülikondi. See tundus veel kuidagi kummaline, et tagaruumi pidi minema. Praegu on sama koha peal, kus me mulle koolivormi otsisime, mööblipoe riidenagide ja peeglite väljapanek.

Ja koolimüts! Mul on nüüd ju ka koolimüts! Seda on väga vaja hoida! Edaspidi saab selgeks, et tõesti, hoida on teda mõtet, sest klassivendade mütsid muutuvad ajapikku tuhmiks, nii mõnegi nokk murdub või väänutatakse praguliseks. Esimesel koolipäeval on aga meie kõigi tumesinised mütsid uued ja mustad lakitud nokad läigivad rõõmsalt.

Me koguneme Rapla Keskkooli algklasside majas. Ma olen natuke segaduses, sest ma ei tea, mis ma tegema pean. Ema ja isa on siin lähedal, aga ma pean oma lasteaiakaaslaste ja veel mitme lapsega, keda näen esimest korda elus, seisma tihedalt koos järjekorras ja hoidma käest kinni väga suurtel tüdrukutel, kellel on kohevad juuksed. Need on abituriendid, on meile öeldud. Nad on peaaegu nagu lihtsalt ühed võõrad tädid, aga ju siis ikka on abituriendid. Kuidagi väga kitsas ja natuke nagu kõhe on olla ses koridoris teiste vahel. Aga ema ja isa on lähedal ja see rahustab.

Kohevate soengutega tädid-abituriendid viivad meid suurde võimlasse. Akendel on võrgud ees ja õhk lõhnab sporditegemise järgi. Istume saali vasakpoolses servas. Ma näen enda lasteaiakaaslasi ja see tekitab hea tunde. Kuskil kaugel ees räägib keegi tädi, ma ei tea, mis ta räägib ja ei saa millestki aru. Ma vaatan oma lasteaiakaaslasi ja mõtlen, et see on ikka hea, et nemad ka siin on. Meil on esimese koolipäeva puhul valged pluusid. Ühel poisil on aga naljakas õhuline ja kergelt roosakas pluus.

Hakatakse lapsi ette kutsuma. Korraga kutsutakse mind ka ja ma lähen sinna kõige ette, kus ma saan onude ja tädide käest ENSV pitsatiga õpilaspileti. Siis viiakse meid kõiki õue ja tehakse koolimaja juures pargis hästi suur ühispilt. Mu õel Marjul on ilus kollane jope.

Meie esimene klassituba asub hiljuti valminud Naksitrallide lasteaia teisel korrusel Võsa tänava poolses otsas. Me oleme esimesed, kes seal õppima hakkavad. Ruumijaotuselt on kõik samasugune nagu lasteaiarühmades: teisel korrusel trepikojast sisenedes on uksest paremal ikka piklike kappidega riietusruum, otsas aken, ja vasakul uks, mis viib hoone jaama poolses küljes asuvasse klassituppa ja kraanikausside, köögitädi ruumide ja kempsude juurde. Klassi kõrval paremal ehk alevi pool on klaasustega eraldatav mängutuba, kus lasteaias tehti ka lõunatudu, kapist välja tõmmatavates voodites. Meie aga kooli ajal lõunatudu tegema ei pea, sest me oleme juba suured.

Kõik see pidulikes pluusides lilledega seltskond valgub nüüd uude klassituppa. Huvitav on, sest meie hulgas on uusi. Uued poisid on Marek Saumann, Raimo Sukles ja Rein Kohv. Uued tüdrukud on Kaire Pohla (meiega 7. klassi lõpuni), Airi Arulaane (meiega 6. klassi lõpuni), Aigi Kallaste, Kairi Saaremets (1. klassi lõpuni), Ragne Kuusksalu (3. klassi lõpuni), Maarja Randmaa (1. klassi lõpuni). Suurem hulk on aga juba meie oma lasteaialapsed: Eva Ainsoo (1. klassi lõpuni), Marit Fuchs, Veiko Luikoja, Kadi Pahkla, Risto Paimets (2. klassi lõpuni), Marina Peganova, Reena Rootsimaa, Anniki Saluste, Regina Suiste, Marek Tiidrus, Annika Vassil (läheb 9. klassi keskpaigas), Jaanus Vassil (7. klassi lõpuni), Taavi Võsa, Ardo Ärmpalu. Teises klassist alates on meie hulgas Airi vend Aivar Arulaane (kuni 5. klassi lõpuni), keset kolmandat klassi tuleb Kristi Meikar (meiega kuni 7. klassi lõpuni).

Reinust jääb meelde, et ta isa on kiirabiauto juht ja see on eriti äge. Lasteaiast saati olen sõber Ristoga, kes elab meie tänaval ja kes käib meiega kuni teise klassini. Risto ehk Ristämblik on suur vigurdaja. Vahel jääb ta aga pikalt, suu lahti, mõtlema, vaatab suurte silmadega ainiti õhku ja on justkui kuskil teises maailmas. Siis vigurdab jälle edasi.

Istume laudadesse. Mina istun tagareas vasakul akna all, Ardo Ärmpalu kõrval. Õpetaja Kuusk annab meile uued aabitsad. Esimestel lehekülgedel on punaste lilledega lapsed ja Lenin. Õpetaja Kuusk ütleb, et praegu on aasta 1987. See on esimene kord, kui teadvustan käesoleva aasta numbri. Ahhaa, et siis 1987. Ja siis tuleb 1988. Üsna varsti saan selgeks, et see aasta, kui Mahtras nääriõhtul meie juttu kassettmaki peale lindistati, oli 1985.

Koolis on väga lihtne käia. Lasteaiamaja asub meie kodust paarisaja meetri kaugusel üle tänava, nii et iga päev näen ma klassiaknast kodu. Samamoodi nägime me kodu siinse lasteaia rühmatubadest, lasteaia saalist ja õuest. Selle maja ehituski on mul hästi meeles. Kui meie maja lähistele teedevalitsuse majade juurde suuri ehitusplokke veeti, teadsin, et meile ehitatakse uut lasteaeda. Käisin enne Kellukese lasteaias, mis oli väga kaugel. Nüüd käime õega mõlemad kodu lähedal Naksitrallides. Naksitrallide lõpupeo ajal istutasime oma rühma laste ja kasvatajatega õuele meie maja poolse nurga ja mängulaeva (mis oli muuseas päris kalamehepaat) lähedale kasepuu. Me kõik laulsime puu ümber ja jätsime lasteaiapõlvega hüvasti. Kõigi isad tegid laste õhupallide jaoks pulgad, mis me pärast laulu puu ümber muru sisse õhupallidega püsti panime. Ma olin veel nii uhke oma isa tehtud pulga pärast. Ta tegi seda erilise hoolega, lihvis ja lakkis ära ka. Minu pulk oli mu meelest kõigist kõige ilusam. No midagi ei ole teha, nii ma mõtlesin. Teistel olid tavalised, kellel kandiline, kellel kõver, kellel lihtsalt puuoks. Minu oma oli issi eriti ilusa teinud. Pärast me tulime nende õhupallidega koju ja ausalt öeldes on see pulk mu isiklikus arhiivis vanade vihikute ja päevikute juures tänaseni alles.

Nõnda siis, käin ma nüüd esimeses klassis. Sellesama meie rühma kasepuu ja oma kodu lähedal. Siinsamas majas käib lasteaias ka mu õde Marju, minust kaks ja pool aastat noorem. Vahetundidel saame ikka trepikojas või õues kokku. Vahel läheme koos koju ka. Lasteaia värav on erakordselt kõrge, nii et ma vaevu ulatun selle kikivarvul lahti upitama.

Ühe koolipäeva lõppedes teeme poistega nalja ja sõidame riietusruumis ukse kõrval laua peal aabitsale surudes edasi-tagasi. Kui avastame, et aabitsate kaaned on sellest täiesti ära kraabitud, on mul korraga väga piinlik. Kuidas ma aru ei saanud, et raamatut niiviisi lapiti vastu lauda nühkides rikun ma kaane ära. Luban endale, et ma ei nühi enam kunagi elus raamatut vastu lauda. Ja ma tõesti ei ole seda kõigi nende kolmekümne aasta jooksul teinud.

Meie aabitsad on ilusad. Ülle Meistri piltidega. Lugemisülesanded lähevad kogu aeg raskemaks. Meelde jääb üks lugemispala, kus lapselaps istub vanaisa süles ja küsib, miks aasta on nii pikk ja vanaisa vastab „Pai päkapikk, aastad lendavad linnutiivul“ See kinnistub mällu alatiseks. Ja tõesti, nii on, aeg on suhteline, avaneb ja avardub ja venib ja ruttab ja seisab ja haihtub...

Me peame joonistama sõnade juurde erineva suurusega kaste, et tähistada, kui pikad on vokaalid. Miski on lühike, miski on pikk ja miski on ülipikk. See ülesanne tundub väga tüütu, aga peab tegema, kui nii on ette nähtud.

Vene keelt õpime: kukla, mõška, jolka. Õpime laulukesi: „Mõška naruška i žaitšik trušiška“, „Totška, totška, vot klaza, nos, i rot i galavaa“. Vene keel on päris lahe. Õpetaja Kuusk annab seda hästi mõnusalt, paneb tahvli peale lapiku papist nuku ja hiire ja kuusepuu ja siis ütleb juurde, mis see vene keeles on.

Esimene klass on tegelikult üsna lasteaia moodi. Lihtsalt lõunatudu ei pea tegema, nagu öeldud. Seda ei väsi ma kordamast, sest see on suur erinevus, annab tunda, et oleme nüüd suured. Toit on ikka nagu lasteaiatoit. Ikka kaevan ma kõigepealt moosisilma ümbert kiiruga põhilise osa putru ruttu suhu, et siis lõpuks moosi rahulikult nautida.

Ükspäev istun ma seal enda kohal tagaseinakappide juures akna all Ardo kõrval ja meil on parasjagu miski kleepimisülesanne käsil. Ma katsun plastmassist PVA purgist liimi välja pressida, aga liim on kinni kuivanud. Otsustan siis liimipotskat konkreetselt jõuga püstiasendis pigistada. Surun seda kahe käe vahel, kuni liimil lendab kork pealt ära ja kogu mu nägu ja pluus ja seljatagune kapp ja laud on PVA valget löga ja pritsmeid täis. See on suur ehmatus mulle ja klassikaaslastele. Samas teeb see meile kohe ka palju nalja. Ja ma saavutan mõneks nädalaks niiviisi omamoodi kuulsuse ja kangelasoreooli. Seda liimipauku tuletatakse ikka ja jälle meelde ja naerdakse laginal.

Ühel koolipäeval värvime näärivanasid. Viltpliiatsitega. Ehk siis vildikatega. See, et vildikas tähendab just VILTpliiatsit ja vilt tähendab materjali, millest tehakse näärvanadele vilte, saan ma muidugi alles hiljem aru. Niisiis, värvin vildikatega näärivana vilti ja ei ole selles väga püsiv, tahan ruttu valmis saada ja sodin rutuga ühte ja teist pidi jalanõu piirjooned täis. Minu kõrval istub Taavi Võsa ja on üleni keskendunud. Tema viltpliiatsiliigutused on korrapärased, tema värvid täidavad näärivana vildid ja kuue ja mütsi ühtlaselt ja ma olen seda nähes täiesti üllatunud. Kas tõesti saab nii ilusasti!? Taavi vaatab minu sodi, ei ütle midagi ja jätkab sama keskendunult oma värvitööd. Ma katsun ka siis rahulikumalt ja ühtlasemalt. Jälle jääb see eluks ajaks meelde. Kui midagi teha keskendunult ja rahulikult, on tulemus ilus.

Jah, ja muidugi, kirjatehnika, see nõuab ka samasugust Taavi Võsa moodi täpsust ja püsivust. Neid kriipse ja ringe annab ikka maalida.

Ühel päeval on lasteaia saalis suur kogunemine. Rääkima on tulnud direktor! Esimest korda elus fikseerin sõna direktor! No see on ikka üübertähtis mees. Samas on ta ka hästi viisakas ja tore ja väga pikk mees. See on Ruve Šank. Nii erilise nimega. Ja väga eriline on ka see, millest ta räägib. Ta ütleb, et kui me oleme seni oma lasteaias asuva esimese klassiga kuulunud Rapla Keskkooli, siis nüüd on valmimas uus kool, Rapla II Keskkool ja meie hakkame selles koolis õppima.

Uue kooli ehitus paistab meie vanaema Viljandi maantee äärse maja õuele hästi. Vanemad ja vanaema räägivad, et kool ehitatakse saviaukude kõrvale märjale maale ja et hoone jaoks lüüakse betoonist vaiad maa sisse. Kõigepealt kerkib maantee äärde roheluse taustale valgete postide salu ja seejärel juba sõrestik. Vanaema aias mängides on ikka näha, kuidas tohutusuur kollane kraana koolimaja ehituse kohal liigub. Millegi pärast on meeles kraana peal tähed AUM. (Lahe, ehk ilmub mulle niiviisi juba siis meie kooli avar vaim kõikehõlmava püha silbina.) Seega õnnestub meil näha oma kodu lähedal nii uue lasteaia kui ka uue koolimaja kerkimist. Ja nii nagu olime lasteaias esimesteks uutes rühmatubades ja klassiruumis, on ka Vesiroosi maja meie jaoks täiesti värske.

Vahepeal on suur lapsepõlve suvi. Mõõtmatult pikk ja päikseline. Käime onu Hainiga suurel Mulgimaa tuuril. Juulikuus sünnib meile õde Maili. Sinimustvalged lipud ilmuvad kõikjale. Septembris lähen teise klassi, uude suurde koolimajja.

Vana koolimaja juurest suundub uude majja pikk rongkäik. Jälle on näha abituriente. Suurtel poistel on pikad juuksed. Ja nüüd on kõige väiksemad, keda abituriendid käe kõrval viivad, juba uued lapsed. Alevis annab päevale pidulikkust juurde see, et esimese septembri puhul põlevad kõigi autode tuled. Muidu neid päevasel ajal põletama ei pea. Rongkäigulised kogunevad uue kooli trepi ees. Staadioni otsa kohal on suur veeloik. Kool on just napilt valmis saanud. Õpetaja Kuuse mees Martin Kuusk annab uue koolimaja võtme direktor Ruve Šangile[2]. See suur ilus võti meeldib mulle väga. Seda hoitakse edaspidi direktori kabinetis, mis on omamoodi kooli pühamu. Ruve Šank kõneleb. Nüüd tean teda juba hästi, ta käis ju meile rääkimas. Siis sammuvad abituriendid esimese klassi lastega trepist üles läbi kollaste puituste koolimajja. Ja seejärel meie.

Uus fuajee on minu jaoks esialgu täielik ulme. See keskkond on nagu plahvatus mu teadvuses. Kõik avaneb korraga ja väga kiiresti. Näen suurt avarat kandilist ruumi, ülevalt tuleb valgust, kõikjal on värvilõhn, meid viiakse järgmisest trepist üles. Trepi käsipuud on täiesti enneolematult rohelised ja metallist. Trepi kõrval on suured valged kivist kastid ja nende sees sõnajalad. Täiesti hämmastav, millised suured rohelised sõnajalad ja milline tohutu värvi lõhn. Me pöörame paremale. Seal on ruudulised, erilised peeglid. Ma vahin, suu ammuli, ja lasen ennast edasi vedada.

Õpetaja Kuusk juhib meid klassi. See on koolimaja maanteepoolses tiivas vasakut kätt teine klassiruum. Meie klassi uksel on rohelise ruudustiku sees hiireherned. Nende hiireherneste järgi tunneme edaspidi oma klassi ära. Enne meie klassi vasakul on õpetaja Laurimaa klass, kuuseoksad uksel, seal on suured ja natuke kardetavad lapsed. Pärast meie klassi vasakul on õpetaja Tähevälja klass, kuldkingadega. Varsti selgub, et õpetaja Tähevälja lapsed on sama vanad kui meie ja et nad on meie paralleelklass ehk a klass ja meie oleme b klass.

Kodus võetakse mind vastu kui aukülalist. Ma astun elutuppa, uus sinine paar numbrit suurem jope seljas, lilled käes ja nägu naerul. Minust tehakse pilti. Vanaema ja onu Hain on meil. Me oleme kõik rõõmsad. Köögis annab onu Hain mulle suure punaste kõvade kaantega õpilaspäeviku. Selle kaanele on kuldsete tähtedega kirjutatud. Ma ei tea, mis asi see on, aga see on väga tähtis ja ilus asi ja see on kooli asi ja ma hakkan sinna kirjutama.

Järgmisel päeval viib isa mind autoga kooli. Meil ongi süsteem kõigil neil aastatel niisugune, et kui läheme esimeseks tunniks ehk 8:15ks, siis viib isa meid autoga. Esialgu saab sõita koguni kooli treppi ja edasi alevipoolset teed pidi Viljandi maanteele. Seejärel jäetakse alevipoolne teeharu vaid jalakäijatele ja paps teeb ringi ümber koolimaja ja sõidab siis tööle. Kui aga läheme teiseks tunniks ehk 9:05ks, siis kõnnime jalgsi: kas pikemalt Võsa tänavat mööda ning Tiidruste maja ja garaažide vahelt või siis mööda Võsa, Männi ja Lepa tänavat ning läbi vanaema õue või siis teedevalitsuse korterelamu ja lasteaia vahelt, lasteaia õuemaja seina tagant ning Männi tänava kollase tornmaja juurest läbi ja pikemalt Viljandi maantee äärset kõnniteed pidi. Väga tihti mõtlen, raske ranits seljas, jalgsi koolist koju rühkides, et Viljandi maantee äärsel kõnniteel võiks olla laste jaoks toolid ja kõnnitee võiks olla lindina liikuv. See soov tuleb mulle edaspidi alati meelde, kui maailma suurtes lennujaamades just sellist laadi liikuvaid kõnniteid pidi käin.

Koolist koju minnes lähen alati vanaema juurest läbi. Vahel jään tema juurde pikemaks. Vanaema väike suure õunaaiaga maja on meie isa sünnikodu, kus oleme palju mänginud ja kust on hea lähedal oma Võsa tänava majja minna. Vanaema juures on alati tuba soe. Ta pakub süüa ja lõikab suure kääru leiba kõrvale. Leiba lõigates paneb ta pätsi toredasti vastu rinda. Vanaema teeb ka väga head kiluvõileiba. Vanaema maja on omaette maailm, mis väärib eraldi pikemat kirjeldamist. Igatahes on vanaema, meie suur armastusest pakatav sõber alati kooliteel ootamas ja peatused tema pool meie jalavaeva vähendamas.

Väga meeldib mulle millegi pärast kuni gümnaasiumi lõpuni just koolist koju liikudes minna läbi Männi tänava tornmaja õue ja lasteaia hoovimaja külje alt. Näen seda ruumi edaspidi millegi pärast ka palju unes. Sel teel asub ka veetrasside sõlmpunkt, selline silikaatkividest kuubik, pealt puust kokku klopsitud plaadiga kinni pandud. Lasteaia päevil kõõlusime siin võrkaia vastas, kuni võrk tasakesi alt hakkas lahti minema ja julgemad pääsesid torusõlmeni. Ükskord võtsime me trassikaevult kaane maha ja leidsime sealt seest surnud kassi pealuu. See oli ühtaegu kõhe ja ilus. Edaspidi on see kassi kena helevalge kolp mul alati meeles, kui sellest kohast läbi kõnnin. Aastatega kasvavad lasteaia õuemajaseina äärde kõrged puud ja jalgrada rohtub. Mulle meeldib seal astuda mööda suuremaid kruusakive, tajudes, kuidas kivi surub vastu tallakumerust. Vahel on mul koolist koju kõndides jalatalla all korraks terav kuum valu, arvan, et kapillaar lõhkes, selle sõna õppisin koolis. Sellistel puhkudel on eriti kosutav astuda valuliku tallaga lasteaia lähedal olevatele suurematele kumeratele kruusakividele kassi pealuu lähistel. Viljandi maantee pool seda rada on all madalamal üks majapidamine, mille vürkaed on jalgraja kõrval ja mille juures jookseb ikka suur hundikoer. RVG keskkonnaklubi nostalgiamatka järel saan teada, et see maja on meie kooli vilistlase Romet Vaino kodu ja see oli ka nende koer.

*

Meie klassituba on väga mõnus koht. Pinkide taga on mänguala vaibaga. Seal on suured kollased augulised klotsid, mis meenutavad hiiglaslikke juustutükke. Neid vineerist klotse ja samasuguseid silindreid saab üksteise otsa laduda ja ka kollaste pulkadega ühendada. Tahvel on helepruun. Koridoripoolses seinas on suured pruunide laminaatuste ja plastmassist punavalgete nuppudega seinakapid, mis on vahvalt seina sisse ehitatud. Ukse kõrval on kraanikauss kriidilõhnalise tahvlilapiga. Ees on õpetaja laud. Meil on koolipingid, kus istume kahekesi. Ja toolid, need kandilisest metalltorust sõrestikuga toolid, mida kogu kooliaja jooksul julgemad meist omasoodu koloreerivad ja graafiliselt disainivad. Algklassides on meie väikesed toolid tähistatud rohelise täpiga toru küljel. Suuremad toolid on sinise täpiga ja päris suured tumepunasega. Humanitaarabi aastatel hakkab koolimajja imbuma ka vanu ühekohalisi klapi ja klapialuse panipaigaga vanu koolipinke välismaalt. Esimesed sellised saab endale kunstiklass.

Mulle meeldib tüdrukute kõrval istuda. Meil on plastmassist kaantega liikuvad aabitsad, kuhu laome sõnu kokku, ka vene keeles. Ja meil on igasugused töövihikud ja õpikud, millele ema ja isa kodus paberid ja kiled ümber on pannud. Ja õpikutele kirjutame alati tagumisele lehele oma nime ja aasta. Ja vihikutele peame joonlaua ja hariliku pliiatsiga tõmbama äärejoone. Ja meil on päevikud, kuhu õpetajad kirjutavad punasega kiituseid ja märkuseid. Eriti ilusad on koera, jänese ja kassiga punased templid õpetaja Kuuselt, mille ta paneb päevikusse avaldades kiitust näiteks klassi kaunistamise või kooliümbruse koristamise eest. Õpetaja Laurimaal on väga uhke allkiri ja hinded nii suured, et ulatuvad hooga teiste ainete ridadele. Ema aitab mul vahel päevikuid ja vihikuid täita, kui ma õppimise ajal väga uniseks jään. Suvevaheaeg on 4. klassi päevikus totaalne värviplahvatus. Sarnased värvipursked ja igatsused ilmuvad vaheaegade saabudes mu päevikutesse kuni gümnaasiumi lõpuni.

Õpetaja Kuusk on meie klassijuhataja ja ta õpetab algklassides meile enamikku ainetest. Ta on väga hea õpetaja. Sõbralik ja soe, samas vajadusel piisavalt nõudlik. Mulle jääb meelde, et eesti keele tunnis ütleb ta tihti, et „Jüri unustab tähtede täpid“. Enne aga kui üldse kirjutama hakkame, tuleb kütta järjest kirjatehnika vihikuid täita. See on omamoodi meeleelamus: ühtaegu distsiplineerib kriipsude vedamine, sõlmede ja p-de, d-de, g-de, h-de ja teiste „lontide“ maalimine; teisalt on kirjatehnika vihiku kujundus mu jaoks enam kui creepy. Kõik need paksu värviga trükitud laste näod ja liigutused, kummalised kõverikud kehad ja nõukanukulikud silmad pigem häirivad kui aitavad keskenduda. Kui kirjutamine juba kuiskiviisi sujub, teeme etteütlusi. Nende jaoks on meil pisikesed poolikud vihikud, ka neile on ema-isa kenasti paberid ümber pannud. Teeme muudkui vigade parandusi, et ikka kõik õigesti meelde jääks.

Loen õpetaja Kuusele „tundmatuid tekste“, saan neljasid ja viisi, täidan emaga koos „klassivälise lugemise“ järel lugemispäevikut. See koosneb põhiliselt viltpliiatsipiltidest loetu ainetel, pluss mõni kokkuvõttev lause või tarkusetera raamatust. Mu teadmised raamatutest avarduvad tohutult emakeele nädalal, mil on meil koridoris vanade raamatute näitus, millele viin isa pere vanu köiteid. Teadvustan vanad trükitähed, need lummavad mind väga. 1988. aasta novembris teen aga ema abiga ise raamatu. See kõneleb mu vanaisa koertest ja kannab pealkirja „Taadi koerad“. Raamat algab Taadi lapsepõlve koera „Täpi“ hauakivi juurest ja liigub ajas edasi kuni mu enda suurte sõpradeni. Ema jutustab mulle oma lapsepõlve koertest, kellest me ka koos raamatus kirjutame. Koertel on toredad nimed: Täpi, Poiss, Palli, Terry, Muri, Opi ja Raki, Päta I ja Päta II, Krässu. Poiss oli näiteks selline koer, kes valvas pererahva asju väga truisti. Kord läks vanavanaema, keda me kutsusime Vana, üle kraavi ja jättis oma jalutuskepi kraavi kaldale. Tagasi läks ta aga teist teed pidi ja koju jõudes polnud millegi pärast Poiss enam temaga. Mõne aja pärast läks Vana uuesti sama teed üle kraavi ja leidis, et Poiss valvab tema keppi. Koerte pildid aitab muidugi ema joonistada. Ta joonistab väga hästi. Raamatu kirjutan ma trükitähtedega ja loen kooli saalis ette. Mu hääl väriseb natuke, pabistan, aga tulen kenasti toime. Õpetaja Kuusk kiidab mind päevikus nii vanade raamatute kui „Taadi koerte“ eest üliilusate koerakujuliste templitega. „Taadi koerad“ on mulle väga kallis kirjatöö, see väljendab minu ja mu ema väga lähedast suhet koerte ja maakoduga.

Õpetaja Kuusk annab meile ka vene keelt. Mul kujuneb vene keele õppimisel oma mnemotehnika. Nimelt jätan ma venekeelsed sõnad meelde nende sarnasuse järgi eesti sõnadega. Näiteks resinka meenutab mulle alguse re- tõttu eesti reha ja niimoodi jääb mulle eluks ajaks meelde mälupilt mehest meie Mahtra heinamaal, reha käes ja kustutuskumm taskus.

Vene keel on muuseas kuni 6. klassini mu ainsaks võõrkeeleks, sest 4. klassis Imbi Kõivu vabatahtlikus inglise keele tunnis käivad hääldusmärgid mul üle mõistuse ja ma jätan õppimise pooleli. Ma ei saa aru, miks me nende konksude ja koolonitega kirjutama peame. Siiski jäävad mõned inglise sõnad mulle esialgu meelde just hääldusmärkidega kirjutatud kujul ja ma lisan neid sedasi oma joonistustelegi, nii et hiljem on mul väga piinlik, kui mu enda välja mõeldud kangelane Super Siga ehk Super Pig on mu joonistusel kirjutatud kooloniga.

Matat annab ka õpetaja Kuusk. Meil on koolis kaasas arvutuspulgad ja numbrikaardid. Mata töövihikud lähevad aina keerulisemaks, aga algklassides on kõik mulle kenasti jõukohane

Õpetaja Kuusk õpetab meile ka kodulugu. 4. klassis teen koos emaga koduloo tunni jaoks Mahtra küla kaardi ja saan kiita. Õpetaja Kuusk kirjutab mulle päevikusse: „Aitäh Jürile ja emale suure kodu-uurimusliku töö eest. Saime seda tunnis kasutada.“

Õpetaja Kuusk lavastab meiega ühe näidendi. Mina mängin vana õpetajahärrat. Olen rahul, et mulle selline austusväärne roll pakuti, kuid mulle tundub selle härra kõnepruuk väga imelik ja ma nagu hästi ei taha niimoodi kogu aeg „Vaats“ ja „Vaats“ öelda. Pealegi ei saa ma aru, mis see vaats on. Siis saan selgeks, et see tähendab „Vaata siis“, lühemalt. Aga ikkagi on imelik öelda. Saan etenduse jaoks kodust musta pintsaku, selle käised on mulle liiga pikad, käärime üles ja ma kõnnin tähtsalt mööda kooli lava „Vaats“ ja „Vaats“, vanaonu kandilised prilliraamid ninal.

Teeme algklassides ka väljasõite, käime näiteks kinos ja teatris. Ühel kenal päeval oleme Juuru rahvamajas lastetendusel. Näitleja hõikab lavalt midagi ja mina hõiskan kohe publiku hulgast vastu. Õpetaja Kuusk kutsub mind korrale, teeb kurja nägu, käsib tasa olla. See on ainuke kord, kui ta on minuga päris karm. Alati kui edaspidi tunnen, et mind surutakse kuidagi alla, et ma ei saa olla päris see, kes ma olen, meenub mulle millegi pärast see intsident.

Algklassides käime igal sügisel kolhoosides kartuleid võtmas või õunu-marju korjamas. Ühel sügisel oleme näiteks Pae külas mõisasüdame lähedal kartulipõllul, kord Valtu aiandis veski juures õunu ja arooniaid korjamas. Koduseid sügisande viime aga koolimajja näitusele. 3. klassis viin näiteks koridori näituselaudadele meie pere kõige suurema peedi ja kapsa ja kaalika ja porgandi. Tädipoeg Villem ütleb millegi pärast sügisandide näituse kohta „nunnunäitus.“

Suvevaheaja algul kingib õpetaja Kuusk mulle ilusa värvilise kaardi, millele on ta kirjutanud: „Suvi, päike, õhk ja vesi, need me sõbrad neljakesi.“ Jälle jääb salmike eluks ajaks meelde ja soojemate suveilmade saabudes loen seda omaette tõesti igal aastal.

Õpetaja Laurimaa on meie lauluõpetaja ja õppealajuhataja ja rahvatantsujuht. Õpetaja Laurimaa klassi lapsed on meist palju suuremad ja neid ma kardan. Seal on suured poisid. Õpetaja Tähevälja omad on lihtsalt meie omadega võrreldes kuidagi teistsugused ja ega me väga palju nendega kokku ei puutu. Ühel päeval peame aga küll õpetaja Tähevälja juures olema, sest õpetaja Kuusk ei saa meid millegi pärast õpetada. Ja kõik on nii teistmoodi, me peame kogu aeg ütlema „tsipljaata!“ Õpetaja Täheväli ütleb ees: „Paftariite: tsipljaata,“ ja siis meie kõik koos kooris „tsipljaata!“ Õpetaja Kuusk ei lase meil kunagi kooris sõnu hüüda, me ikka vastame ükshaaval.

*

Uus maja avab ennast mulle järkjärgult. Koridor on lahe, vahetunni mängumaa. Heleroheline. Otsauste juures on suur pruun vaip, kus me hullame ja mürame. Vaiba juures seinal on ilus Olev Soansi graafiline leht kultuuriloolise Eesti sarjast. Ma imestan, et see sealt meie hullamisega kunagi koos klaasi ja raamiga alla ei saja.

Sama koridori peal on ka kempsud, kus ma kunagi ei käi. Ma lihtsalt kardan seal käia. Seal on need Laurimaa suured poisid ja need kiusavad. Ühel päeval on mul kõva kakahäda, aga ma lihtsalt ei julge kempsu minna. Kannatan, hoian terve viimase tunni häda kinni. Siis jooksen koolist ära, ruttu vanaema juurde. Teepeal aga tuleb mul kaka püksi. Vanaema väga lahkesti peseb mu oma köögis suures kausis sooja veega puhtaks. Õde Marju seisab samas uksel ja vaatab tõsiselt ja sõnatult seda protseduuri pealt. Ja minul on nii tohutult piinlik. Kempsudes julgen käima hakata tasapisi vist alles kuskil põhikooli ajal. Eks vast algklassides ikka pissil vahel julgen käia, aga kauemaks ja just sinna kappi ei julge kunagi jääda.

Esimesel korrusel maanteepoolses tiivas on koridori lõpus veel ka kodundusklass ja mu mäletamist mööda ka algklassiõpetajate tuba. Seal on ka üles teisele ja kolmandale korrusele ja keldrisse viiv kõrvalpüstak. Püstaku seintel on väga lahe paneeliservadel kuni akendeni ronida ja siis trepimademele hüpata. Algklassilastena me keldris ega ka kõrgematel korrustel ei käi. Seal on suured ja neist on tark eemale hoida. Ja seal on ka võõrad ja kurjad õpetajad. Aga teisel pool tiivas, saviaukude pool, esimesel korrusel käime me ikka vahel, nalja pärast, teisi vaatamas ja nii. Seal on õpetaja Kommsaare klass ja õpetaja Meiuse klass ja. Päris taga otsas on poiste tööõpetuse klass, aga sinna me ka ei lähe, seal on suured, nagu ka kodundusklassis.

Garderoobid on väga ägedad. Mulle väga meeldivad need lahedad silikaadist seinad millegi pärast ja rohelist värvi võrk on ka lahe. Meie garderoob on peauksest sisse tulles fuajeest esimesele korrusele tõusva trepi kõrval paremat kätt teine. Seal kaob mul ühel päeval ära mu roheline ilus ranits. Esimeses klassis oli mul valge ja pruuniga kandiline ranits, edaspidi meie roheliste akende ja käsipuude ja garderoobidega koolimajas on mul ka roheline kandiline rantis. Ja see kaob mul ühel hommikul garderoobis ära. Ma lähen üles õpetaja juurde ja räägin, mis juhtus. Õpetaja Kuusk ja Õpetaja Laurimaa tegelevad mõlemad asjaga, juba minnakse ka direktori juurde. Ma olen väga mures. Õpetajad küsivad korduvalt, et kas ma mitte ei jätnud oma kotti koju. Ja mina olen täiesti veendunud, et ei jätnud, et ma võtsin ta garderoobis seljast, nagu igal hommikul, ja kui ma jopet seljast võtsin, siis selle ajaga kadus kott ära. Lõpuks ikkagi helistab keegi õpetajatest meile koju ja selgub, et ma olen koti ikkagi koju jätnud. Jälle on jube piinlik, et ma selline udupea olen. Õpetaja Kuuskki ütleb ju koguaeg, et Jüri õpib väga hästi, ainult, et lihtsalt unustab kogu aeg tähtedele täppe panna.

Meie garderoobi lähedal on hambaarsti kabinet. Hambaarstiga on mul suhted head, ta ei tee mulle haiget. Riistad on seal küll koledad. Kui hambaarsti kabinet hiljem kinni pannakse, siis vedelevad need riistad siin-seal koolimaja peal ja mõni pätim vist isegi saab mõne neist endale näpatud. Aga hambaarsti suhtes ei teki mul küll mingeid jubedaid nõukalugusid valust ja puuridest.

Sealt edasi saali poole on kantselei ja direktori kabinet, kus ma algklasside ajal ei käinud. Ja siis, saali pool, õpetajate garderoob.

Saal on väga eriline koht. Saali nimetatakse aulaks ja see tundub mulle pikki aastaid väga imelik sõna. Miks ütleb mõni õpetaja lühidal aula ja mõni jällegi auula. Ja mida see ikkagi tähendab? Ju ikka seda, et see on austusväärne koht, auväärsete sündmuste koht, koht kus, antakse au, aula.

Aulal on kaks ust, algul kasutatakse peauksepoolset, siis aga millegi pärast müüritakse see kinni ja kasutusse jääb üks lai uks. Saalis on mu suur lemmik, uhiuus must Estonia tiibklaver. Klaver lõhnab laki ja värske puidu ja vase ja vildi järele. Klaverikaane pikk sihvakas võti asub õpetaja Laurimaa valduses. Meie koolis tegutseb ka muusikaklass, mille õpilasena on mul suur au käia õpetaja Laurimaa juures meie uhke klaveri võtme järel, et siis tühjas parketihõngulises saalis üksinda uhiuut lõhnavat klaverit harjutada. Saalis klaveriga suhtlemine on kõigi mu Vesiroosi-aastate ilusamaid mälestusi. Sellest klaverist kujuneb mu suur sõber. Olen teda lapsest saati väga austanud ja hoidnud. Ühel hetkel enam kaas lukus ei käi ja võtit küsima ei pea ja nüüdseks ma ei teagi, mis temast on saanud.

Saalis toimuvad mu muusikastuudiumi kahe esimese aasta õpingud. Õpetajaks on Margit Sarri, väga temperamentne ja eriline inimene. Tema õpetusstiil ja lahedad ütlused jäävad kauaks meelde. „Järgmine kord oled kohal nagu viis kopikat!“ Muusikaklassi solfedžotunnid toimuvad üleval teisel korrusel saviaukude ja alevi pool muusikaklassis, mis on jälle lapse jaoks üks eriline koht: klassiruum tõuseb taga kõrgemale ja tagaseinale on maalitud suured klaveriklahvid. Muusika klassis käib terve hulk vanemaid ja nooremaid lapsi, kes õpivad erinevaid pille. Mu õde Marju õpib näiteks Aivar Araku juures kannelt.

Õpetaja Sarri muusikaklassi päevikus: „Etüüd – ära mängi peast!“ „Etüüd – lõpuni koos kätega, PÖIAL KÕRGEKS!“ „Do mažoor, heliredel üles, alla, keskele, lahku, kokku, üles, keskele, lahku, kokku, alla. Akordid, pikk kolmkõla.“

Peauksest saviaukude pool on võimla, hilisem aula. See on minu jaoks mõnevõrra võõras ja kõhe maailm. See on spordipoiste ja kekaõpside maailm, mis mulle väga ei sobi. Igal võimalusel püüan kekatundidest vabastuse küsida. Võimlas käib pidevalt üks suur jamamine raskete ja tüütute vatti täis topitud pallidega, rõngaste, kitsede, pukkide, köitega. Sinna köite otsa pole ma kunagi roninud. Rohkem olen ma istunud akna peal ja vaadanud, mis teised teevad.

Erinevalt võimlast on mu suur lemmik kunstiklass. Sealsetele seintele on õpetaja Aime Peever maalinud lahedad kõverikud tornidega majad ja tänavad. Ja seal klassis on eriline välismaist päritolu vändaga pliiatsiteritaja. Ja kõik need kunstiklassi lõhnad, mille loomisele ma kõik pidevalt kaasa aitame: paber, papp, guašš, tušš, tilgatrükk ja vahakriibe! Papjeemaššee! Meie õpetajateks on algklassides nii Aime Peever kui Krista Urveti ja nende kunstitunnid meeldivad mulle väga. Käin Krista Urveti juures ka kunstiringis, algul natuke Mini Anima ruumides, siis aga juba Maghira Kunstikoolis Metsapargi tänaval. Kunstitunnis teen näiteks hiire, kelle keha on lõngakeradest ja hallist riidest ning kelle käed ja jalad (just, käed ja jalad) on välja lõigatud nahast, silmadeks nööbid. Just see nahast käte ja jalgade väljalõikamine meeldib mulle eriti, sest see nahk lõhnab nii eriliselt. Saba ka. See hiir jääb veel aastateks niiviisi hästi lõhnama. Maalimisel kasutan tädi Vilma õmmeldud pruuni põlle ja kätiseid. Muuhulgas valmib mul ka maal kahest päkapikust, mis lähetatakse rahvusvahelisele võistlusele „Maakera on meie kodu“. Mul on natuke piinlik, et see töö saadetakse, sest see ei ole minu meelest üks mu paremaid.

*

Algklasside olmes on kesksel kohal sulepea, mida on vaja tindipurgist täita. Sulepeaga seltsivad kuivatuslapp ja kuivatuspaber. Kuivatuslapp on selline nunnu ümmargustest üksteise otsa laotud ja nööbiga kinnitatud flanell-lappidest koosnev kihiline padjake, mille sisse saab vajadusel sulepead kuivatada. See on tõeline revolutsioon, kui onu Peeter Saksamaalt mulle uue pinali toob. Sellist pinalit ei ole mitte kellelgi teisel, see on äärmiselt uhke asi. Ja väga ilus asi. Pinal koosneb kolmest nö lehest, mille külge kinnituvad viltpliiatsid, tindipliiats ehk tintenpenn ehk tintekas, mõne jaoks ka tintenkas, tindiballoonid, kustutuskumm, pliiatsid, erilised udupeened läbipaistvad välismaa joonlauad ja mis kõik veel, pliiatsiteritaja. Pinal on väliskülgedelt pehme ja mõnus, käib punaste tõmblukkudega kokku, külgedel mustal taustal on heledad ja väga sümpaatsed elevandid ja palmikesed. Ja mis lõhn sellel pinalil on! Ennekogematu välismaa lõhn! Ma lihtsalt ei väsi oma pinalit nuusutamast! Ja vahel ma annan teistele lastele ka teda nuusutada. Ja vahel ma annan teistele ka oma tintekat proovida. Elu muutub välismaise tindipliiatsi ilmudes ikka väga palju lihtsamaks, ei ole enam tarvis tindipurgiga lökerdada ega kuivatuspaberi ja kuivatuslapiga jamada.

Ühel päeval me teeme selle uue pinaliga pätti ka. Me võtame, vist Jaanuse ja Raini ja kellega ühe täiteballooni, paneme Viljandi maantee ääres kõrgepingeliinide all veeloigul jääle ja siis ma hüppan selle kannaga puruks, nii et tinti lendab.

Välismaa asju imbub meie teadvusse muidugi aasta-aastalt üha enam. Eriline ekstaas valdab meid, kui kooli saabub Rootsist abi korras hunnik neoonvärvides joonlaudu, mille külge on kinnitatud harilikud pliiatsid ja kustutuskummid. Neid taas eriliselt lõhnavaid joonlaudu ei saa aga mitte kõik lapsed, vaid neid jagatakse eriliste teenete eest: näiteks on selline Lääne ime veerandi parima õpilase preemiaks või saavad need endale tantsulapsed esinemise eest rootslastele. Joonlaudade jagamisega tegeleb põhiliselt Tiiu Laurimaa. Mul on neid mitu tükki, nõnda et ühel hetkel need juba omamoodi devalveeruvad.

Eeskujulikele õpilastele jagatakse ka kiitusekirju ja kleepse, millel on meie kooli sümboolika. Selline naljakas number kaks, mis on ühtaegu R ja mille on kujundanud Ado Tuuga. Meil on selline kooli sümboliga lips ja rinnanõel ja igasuguseid kleepse ja tänukirju ja kiitusekirju hea hulk.

Eks selle eeskujuliku õpilase eluga kaasneb ka omajagu jama. Kõigile klassikaaslastele ei sobi see, et ma õpin hästi ja et mulle meeldib jääda pärast tundi õpetajaga kõnelema. Nii hakkavad nad mind memmepojaks kutsuma. Eks igaühel on hüüdnimesid, mõni nõmedam kui teine, aga ikkagi ei meeldi mulle üldse see memmepojatamine. Sellega püütakse mind ju solvata, näidata, et ma olen oma püüdlikkuses ja huvis tegelikult teiste mõõdupuude järgi hoopis nõrk ja otsin lihtsalt täiskasvanute toetust. Eks kiusamist tuleb vist enam ette põhikoolis, aga ka algklassidesse jäävad mõned äärmuslikumad seigad. Üsna selgelt on silma ees Jaanus Vassil, kes on haaranud koolipingi ja ründab sellega mind. Jaanus jääb mulle tegelikult meelde üsna muheda ja sõbraliku tegelasena, vahel läks ta lihtsalt ägedaks.

Igas klassis on väike plastmassist raadiokrapp. Selle kaudu on vahetundidel kuulda kooliraadiot, meie sellest suurt ei hooli, sest me ei saa hästi aru, mis seal räägitakse. Keerame tavaliselt selle lihtsalt kinni, kui muusika asemel on jutt.

Koridorides on kraanikausid, millel on tagurpidi kraanid, ots ülespoole. Nendest saab vett juua. Mina nendest kunagi ei joo, sest et rumalad poisid sülitavad sinna sisse ja reostavad neid kraane.

Selle eest, et lapsed koridoris ja klassis vahetunni ajal pättust ei teeks, vastutavad korrapidajad. On olemas korrapidajad-õpilased ja korrapidaja-õpetaja. Korrapidajatel-õpilastel on rinnas plekist punased ümmargused Normas toodetud märgid suure musta K-tähega. Korrapidajatel-õpetajatel on rinnas samasugune kollase taustaga märk. Ühe korruse peale on üks korrapidaja-õpetaja ja igas klassis kaks korrapidajat-õpilast. Kui oled korrapidaja, siis sinu ülesandeks on muidugi vaadata, et keegi pättust ei teeks, ja siis ka kenasti tahvlit pesta ja sodi üles korjata. Korrapidaja olla on mu meelest täitsa uhke. Need õpilased, kes on korrapidajad, on kohe teises staatuses, ei mängi ja ei jookse ringi, vaid käivad rahulikult ja väärikalt ringi ja vaatavad, et kõik oleks korras.

See ei jää mulle täpselt meelde, millal me peame kellanuppu vajutama. Igaljuhul on meie koolielus periood, kui kõik õpilased käivad järgemööda koolikellanupu juures lauas istumas ja kella helistamas. Hommikul on juba vaja sinna istuma minna ja olla sel postil kuni päeva lõpuni. Direktor on ka kohe hommikul garderoobist üles õppehoonesse suunduvate treppide otsa juures, sealsamas kellanupu ligi ja ütleb kõigile kenasti tere. Samas muidugi kontrollib ta, kas kõigil on vahetusjalanõud olemas. Suurtel keskkooli poistel on naljakad suured sussid, nagu meie Taadi sussid. Neil on ka diplomaadikohvrid, pikad juuksed ja ülikonnad. Suurtel keskkooli tüdrukutel on violetsete ja siniste ruutudega pikad seelikud. Nad on ikka väga suured ja teistmoodi.

Garderoobide juures on jõulu ajal aga väga ilusad suured kuused. Need ulatuvad üles katuseakendeni ja on rõõmsasti tuledes. Mulle jõulud väga meeldivad. Nüüd räägitakse ikka jõuludest ja peetakse neid avalikult. Vanasti rääkis vanaema mulle jõuludest salaja ja sosinal ja näitas oma kummutisahtlis vanu kolme lõviga münte ja ütles, et kui ta ära sureb, siis on need mündid mulle päranduseks. Vanaema räägib ka Piiblist ja Kristusest. Vanaema tegi Mahtras aastavahetuse ajal ka söögipalve. Kõik need on nüüd uued asjad, ehkki samas on need vanad asjad. Nüüd käime me terve klassiga alati jõulu ajal kirikus. Läheme pika lastevooriga jalgsi alevisse ja kuulame siis kirikus pastorit. Suurt midagi muidugi aru ei saa, aga kirik on nii ilus ja jõululaulud mulle niiväga meeldivad: „Kui he-e-e-e-eeee-lee-daim vääälk!“ Kirik meeldib mulle üldse lapsest saati oma salapära, pühalikkuse ja vaimsusega. Me käime kooli kõrvalt ka pühapäevakoolis, meile kingitakse laste piiblilood ilusate piltidega ja me kuulame pühapäevakooli õpetajat kiriku kõrval väikeses puumajas, mis hiljem ära laguneb ja mille kohal on edaspidi lihtsalt muruplats. Pühapäevakoolis on imelik lõhn, nagu ka muusikakoolis ja huvikoolis ja kunstikoolis. Kõigis neis nö kõrvalkoolides on omamoodi kummaline lõhn. Pühapäevakoolist antakse meile eriti uhked papist ruumilised jõulukalendrid, selliseid ei tule enam edaspidi, need on täiesti ainulaadsed. Kiriku kaudu saabub kodudesse ka hulganisti šokolaadi ja muud nänni.

Koolimaja juures õues on jõulu ajal ka üks suur kuusk ilusate suurte värviliste tuledega ehitud. See puu asub Estoplasti pool koolimaja juurest Viljandi maanteele viiva jalakäijate tee ääres. See meeldib mulle väga. Hiljem enam seda puud ei ehita ja ta võetakse üldse maha. Jõuluajal saame koolis alati erilist jõulutoitu: viinereid ja hapukapsast. Söökla aurab üleni hapukapsakaussidest ja see lõhn levib kaugele koridoridessegi. Kui sööma koguneme, siis ootame suures rivis söökla ukse taga. Enne peame sealsamas suurtes nõukakraanikaussides käsi pesema. Mulle jääb väga meelde, kuidas üks õpetaja mind söökla ukse taga rivisse kõndides õlast lükates suunab ja kuidas see mulle üldse ei meeldi. Sellist õlast kerget edasi nügimist on veel ja küllap seda tehakse ka teistele õpilastele, aga see mõjub mulle kuidagi eriti isiklikult ja alandavalt. Nagu ma ise ei oskaks kõndida ja nagu ma ei teaks, kus söökla on. Nii head toidulõhna tuleb ju sealt!

*

Algklassides käin usinasti rahvatantsus. Ma ei teagi täpselt, miks. Tõenäoliselt on oma osa õpetaja Laurimaa karismaatilises mõjus. Aga eks rahvatants on tore ka. Käime ju igal pool huvitavates kohtades esinemas. Näiteks ükskord oleme rahvapeol Kuusiku metsamajandis Iira külas. Seal koguneb hulk pensionäre ja meie esineme neile. Pärast on vaba tantsupidu ja mina tantsin oma õe Marjuga padespaani. Oi, kuidas mulle see tants meeldib. See on mu lemmiktants, nii väärikas ja ilus. Ja õega on seda väga vahva tantsida. Veel meeldib mulle väga oige ja vasemba. Konnatants on naljakas ja suured koerad-väiksed koerad. Meie oleme väiksed koerad ja keskkooli rahvatantsijad on suured koerad. See on poiste tants. Keskkooli poisid on nii suured. Üks on Pettai. Tema teeb kogu aeg palju nalja ja vigurdab ja õpetaja Laurimaa lõõbib temaga. Oi, ja suurte rahvatantsijate hulgas on ka üks eriti ilus brünett, kes mulle väga meeldib. See on üks mu elu esimesi armumisi, Anniki Saluste, Helen Rekkori ja Triin Elleri järel. Eks ma oskan armumiseks seda muidugi alles aastate pärast nimetada, aga see see kindlasti on. Ma muudkui vaatan seda ilusat naist, ei saa teistmoodi, tahaks temaga rääkida, aga ei julge. Tema naeratab mulle. Ma isegi ei tea ta nime.

Meie rahvatantsuproovid on aulas. Seal esineme ka väga tihti. Igasugustel Ullo Toomi sünnipäevadel ja muudel Tiiu Laurimaa korraldatud ilusatel rahvuslikel pidudel. Laurimaa paneb ükskord ühel peol ilusa küünla põlema. Küünla juures on kimbuke kuuseokste ja käbidega. Laurimaa peod on üldse alati väga nunnult dekoreeritud. See on kohe omaette esteetika, mida ta viljeleb. Ka tema klass on väga kena. Ja kui siis Laurimaa paneb küünla põlema, siis tehakse sellest pilti. Ja kui siis pärast on võimalik peopiltide hulgast valida, siis mina valin lisaks oma klaverietteaste piltidele ka selle Tiiu Laurimaa küünlasüütamise pildi, sest see meeldib mulle. Üks ulakas poiss ütleb siis, et Laurimaa tõmbas kanna alt tuld, ja näitab ise häälitsedes, kuidas see käib. See kommentaar jääb edaspidi alati seda nunnut kuuseokste, käbide, küünla ja Laurimaaga pilti saatma.

Tantsuproovides peame vahel rivis seisma ja ootama. Ükskord rivis olles on äkki väga valus. Nimelt minu selja taga seisev Kristjan Mets näpistab mind millegi pärast tagumikust. Kui ma üllatunult tema poole pöördun, siis ta lihtsalt naerab. Mul on piinlik, ma lähen näost punaseks, pööran tagasi ja ei ütle midagi. Siis on aga kohe meie kord ja me läheme teeme lava ees poistega konnahüppeid.

Meil on ka ülevaatused. Need on väga tähtsad, sest meid hindavad ülevaatustel teised tantsuõpetajad ja otsustavad, kas me saame tantsupeole. Tantsime siis eriti püüdlikult, hoiame oige ja vasemba ajal ilusat hoiakut, suunaga ringist välja, ja oleme kindlad, et me meeldime vaatajatele. Me oleme ometi Tiiu Laurimaa tantsulapsed. Ja meid valitaksegi tantsupeole.

Mina käin tantsupeol kahel korral, 1990. aasta üldpeol ja 1993. aasta koolinoorte peol. Väga eriliselt jääb meelde esimene pidu. Me teeme proove Sõle tänava koolimaja staadionil ja veel ühel staadionil, mille asukohta ma ei tea. Tohutult kuumad ilmad on. Muru on kuivanud ja terve plats tolmab. Päike lõõskab. Me tantsime murule kinnitatud papitükkide järgi. Kõik muu on lihtne ja selge, vaja on vaid üldised liikumised selgeks saada. Üks tädi lõugab mögafoniga üle platsi ja meie teeme, mis ta tahab. Vahepeal tuuakse meile kohukesi ja limpsi ja jäätist ja need on totaalsed õnnehetked.

Ööbin vanatädi Laine korteris Kolde puiestee hruštšovkas koos onu Hainiga. Õhtuti vannitoas pestes nuuskan ninast kilode kaupa sinna päeva jooksul kogunenud staadionitolmu. Pole midagi sellist elus enne kogenud. Siis vaatame elutoas diivanil lesides Soome televisioonist multikaid. Olen eriti liigutatud ühest Snoopy-nimelisest koerast. Hommikuti teeme tädi Laine pisikeses köögis toredaid ja ülimaitsvaid võileibu tomati ja kurgiga ja siis viib onu Hain mind Karl Marksi ehk Sõle tänava koolimajja, kus kõik teised ööbivad. Õhtuti olen vahel seal teistega koos. Käime lähedal asuvas poes näksimist ostmas ja longime niisama nõukaaegselt lõhnava kooli peal. Väga eredalt jääb meelde meie tantsurühmast Pelle Sarri, mu klaveriõpetaja Margit Sarri poeg. Ta on kõige popim poiss, väga lahe, meeldib kõigile tüdrukutele, on tõmmunahaline ja ilus, kannab meist kõige esimesena miami päikeseprille, kuulab kaasaskantavat suurt kandilist kassettmakki. Pelle makist ööbimisklassi koolimööblikuhjade vahel üürgav Patty Smithi „Because The Night“ jääb mulle eluks ajaks meelde ja tähendab pikka aega erilist ülivarateismelise magusvalusat meeleseisundit, kus on tunda, et keegi ja miski on nii äge ja tahaks ise ka nii äge olla, aga ei oska ja siis lihtsalt longid kuskil selle ägeduse ligiduses ja naudid seda omamoodi. Ei teagi, mis Pellest edasi saab. Üks hetk ta igatahes meie koolis enam ei õpi. Ma mäletan, et üks tema väljenditest oli „tai pohh“ ja ma arvasin, et see on roppus. Alles hiljem taipan, et Pelle hüüdis Issandat appi. Igatahes on ta nii õpilaste kui ka õpetaja Tiiu Laurimaa lemmik. Alati, kui läheme tantsulastega kuhugi esinema ja mõnele õpilasele on vaja anda eriline ülesanne, siis saab selle Pelle. Näiteks hoiab just tema seda ilusat suurt küünlaga kringlit, mille me kultuurimajas (alles hiljem taas rahvamaja) Urvetitele kingime.

Kui tolmused ja palavad proovipäevad on staadionitel selja taga, koguneme rongkäiguks. Kui marssima hakkame, tekib mul Annikiga millegi pärast väga tõsine konflikt. Me läheme täiesti kaklema, nii et minu vasksed kuuenööbid ja tema patsipaelad lendavad. See on päris karm rüselus, aga nagu elus ikka, ei jää halvad asjad väga meelde ja rohkem sellest kähmlusest teada polegi. Jõuame laululavale ja seal ripub kaare all tohutuilus valge lüüra. Meil on samasuguste lüüradega sinised kiletaskuga kaelakaardid. Lippame peoplatsil ringi, sööme igasugust üleminekuaja nänni, kuulame ilusaid isamaalisi laule. Järgmisel päeval on tantsuetendus. Tantsime samasuguste papitükkide järgi Kalevi staadionil. Nüüd aga mitte proovirõivastes, milleks olid meil kõigil ühtemoodi kirjud välimaiste tekstide ja piltidega püksid-seelikud-pluusid, vaid rahvarõivas.

Rahvariided on omaette ooper. Kuivõrd ma kasvan kiiresti, siis on neid vaja pidevalt kas pikemaks õmmelda või hoopis välja vahetada. Meie rühma poistel on üleni sinised kuued ja püksid. Väga korrektne Lõuna-Harju kostüüm, aga mulle endale tundub, et meie riided on kuidagi igavad. Vasksed nööbid ja säärepaelad on küll kenad, aga meil ei ole selliseid vahvaid murumütse nagu mõnel teisel rühmal või siis selliseid värvilisi veste. Üldiselt on aga rahvariided ikka omamoodi pühad ja pidulikud. 2007. aastal presidendi vastuvõtuks lasen endale õmmelda just samamoodi tumesinised püksid ja kuue, ikka kenade vasksete nööpidega. Nüüd on aga mul vaba voli uurida välja, milline oli Juuru mehe pikk-kuub ja milline vest. Need on uhked, kuuel kena plisseer tagumiku peal ja vest ilus lilleline, võrkvöö ja kindad ja eriti kenad sukapaelad. Nii et ma omamoodi kompenseerin presidendipeoks valmistudes lapsepõlvest saati hinge jäänud kerge puudujäägi rahvariite osas. Paraku tuleb tunnistada, et ega ma seda üliuhket komplekti väga palju kandnud ei ole: presidendi juures, Mahtra muuseumi direktori Tiia-Helle Schmitte sünnipäeval Atla mõisas ja siis ka Eeru kõrtsis Vilde „Mahtra sõja“ ettelugemisel. Pärast neid sündmusi jäi mu rahvarõivakomplekt Raplsse Võsa tänavale seisma ja kippus kergesti koitama (üleni kvaliteetne villane riie ju). Ühtaegu oli Juuru vallavalitsuse töötajad seda minult üha sagedamini laenama hakanud. Nii tegingi ükshetk otsuse, et deponeerin komplekti Juuru vallamajja ja seal ta nüüd kenasti kogukonda teenibki.

Oh, selle ilusa keskkooli rahvatantsunaisele mõeldes meenuvad veel suured trummitšikid, kellel on meie kooli algaastatel suur trummiorkester, millega nad ka rongkäikudes marsivad ja kooli pidudel esinevad. Omaette groteskne vaatepilt.

24. aprill 1989: „Jüri! Kevadlill Sulle tubli tantsimise eest kevadõhtul. Tiiu Laurimaa“

15. jaanuar 1990: „Rahvatantsija Jüri! Lilleke Sulle – ilusa esinemise eest! Tiiu Laurimaa“ – tempel vildikatega koloreeritud.

*

Igatahes on Rapla II Keskkooli avamine tohutuks värskeks pahvakaks ühtaegu minu lapseteadvuses-ruumitajus kui ka Rapla kogukonnas tervikuna. Eesti vabanemine, meie uus kool, uus elu selles uues erilises majas on üks tervik. Lastena tunneme, et meie õpetajad ja vanemad on omamoodi õhinas kõigest, mis koolielus ja ühiskonnas toimub. Meie koolis on alati lehvinud sinimustvalge lipp.

Ühtlasi oleme meie teise klassi õpilastena uue värskelt avatud maja kõige nooremad, sest esimesed klassid õpivad endiselt lasteaedades. Nõnda oleme me 12. klassi lõpuks 1999. aastal ka esimesed, kes on selles majas tolle aja kontekstis õppinud kõik kooliaastad.

Algaastate vaimsusest jääb meelde ka kooli sinine vimpel, mis kantakse aktustele nn tunnusmuusika saatel ja heisatakse kooli ette lipuvardasse Vinteri-Vetemaa Põhjamaad lauldes. Mõtlen igal korral, kui see ilus lugu kõlab, et küll on ilus, aga meie koolil võiks ikka päris oma hümn olla, millega vimplit heisata. Tegelikult on koolil oma laul küll, aga see jääb meelde pigem kui revolutsiooniline protestilaul, mille sõnad on minu lapsetaju jaoks ülemäära keerulised. Meelde jäävad „fosforiit“ ja „autostraat“. Laul on hoogne ja äge, Ly Ehini sõnadel.

Meil räägitakse üha, et me asume suure maantee ääres, kõrgepingeliinide ja saviaukude lähedal ja see annab meile erilise oleku. Ja tõesti nii ongi. Kõrgepingeliinid mõjuvad kooli juures kummaliselt, nad liigendavad kooli jaamapoolsetest akendest avanevat vaadet omamoodi modernistlike installatsioonidena. Taeva pilvedemäng ja aastaaegade kaupa vahelduvad looduse lopsakad vormid on ses vaates kõrgepingemastide kandiliste struktuuride ja liinitrossidega tasakaalukas ja üksteist väljajoonistavas suhtluses. Seda vaadet jõuan pigem just aknapoolses pingireas istudes vaadata lõputult. Mööda neid elekriliine, saviaukude äärset maastikku, piki MEKi ehk tellisetehase sihvakat korstnat, Männi tänava tornmaja, vanaema katuseviilu ja maanteed liigub mu mõtlik õpilasepilk aastast aastasse. Kord tõuseb aeglaselt taeva suunas uus PKV mast. Õpetaja lubab meil tunni ajal seda imelugu akendele vaatama minna.

Nõnda et kõrgepingeliinidest oleme pidevalt teadlikud ja ühtaegu justkui ka uhked nende pärast. Laste hulgas liigub arvamus, et kõrgepingeliinide mõjul oleme me väga erilised, et liinidest kiirguv elektriline väli ergutab ja arendab meid ning kujundab meist erilise vaimuga inimesed. Samamoodi kummalised on saviaugud, mida ka just iga koolimaja juures pole. Saviaugud ulatuvad keerulise veesüsteemina kaugele võsasse, kuhu me kooli ajal kunagi ei lähe. See on ala, kus isa kunagi lapsepõlves alevinaiste ja lehmadega karjas käis. Meie vanaisa unistus oli, et saviaukude ümbrus tehakse korda. Nüüdseks on see saanud tõeks ja Rapla promenaad ulatubki neisse meile ligipääsmatuks jäänud kaugematesse soppidesse. Saviaukudel õitsevad igal aastal vesiroosid, meie kooli sümbollilled.

Kooli sünnipäeva 23. veebruaril tähistatakse alati väga pidulikult ja ilusti trepiaktusega. Terve kool koguneb treppidele, koridoriotstesse ja fuajeesse garderoobide vahele. Tunnusmuusika, vimpel, gümnaasiumi ajal kooli lipp, Eesti hümn, kõned, etteasted. Ma olen alati väga rõõmus, kui kooli sünnipäeval isa kõneleb, lastevanemate komitee ja edaspidi hoolekogu esimehena. Tal on suur lillekorv käes ja ta räägib nii armsasti ja peast. Ma elan talle alati väga kaasa. Ma tean, et ta on eelmisel õhtul kodus kõne kirjutanud ja selle meelde jätnud. Meie pere pärimuses on ka üks palake: Kord, kui isa on taas järgmise päeva kõnele keskendunud ja sätime perega magama, ütleb väike kolme-nelja-aastane Maili oma kaisuolenditele: „Tupsununnu ja päkapikk, ruttu magama, homme on kooli sünnipäev!“ Tupsununnu on selline värviline mitmejalaline naljakas karvane uss ja päkapikk on päkapikk, selline eriti kvaliteetne ülipeenest titele sobilikust sametjast kangast tilgakujuline päkapikk, ülipika tumepunase koonusja mütsi ja helesinise kehaga. Päkapikul on suur lai armas naeratus. Need kaks kaisulooma mu väikese õe pulgavoodi foonil kuuluvad minu jaoks sestsaati alati kokku kooli sünnipäevaga, kandes endas ühtaegu ikka sedasama uue ja hea aja vaimu.

---

[1] Kirjutamise käigus veenis mu ajaloolaseloomus mind ikkagi vaatama ka fotosid-videosid, koolivihikuid, õpilaspäevikuid ja klassipäevikuid ning lugema gümnaasiumiaegseid ülestähendusi. Sellegi poolest on enamik siinses kirjatöös paberile pandud mälupiltide järgi, mida olen siin-seal veidi eeltoodud allikate toel täpsustanud-avardanud. Täiesti kasutamata jäid paberkirjavahetus, e-kirjad 12. klassist, osa videosid (osa on kadunud), kõik helisalvestused, SenSuSe artiklid, alleshoitud kontrolltööd, kirjandid, kooli kroonika ja koos Ott Tiigirannaga detailideni üles filmitud vaated vanast koolimajast.

[2] Nii on mul meeles. Hiljem selgub avamisvideot vaadates, et võtme andis üle keegi ehitajatest.

käin dušši all
et siis minna forum romanumile
enne aga
võtan vatipulga
ja puhastan duššiniiskeid kõrvu
vatipulk krudiseb kõrvas
ja muudkui kordab:

let the politicians home
let the politicians home
let the politicians home!


15.07.2017 Rooma

Pastor Annika Laats Armastusega kooseluseadusest

Suur tänu, pastor Annika Laats! Ometi kord väljendab vaimulik rahvale kooseluseaduse küsimuses selgelt Armastuse sõnumit. Kristuse Evangeeliumi põhisisu on Armastus ja Tervenemine, nii inimese ja Jumala suhetes kui ka inimestevahelistes suhetes.

Mis puudutab aga seksuaalsuse osa vaimses elus, siis on see üks suur ja tegelikult ülioluline teema ja selles on heterosuhted ja kõik alternatiivsed suhted võrdsed, sest seksuaalsus on seksuaalsus ja selles on tohutult potentsiaale, mida pole üldse võimalik tundma õppida ega rakendada, kui me ennast lihtsalt kultuuriliselt konstrueeritud hoiakutega blokeerime.

Kurb on see, et kõrgesti haritud ja juhtivad vaimulikud ajavad segamini Vaimu suuruse, Tema kingitud potentsiaalid inimtsivilisatsiooni muutuvate ja tihtilugu takistavate nähtustega. Sügava ja Igavese Jumala Sõnaga läbisegi on ka Piiblis inimlikke interpretatsioone, tollaste ühiskondade kultuurilisi, poliitilisi ja kokkuvõttes kaduvaid/muutuvaid nähtuseid. Kramplikult neist iganevatest struktuuridest kinnihoidmine pärsib vaid meie arengut, nii ühiskonnana kui üksikisikutena.

Seejuures ei taha ma väita, et kõik, mis pärineb ajaloost või pärimusest või inimkultuurist tuleks hüljata. Kaugel sellest. Meil tuleb lihtsalt teha valik: võtta see, mis toetab meie arengut ja terviklikku elu, ja vabastada kõik, mida me enam ei vaja. Tõustes teadvele, mõistes ajaloolisi, kultuurilisi ja vaimseid struktuure, saame aru ka oma vastutusest ühiskonda koos hoida, arendada ja tervendada. Seejuures tuleb kindlasti tugineda kõige olulisematele inimväärtustele, mis on aegadeülesed.

Siin kõlavad mu meelest kokku kõigi maailmareligioonide sügavaim sisu ja tänapäevased püüded anda kõigile võrdsed inimõigused, vaadata inimesi nende erinevuses võrdsetena.

Kogu see küsimustik on suur ja kompleksne ja ma olen vältinud neil teemadel kaasa rääkimast, sest väga kerge on sattuda sildistamise ohvriks, väga innukalt tahetakse tänases Eestis mind ühte või teise leeri tõmmata, ehkki ma pole oma vaadetelt kummaski äärmuses. Täna õhtul aga Annika Laatsi nähes olen lihtsalt nii liigutatud ja rõõmus, et väljendan siin suurt tänu julgele ja südamlikule inimesele! 

Kes väga soovib, võime all pool edasi diskuteerida, aga ennemini katsuks rahulikult ja üksteist austades edasi elada.

Suur porgand

kõige suurem porgand on veel järada

söön ikka palju porknaid sel sügisel

keha vajab

niisiis on kõige suurem sest kotitäiest järada

ta on nii suur

et otsustan ta pikuti pooleks lõigata

enne aga

lõikan lopsti pealmise jupi maha

see lendab kõrge kaarega kirjutuslaua juurest mu voodi äärele

maandub mu magamislina servale

ja hakkab kohe vohama

voolab igas suunas laiali

oranžid porgandiojad valguvad üle mu voodi

ja moodustavad porgandiojadelta

nad voolavad seinani

ja ronivad üles

kleepuvad mööda anknaid üles

ajavad narmasjuured klaveri keelte vahele

täidavad ahju õõnsuse kuni korstnani

kust pahvatab välja suur ja kähar porganipealseseen

alles värske õhu käes porgand rahuneb

võtab hoo maha

tema pealsed moodustavad nüüd tasakesi peenemaid struktuure

mis lasevad end õrnal tuulehool liigutada

porgandi tung laheneb selgesse sügistaevasse

õrnad tiivulised haldjad võtavad porgandipealsetel istet

asustavad rohelise puhma mu korstna otsas

mina istun all keset oranši juurestikku

mis on põimunud mu kirjutuslaua jalgade ümber

ja hoidub vaid päris lauale ronimast

sest siin on nuga

ja siin on minu heledad hambad

noaga võin ropsti lõigata pooleks porgandimaja

ja hammaste all purustada kogu köögivilja vohava keha

aga ma ei tee seda

sest ma olen haldjate sõber

las nad itsitavad seal üleval

24.09.17 20:18  Trt Hernes

Tänaste kogukondade pühapaigad on sama olulised kui ajaloolised pühakohad

Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma liikmed on juhtinud tähelepanu, et Haabersti hõberemmelgas on tänaseks kujunenud looduslikuks pühapaigaks. „Looduspühadust austavad inimesed on määratlenud Haabersti hõberemmelga kui loodusliku pühapaiga,“ seisab toetusrühma pöördumises. Sel puhul oleks väga lihtne öelda, et see puu ei ole ajalooline pühapaik ja seda teemat ei peaks käsitlema pärimuse alusel määratletud pühapaikade uurijad.

Samas puudutab tegelikult see küsimus vägagi ka meid, pärimuslike pühapaikade uurijaid. Ennekõike seetõttu, et looduse ja teatud paikade tajumine pühana, kaitset vajavana on aegadeülene. See toimus ammuses minevikus ja toimub täna, siin ja praegu, praegu elavate inimeste ja kogukondade ruumitunnetuses – on siis tegu juba aastasadu pühapaigana hoitud kohaga või nö uue pühakohaga. Nii vanade kui uute pühapaikade puhul loome me oma suhte pühapaigaga täna elavate inimestena. Seega kuuluvad vanad ja hiljaaegu pühadena tajutud kohad samasse tervikusse.

Ühtlasi on praegu elavatele inimestele olulised ennekõike need kohad, kus on loodus terviklik/säilinud/kõnekas. Kuivõrd paljud ajaloolised/pärimuslikud pühapaigad on hävinud ja keegi peale väheste ekspertide neid ei tea, siis sageli on meile lähedased just nö uued kohad.

Ja ühtaegu on ju meie inimeste loodusetaju, vajadus teatud paiku pühana hoida nii üldinimlik ja ka praktiliselt vajalik, et seda tuleks kindlasti toetada ka vanade paikade uurijatel. Eriti teades, et selline taju on ühenduses vanema pühapaigapärimuse ja ajalooliste pühapaikadega, millega meie tegeleme. Tunnustades tänaste inimeste loodusetunnetust, inimeste suhet neile pühade paikadega, väärtustame ja mõistame paremini ka oma uurimisalal ehk ajaloolistes pühapaikades ja vanas pühapaigapärimuses avanevat. Sügavuti vaadates on see taju sama, alati üks, olenemata ajalistest, kultuurilistest, ruumilistest jm varieeruvustest.

Hõberemmelga juhtumi kaudu kerkivad küsimused on seega tegelikult palju laiemad kui lihtsalt küsimus paiga ajaloolisest ja pärimuslikust väärtusest: Kas meie inimestel, kogukondadel on tegelikult ka õigus, eriti avalikus ruumis, mõnda paika pühana tajuda ja kaitsta? Olenemata paiga ajaloolisest tähtsusest? Kas riik, ametid, poliitikud, uurijad toetavad neid? Või sõidetakse neist lihtsalt juriidiliste vahenditega üle? Sest see pole justkui lubatud ega nö normaalne, et tänapäeval järsku on kuskil üks hulk inimesi, kes nimetab üht puud pühaks, tajub seda siin ja praegu pühana ja soovib tõsimeeli otsustajatelt mõistvust?

Olen aastaid ajaloolisi pühapaiku uurinud ja ühtaegu teinud ka kohapärimuse alaseid välitöid rahvusparkides. Seejuures olen üha tajunud, et minugi jaoks on loodus tervikuna püha, ilusates ja hästi säilinud/hoitud looduslikes kohtades avaneb minu jaoks ühendus Pühaga, Sisemisega, sellega, mis meid seesmiselt toetab ja tervendab. Ja ma olen sageli mõelnud, et minu jaoks on küll olulised pärimuslikud pühapaigad nii vaimses kui materiaalses plaanis, kuid pigem taustsüsteemina, milles avaneb meie igapäevane suhe loodusega, paikadega. Samas on muidugi hästisäilinud ja ammustest aegadest pühana hoitud paik väga võimas ja toetav, kuid minu jaoks isiklikult, minu loodusesuhte jaoks, mu pühataju jaoks ei ole määrav paiga ajaloolisus ja pärimuslikkus.

Seega leian, et ajalooliste looduslike pühapaikade uurijatel ja poliitikutel, ametnikel oleks vaja mõista ja toetada tänaste Eesti elanike tegelikku ühendust loodusega/keskkonnaga, inimestele tegelikult tähtsate kohtadega.

Loomulikult ma mõistan, et ei ole võimalik öelda, et Haabersti hõberemmelgas on ajalooline ja pärimuslik pühakoht ega hakata riiklikult kaitsma kõiki inimestele isiklikult tähtsaid kohti, kuid küsimus on põhimõtteline: Kas me väärtustame loodushoidlikku vaadet, kas me toetame laiemas mõttes inimeste pühadusetaju looduses või mitte? Ka oleks vaja enam tähelepanu pöörata sellele, millised on tegelikult tänaste kogukondade õigused ja võimalused avalikus ruumis kohtade pühaduse avamisel ja hoidmisel.

Küsimus tänastele inimestele ja kogukondadele oluliste ja pühade paikade hoidmisest on laiemalt looduskaitsealane ja johtub üldisest ühiskondlikust olukorrast, kus loodust, metsi, ka kaitsealasid survestatakse üha enam ja kus kaitseta on väga palju kaitset väärivaid kohti. Ka ses kontekstis oleks ajalooliste pühapaikade uurijatel vaja kindlameelselt toetada looduse kaitsjaid ja inimeste/kogukondade pühataju looduses.