Grand Grant

Kuskil äärelinnas toidupoe hallis fuajees on pangaautomaat ja lillepood. Inimesed trügivad tipptunnisaginas minust mööda, litsuvad oma halle sulejopesid üksteise vastu. Mina olen litsutud lillepoe tulbiväljapaneku ja pangaautomaadi vahele. Ma ootan, et see pikk härra oma toimingud lõpetaks ja ma pääseksin ka automaadi juurde. Tal läheb aega. Ta tõstab rahulikul ilmel automaadi lõugade vahelt tuhandedollariste pakke suurde musta prügikotti. Prügikott on suuremgi kui automaat, aga masin väljutab endise hooga rahapakke, mida pikk härra muudkui oma kilekotti tõstab. Ma jään toimuvat ainiti vaatama. Silmitsen rahapakke, härra pikki peenikesi sõrmi, ta pintsakunööpe ja ei mõtle midagi. Korraga märkab pikk härra, et ma teda jälgin. Ta vaatab mind täiesti emotsioonitult, üks rahapakk käes. Automaadi lõuge vahelt lõmpsab välja järjekordsed tuhandedollariliste pakke, need kukuvad sops ja sops 1990ndatel ehitatud äärelinna toidupoe fuajee väsinud põrandaplaatidele. Sops ja sops. Ja meie pika härraga muudkui vaatame üksteist, tal rahapakk käes, minul oma kõhn maksekaarditasku. Ja ma endiselt ei mõtle mitte midagi. Mulle tundub, et pikka härrat täidab samasugune meeletühjus. Ja raha muudkui sopsub põrandale hunnikusse.

Järsku viskab pikk härra pihku püsima jäänud rahapaki kilekotti ja kõnnib lihtsalt minema. Litsub ennast tunglevate palgapäevaliste ostlejate hallide sulejopede vahelt läbi ja tüürib peaukse suunas. Selle lõuad lähevad lahti ja härra kaob nende vahele. Samal hetkel, kui uksed härra selja taga kinni sõidavad, paneb rahaautomaat oma lõuad kinni. Ma silmitsen vaikset automaati, peaaegu dollaripakke täis topitud musta kilekotti ja rahahunnikut koti kõrval automaadi ees maas. Raha on samamoodi täiesti vaikne ja tühi nagu mina ja nagu see härra, kes just siit läks. Ja inimeste trügimine mu ümber on mähitud totaalsesse vaikusse. On ainult suur trügimine, tühi trügimine, rahahunnik, kilekott, vaikus ja mina.

Mitte keegi ei märka, kui ma tasakesi, justkui autopiloodil kummardun ja maas vedelevast hunnikust esimese paki kilekotti tõstan. Siis teise, kolmanda. Trügimine läheb korraks intensiivsemaks, nagu keegi ärritaks mesilassülemit, vaikus aga püsib. Ma panen koti kõrini raha täis, sakutan pakid tihedamalt kotti sisse ja sõlmin musta prügikoti suu korralikult kinni. Asin koti selga. Mu tiivanukkidele tundub, et ma olen taas jõuluvana ja astun kohe Järlepa Rataku-metsa niiskete tüvede vahelt lasteaialaste särasilmsesse vaatevälja. Ma juba nagu kuuleksin rõõmsat kilkamist. Aga ei, ma ei ole jõuluvana, ma olen lihtsalt mina, mul on seljas suur must prügikott, täis tuhandedollarilisi. Ma litsun ennast hallide sulejopede vahelt läbi. Pelgan, et ehk ei pea kilekott litsumisele vastu, aga kõik on korras. Ma kaon sama sujuvalt nagu pikk härra äärelinna toidupoe liuguste lõugade vahele.

Prügikott rahaga seljas, püüan ma orienteeruda selles lõputus akendeta kolossis, kus olen korduvalt varemgi käinud. On see spaa, on see midagi vana linnahallilaadset, mahajäetud kontserdimaja, hotell? Kõige rohkem justkui hotell, millel pole ühtki akent, millel on hulk lifte, koridore, tubasid, trepikodasid, ja mille keskosas on suur hämar nõukogudeaegse tumepunase mistravaibaga vooderdatud saal, tohutult suur ja kõrge pime kuubik, mille erinevatel tasanditel metallreelingute ääres paiknevad nõukabosside eksklusiivsed lauad kalamarja ja vodkaga. Põlevad hämarad vanatoomaselambid. Ringi liibuvad nomenklatuurile meelepärased tibid, kintsud üleni paljad ja pikad voogavad suled soengusse pistetud. Kohe algab keset seda mistraga vooderdatud kolossaalset kuubikut varietee-etendus. Ma katsun, et ma enne siit oma kandamiga läbi pääsen. Keegi ei märka mind, ehkki ma seda kardan.

Pääsen kõrvaluksest välja koridori. Astun lifti ja sõidan kuhugi. Kui liftiuksed avanevad, seisab mu ees koridoris mu surnud saksa keele õpetaja ja vaatab mind tõsiselt läbi suurte nõukaprillide. „Also, Jüri, gehen wir jetzt?“ on ta ikka sama konkreetne kui kooli ajal. Hästi, lähme siis, mõtlen ma, asin prügikoti paremini selga ja me astume mööda hämarat ühegi aknata nõukakoridori edasi. Mõlemal pool on hotellitubade uksed. Õpetaja sammub mu ees, seljas tumetürkiissinine naistepintsak, niisugune nagu õpsid armastasid 1990 ikka kanda. Ta kõlistab pika pintsaku sügavas küljetaskus klassiruumivõtmetega, peatub ühe numbritoa ukse ees, pistab klassivõtme võtmeauku ja avab ukse. Mul on tunne nagu valguks minu eel, kahelt poolt mind hooga klassituppa kümned mu kaasõpilased, aga ma ei näe neid, ainult tunnen, kuidas nad trügivad kahel pool mind, et klassi pääseda ja haarata endale õppeaasta algul klassiruumis parimad istekohad.

Ma seisan, suur must kilekott tuhandedollarilistega seljas, ukse ees, kahel pool mind tõmbab klassikaaslaste viirastusetuul. Õpetaja seisab paar sammu uksest seespool, ümbritsetuna pimedusest. Ruumis pole midagi ega kedagi näha, ainult mu saksa keele õpetaja. „Komm rein!“ käsib ta konkreetselt. Okei, astun üle läve. Ukseaugu hämaras valguses näen ruumi sisemuses vaid üht koolipinki, sellist kandilisest rauast kokkukeevitatud lauda, puidust plaadiga. „Pane see siia,“ läheb ta millegi pärast eesti keelele üle. Asin prügikoti seljast koolipingile. „Jaga ära,“ ütleb ta konkreetselt. Mismoodi, jagan ära, mõtlen ma. „Jaga ära ja kõik,“ ütleb ta, justkui oleks ta mu mõtteid kuulnud, ja astub klassiruumi pimedusse. Vaatan talle järele. Ta peatub korraks, valguse ja pimeduse piiril ja küsib: „Kuidas Marje ja Jaan elavad?“ Marje ja Jaan, meie kooli huvijuht ja direktor, on mu parimaid sõpru. Kehitan õlgu ja vaikin. „Vii tervisi,“ ütleb saksa keele õpetaja endise tõsiduse ja konkreetsusega. Ukseaugu hämar valgus läigib ta suurtel nõukaprillidel. Ta pöördub ringi ja kaob toa sisemuse pimedusse.

Ma seisan avatud ukse hämaras valguses klassipingi juures ja märkan, et pingi kõrval on tool, samasugusest kandilisest metalltorust kokku keevitatud konstruktsiooni ja puidust plaatidega. Toolil vedeleb tühi lilleline sukk. Või kott. Ma ei saagi aru. Suka jaoks oleks nagu liiga jäme. Koti jaoks oleks nagu liiga piklik. Aga ilus värviline on. Jaga ära, no okei, ma katsun siis ühe osa näiteks siia sisse panna ja selle kellelegi viia. Nii, dollaripakid mahuvad kenasti selle kummalise lillelise vibaliku sisse. Kena täidetud lilleline sukk. Või sokk. Jah, jõuluvana moodi tunne on jälle. Okei, ma panen ühe paki igaks juhuks omale tagataskusse ka.

„Nii, lähme nüüd!“ ütleb õpetaja valjult pimedusest jälle välja astudes ja mind uksest koridori suunates. Ma ehmun. Astun ruttu välja. Suur must prügikott jääb klassiruumhotellituppa. Õpetaja paneb ukse kiirelt mu seljataga kinni. „Los!“ tõukab ta mind enda ees. Mul on suur lilleline sukk seljas, see läheb aina suuremaks. Nüüd on juba jõuluvanakoti suurune. Okei, okei, ma lähen. „Schneller!“ kostab nüüd juba Saksa ohvitseri kärkimist. Ja ma tunnen püssikaba tõuget oma õlal. Mind surutakse raske lillelise suka all pooljoostes hämara nõukakoridori otsaukse suunas. Või on see nüüd juba Prora. Ma koperdan prahi ja klaasikildude vahel. „Los!“ kamandab ohvitser uuesti. Ja ma kukun läbi pimeda koridori otsaukse valgusküllasesse lasteaiatuppa. Mu suur lilleline sukk lendab inertsiga aegluubis üle mu õla rühmatoa keskele ja plahvatab. Dollarid lendavad kõikjale. Lapsed kilkavad ja juubeldavad, püüavad õhust dollareid. Rahasadu muudkui kestab. Nüüd juba kõik tantsivad dollarisajus, lapsed ja kasvatajad.

Ma olen asendis, kuhu kukkusin, kõhuli rühmatoa seina ääres. Ajan ennast tasakesi püsti, vaatan selja taha, seal ei ole ust, on ainult heleroheline sein, millele on maalitud naksitrallid. Lapsed ja kasvatajad tantsivad konstantses dollarisajus. Päike paistab kõigist külgedest läbi suurte maast laeni akende, valgustab kõik läbi. Ülevalt sajab muudkui raha. Ja valgus paistab läbi rahasaju. Ja mul on jube piinlik, et ma ühe paki endale tagataskusse panin. Ma tahaksin selle taskust välja võtta ja visata ka õhku lendama, aga ma ei julge, sest ma kardan, et keegi näeb.

Hiilin mööda seina ühe valgusküllase akna juurde, komistan ja kukun läbi akna alla kiiskavasse laotusse. Kukkudes koban oma tagataskut ja tunnen, kuidas tuhandedollarilised sääl pungitavad. Ma tahaks sellest pakitsusest lahti saada, aga ma ei julge kätt sinna panna ega raha välja võtta, sest ma kardan, et keegi näeb, et ma tahtsin osa raha endale jätta. Isegi siin lõputus kiiskavas laotuses, kus ma kukun täiesti ihuüksinda, kardan ma seda rahapakki enda tagataskus, ma ei julge seda puudutada. Jah, eriti siin kardan ma, et mind nähakse, siin olen ma üleni välja joonistatud, läbi valgustatud. Ja ma ei saa midagi teha, ma ei suuda midagi teha, ei julge. Ainult kukun.

Kuni ma maandun lartsakaga Lossi tänava ülemisel otsal Inglisilla ligidal. „Inglid püüdsid su kinni“ ütleb hääl taevas. Vaatan Inglisilda, see on tohutusuur sujuv ja hele kaar, mis algab lõputus päikselises laotuses ja lõpeb samasuguses kiiskavuses. Ja Toomemägi on hele ja paljas ja mõõtmatult suur libe klaasmuna. Ja allpool paistab otsatult ilus vana linn oma tornide ja väljakutega. Ma olen väga kõrgel linna kohal kiiskaval klaasmunal helendava ülipika Inglisilla serva all ja vaatan kogu seda ilu täielikus hämmingus. Katused säravad punaselt ja hooned meenutavad mulle Hispaaniat.

„See on maailma kõige pikem tänav,“ teatab hääl taevast pidulikult, kui silmitsen alla sügavusse kulgevat Lossi tänavat. „Siit on kaks kilomeetrit konstantset tänavat kuni merepinnani! Ja see, ja see-ja see oooonn....“ tõstab hääl pinget. Ma vahin ringi, ei oska arvata, miks selline pidulikkus ja pingetõstmine. „See on, kõikide lemmik, suursugune ja üllas, lõputult lahke ja poolehoidu väärt, söör, kõrgeausus ja hiilgus, härrraaaaaa Grand Grant!“ hüüab hääl taevast ja samal hetkel prantsatab minu ette Inglisilla ligi tohutusuur ja läikiv must limusiin, Union Jack reipalt vardas prink. Ühest limusiini kõrvaluksest pistab pea välja seesama pikk härra kaubanduskeskusest ja hüüab lõbusalt: „Hop on, hop off, whatever! Enjoy!“ Samal hetkel klõmpsab limusiini päraluuk lahti ja minu ees avaneb auto punase plüüsiga vooderdatud mugavussisu. Härra Grand Grant vedeleb eespool diivanil ja viipab mind sisse. Ma vaatan kahtlevalt ringi. Ma ei märka ülipikal lõputusse sügavusse suunduval Lossi tänaval ühtki hingelist, ka Inglisillal ega munajal Toomel. Auto sisu on nii kutsuvalt mõnus ja härra nii lahke, et mu keha hakkab tasakesi autopärast sisse ronima, ehkki mu silmad on imestusest pungis ja mõte veel tõrgub. Jah, aga ma olen tegelikult ju nii väsinud kogu sellest jamast, totaalselt ületöötanud, ma võin ju seda endale lubada, lasen mõtte ka kehale järele ja tunnen, kuidas mu lõhkistest gümnasistiteksastest paljastatud karvased põlved puutuvad auto plüüssisuga. „Otium reficit vires!“ hõikab härra Grand Grant. „Close the door, lets drive!“ Ma tõmban mõnusa sopsuga auto suure päraluugi kinni ja sohver laseb limusiini sussi ringi. Auto rebib kohalt, tõmbab külje ette ja ma lendan ülipehme plüüsdiivani embusesse. „Lets do it! Lets kick their asses!“ huilgab härra Grand Grant auto sisemuses, kui me sööstame mööda lõputut Lossi tänavat alla.

Auto tõmbab teistpidi külje ette ja ma lendan teises seinas olevate punaste diivanite kaissu. Turvavöösid muidugi ei ole. Korraga virutab autojuht masina keset tänavat pöörlema. Limusiin siseneb totaalsesse piruetti. Mu sisikond tahaks ennast mööda klaasi laiali määrida, ma klammerdun diivani seljatoe külge ja surun jalad vastu teist diivanit. „Lets daaannce“ hõiskab pikk härra, kes meenutab mulle üha enam prints Philipit. Ou, duke of Edinburgh, his royal highness, katsun ma tiitleid meenutada. „No reason to worry! No reason to overthink! Let it go!“ huilgab härra ja pikk auto hakkab keset kolossaalset Lossi tänavat, keset piruetti paisuma. Autojuht naerab laginal ja riivib vastu tänavat palistavaid hooneid maha auto nina ja pära. Ma värisen üle keha ja minu pilk asetub väljapoole mind ja jõllitab kuskilt auto lae alt mu diivaneisse klammerdunud keha. Me sööstame aina paisudes Lossi pidi alla. Autost on järel võibolla ainult pool. Härrad eespool naeravad ja nende totaalne ürgne homeeriline naer hakkab autot ka seest poolt sulatama. Väljapoolt sulab metall värvilistesse, totaalselt ilusa ülipika Lossi tänava majadesse ja seestpoolt painutab ja paisutab autot härrade naer. Ja siis vajutab sohver järsult pidurit ja juhib auto paremat külgepidi majaseintesse, pühkides hetkega minema auto külje. See on nüüd lõpp, mõtleb mu teadvusepunkt, mis on end ankurdanud autolakke, masina keskmisse punkti, mis tundus piruettide ajal olevat kõige turvalisem paik Universumis.

Aga mu kartustel ei ole alust. Auto haihtub ja me kõik naerame üleni rahuldunult ja vabanenult põlvedele toetudes, kõhud kõveras, Lossi tänava õppehoone ees. „Lets go in,“ ütleb härra Grant, kui saab juba naeru vahel veidi enam hingata. Astume mõnusasti naeru pugistades meie vanasse heasse Lossi majja. Aga see võtab samal hetkel, kui fuajeeukse avan, täiesti enneolematu kiiruse, inimeste sagin tiheneb läbimatuks olluseks ja on ühtaegu täiesti tühi, õhkhõre  ja vaikne. Ma kukun jälle kuhugi arheoloogide keldritesse, pikkadesse hämaratesse maa-alustesse koridoridesse, kuskil nurgas hiilgavad müüriorvas brokaatimähitud keskaegse kassi luud. Hoidlate tuhandetes pappkarpides krõbisevad aastatuhandete keraamikakillud, oksüdeerunud sõlgedel niheleb inimnahk. Kellud ja kühvlid ja labidad ja kultuurkihipannid kolisevad, kõikidest leiupesukraanidest sahiseb vesi alla ürgsügavustesse, katseklaasid klirisevad, piiritus nõrgub tasakesi dissertatsioonide vahelt alla ürgsügavusse. Riidehoiutädi mäletab mind, on just ulatamas mulle numbrit A8, kui kogu Lossi hoone teeb pahvaki ja viskab akende kaudu välja kõik paberid, mis aastatega auditooriumidesse ja kabinettidesse ja raamatukogudesse on kogunenud. Kõik ta seinad ja laed paistavad korraga läbi. Milli ja Aasa ja Ene tipivad justkui õhus rahulikult oma arvutitel, ehkki seinu-lagesid põrandaid nende ümber ei ole. Kauri ja Valtri ja Aini tubakasuits kandub läbi haihtunud põrandate üles ja seguneb Lossi katuse all ühtlaseks vineks, mille vahel vaatavad mind ainitisel pilgul ajaloolaste pööningule kogutud vanad ikoonid. Siit saab katustele tantsima, tean ja mäletan. Hopsti, peahoone üks korsten, hopsti, teine. See on nii lihtne. Pikkade sujuvate paraboolidega põrkan ühelt katuselt teisele. Raekoja viilule, uuesti Lossile, peahoonele. Oh, ma armastan seda linna. Jaani kiriku all koobastes noogutavad mungad.

Kuulge, kas te teate, kus Lau ja Ingliste raamatud on, küsin taluköögis teistelt. „Mine vaata suurde tuppa, Taat vist loeb neid,“ vastab keegi. Lähen suurde tuppa ja näen kušeti päitsis palju raamatuid, teiste seas Ingliste ja Lau. Taat külitab säälsamas. „Kas ma võin neid laenata? Meil on võrdlusmaterjaliks vaja,“ küsin Taadilt. „Jaa, muidugi, ma niikuinii loen neid õhtuti, unejutuks.“ Võtan Lau ja Ingliste kaasa, lähen taas läbi rahvarohke köögi rehetuppa ja rehetoast rõiale.

Laes ripuvad meie lapsepõlve paksud ämblikuvõrgud. Seinte ääres on kõikvõimalikku vana talukoli, vanad nikerdatud kapid ja heinapakid. Lakka viib libedaks käidud ilus puuredel. Redeli ligi seina ääres on meie lapsepõlve vana esiisade puutööpink puust kruustangide ja kandiliste augukestega, üleni igasugust koli ja vanu tööriistu täis. Seintele on samamoodi kuhjatud vana koli. Meie esiisade tööpingile sodi ja koli vahele oleme teinud natuke lagedama koha inkunaabli jaoks, mille härra Grant kaasa tõi ja meile uurimiseks andis. Lappame Villemi ja Björniga köidet ja imetleme värvilisi gravüüre, initsiaalide suletööd. Asetan Lau ja Ingliste inkunaabli kõrvale. „Hei, poisid, kas hakkate nüüd kopeerima!?“ hõikab härra Grant järsku üle rehetoa ukse sulaselges eesti keeles. „Jaa, muidugi,“ vastan, „küünlavalgust on piisavalt.“ Võtame hanesuled, teritame ja teeme esimesed katsed majuskleid ja minuskleid täpselt järele maalida. „Aga vaadake siis, et te tõesti kõik kopeeriksite, kuni lõpuni,“ lisab Grant ukse vahel, „ma lähen seni tuppa ja ajan Taadi ja te vanematega juttu.“

Päris lõpuni, muidugi päris lõpuni, arutame poistega ja sirvime inkunaabli lõpuni. Avastame, et selle viimaseid seni tühjaks jäänud lehekülgi on härra Grant oma teksti ja piltidega edasi täitnud. Ta on sinna kleepinud kehvakvaliteedilisi uduseid seebikarbifotosid meie 1980ndate mänguloomadest ja igale pildile keskaegse käekirja ja tindiga juurde kirjutanud, mis pildil näha on. Näiteks minu pehme eesli juurde on ta maalinud „Eesu“. Aga sääl on ka meie emade lapsepõlve mänguasjad, murenevast nõukakummist piiksuauguga kutsud, oravad ja pardid, ka kenad piklikud helerohelisest pleekinud plastmassist nõukakrokodillid. Ja kõige viimane pilt, mille härra Grant sinna on just kleepinud, on meie rehielamu ukse eest, kus just neil päevil tuli vana trepi lammutamisel betooni seest välja suur lapik lävekivi ja selle kõrval väike suure kausikujulise lohuga ravikivi. Härra Grant on selle juurde maalinud „Ohbri kiwwi“. Udusele seebikarbifotole on jäänud ka veidi sõnnikune Taadi kaloss, põhukõrred talla alt turritamas.

Jah, eks me siis kopeerime tõesti kõik kenasti lõpuni, mõtlen ma ja me hakkame poistega tööle. Võtame värske köite ja värskelt teritatud suled, kastame tindipotti ja maalime esimesed tähed. Taevas hakkavad inglid laulma ja meie lapsepõlve metsas seisavad suured tumedad kuused täies rahus. Küünlad põlevad esiisade tööpingil ja meie teeme erialast tööd. Härra Grant vestleb kollases lambivalguses ovaalse talulaua taga Taadi ja meie vanematega.

Pärast töö valmimist on kõik kutsutud Ülikooli Senati saali suurele austamisõhtule. Senati saal on sisustatud 19. sajandi kappide ja kirjutuspultide ja laualampidega. Nurgas on suur valge kahhelahi. Professorid seisavad tihedalt kirjutuspultide vahel justkui silgud pütis, frakid seljas, prillid ninadel. Esireas on professor Rosenberg. Hoone sisemusest on kuulda, kuidas anfilaadiuksed löövad klõps ja klõps järjestikku lahti ja kuidas läbi saalide lähenevad sammud. See on härra Grand Grant, söör, kõrgeausus ja hiilgus, kõikide lemmik, suursugune ja üllas, lõputult lahke ja poolehoidu väärt. Professorid ootavad frakkides tiheda kimbuna mööbli tõttu liiga kitsas senati saalis härra Granti lähenemist, täielikus vaikuses ja täpses tähelepanus. Korraga löövad saali pruunid nikerdustega puituksed valla ja samal hetkel vallandub kõigi professorite andunud aplaus. Kõlavad braavo-hüüded. Üle linna tõusevad vanadel pargipuudel hakiparved rõkates lendu.

Siin ta on! Ovatsioonid aina kestavad. Härra Grant naeratab ja kätleb serva peal ja esireas seisvate professoritega. Ja astub siis väikese väljapaneku juurde. Professorid ainult aplodeerivad ja hõiskavad. Väljapanek koosneb kahest postamendist, mille otsas on ülitähtis eksponaat. Esimese otsas on härra Granti inkunaabel, teise otsas on meie käsitsi tehtud värske koopia. Mõlemad on avatud viimaselt leheküljelt, millel on pilt Taadi kalossi ja trepi seest päevavalgele tulnud ravikiviga.

„All right, ladies, enough now!“ hüüab härra Grant üle ikka veel kestva aplausi, mis seguneb hakikisaga ühtlaseks kõikjale linna ulatuvaks plaginaks. Ta vaatab kavalalt naeratades ehmunud professoreid, teeb mulle silma ja astub pruunide kappide vahel läbi seina. Senati saali kogunenud professorid valguvad kõnekõmas ajapikku laiali.

Jään üksinda. Eksponaadid seisavad postamentide otsas. Vitriinidelt ja raamatukappide klaasustelt peegeldub kahkjas õuevalgus. Kõik on vaikne. Õhk lõhnab peahoone armsa põrandavaha, krohvi ja puudetailide järgi, 19. sajandi hiilguse järgi. Astun läbi maja, kõik on tühi ja vaikne. Jõudes välja, näen, et ka tänavatel ei ole kedagi.

Lähen Lossi juurde. Pirogovi pargi servas seisab väike värviline Wolksvageni hipibuss. Selle kõrval teeb suitsu lahe vana daam, kes mind märgates kohe mulle avalalt lehvitab.

Samal hetkel avastan, et mu tagataskus pungitab ju ikka veel see dollaripakk, mille pärast mul oli piinlik. Astun mõtlikult edasi, kui märkan, et hipibussi tagan astub välja härra Grant, kes on just bussi remontimisega mäele jõudnud.

„Oh, sir, excuse me!“ astun kiirelt lähemale. „I almost forgot this,“ ütlen lahedasti naeratavale ja otsa eest higi pühkivale härra Grantile. Ma ulatan talle tagataskust tuhandedollariliste paki.

„Haaa,“ naerab härra Grant. „Don´t worry! Keep the change!“. Nad hüppavad suitsetava daamiga bussi esiistmetele. Härra Grant lööb hipibussile hääled sisse, pistab pea juhiaknast välja ja hüüab: „Show must go on!“. Ta lehvitab mulle ja nad veerevad roosa raekoja nurga taha.

4. veeburaril 2020      Tartus Hernes            22:07

Chi gong

Paesest platoost kerkivad varase suvehommiku päikesevalgusse üheksakorruselised valged paneelmajad, suunduvad rahulikult taevasse, tihenevad süsteemideks, labürintideks, mille vahele valguvad tänavad, kõnniteed, jalgrajad, autod, inimesed, lapsevankritega neiud, koerad ja kassid. Mööda tänavaid liikudes ümbritsevad mind kõikjal hoonete heledad seinad, kruusamummuliseks krohvitud küljed, igas suunas kuhu vaatan, on korterite uksed ja aknad ja hõngub 1980ndate lapsepõlve trepikodade ja liftide veidrat vanamutilõhna ja midagi toidujäätmetest ja värskest krohvist, betoonist; just, niiskest, veel päris lõpuni kuivamata betoonist, mis on millegi pärast juba võtnud ligi vanamutilõhna. Kõik see väljub hämaratest trepikodadest minu maapoisi ninna, mis on harjunud heinamaade ja metsade ja suitsutubade ja lautade ausate, segamata lõhnadega. Siinsetele paepealsetele rohumaadele on korraga kerkinud kõik see, mis pole minu, mis pole meie. Ja ometi, ometi on see nüüd ka minu. Kuskil siin on minu korter. Aga kus? Ja miks? Kas ma pärisin selle tädi Lindalt? Ühelt neist vanamuttidest, ühelt radikaalsemalt neist. Tädi Lindalt, kes tassis oma ühetoalisse korterisse kokku kõikvõimaliku turunodi ja prügikastide kõrvalt leitud jama, kuhjas elutuppa kõik kokku, sõda näinud inimesena, taluta jäänud inimesena, niiviisi, et kaltsuhunnikute vahelt pääses rõdu ja voodi juurde vaid kitsaid käike pidi. Rääkimata tuvidest, kes ta rõdul ja köögis elasid ja kõik täis sittusid. Nüüd on ta, õndsakene, Taevas. Issand teeb kõik puhtaks. Ja ta korter on kuskil siin. Ma ei tea täpselt kus, sest ma olen maapoiss ja ei orienteeru siin. Aga ma tean, et see korter siin kuskil on. Ma olen ju siin käinud, korduvalt, põhiliselt unes. Esimest korda, kui siia sattusin, olin nii pisikene, et arvasin, et olen sattunud põhjamaale. Kõik oli nii kõle ja suur ja kandiline, rohelust ei olnud üldse ja imelik, kõhe teletorn oli oma punased tuled justsama ülestikku sättinud, justkui minu ligimeelitamiseks. Nüüd olen harjunud siin käima, see keskkond on mulle põhimõtteliselt tuttav. Ometi ei orienteeru ma siin. Lihtsalt usaldan. Et küllap ma kuhugi jõuan. Kas siis oma korterisse või tädi Linda korterisse või Mihkel Metslaiu juurde.

Just, Mihklil on ju siin ka kuskil esimesel korrusel korter. Ma tõukan ennast laste mänguautol istudes mööda kõnniteid mõningate madalamate kortermajade vahele, kus on mänguväljak. Õigupoolest on majad külg-külje kõrval lõputus reas, iga pika maja vahel mänguväljak liivakasti, nõukatorudest kokkuväänatud igavate redelite ja liumägedega, kõik roostes ja rohtukasvanud, suvekuumas koltunud kulunuustikute vahel. Igal mänguväljakul harjutavad noored heledad mehed tai chid, teevad parasjagu kõik sünkroonis, kõigil mänguväljakutel korraga chi gongi aeglaseid ja sujuvaid liigutusi. Ja iga mänguväljaku ääres iga trepikoja ukse juures pingil istuvad mammid ja vaatavad neid vaikides. Ja iga maja iga mammi juures on mõned igavlevad jõmmid ja iga jõmmikamba juures pargivad mõned bemmid. Millegipärast jõmmid vaikivad. Ja siis haihtuvad. Jäävad vaid mammid ja bemmid. Samal hetkel ilmub suur majade kõrgune helekollane Mihkel Metslaid ja möödub rahulikult kõigist hoovidest, silmitsedes mänguväljakutel ülitäpses sünkroonsuses harjutavaid samahelekollaseid noormehi. Mihkel on rahul, ehkki tema näol ei väljenda seda ükski peenlihas. Tema rahulolu lihtsalt kumab temast, paistab läbi hoonete ja ulatub lagedatele paeväljadele. Tervitame Mihkliga üksteist vaevumärgatavalt kummardades, vaevumärgatavalt üksteisele naeratades ja astume ühe mänguväljaku ääres ühe mammipingi juures pärastlõunapäikeses küpsevate kulunuustikute vahelt jahedasse vanamutilõhnalisse trepikotta.

„Oskad Sa aimata, kus on mu korter,“ küsin Mihklilt trepikoja kajades. Mihkel vaikib. Astume esimesel korrusel olevasse korterisse sisse. Mihkel kaob kohe kõrvaltuppa.

„Oi, nii kena, et Sa tulid!“ hüüab köögist kookide juurest vanemas keskeas naine.

„Sa ei tea, kui kaua ma olen sind oodanud. Näe koogid on ka valmis. Nii mitu korda olen teinud kooke ja lootnud, et Sa tuled.“

Istume elutoas lopsakate toataimedega üle kuhjatud akna alla väikese ümmarguse laua äärde. Taimelopsakuse vahelt ja pitskardinate aukude kaudu on näha helekollast õue ja endises rahus, sujuvuses ja sünkroonsuses chi gongi tantsivaid helekollaseid noori mehi. Ma ei saa neid kaua vaadata, sest tumerohelised toataimed, pitskardin ja tundmatu proua ei võimalda.

„Näe, joome teed ka. Oh, kui kaua ma olen sind oodanud! Vaata, siin on kõik albumid, mis ma Sinu jaoks valmis panin. Näe, siin on kõik need pehmed mänguloomad, millega ta mängis, ja siin on koolivihikud: loovtööd, etteütlused, lugemispäevik...“

Naine kuhjab lauale üha rohkem minu lapsepõlve aegset koli, mänguloomi, karvaseid, vahtkummist, plastmassist, täispuhutavaid, nõukakonstruktoreid, täitesulepäid, kuivatuspaberit, liikuva aabitsa vahel pudiseb kamaluga nii ladina tähti kui girillitsat. Ajab aga käe nõukaranitsasse ja kaevab sealt välja veel ja veel kõikvõimalikku 1980ndatest, sikutab välja ümmarguse kettakujulise „keerutaja“, spordivahendi, mille peal meie küll ainult nalja pärast keerutasime, kuni pea käis ringi ja silme eest virvendas, nii polnud võimalik isegi keerutaja pealt lugeda teksti „altius, fortius, citius“. Oh, ta tirib välja plastmassist Ded Morozi ja Leopoldi kummist telefoni. Siis tõmbab lahti kogu seina katva pruuni ja läikiva sekstiooni baarikapiukse, kust väljub pahinaga kosk nõukaaegseid laste joonistusi rakettide, näärivanade, kremli kellade, Vigride ja Miškadega. Kõik see on mulle tuttav, aga ma olen täiesti kindel, et need ei ole minu mänguloomad ega minu konstruktorid ega minu kummist telefon, nii palju ma juba oma asju tunnen.

„Kõik need on tema asjad ja ma olen neid hoidnud,“ ütleb naine üle kolihunniku kiigates, silmis kummaline helk. „Ja tule, ma näitan Sulle tuba ka!“

Läheme läbi hämara koridori, kus on tunda spordipoiste lõhna, sellist spetsiifilist klassivenna kodu lõhna, kus kuskil kappides on palju trenniriideid ja spordivahendeid ja mis pole selline tüdrukute ja memmepoja kodu nagu meil, parfüümide, seepide, juukselakkide, alati puhta ja triigitud pesu ja värskelt pestud parketi ja lillede järele lõhnav kodu. Naine astub minu ees läbi hämara spordipoiste järgi lõhnava koridori, ja teeb selle lõpus lahti ukse.

„Siin see on,“ ütleb ta poolsosinal ja vaimustunult.

Vaatan tuppa. See on tühi. Seintel ei ole tapeeti. Põrandal pole parketti. Betoon on värske, lohakalt täidetud vuugid pole veel päriselt kuivanud. Tuppa paistab hele suvevalgus. Vaatan naist, ta naeratab mulle tähendusrikkal ilmel. Vaatan teda, ei ütle midagi ja astun spordipoistelõhnalise koridori hämarusse. Köögist väljub samamoodi vaikiv Mihkel Metslaid. Me vahetame pika pilgu ja kõnnime korterist välja.

„Ma ei tea, kus su korter on,“ ütleb Mihkel, kui vanamutipinkide vahelt õue päikesesse astume, ja läheb mänguväljakule, kus täpselt sama heledad noormehed täpses sünkroonsuses ja sujuvuses chi gongi tantsivad. Mihkel läheb nende hulka ja sulandub samal hetkel chi gongi, samasse liikumisse teiste heledate meestega, nii et ta ei ole enam teiste seas üldse eristatav. Ükskõik milline neist võiks olla Mihkel. Jah, nad ongi kõik täpselt sama helekollased, sama blondid, sama saledad, sama heas vormis, sama nägu, samas sünkroonsuses, samas tantsus, kõikidel nendel lõpututel mänguväljakutel nende lõputute kortermajade vahel lõputute vanamuttide lõputult vaikivas vaatamises.

Ta ei tea, kus mu korter on... Põlvitan oma ammu väikeseks jäänud plastmassist Volgale, tõukan kätega hoo sisse, nii et tema plastmassist kõhu all hakkavad mu lapsepõlve pedaalid kiiresti edasi tagasi sõtkuma. Tõukan end mänguväljaku äärest kortermajade vahelt välja, suuremale sõiduteele, mis on ümbritsetud heledatest tornmajadest. Ma katsun oma plastmassist Volgaga ukerdada niiviisi, et ma ei segaks neid ülesmukitud brünette, lapsekärudega neiusid, kes igalt poolt välja ilmuvad, teid ületavad ja kõnniteedel mulle vastu tulevad. Nad paljundavad ennast. Süstemaatiliselt. Ja nad on süstemaatiliselt minu maitse. Ja nad kasutavad minu lapsepõlve punast küünelakki ehk siis ema küünelakki, millega ma armastasin ka enda küüsi lakkida. Nii hea, et ema alati lubas. Ja nende süstemaatiliselt minu maitse järele neiude titekärud on kõik süstemaatiliselt pruunist kangast ja läikima kroomitud metallosadega ja vanamoodsate ratastega. Ja nad tulevad mulle muudkui vastu ja ma katsun, et ma nendega oma plastmassist Volgal põlvitades kokku ei põrka. Ja nad kõik vaikivad. Mitte ühtki sõna nende punaseks mukitud huulte vahelt. Ainult kõrged kontsad kõpsivad, tiksuvad kõik samas rütmis, nagu minu bioloogiline kell, kiiresti, kõikide ülesmukitud minu maitse järgi lapsekärudega neiude kontsad tiksuvad korraga, kõpsuvad korraga, kopsivad samas rütmis üha tugevamalt mu oimukohtades. Ja kõikide nende ülesmukitud üleni minu maitse järele olevate neiude vanamoodsad titevankrid on tühjad. Ja kõrgel kõige selle kohal, kõikide kortermajade ja harjutusväljakute ja vanamuttide ja kõpsivate neiude kohal sujuvad suvetaevas heledad pilveribad. Ja tai chi poiste liigutused on pilvedega samad. Ma lükkan oma Volgale uue hoo sisse. Tornmajade ja siredate üleni minu maitse järele neiude säärte vahelt avaneb vaade merele. Neiude jalad ja tornmajad taanduvad kulissidena kahele poole.

Meri.

Sätendav.

Suvine.

Rahulik.

Meri.

Vaatan teda siit kõrgelt paekaldalt, selja taga tornmajade heledad kimbud. Hingan teda. Kuni minus kerkib taas küsimus: Kus on mu kodu? Kus on mu korter?

Küsimuse peale nihkuvad kortermajad sujuvalt mööda paeplatood mulle ja kaldaastangule lähemale, pakkudes kõik ennast. Nüüd juba tungivad liiga lähedale. Kipuvad kaljuservale. Kipuvad piirama merevaadet. Neid takistab aga vana tsaariaegne suvilaosmik, lääpavajunud, poolpehastunud, roostes katuseplekiga, siin-seal puupits ripakil, ümbritsetud kõrge, sama vana plankaiaga. Naturaalse huvi ja poolehoiuga astun lahtisest väravakohast aeda sisse. Vana maja ümber sahiseb sümpaatne õunapuusalu, mis kutsub mind oma sügavustesse. Õunad küpsevad, rohi on puudevilus lopsakas. Plangupraost paistab meri, rändrahnud, kaldast lahti murdunud paekivilahmakad. Silmapiiril seisavad valves paar värskelt värvitud tsaariaegset majakat. Eemal, lahe teisel kaldal on näha keskaegne linn oma taevasse osutavate tornidega. Sümpaatne, jah, see on õige sõna. Võtan silmnäo planguvahest välja ja vaatan uuesti üleval küpsevaid õunu. Korraga näen, et õunade ja lehestike taustal jookseb tume tross. Eemalt paistab teine. Paremal kolmas, vasakul neljas. Kogu õunaaia lehestik on selliseid trosse täis. Ja iga trossi ümber on rõngas ja iga rõnga küljes kett, mis jookseb alla ja paindub õunasaluvilus poolpehastunud kuudini, kuudi hämarast avausest sisse, kuni kinnitub kuudis uinuja kaelarihmal.

Nii, väga tasakesi, olematult. Mind ei ole praegu. Mind pole. Teid on palju. Lõputult palju. Õunaaed on suur ja sügav. Ma olen tulnud väga sügavale. Planguvahe on minu õllekõhu jaoks liiga kitsas. Mind pole. Õllekõhtu pole. Teid on palju. Nüüd ma nihkun siia. Nüüd siia. Igas järgmises kuudis tundub kohekohe keegi ärkavat. Iga kuudisuu juures tõuseb mind läbi une nuhutama järgmine koon ja vajub siis taas tolmuks tallatud mullale. Iga kuudi ja iga trossi ümber joonistuvad perimeetrid, mida mööda on lõrisedes kihutatud. Ja kõik perimeetrid ulatuvad üksteiseni, nende kurvivõtuvallid puutuvad üksteisesse. Mind pole. Teid on palju. Nihkun. Nihkun. Nuhutab. Nuhutab. Nuhutab. Värav. Peaaegu.

Kaks pöörast verekoera kargab kahelt poolt väravaauku minu suunas. Samal hetkel ärkavad kõik teised, õunapuuvõrad värisevad veel valmimata viljad pudisevad podinal maha, lehed pudenevad kõikjal. Möire on totaalne, lõrin on kõikeläbiv. Minu suunas lendab koeralõustaila, selle pritsmed pidurduvad õhus ja tarduvad hetkel, kui pööran ringi. Kõik mu ümber jääb seisma.

Kukkuvad õunad seisavad õhus. Allasadavad lehed püsivad paigal, kõigi koerte tatt on tardunud. Kõik on üleni vaikne. Ainult mina saan liigutada, kõike seda vaadata. Ma vaatan paremal grimassis püsiva verekoeraga tõtt. Ma vaatan vasakul grimassis püsiva verekoeraga tõtt. Ma tõstan sujuvalt mõlemad käed, parema käe paremal grimassis püsiva verekoera tardunud tati suunas ja vasaku käe vasakul grimassis püsiva verekoera tardunud tati suunas. Ma sisenen chi gongi. Ma sisenen tantsu. Sujuvalt aeglustan end tardunud ümbruse suunas ja ühtlasi lasen tardunud ümbrusel kiirendada sujuvalt enda suunas, kuni meie tempod kohtuvad, kuni meie ajad kohtuvad, kuni meie jõud kohtuvad. Mu peopesad on ilaste ja lõrisevate verekoerakoonudega kohakuti. Nad tungivad aeglaselt mu peopesadesse. Lasen ennast sujuvalt veidi tagasi suruda ja siis lükkan nad sama sujuvalt endast eemale, tantsus, pehmelt, kindlalt.  Hoian nende koonusid oma peopesades, tajun nende jõudu endale kerget ümarat vastupanu osutamas, lasen nende jõul oma peopesi ja sõrmi masseerida, mängin nende vastupanuga, pööran peopesi, käekeskmeid, sõrmi nende koonude ümaruste ümber ja lasen osal nende jõust oma käsivarte kaudu joosta endasse, laheneda endasse, enda küljeluudesse.

Kõik koerad taltuvad korraga. Kiirused on nüüd tavalised. All lahel liiguvad normaalsel tempol värvilised reisilaevad. Koerad põrnitsevad mind tõsise pilguga, neisse võib veel vastupanu uuesti siseneda. „Istu!“ ütlen paremal väravaservas mind põrnitsevale koerale. Ta istub aeglaselt. Ta seljataga istub pool õunaaiatäit verekoeri. „Istu!“ käsin vasemat. Aga ta ei istu. Ei istu ka pool aiatäit. „Sidet!“. Ja istub.  Istuvad aias ka. Kõik istuvad, aga põrnitsevad nii, et tegelikult tahaks veel vastupanu osutada. „Lama!“ No hea küll, mõtlevad parempoolsed kõik sünkroonis ja lamavad. „Ležat!“ Lamavad vasakpoolsed, sünkroonis.

Vahetan koertega pika pilgu, pööran ümber ja kõnnin loopealse heinakõrte pehmes suveõhtumängus koju.

näen unes

et soojustan lendorava pesa

pistan käe puuõõnsusesse

ja korjan välja vana sodi

ema ja taat vaatavad pealt

sodi on palju

ja käsi ulatub üha sügavamale

ära nii sügavalt võta

ütleb ema

aitab küll

nad saavad ise ka hakkama

hää küll, rohkem ei võta

ehkki sõrmede all on tunda

kellegi väikeseid luid

jah, ongi õige

et rohkem ei võta

nad saavad ise ka hakkama

vooderdan õõnsuseava

paraja värske kanepivillaga

ja täna, kui jõuan üle hulga aja maale

et sättida õue ja maja

talvele

korjan õue pealt kokku rohtukasvand kreissae juhtmeid

isal oleks see muidugi ammu juba tehtud

aga mina olen mina

ja teen asju omal ajal

ja omamoodi

kui, juhtmelasu kaenlas, tuppa astun

märkan kohe

et keegi on taadi uhiuutesse saabastesse prahti toppind

no mis mõttes!

kilekotid ja majapidamispaber, kes niimoodi teeb!

ja näen, et saapasäärtes on veelgi sodi

võtan saapa kätte

see on raske

no nii

taadi pärandusest voolab põrandale

fusille

läätsi

tatart

kanepivilla

teisest saapast ka

minu säärikutest ka

nüüd on selge

need on lendoravad

me hingeloomad

28.10.2019        Vanajaanil

jah, nüüd määrame meie mälestistele piire

nüüd on see meie ülesanne

seada kaitsevöönd

kus voolab muistne läte

läbi meie käte

hoiavad esiisade käed

nüüd sedasama maad

kõike, mis meil siin on

lendoravate kuused

kodukakkude elupaik

kuni meiegi oleme tolm

ja meie luud

hiilgavad meie laste ja lastelaste randmetes

ja käsivartes

ja me võime kukkuda kaugele alla

läbi luustike tagasi

sügavale aegade taha

otsida esimest keha

söösta sinna, kust kõik tuli

kuni kiirenduses kustub suund

ja soov ja huvi

jääb vaid

see, kes on

kes igavesti oli

23.10.19          Koikse teeristis Jalase lähedal

issand

ma palun oma luuletustele järge

hoia ise järge

ütles isa

meie viimaseks jäänud intervjuu lõpus

nüüd

on

issand

ja

isa

üks

meie isa

23.10.2019      Raplas

kõik on ikka veel siin
lauad ja toolid
ja mälestus lapsepõlvest vanaisa talus
ja see talu isegi
ja mu ülestegemata voodi
on ikka veel siin
mu süda
mu keha
mu silmad
on siin
mu c-vitamiin
mu meepott

korraga
on
raske
ja
kerge

22.10.19          Raplas

kõik see pühitakse ära

kõik hauptbahnhofid ja roma termini

tsitadellid

citta del vaticano

nemad teavad veel kõige paremini

kõik see pühitakse ära

puhutakse ära kõik palatinumid

tsivilisatsioonid on vaid silmapilk

kosmose lõputus suuruses

ja seepärast

targad jäävad vait

*

aga mulle pakub mu arvuti

jälle puhta lehe asemel

ankeeti

kus pean 5 lausega kirjeldama

mida ma nägin

silmaallikal

ja ümbruses

pikajalamäe vallidepealsel

linnusel numbriga 10167

aga kõik see pühitakse ka ära

suur sügistuul

puhub

läbi hiietammede võrade

lehed pudisevad

hubisevad

ja pudisevad

halli päeva õhtul

tormavast taevarannast

üllatusena valla paiskund

loojakukirkuses

Oh, nii ilus vaade! Las ma pildistan! Vau, peenete puutüvede tagant paistab lainjas silmapiir õhtuses päikeses. Oot, ma katsun teha panoraami! See tüvede vertikaal ja maa lainjas horisontaal suhtlevad nii hästi, nii püsivalt ja pikalt ja avaralt. Just, teengi panoraami. Oot, fotokas, tahad et liiguksin vasakult paremale, ok. Nii. Oot, mis see on, oot-oot, ei ole rekka! Kust see siia sai! Kamoon, see varjab ju mu ilusa panoraami servast ära! Vajub juba vaate keskalasse!

Jah, nüüd on terve mu vaateväli täis suurt järelhaagisega veoautot, küljel värvilised reklaamkirjad. Katsun piki autot liikudes asendit vahetada ja uuesti pildistada, aga auto tagant avaneb mingi transpordiettevõtte tagahoov, kõikvõimaliku tehnilise koli ja romudega. Jalgealune on porine. Mis ma nüüd teen? Katsuks äkki neile seletada, et ma ei tunginud meelega nende territooriumile. „Entschuldigen Sie bitte. Ich wusste nicht, dass ich hier komme. Ich möchtete nur ein paar nette Photos machen, Panoramas. Ich habe nichts gegen Euch. Ich gehe sofort weg. Ich wünche Ihnen alles gute. Ich wirklich habe nichts gegen Eure Aktiengesellschaft, Eure Unternehmen, Kompanie, Betrieb...“ Huh, mu saksa keel on ju nii halb. Mis ma neile ütlen...

Katsun rekkade vahelt mööda pori sellelt platsilt võimalikult ruttu ja tähelepanu äratamata lahkuda, korrates ise muudkui mõttes oma saksakeelset pöördumist, mida saaks kellegagi kokku sattudes vajadusel kohe kasutada. Veoautode vahele on värskelt kaevatud piklik auk, justkui remondikanal, aga betoneerimata, lihtsalt pudisevate muldservadega piklik porine auk. Tuterdan rekka ja sügava poriaugu vahel, selle kaldal aegajal kergelt libastudes ja porikamakaid alla kukutades. Jõudes auto ja augu vahelt läbi, avaneb mu ees tohutu pori- ja solgiväli, mida paitab helekollane päike. Vaatan selja taha, rekkad ja autoplats on korraga jäänud eemale. Vaatan jalge ette ja näen, et seisan mingil servadest tasakesi solgi sisse laiali valguval porikünkal. Kohekohe pole mul enam kuskil seista. Vaatan kiiruga ringi, õnneks näen enda ees üht heleroheliste vetikate ja samblikega kaetud suurt puunotti hulpimas. Küünitan tasakesi noti suunas ja mul õnnestub end sellele tõugata. Samal ajal vajub poriküngas mu selja taga mulinaga kobrutava solgi sisse. Katsun tüve peal tasakaalu hoida. See hakkab aga ka vajuma. Solk läheneb kahelt poolt. Õnneks on ligidal päikesepaistuses teine samasugune heleda liblelise rohelusega nott. Hüppan sellele.

Kui kogukas tüvi mu hüppe järel taas stabiliseerub, näen korraga, et minu ees istub noti otsas väike must kass. „San Miguel! Sina!“ hüüatan. „Kuidas Sina siin oled!?“ Kass vaatab mind rahuliku ja targa pilguga, pöörab end ümber ja silmitseb suunda, kuhu koos puunotiga seilame. Ümber on ikka seesama lõputu solgiväli, üleni vetikate ja rämpsuga kaetud. Siin-seal hulbib veel puunotte, mis aegajalt mullitades alla vajuvad. Mina ja San Miguel aga triivime tasakesi edasi. Kass on vana rahu ise.

Korraga tunnen, et vool kiireneb. Ühtlasi näen, et vesi on puhastunud, solki pole enam. On vaid tohutu hoovus, mis liigub üha kiirenedes edasi. Ja meie nott hakkab vajuma. Nüüd juba ujumegi kahekesi. San Miguel ees ja mina järel. Vool aina kiireneb. Eespool mitmed tugevad hoovused kohtuvad ja kanduvad laialt edasi. Korraga märkan, et kaugemal on näha midagi vana veskitammi laadset, kus kogu suur vesi alla kihutab, otseselt vahutamata, aga tugevalt lainetades ja langedes, nõnda et mul hakkab hirm, ma vaatan enda ümber ringi, et millestki haarata. Paremal näen vanu nõukaaegseid laste ronimisredeleid veest välja turritamas, haaran ühest kinni ja ronin veest välja. San Miguel aga ujub vapralt edasi üha kiirenevas laias hoovuses suure avara vee suunas. Tema väike nina on ilusti veepeal. Vees on veel palju selliseid väikeseid olendeid, kes kõik nina vee peal hoiavad ja lasevad end kanda.

Lasteronikaid pidi pääsen üles tornidesse. Korraga olen roninud väga kõrgele. Alla vaadates hakkab mul pöörane hirm. Kuidas ma siit ära pääsen!? See jurakas ju kõigub tuules. Metalltorudest sõrestik tõesti vaarub tasakesi. Klammerdun madala rinnatise külge. Järgmisel hetkel puudutab mu hirmul sõrmi rinnatise tagant ilmuv väike pehme must kassikäpp. Ta mängib minuga. Nii nagu kassid ikka mängivad, ise kuhugi taha peitu pugedes ja siis käpaga sipsides. San Miguel! Sina! Siin! Jaa, see on tema. Me hakkame täiega mürama. Ta ronib üles ja trallitab minuga koliseva masti tipus, kuskil taevas. Lõpuks tuleb sülle kerra ja nurrub nii mõnusasti. Ma paitan tema ülipuhast ja pehmet musta karva.

Avan silmad, San Miguel on mu kaisus. Me magame mu lapsepõlve tagatoas vanaisa talus, kogu toa suuruses voodis, kus on koos terve meie pere. San Miguel on minu kaisus. Kõik teised magavad. Mul pole tekki peal. Ja millegi pärast on mul pusa naiste rinnahoidjaid jalalabade ümber. Katsun need lahti harutada. San Miguel jälgib mind rahulikult. Marju ärkab ja vaatab ka vaikides, kuidas ma end lahti harutan. Aken on kolm korda tavalisest kõrgem. Jaanuaripäike kumab läbi jäätunud klaaside. Akna taga seisab keegi, kes on tavalisest inimesest kolm korda pikem ja koputab tumedalt kolm korda klaasile. Ma imbun läbi klaasi tema juurde. Mu ees suures lennukiangaaris on konveierilint, mida mööda lähenevad mulle lihvitud jääkuubikud, iga jääkuubiku peale on graveeritud daatumid: sünni- ja surmaaeg. Ma võtan ühe jääkuubiku kätte. Vaatan surmaaega: 2019. Vajutan oma kuuma sõrme aastaarvule ja see sulab üles. San Miguel nurrub mu kõrval.

  

*

Kiri Ulludele 21. jaanuaril 2018

Tere!

Kirjutan teile nüüd ühe kirja. Facebooki chati aken on ikka kuidagi kribu ja kohmakas kerida. Teema, mida teiega nüüd jagada soovin, vajab aga veidi avaramat keskkonda.

*

Meie kirjatööd. Meie vaated olnule. Olevale.

Kui Krista Mägi mulle suve hakul kirjutas ja küsis mälestusi kooliajast, tundsin kohe, et ma soovin kirjutada, et nüüd on aeg selleks küps. Veel 2008. aastal, kui oli õhus võimalus sarnase raamatu ilmumine, ma veel ei tihanud, tundsin, et kõik on kuidagi veel värske ja väga tundlik ja, peamiselt nägin, et ma lihtsalt ei suuda kõike seda sõnastada. Ja loobusin. Nüüd aga oli kohe tunne selge ja rahulik: ma kirjutan.

Vastasin siis Kristale, et osalen, kuid selleks on aega pärast suurt suve. Ühtlasi küsisin konkreetseid mahuraame ja ütlesin, et tunnen juba ennast ja tean, et kirjutan pikalt. Krista vastas seepeale, et ma kirjutaksin nii pikalt kui tahan, sest kui ma kirjutan pikalt, kirjutan ma hästi. Ja sellest ma lähtusingi.

Alustasin täpselt 30 aastat pärast oma esimest koolipäeva. Hakkasin süvenema. Süvenemine avardus ja ühel hetkel ma märkasin, et osa teabeallikaid tuleb jätta kasutamata, sest muidu see kirjatöö ei valmigi. Kasutamata jäid SenSuSe numbrid, kooli kroonikakladed, osa videosid, meie paberkirjavahetus, kõik helisalvestused, märkmed, kirjandid. Tekkis ka tunne, et tervikliku pildi jaoks oleks vaja teisi ajastukaaslasi küsitleda, kuid ka intervjuud jäid tegemata...

Ühesõnaga ma hakkasin nägema, et kuudepikkuseks avarduva kirjatöö puhul tegutsen juba loomuldasa ajaloolasena, ja tõmbasin sellele pidurit. Ma ei tahtnud, et sellest tööst saaks päris ajaloouurimus. See pole selle töö mõte. Lubasin endal ennekõike ikka rännata mööda mälupilte ja tundmusi, mis neist aegadest on meeles. Natuke siis toetasin mõningate allikatega. Vaatasin koolivihkusid, õpilaspäevikuid, klassipäevikuid, fotosid, mõningaid videosid ja
lugesin oma ülestähendusi.


*

Kogu protsessi juures oli mul kohe väga selge tunne, et ma olen selles üksinda, mina, mu mälestused, mõningad mu enda andmekandjad. Teadsin, et ümber on veel paljud kirjutamas, kuid hoidsin end teadlikult sel ajal eemale, et olla otseühenduses oma mälestustega. Alles siis, kui mu kirjatöö oli valmis, lugesin teiste artikleid.

Juba meie õhtusöögil ilmnes, et osa asju ja inimesi me mäletame üsna erinevalt. Saidlat näiteks. Sama moodi paistab ka teiste, nii õpetajate kui õpilaste artiklitest, et kõigil on Vesiroosile oma unikaalne vaade, kõik on erinevad. Osalt on kirjutised isegi diametraalselt vastanduvad. See ongi loomulik ja see teebki raamatu paremaks, et ta on polüfooniline, et siin on erinevaid palasid, erineva
rütmiga, erinevate värvidega, erineva tunnetusega. Ja ühtlasi räägivad nad kõik ikka samast Vesiroosist, meie koolist, meie ajast, meie inimestest.

Näen, et minu loo positsioon selles tervikus on justkui tasakaalustada kõigi teiste suhteliselt nappe, kompaktseid lugusid pikema rännakuga. Raamatus on ka palju suhteliselt kuiva kronoloogiat, fakte, mõned artiklid tunduvad kuidagi justkui aruanded. On muidugi ka värvikamaid ja emotsionaalsemaid lühikesi lugusid. Kõiki pole ma tõttöelda jõudnud lugedagi, kõiki mul polegi ja osa lugesin diagonaalis. Sellegi poolest on mul tunne, et mu kummaliselt pikk ja avameelsem lugu sobib sesse tervikusse päris hästi.


*

Miks ma nüüd teile kõike seda siis kirjutan? Kohe selgitan.

Lugesin huviga teie kirjatööd. Kohe alguses, liblika-kujundi juures, taipasin, miks mu intuitsioon ütles mulle, et ma lausa ei tohi teiega selle kirjatöö ajal suhelda, miks mul oli vaja olla omaette, süveneda endasse. Mul oleks tekkinud tunne, et ma ei tohi kirjutada, ei tohi puutuda. Ja ma oleksin kuuletunud.

Te olete selle poisi jaoks, kes teiega 20 ja enam aastat tagasi kohtus, suured autoriteedid ja võibolla ise tahtmatagi oleksite teda heidutanud.

Mul oli vaja aga minna selle poisi juurde ja vaadata natuke koos temaga, kohati sõbralikult õlale patsutades, mõistes, tunnustades, lohutades, leevendades. Kohati oli väga naljakas näha, mida kõike ma omal ajal tõsiselt võtsin, mis paistab praegu lihtsalt arengufaas, teismelise üübertundlikkus jne. Mõningad suhtlusprotsessid joonistusid praegu distantsilt hoopis uut moodi välja. Hakkasin nägema seda, mida ma tollal ei näinud.

Ja nii ma kirjutasin, liikusin koos tollases tunderuumis ja vaatasin, mida ma saan läbi tuua.
On väga palju, mida ma jätsin kirjutamata. Katsusin paika sättida tunnetusliku piiri, kustmaalt ma selles raamatus kõnelen. Samas ma annan endale aru, et see piir on võrreldes teistega erinevas kohas. Ma olen oma lugudes tõenäoliselt avameelsem kui enamik raamatus kirjutajaid. Samas mu enda jaoks on see avameelsus ikkagi päris hästi läbitunnetatud.

Ma võiksin muidugi kirjutada ka nö salaprotokollid.

Praegu aga on jah ühe tundliku poisi armumise lugu. Ja te ju teate seda juba enne ka, et ma sellest kirjutan. Ma katsusin sellest kõneldes hoida nii ennast kui teid, olla ühtaegu täpne tollaste tunnete edasiandmisel ja samas tulla distantsile kerge huumori ja sõbralikkusega.

Mu enda jaoks on meist kõnelev selle kirjatöö parim osa. Ma kartsin kohutavalt, kui mu lugu jälle Krista Mägi käes toimetada oli. Need olid minu jaoks väga pingelised päevad. Ja kui siis lugu tagasi tuli, siit ja sealt tugevalt lühendatult, ja kui siis mu kõige tundlikuma ja kallima osa puhul nägin,
et ta on selle terviklikult alles jätnud, siis tekitas see tohutu meeleliigutuse, õnnejoovastuse. Tõesti. Ja siis läks lugu ju veel teist korda tema käest läbi ja ma ootasin jälle väga pinevil. Ja tõesti, ka teise kärpimise järel jäi see terviklikult alles! Kolmandal korral samamoodi. Siis ma lihtsalt naersin suurelt ja tänulikult.

Nõnda et see üsna avameelne, samas nii mõnestki asjast vaikiv lugu on läinud läbi ka Krista Mägi väga rangest filtrist.

Kõige enam olen ma aga nüüd hakanud pelgama teie suhtumist sellesse kirjatöösse. Ühelt poolt ma mõistan väga hästi teid, et te pole tahtnud minna väga sügavale, pole tahtnud puutuda, sest kõik see
oli/on väga eriline. Samas ma kuidagi nagu ehmusin, kui lugesin seda, kuidas te ennast üsna rangelt piirate. Seal on mingit kibedust, mis on mulle võõras. Mulle tundus ka kummaline, et te ei nimeta ennast oma loos kordagi Ulludeks.

Aga veelkord, ma täielikult respekteerin teie tunnetust, teie otsust olla napim.

Nüüd on lihtsalt käes see hetk, kui kohekohe saate lugeda minu kirjatööd ja teil on võimalus mulle anda oma peegeldus.


*

Ma olen ka tundnud, et miski minus, vist see sama 10. klassi üleni armunud poiss, tahaks enne loo avaldamist saada teilt nö dabroo. Ja samas ma näen, et see ei ole vajalik. Minu lugu on minu lugu, minus läbitunnetatud vormis. See kõneleb ka teist. Aga võibolla pigem minust, sest see on minu vaade, minu tollane ja praegune tõlgendus, osa suurest polüfoonilisest teosest.

Nõnda et ma olen nõus küll seda lugu nüüd teile andma lugeda, kui juba väga kibelete enne raamatut teda näha, aga ta ilmub just sellisel kujul nagu ta praegu on.


*

Ühtaegu on praegune protsess ka minu kui autori läbikatsumine. Esiteks: leida endas, oma tekstis tasakaal, piirid, pikkused, rütmid. Ja teiseks: olla valmis publiku, ka sõprade ja lähedaste, retseptsiooniks. Alati tuleb arvestada sellega, et kellelegi miski ei meeldi, et kedagi miski võib koguni häirida. Ma olen jätnud sellesse raamatusse nii mõnegi kriitilise aspekti, nii mõnegi avameelse ja otsekohese asja, mida nii mõnigi võibolla tsenseeriks. Mu meelest muudaks see kirjatöö aga kuidagi hambutuks, kui ma ainult sellele mõtleks, mis kellelegi meeldida või mittemeelida
võiks.

Nii et mul on vaja nüüd olla valmis, et on inimesi, kellele mu töö ei meeldi. Ja et need inimesed võite olla ka teie.

See on omamoodi autori iseseisvumise protsess.


*

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et ma olen üldiselt olnud sõnastamise suhtes üsna skeptiline, jätnud tihti endale kõige olulisematest kogemustest ja elamustest pigem kirjutamata, kuid alati olen tundnud suurt vajadust kirjutada, just jagada, olla ühenduses lugude ja lugejatega, olla ühenduses enda sisudega. Sest see on ilus. Pigem ma valin nüüd selle pideva sõnaskepsise asemel usalduse ja järgin oma sisetunnet ja kirjutan. Ja olen valmis reaktsioonideks. See on ka omamoodi ilus. Omamoodi läbikatsumine ja areng.

Olen kuulnud, et Islandil on komme, et inimesed kirjutavad oma esimesed memuaarid 40-aastaselt. Meie läheneme sellele eale ja ma tunnen, et aeg on tõesti küps. Väga palju ununueb, juba on ununenud, aga väga palju on veel olemas, eriti kui süveneda.

Ja Vesiroos tervikuna on minu meelest seda väärt, et temast ilmub võimalikult erinevaid lugusid just nüüd, kooli 30. sünnipäeval, nüüd, kui gümnaasium lõpetab oma füüsilise eksistentsi. Ja seda enam, et ta jääb püsima meis ja meie vaimus, oleks ju hää paotada ust ka nendele, kes on eemal, nooremad, elavad ka näiteks 100 aastat pärast meid.

Võib alati küsida, miks üldse, miks kirjutada, kui kõik niikuinii kaob, kui sõnad tunduvad pigem segavat, on mannetud jne. Nii võiks küsida, miks üldse elada või suhelda või olla füüsiline või ajalik olend. Kõike võib kahtluse alla seada. Ja taas, ma pigem oleks optimistlik, avatud ka neis protsessides.

Nõnda et ma usun ikkagi kirjutamisse ja sellesse, et väetite sõnade taga ja sees on sissepääsud.


*

See kirjatöö on minu jaoks andnud väga ilusa kogemuse. Ma olen näinud tollase iseenda silmadega uuesti kõiki neid aastaid. Tekkinud on hämmastav ajatu taju, ma olen korraga kohal kõigis neis aegades. See on reaalselt tunda.

Ma ei tea, kas see on nii, et säärast tunneb vaid see, kes on ise pool aastat süvenenud ja kirjutanud või paistab see natukenegi ka tekstist välja, aga ma tõesti olen tundnud selle kirjatöö käigus suurt avardumise, ühendatuse, vabanemise, kergenemise tunnet.

Võibolla see kirjatöö on ikkagi väärtuslik põhiliselt mulle endale, just selle protsess tõttu, mille ma läbi tegin. Seetõttu, et ma omamoodi nagu tervendasin kõik need ajad, millega olen ühenduses. Ma vaatasin kõik selle uuesti läbi ja olen nüüd kuidagi justkui vaba kõigest sellest ja samas kõik see justkui on nüüd palju enam olemas. Ma ei tea, võibolla see jutt läheb siin liiga diibiks...

Igatahes mulle paistab, kuigi ma vahepeal rääkisin, et mu loomal on hästi suured tiivad ja tohutult soomuseid vms, siis mul ei olegi loom või liblikas või lind või liikumine või laine, mul on lihtsalt helendav lõputult avar ruum. Muud polegi. Ja tegelt pole seda ka. Ja nii on praegu väga hea olla.

Mis need kõrvalsaadused on, või milliseid ühendusi või liikumisi nüüd kontsentrilised lained teevad, ma ei tea.

Aga ma olen olemas.

Ja tänulik kogu ilu eest!

Ja avatud teie peegeldustele ja suhtlusele.

*

Tervisi teile!

J.

Metamärkmeid Vesiroosist kirjutades

Kooliaeg on hilisemate kihtide all. Süvenemine on nagu arheoloogia! Hilisemaid kihte on juba hulgaliselt ja isiksus kujunenud, avardunud, muutunud terviklikumaks. Samas, jah, nii kummaline: see seal olen ka mina! Märkan aja kontinuiteeti, identiteedi kontinuiteeti. Kummaline, vaatan algklasside pilte ja täiskasvanud vaatavad vastu. Kui aga teen intervjuusid tänaste memmede-taatidega, siis näen lapsi.

Võtan ükskõik millise vihu: täiesti tuttav sodimine, nagu oleks just hetk tagasi joonistanud – hämmastav efekt!

Lappan vanu päevikuid ja korraga on kõik nii lähedal ja ikkagi nii kaugel...

Mälus on väga vähe otseselt õpetatust. Samas ehk ma ei suuda seda lihtsalt eristada igapäevaselt kasutusel olevatest oskustest ja teadmistest. Näiteks keel, väljendus, kirjutamine – see on aastatega selgeks drillitud ja lihvitud ja see on palju tööd ja vaeva nõudnud, kõigilt osapooltelt.

Kõike oleks saanud üldiselt palju mängulisemalt ja elulisemalt teha. Samas ma ei tea ka. Ehk mul poleks praegu üldse nii lahe elu, kui mind poleks niimoodi treenitud.

Tohutu drillimine on käinud. Mõnes mõttes on tegu olnud ikka omalaadi kinnipidamisasutusega, kus on vaja lihtsalt seda seltskonda paigal hoida ja ohjeldada, et nad ühiskonnale sobivaks kujuneksid. Sisuliselt saaks mu meelest samad asjad ikka palju rutem selgeks või siis mõningaid asju polegi vaja selgeks tuupida, kui see inimesele ei sobi.

Kodune elu on kooliga koos, neid ei saa tegelikult lahutada, samas katsun siin ikka koolile keskenduda. Palju tollasest elust jääb siit seega välja.

Vihud läbi aja: kord ja püüdlikkus vahelduvad lohakuse, väsimuse ja sotapotaga. On see loomulik lainetus? Mulle omane duaalsus?

Loobumismõtted, kahtlused. Aga kui seda poolikut, fragmentset kirjatööd poleks, polekski midagi kirjas. Kui mitte nüüd, siis millal veel? Kool saab 30, gümnaasium lõpetatakse. Nii et kirjutan. Jaan Kaplinski: „Kirjutamine on mulle alati vaevaline“, kõneldes Mati Undist, filmis.

Vihikutes on palju head infot kirjas. Enamjaolt kõik see ununeb. Püsivalt jäävad meelde inimeste olekud, suhted, suurelt jaolt nö „klassiväline“, vestlused omavahel ja õpetajatega.

Vesiroosi väärtus: mitmeplaaniline vaade maailmale; õpetajatega otsene ja lahe suhtlus; isiksuse arengu toetamine; samas rangus ja kvaliteet neis asjades, kus vaja.

Loen 11. klassi päevikukausta: Märkan, kuidas poiss laperdab, otsib ennast, leiab üha enam kindlust, siis kahtleb, vahepeal kaebab tuimust, siis ülemäärast tundlikkust; igaljuhul on näha isiksuse arengut; on tagasilööke, on edenemist. Kõige rängem on olnud ikkagi riigieksamiteks tuupimine, eksamišokk, seejärel sisseastumiseks tuupimine ja ülikooli astumine. Kui gümna ajal on olnud tundlikkust ja armumist ja kõrkust ja madalat enesehinnangut ja väärikust ja rõõmu ja kõike, siis põhiliselt ikka on näha, et poiss on arenenud, ülikoolis tuli aga väga tugev tagasilöök. Tunnetus on väga suuresti muutunud ülikooli algusaja päevikutes (neid lugesin hiljuti niisama: RVG viimased kuud ja ülikooli algus). Aga eks see ülikooli algusaja kukkumine ja sellest väljatulek, avardumine, on mind veel enam arendanud. Samas ega ma praegu ka päris õnnelik ja täisväärtuslik ei ole ju... Heh... Aga väga huvitav ekskurss enda sügavustesse on ikka see kooliloo ettevalmistus, mis võibolla ei jõuagi mingi artiklini, võibolla annab vaid pudemeid, aga on juba protsessina väärtuslik.

Tark poiss on olnud, kirjutan päevikupidamisest: „Taolisel kirjutamisel on tegelikult väga suur roll. Nimelt see kasvatab heal juhul järjepidevust ja aitab end paremini mõista“. Just seda ma siin tunnengi, ma mõistan end ka praegu paremini, kui loen neid noore enda, ohsa, mida!? 20 aasta taguse enda, uskumatu!, ridu... Uhh, 20 aastat! Apikene!

Kõiki allikaid kasutades kerkib sügavuti tollane elu. Ehkki märkmeid on üsna hõredalt, on neid ikkagi piisavalt. Näen nüüd sisemisi skeeme, dünaamikat palju paremini kui tollal. See on olnud noore inimese eneseotsingute aeg. On olnud mõningad jooned, mis on siiani minus. Kõik see laiskuse ja püüdlikkuse, boheemluse-pedantsuse, seksuaalsuse-platoonilisuse, vabameelsuse ja enesepiiramise dihhotoomia kõlab kõigest läbi. Ja heitlused nende kahe pooluse vahel. Ja nukrus, et ei oska elada. Ja üksikud õnnehetked, väga lihtsatest kogemustest. Kõik see kokku annab mulle praegu, 20 aastat hiljem tunde, et sellest võiks vabalt kirjutada romaani, luua filmi. Aga see on päris suur väljakutse. Ja ma tõenäoliselt ei vali seda. Katsun sellesse koolile kingitavasse kirjatöösse püüda üldiseid jooni, mõne pildikese.