Kirik põleb. Ma jooksen ümber koori aiast välja. Joostes püüan valida tuletõrje numbrit. Telefoni ekraan on üleni tolmune, paksu halli aastasadade tolmu all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele. Jooksen ja hüüan inimestele: „Kutsuge tuletõrje! Kutsuge tuletõrje!“ Ja samal ajal mõtlen, et ei tea palju juba põleb ja palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale jõuab. Torn vist juba põleb. Ja pööning ka. Jooksen kogudusemaja poole. Vahepeale venib mets, alatine unenäomets, mis ümbritseb kirikut. Jooksen pimedas metsas ja muudkui karjun: „Kutsuge tuletõrje!“ Mulle jooksevad vastu üleni hirmunud nägudega kogukonnaliikmed. Läbi metsa kumab nende ehmunud palgeil tulekuma. Ma jooksen ja jooksen ja mets muudkui kestab ja kogukonnaliikmed venivad mulle vastu. Ja ma muudkui karjun. Ja mõtlen, huvitav, palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale jõuab.

Pidurdan põrandapõrmu tolmavat loha jättes kogudusemaja tööriistakuuris suure kolihunniku sisse ja hakkan otsima seda imelikku konksu, millega keskaegse koori kolmakna luuke lahti tehakse. Koguduse juhatuse esimees on unine ja ei saa aru, mida ma otsin. Ma olen sõnatu, ei suuda midagi öelda, muudkui otsin neid imelikke konkse akende avamiseks. Tõmban vanade kangastelgede raskete puitraamide tagant välja järgmise ja järgmise pikast kasutamisest libeda tööriistavarre, mille otsas loodan olevat neid akende avamise konkse, aga iga tööriist, mille ma välja tõmban on ahjuroop. Varrest haarates võiks olla ka reha või hang või koot või hark või akna avamise konks, aga ma tõmban kangastelgede tagant välja muudkui ahjuroope, suuremaid ja väiksemaid.

Koguduse juhatuse esimees vaatab mind nüüd, kulm kortsus, ja ma kuulen ta mõtteid: „Kadunud poeg, mida sa teed?“

Mida ma teen, mida ma teen, ma otsin keskaegse koori kolmakna avamise konksu, aga saan siit ainult ahjuroope, millega segatakse hõõguvaid tukke ja süsi.

Viskan siis viimase ahjuroobi maha ja minust paiskub kogu kolikambrisse lööklaine, mis kõik läbi raputab, ma lasen pööraseid tireleid mööda puusepapinke ja lääbakil vedelevaid vanu häärberiuksi, raputan seda koli veidi.

„Mida sa teed, kadunud hing,“ kuulen ma taas kogudusevanemat, kellest on jäänud ruumi keskele hõljuma vaid suur kortsuskulmuline pilk.

Hüppan siis ühe vana laudaukse servalt alla ja jooksen uuesti kiriku poole, läbi metsa, mille kõik tüved lõkendavad kiriku tulekahjus.

Mulle kõnnib metsarajal vastu mu pastor, motomehe ülikonnas, habemega, üleni higine, üleni kurb, pisarad silmis, pilk minu lähenedes sunnitult maas, longib loobunult kogudusemaja poole. Ta sõitis siia suure tulekuma ja hädakellade peale mootorrattaga kohale naaberkihelkonnast, kus nüüd teenib. Me möödume üksteisest sõnatult. Tema mind ei vaata. Mina vaatan teda.

Kirik põleb. Keset metsa. Kõik kogukonnaliikmed on kohal ja päästavad, mis päästa annab. „Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid!“ kordavad kõik monotoonselt ja tassivad käärkambrist ja eeskojast kraami välja. Jaa, muidugi, just, maalid ja dokumendid, need on vaja välja tuua.

Kirik on pime nagu koobas, inimesed voorivad sisse ja välja. Katus on üleni leekides ja õu tulevalge, sisu on aga süsimust, nagu oleks juba ammu läbi põlenud, ära söestunud, nagu poleks siit midagi enam välja tuua. Ometi, maalid ja dokumendid! Kõik muudkui kordavad: maalid ja dokumendid! ja voorivad hoone süsimustadest avaustest sisse ja välja. Aga kellelgi pole midagi käes, kõik ainult kordavad „Maalid ja dokumendid!“ ja sahmivad edasi ja tagasi.

Pressin ennast rütmiliselt justkui mingit loitsu korrutava rahva vahelt läbi torni alla eeskotta. Kõik on ümber niiske ja must, söestunud, taimede juured kasvavad läbi tukkide. Paganate eeskojas seisab mu pastor, kirjutab oma nime söestunud kaante ja mustade lehtedega registreerimisraamatusse, järjekorranumbriga 204 (see on meie kabineti number Kirjandusmuuseumis), musta pliiatsiga, üleni mustas motomeherõivas ja pomiseb mind märgates vihaselt ja allasurutult habemesse: „Nonii, võllapuu on juba üleval.“ Ma saan kohe aru, et see on minu jaoks, ja näen läbi sajanditevanuste paksude müüride kiriku ees suurt musta võllast valmispandult. See on minu jaoks, kiriku põlemapanija ülespoomiseks. Astun õue, sääl vaatab mind nutetud silmadega muuseumi teadur, tema kõrval seisab üks armas koguduseõde ja ütleb: „Ma sain lambad kätte! Lambad ma tõin välja! Nad olid täiesti pundunud.“ Näen pundunud lammaste rümpasid. Koguduseõel on ükskõik, ta ei süüdista mind, vaatab armsate ja hääsoovlike silmadega.

Aga mina hakkan mõtlema, et mida ma siis tegin ja miks ma seda tegin. Ja seisan korraga härraste matuseplatsil kirikaia nurgas, suurte mustade kiviristide juures, kuhu on kuhjatud suur sügislehtede kuhi. Lehehunnik on just põlema pandud ja suits tõuseb aeglaselt üles ja kandub tasakesi kirikuhoone poole. Ma vaatan suitsu ja mõtlen, et kirik võib ju niimoodi põlema minna. Ja et kui see nüüd juhtuks, siis kui ruttu tuletõrje jõuaks ja kui palju enne ära põleks ja mida jõuaks välja tuua. Ainult mõlgutan niimoodi, olles ennast justkui unustanud sinna lõkke juurde härraste kalmudel. Teised talgulised riisuvad ümber kiriku rahulikult lehti ja teevad uusi lehekuhjasid.

Ja korraga läheb taevas üleni mustaks, järsk öö kukub kõige peale, härraste mustad ristid värisevad ja iga risti ees õhus tiliseb kullast kelluke, härrade luukered löövad haudades kiiresti vurrkanni nagu vokivärtnad ja minu suitsuga kirikuräästani kandunud mõlgutus paneb kiriku põlema. Ja ma olen täiesti üksinda. Seisan nagu lollakas härrade hauaplatsil lõkke juures ja vaatan kuidas sädemed räästasse kanduvad ja kirik põlema läheb. Ümber on pime mets ja mitte ühtki hingelist, ainult mina, haudades vibreerivad härrade skeletid ja kirik süttib.

Vahin nagu lollakas ja mõtlen, kas ma siis tahtsin seda, kas minu mõte nüüd tegi seda. Ja kus kõik teised on, miks ma siin üksinda olen? Mida ma siin üldse teen?

Jah, mina tegin seda, mina panin meie kiriku põlema. Minu mõte pani kiriku põlema. Ma olen üleni süüdi. Aga kui juba niimoodi, siis on ju natuke huvitav ka. Vaadata, kui palju jõuab enne ära põleda, kui tuletõrje kohale jõuab. Ja ma seisan natuke aega härrade kalmudel ja nüüd pole ma enam lollakas, vaid ma irvitan kõige selle üle. Ja härrad irvitavad. Ja kurat irvitab, kuldsed hambad välkumas. Ümber on pilkane pime, paks mets, alev ja inimesed on hoomamatus kauguses, kas neid üldse on, ei tea. Ainult põlev kirik, irvitavad härrad, irvitav kurat, mustad hauad, mustad ristid ja särav kuldhammas.

Ma hakkan ennast sellest pildist välja kiskuma. Kasutan jõudu. Sikutan ennast tossava lehehunniku ja ristide juurest lahti. Kirikuaianurk venib selle käigus välja ja laseb mu siis lartsuga lahti. See on natuke valus. Või pigem ebamugav. Nagu tuimestuse all tehtaks operatsiooni, nagu midagi lõigataks keha küljest lahti niiviisi, et selle tegelikku valu pole tunda, aga ma tean, mis toimub ja tunnen tuimalt. Härrad ja kurat lasevad mu lahti, aga ma olen täiesti teadlik sellest, et ma olen üleni süüdi. Haaran telefoni ja püüan kohe tuletõrje kutsuda. Telefon on aga paksu sajandite tolmu ja tuha all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele mitte kuidagi. Torman ümber koori ja jooksen kirikuaiast välja, metsa.

Metsas heliseb mu telefon kirkalt ja värviliselt ja puhtalt. Vaatan, Taat helistab. „Oo, tere Taat!“ – „Tere, Jüri! Kuule, ma olen reisil, Mallorcal! Siin on nii soe ja lahe ja värviline. Mul on indiaanisuled peas ja narmastega püksid! Kuule, ole hea, mine vaata, kas talus on ikka kõik korras. Noh, kas lihtsalt kõik on korras ja hästi.“

Ja ma saan Taadi kõnest sellise tohutu kiirenduse, et tema sõnade käigus kihutan maale ja olen parasjagu talu teeotsas, kui ütlen: „Jaa, muidugi! Lähen vaatan.“

„Hästi, siis ma saan rahulikult olla!“

„Jaa, muidugi! Kuule, siin on hästi. Värava ees on ilusad hallid hobused, söövad rohtu!“

„Siis on hästi! Päeva-päeva!“

„Päeva-päeva, Taat!“

Huvitav, mis ilusad hallid hobused need on siin. Need oleks nagu minu unistuste hallikesed. Lähen läbi raudvärava, näen õuel sugulaste autosid. Rehielamu köögis istub tädipoeg akna all laua otsas ja on imestunud, kui ütlen, et Taat helistas Mallorcalt: „Kas ta siis reisib või?“ – „Nojah, nii nagu vanasti, kui ta Maalehe auhinna võitis või laeval õnneloosiga Kanaaridele sai.“

Märkan, et olen laua ääres vanaisa kohal, aga sääl ei ole tooli ja ma kükitan ja mul on jalas ainult aluspüksid. Aga ma olen siin ju ainult korraks, ma olen Taadi sõnumitooja, mul polegi tooli vaja, ma lähen kohe edasi. Vaja oli lihtsalt vaadata, kas kõik on korras. Teises laua otsas istub mu tädi, 18-aastaselt, tal on pikad mustad juuksed, suured alt laienevad lillelised hipipüksid ja kõige moodsam nutikell. Ta on väga tõsine.

„Aga ma lähen siis ja ütlen Taadile, et kõik on korras!“ Ja juba lendan rehielamu uksest välja, üle päikselise lapsepõlvemaastiku, tõusen läbi pilvede, annan kiirenduse ja kukun kohe Supilinna jahekasse sügishommikusse, oma voodisse.

 

26.10.2022      Tartus              Hernes            isa sünniaastapäeval

 

Leban kellegi maamaja tohutusuure ja avara elutoa laiade laudadega põrandal akna all. Olen alasti. Kohe algab etendus. Publik juba koguneb. Nad istuvad suure paljaksvõetud palkseintega toa teise serva. Kõikjal põlevad pisikesed teeküünlad.

Ma tean, et mul ei ole suur osa. Ma lihtsalt laman.

Laetuli keeratakse hämaraks. Ma tõmban endale lambanaha niuetele, sest päris alasti ma vist ikka olema ei pea.

Ilma igasuguse sissejuhatuseta tormavad ruumi kolossaalsetesse nõiakostüümidesse riietatult Juhan Ulfsak, Ivo Uukkivi, Merle Jääger, Elina Reinold ja millegi pärast ka Karina Laurits. Nende näod paistavad tohutute puhmas ja karvaste kolliriiete keskelt, nende jäsemed on liibuvates sukkades ja nad jooksevad kõik karjudes minu juurde ja kargavad mulle kallale, rebivad ära lambanaha ja kisuvad mu kõhu lõhki ja sobravad kõik mu sisikonnas.

Publik vaatab rahulikult. Teeküünlad põlevad. Ma täidan oma osa.

Kõik nõiad on minu kohal, lärmavad ja puristavad ja naeravad ja möirgavad. Siis jäävad järsku vait ja sobravad mu sees veidi aeglasemalt. Siis juba nagu ootavad midagi. Mulle tundub, et publik ootab ka. Ja lavastaja, kes on vist taas mu õde. Mida nad ootavad, ma ei pea ju midagi ütlema, mul ei ole ju sel korral isegi vaja midagi öelda, sest tavaliselt ma unustan ära. Aga ikkagi tundub, et kõik ootavad minu fraasi. Mu pea on täiesti tühi. No ei ole mitte midagi, mul pole midagi öelda. Nõidade käed mu sisikonnas peatuvad. Vaikus on, aga isegi piinlik ei ole. Lihtsalt täiesti vaikne on. Kuni korraga ütleb Eilna Reinold: „Nojah, me oleme seda kõik õppinud.“ Ja nad hakkavad taas möirgama ja minu sees intensiivselt sobrama.

Aa, jaa, muidugi, mul oli ikkagi tekst, raisk, ma oleks pidanud ju ütlema „Te olete nii professionaalsed!“ aga ikkagi unustasin. No nüüd ei ole enam midagi teha.

Üks nõid tõstab mu rinnale armsa pruuni koera. Ma hakkan koeraga mängima. Samal ajal nõiad muudkui sobravad mu kõhus. Mulle meeldib kahe sõrmega koera hammastest hoida ja temaga jõudu katsuda. See on mulle väga kallis koer.

Korraga on koera tagumik otse mu kohal, juhtumisi, mängu käigus, mu silme ees. Nojah, koera tagumiku auk. Kohe sätivad kõik nõiad oma tagumikud minu kohale. Saali uksed lähevad mitmelt poolt plaksuga lahti, kauguses on aimata veel palju paljaks kooritud tubasid, see on pigem juba nagu puitmõis, ja sisse tormab veel terve hulk igasuguseid inimesi. Kõik tulevad ja panevad oma tagumikuaugud mulle silme ette. Ilusad trimmis tagumikud vahelduvad. Mõnel tagumikul on kaks auku. „Heh, kaheraudne,“ muigan vaikselt. Ühel tagumikul on kolm ilusat augukest. „Kelle oma see on?“ küsin. Ja mulle vastab üks mu armas ülikooliaegne naissõber: „Minu!“

See jant kestab nüüd juba liiga pikalt. Ma ei lubanud üldse siin nii kaua olla ju. Mul on Hannesega lend. Kipun juba hilinema. Okei, lõpetavad ära, kõik aplodeerivad. Ma panen midagi endale ümber. Õde ütleb: „Sa olid nii tubli! Väga hästi! Tubli oled!“

Mul ei ole aega jääda häärberi õdusale pööningule lambikeste ligi teistega kohvitama ja jutustama, sest ma pean enne lendu veel vanaraua ära korjama. Jooksen Võsa tänava aeda. Kallistan isa. Ta on täies elujõus, suur, soe ja armas. Kallistan onu Haini, ta on samamoodi suur ja soe ja kallis. Mul on tohutult hea meel. „Paps, ma lähen nüüd vanarauda korjama. Ja siis on lend.“ Isa ei ütle midagi, nagu ikka. Ema seisab samas ja osutab murule: „Vaata siia heki äärde mahub veel palju haudu. Siia võib matta inimesi või koeri või vanarauda.“

Läheme emaga tuppa. Ma näitan talle meie lapsepõlve tapeedile kinnitatud väikesel lapsevoodilinal ühte slaidi tema noorusest, meie lapsepõlvest. Slaid on helesinise tonaalsusega, justkui valgusest õhukeseks kulunud ja sellel naeratab ema. „Ma olen siin nii enesekindel,“ ütleb ta. „Ma näitangi sulle ainult seda slaidi täna,“ vastan ja lähen televiisori juurde.

Meie uhke tohutusuur lameekraan on sisse lülitatud. Ma hakkan sugulastele näitama meie kõige vanemat videot, õe 5. sünnipäevast. „Ma näitangi teile ainult seda. Tegelikult ma näitan teile sellest ainult seda kohta, kus me Villemi ja Björniga oleme varateismelised.“ Panen VHS kasseti masinasse, see neelab selle kenasti alla, aga ekraanil hüppavad ja venivad läbisegi kõik meie videod, Mamma sünnipäevad ja meie gümnaasiumiaegsed performance´id ja õdede tüdrukute õhtud ja onnide ehitamine ja. Lõpuks jääb vibreerima üks Mamma sünnipäeva kaader. Loobun, mu jõud ei käi sellest üle. Palun Björni appi. Ta proovib kassetti välja võtta, aga aparaat ei anna. Ta proovib kerida edasi või tagasi, aga aparaat keeldub. Ainult Mamma sünnipäev vibab ekraanil ja venitab rütmiliselt kõigi meie grupipildi nägusid, kõigi sugulaste nägusid. Ei, mu jõud ei käi sellest üle. Aitab. Ma pean Hannesega lendama. Ma pean jõudma lennujaama. Õigeks ajaks.

Aga enne veel vanaraud. Raisk, mida ma töllerdan siin palja persega mööda Ida-Berliini tänavaid ja korjan seda koli. Täiesti mõttetu.

Kuskil Kopli surnuaia servas, müüri ääres raugen. Topin prügukotti viimase surnulaterna, musta, plekist, mõttetult koliseva. Raugen. Ei jaksa rohkem. Vajun maha, külili prügikotile. Olen alasti. Miks ma kogu aeg olen alasti. Aa, õnneks on mul mu Calvin Kleini aluspüksid jalas. Aga ikkagi. Ikkagi on piinlik.

Isa seisab linnasilueti taga. Tohutu suur. Suurem kui hiiud. Suurem kui Kalevipoeg. Seisab rahulikult ja vaatab mind, kuidas ma olen kõveras seal kalmistumüüri ääres. Mul on selles prügikotis päris palju surnulaternaid.

 

10.09.22 Tartus

 

*

Olen lapsepõlvekodu kõrvalhoones. Otsin midagi isast jäänud tööriistade hulgast, kui korraga märkan, et pumbaruumis moosipurkide ligi on meie põhikooliaegne loodusainete õpetaja Imbi Kõiv.

„Oo! Ehk saad Sina mind aidata“, hüüatan kohe. „Sina ju töötad Keskkonnaametis?“

„Jaa“

„Siis ehk saad Sa mind aidata eksperthinnangu koostamisel Härgla lubjakivimaardla (registrikaardi nr 950) uuringuruumi alal ja sellest 1 km raadiuses asuvate ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektide kohta?“

Seda küsides jookseb mu silmade ees kõrvalhoone hämaruses töövõtulepingu tekst.

„Jaa, muidugi! vastab Imbi rõõmsalt ja asjalikult. „Kohe. Panen käima.“

„Oo, kas teil on igal pool droonid?“

„Jaa, igal pool maastikul on nad meil ootevalmis.“

Tõuseme drooniga üles Härgla metsa kohale. Imbi osutab siin ja seal hoonetele, metsale ja põldudele ja küsib: „Kas see ka? See jääb ka uuringualale?“. Ma vastan muudkui jaatavalt.

Mööda heledat kruusakiviteed kõnnib noor neiu, kleit soojas suvetuules lehvimas. Lendame tast üle ja kihutame metsa kohal kõrguva tuulegeneraatori suunas.

„Ettevaatust! Me sõidame sellele ju otsa!“

„Peabki ettevaatlik olema,“ ütleb Imbi rahulikult ja enesekindlalt kõrvalistmelt ja suunab lennumasina sujuvalt generaatori pea külge. Põkkume kenasti ja astume välja.

Üleval tuulegeneraatori pea sees on kena hele kambrike nõukogudeaegse kirjutuslaua ja vanapäraste mõõteriistadega. Laua ääres istub neiu ja jälgib ilma.

„See on praktikant,“ ütleb Imbi.

Ma vaatan kambri illuminaatorist välja, all paistab väike vanalinna väljak, kus on terve rida ilusaid pruune neiusid, söövad jäätist.

Kohe hakkab minu peas üks väga seksikas itaalia vanamees alla väljakule hüüdma:

„Bella! Bella! Buena! Buena!“

Ja nii järjest kümneid ja kümned kordi. Neiud lakuvad rahulikult jäätist edasi. Praktikant kribib nõukapastakaga kehvale paberile oma tähelepanekuid. Imbi istub ja muigab laua otsas. Ja pruun vanamees muudkui hüüab üle laotuse, ülevalt generaatori peast: „Bella! Bella! Bella! Buena!“

Siis irdub minust, kükitab minu kõrvale illuminaatori äärde, ajab pea mu kõrvalt aknaaugust välja ja muudkui jätkab samamoodi. Neiud limpsivad ja ei märka midagi.

Siis hüppab vanamees alla väljakule ja hakkab neiude ümber keerlema. Lakub neid oma tähelepanuga, nii nagu neiud lakuvad oma jäätiseid, konstantse püsivuse ja ükskõiksusega, peaaegu et motoorsete liigutustega ja ei tee vanamehest välja. Ja jäätised ei vähene, kuigi limpsimine kestab juba terve igaviku. Ja vanamees juubeldab terve igaviku: „Bella! Bella! Bella! Bella!“

Kui ta ainult teaks, kes ma olen, mõtlen endamisi. Vaatan korra hoolega kirjutavat praktikanti ja laua otsas istuvat eriüksuse mustas riietuses kuulivestiga Imbit, kes noogutab mulle tunnustavalt, ja hüppan aknast alla linnaväljakule.

Minu maandumisel pihustuvad limpsijad, nii neiud kui vanamees kõigis suundades laiali, algosakesteks. Seisatan korraks tühjal ja pärastlõunakuumal platsikesel ja hakkan suvalises suunas kõndima.

Astun mööda vanalinna, lähen läbi kitsastest müürivahekäikudest, sisenen mõnda kohvikusse, kus ikka käin, kus juba ammu tean, et pärast väikeste ümmarguste lauakestega külaliste ala tuleb leti taga köök ja köögist edasi, raske eesriide taga järgmine hämar käik, mis viib taas õue, päikselisse tagahoovi linnamüüritornide juurde.

Eemal kaugel üleval kõrgub kiiskavas valguses kolossaalne tuulegeneraator. Vanalinn on selle jalamil nagu lastemäng, legolinn. Kohe legolinna kõrval on ümber generaatori jämedat jalga Härgla mets nagu sammal.

Üleval generaatori peas hämardub. Poen praktikandi kirjutuslaua alla. Lappan laua all paksu vana eestiaja ajakirjade ladet. Ajakirjade värvilised pildid liigutavad ennast. Ilusate neiude siidisukkades sääred sätivad end fotograafi jaoks, üks jalg tõuseb üle teise põlve ja jääb püsima. Praktikandi jalad on paigal, kõrvuti, ei säti midagi. Läbi kirjutuslaua nõukalaminaadi kostab vaid pastapliiatsi kribinat ja neiu pühendunud nohisemist. Ta on kuidagi suuremaks läinud, on minust kuskil viis korda suurem. Kirjutuslaud on ka tavalisest viis korda suurem. Ja ajakirjad on ka väga suured. Ma lohistan kahe käega ühe lehe jälle paremalt vasakule ja järgmisel leheküljel avaneb taas pildistik vana eestiaja ilusast värvilisest ööelust. Art déco fassaadidest kumavad soojad valgused, kinode tulikirjade ja läikivate vaskkäepidemetega avarad klaasuksed liiguvad sujuvalt lahti ja kinni ja jälle lahti. Ja neist sisenevad ja väljuvad vana eestiaja kaunitarid, daamid ja härrad, väga peened härrad. Daamidel on pikad sigaretipitsid ja vesilaineis soengud. Nad liiguvad sujuvalt edasi ja tagasi. Sisse ja välja. Eemalt ajalehe sisemusest hakkab kostma muusikat. Jah, rütmikas sving. Natuke krõbisev, nagu grammofon mängiks. Punased ja kollased lambid vilguvad sumedalt. Peened daamid ja härrad vihuvad tantsu. Lähevad tasakesi higiseks. Kuum suvi on. Lehe serval on kirjas 1935.

„Björn! Tule vaata, mis ma leidsin!“ hüüan kõrvaltuppa. „Siin on täielik tehnoloogiaime! Ma ei teadnudki, et neil oli selline meedia juba kolmekümnendatel! Väga sarnane nutitelefonidega!“

„Kuuled vä?! Täiega äge! Tule vaata!“

Praktikant sügab jalga.

„Björn!“

Lähen vaatan teise tuppa. Björn on tühjas hämaras hruštšovkatoas 1980ndate diskomuusika käima pannud ja sätib parasjagu punast prožektorit seina ääres paika. Nurgas on vana kassettmakk.

„Björn!“

„Jaa, Björn kuuleb,“ vastab ta prožektoriga asjatades.

„Tule vaata, mis ma leidsin!“

Björn tuleb minuga kaasa.

„Oo, jaa, tõesti äge,“ ütleb ta tunnustavalt.

Kuulivesti ja pumppüssiga Imbi noogutab ja on rahul.

Hüppan aknast alla linnaplatsile. See on tühi.

Jalutan nüüd paremale poole. Jälle tänavad, kitsamad ja laiemad. Jälle müürivahekäigud ja fassaadid. Astun ühest klaasuksest sisse. Lift. Sees kirjad: palat nr 1, palat nr 2, palat nr 3, praksis nr 1, praksis nr 2, praksis nr 3. Üleval avaneb koridor, kus kuldsete jalgadega nahksetel diivanitel istuvad maailma kõige rikkamad prouad ja ootavad arsti vastuvõttu. Ehh, siin pole mul vist midagi teha. Sõidan alla tagasi. Fuajee on ka eriti noobel. Kõrged laed, disainmööbel. Uksehoidjaks on hall proua krunniga kuklas, ta kiirendab mind nähes sammu, astub mu juurde ja suunab mind sõnagi lausumata välja.

Vahetult enne, kui välja astun, meenub, et sama maja taga, sügavamal sisemuses on ju tuba, kus kunagi käsitöökraami, vaipade ja keskaegsete relvade vahel magasin ja kust sai alla saali lae alla ronida ja kust mind lastelaagri algul avastati, aga mõisteti ja ei pahandatud, lasti veel edaspidigi magada. Rahvakultuurinaised on väga mõistvad.

Raeplats. Käigud. Tänavad. Väike väljak väikese barokk-kiriku kõrval. Kirik on kuidagi baierlik, ovaalse põhiplaaniga. Kiriku ees seisab suur must ja läikiv sarkofaag, kaunistatud lilledega, pitsilise valge linaga alusraamil. Rahvas koguneb. Papid asjatavad siin-sääl, valged kaasulad puhanguti kõrgel selja taga purjes. On eriline hetk. Ta on just välja toodud või just maetakse, ei saa aru. Seisan ja löön risti ette. Hakkan laulma.

Naised tulevad ligi ja kuulavad, kuidas laulan. Papid pööravad päid.

Kirst on keset lauda, ümber söögid-joogid, süldid, viinad, kartulisalat, morss, hruštšovka kitsas elutuba. Ma laulan edasi. Mul pole pükse jalas. Teised hakkavad minuga koos laulma.

Lauldakse ja palvetatakse pikalt. Keegi midagi ei söö ega joo. Vajun mu paremal käel istuva proua sülle. Ei näe ta nägu. Ei tea ta vanust. Ei tea, kas on ilus. Aga las olla.

Laulame ja palvetame muudkui. Proua silitab mu põlve. Ja nüüd juba reit. Las olla. Kristlastel peab ka vahel tore olema.

Kõik nad ongi tegelt väga lahedad ja sõbralikud. Toomas Paul ka. Millegi pärast käib ta nendel kogunemistel.

Osa pappe on paljad.

Aga kõik keskenduvad laulmisele.

Vaatan enda ette lauluraamatusse, süldi ja morsi vahele. Laulusõnad sulavad ja vajuvad laiali. Viis sulab ja vajub laiali. Toit ja joogid vajuvad laual laiali ja voolavad ümber pühaku sarga. Nihutan ennast tasakesi naise sülest välja. Ta patsutab mulle põlvele ja laseb rahulikult lahti.

Eemal seisab taburetil üks noor sihvakas dragqueen. Väga ilus. Püüan teda telefoniga filmida.

Naised hüüavad samal ajal: „Filmi! Filmi!“

Aga ma ei saa filmida, sest telo mängib mulle muudkui eelmisi elamusi, itaalia meest ja muusikat ajakirjadest.

„Filmi! Filmi! Filmi! Filmi!“ skandeerivad naised.

„Bella! Bella! Bella! Buean! Buena! Buena!“ skandeerib itaalia vanamees.

Maie Abram astub korterisse. Käib kontrollival pilgul kõik toad läbi. Kõik on tühi: praktikandituba ja Björni tuba ja kristlaste tuba ja köök. Ainult linoleum on maas.

„Huvitav, miks siin põrand kleebib,“ ütleb Maie. „Nojah, meil ka ju kleebib,“ arutleb siis rahulikult edasi. „Nii kuum aeg on lihtsalt.“

 

09.07.22 Raplas

 

 

 

 

Jaan Metssalu 70: Metssalu poiste maailm

Kui isa oli haiglas, märtsis-aprillis 2019, siis ma pingutasin tõsiselt, et me jõuaksime teha võimalikult palju intervjuusid. Kodus olin eelnenud sügisel ja talvel isa intervjueerinud kümneid tunde. Ta istus ikka elutoas, kuhu olin intervjuu jaoks üles seadnud terve stuudio lampide ja kaameraga, parketile märkinud tehnika ja mööbli asukohad, et järgmisel korral oleks lihtsam jätkata. Isa oli väga vastutulelik. Kõnelesime pikalt, vahel ka lühemalt, kui tervis ei võimaldanud. Jõudsime rääkida esivanematest ja sugulastest, lapsepõlvest, kooliajast, tehnikumist, sõjaväest, autobaasi algusaegadest. Püüdsin anda endast parima, et kingsepp ei käiks paljajalu, et pärimuse koguja ei jätaks kogumata oma pere pärimust.

Jõulude ajal oli isal parem ja ma tegin intervjuudesse pausi, viisin suure kaamera Tartusse arhiivi ja olin ka aasta alguses rohkem Tartus. Emakeelepäeval andsin Väätsal loenguid, kaamera taas kaasas ja plaanisin õhtul issiga edasi filmida, kuid sain kodust kõne, et vaja on hoopis taas Mustamäele sõita. Mul on nii meeles see jahe ja tuim jõnksatus, mis mu kehast läbi käis, kui pärast loengut sääl ilusa mõisahoone saalis avaral aknal seisin ja seda kuulsin. Ma jään hiljaks, ütles mulle alateadvus ja ma tõrjusin selle mõtte kohe: Ma lähen appi, me sõidame taas linna, nad vahetavad need torud ja värgid välja ja isal on parem ja isa saab ju terveks.

Aga isa viidi üsna kohe Rapla haiglasse. Ta oli pikalt ilusas päiksepoolses palatis väga hästi hoitud ja toetatud. Olime perega kogu aeg kohal. Sain arstidelt loa haigla seminaritoas intervjuusid jätkata, nüüd juba vaid helisalvestajaga, sest visuaal oli nii nukker. Kõnelesime ralliaegadest. Kiiruga valmistasin ma ette issi hämmastavalt suure fotokogu ühist läbivaatamist. Vanemad fotod olid juba kodus vaadatud, kommenteeritud ja allkirjastatud, uuemad, alates issi enda lapsepõlvest, vaatamata. Ma pingutasin päevad ja ööd, leidsin suure hulga vanu filmirulle, mida puhastasin, süstematiseerisin, skaneerisin, arhiveerisin ja mille hulgast valisin kiiruga välja mõned pildid, mille kohta isalt küsida.

Mitmel päeval ma enam intervjuud teha ei saanud, paps oli väga nõrk või väga unine. Õnneks ta sai palju magada. Ma jäin selle pingutamise keskel ise ka haigeks. Mäletan, kuidas mul oli Ruila kooli õuel väga kehv olla, kui olin just mitu tundi intervjueerinud Thuve von Bremenit, suurepärast kõnelejat, Ruila härrade järeltulijat. Tegin selle intervjuu enda jaoks ekstreemsetes oludes. Õhtul sõitsin PERHi, kus mulle pandi samamoodi voolik sisse ja kilekotike vöö külge nagu issilgi. Nii ma siis istusin Raplas Võsa tänaval ja püüdsin paaniliselt meie pere kolossaalsest fotokogust valida pilte meie lapsepõlvest, et issiga neist ka rääkida.

Issi viidi aga põhjapoolsesse palatisse, mis oli hämar. Sääl tegin temaga viimase intervjuu, just nende lapsepõlve piltide kohta küsides, mille olin hiljuti skaneerinud. Isal oli nüüd juba raske vastata. Esimest korda ühmas ta mu järjekordse püüdliku küsimuse peale kergelt ärritunult, et ähh, ma ei tea ju. See oli pühapäev, 14. aprill. Pärast seda lõunatundi isaga haiglas läksin enda kontorisse. Istusin pikalt vaikuses ja puhkesin korraga üleni nutma. Mulle jõudis sügavuti kohale, et sellisesse olukorda ei kuulu enam pärimuse kogumine, mälestuste salvestamine. Ma tundsin kogu oma olemusega, et loobun nüüd salvestamisest, sest loendamatud põlvkonnad enne meid on pidanud niimoodi loobuma oma lähedastest, andes nendega kaasa kõik nende teadmised ja lood, mida nad ei ole osanud küsida.

Sain korraga aru, et me kõik läheme sellest läbi, et ma ei ole selles üksi. Seda on kogetud ammustest aegadest enne mind, kogetakse praegu ja kogetakse ka edaspidi. Aastatuhandeid pole olnud inimestel salvestustehnikat, aastatuhandeid on lähedastest lahti lastud. See taipamine andis mulle jõudu samamoodi lahti lasta, täielikult.

Järgmisel päeval isa enam ei rääkinud. Suhtles, lõpuni. See on see päev, millest ma veel niimoodi kirjutada ei saa. Olen mõnes luuletuses natukene seda kogemust avanud.

Kui isa läks, siis jäi mu kontoris aeg seisma. Kõik mu auditooriumi lauad olid vist ca kaks aastat täis meie intervjuude pabereid, fotosid, filmirulle. Siin seisis paksu tolmu all ka see särk mis mul sel päeval haiglas seljas oli. Ma ei suutnud kõike seda lihtsalt puudutada. Tasakesi hakkasin ühel hetkel korda sättima ja puhastama.

Ilus on see, et viimased pildid, millest isaga rääkisime, on tema lapsepõlvest, Rapla majast, maja ümbrusest, kus ei olnud siis veel teisi maju, kus oli õunaaed, heinamaa, mets. Need on poiste enda tehtud pildid, paljud korralikus ülesäris. Mõjuvad ilmutuslikult. Säält me paps tuli ja nüüd läks uuesti valgusesse.

Üsna varsti pärast isa surma hakkasin spontaanselt kujutlema, et need kõige varasemad fotod, mille poisid isa venna Kalju aparaadiga tegid, on PVC-plaadikestele trükitult näha isa lapsepõlve õunaaia võrades ja tüvedel. Hakkasin kujutlema näitust pealkirjaga „Metssalu poiste maailm“. Nendel piltidel avaneb seesama keskkond 1950ndate aastate lõpus, need samad õunapuud kasvavad praegugi Männi tn 1 maja ees üle tee. Vahepeal koguni mõtlesin Kulkalt selle näituse jaoks raha küsida, kuid suvel, kui oli taotlemise aeg, tajusin, et ei jaksa, las olla. Ja nüüd mõtlesin, et jagan siis neid pilte Facebookis isa 70. sünniaastapäeva puhul.

Neil poiste enda tehtud jäädvustustel on näha issi lapsepõlve kodu ja koduümbrus, ka isaisaisa talu Aespa külas Tagasaunal. Fotovalik võiks tegelikult olla parem, sest pilte on rohkem. Tegemist on valikuga just nendest samadest piltidest, mille olin haigla jaoks tohutusuurtest skaneeringutest välja croppinud. Praegu käib taas üle jõu kogu materjaliga tegelema hakata ja esinduslikumat valikut otsida.

Nii nagu pole ma valmis kirjutama issist pikemalt, miskisugust tagasivaadet või elulugu või vähegi piisavat tänuavaldust. See on võimatu, sest tänutunne ja armastus on lihtsalt nii suured. Isa toetus ja kohalolu on meil kogu aeg tunda ja samas on pärast tema minekut elu väga palju muutunud, oleme pidanud nüüd päriselt iseseisvuma, võtma kanda uued rollid, ehkki mõnes mõttes ei saagi kunagi täiesti iseseisvuda, sest meil on nii palju kaasas oma vanematelt, me tugineme pidevalt oma vanemate pärandile. Ja samas on võimalik olla ka pärandit hoides vaba ja elada ja areneda ja see on hää.

Nüüd siis, papsi mälestuseks, siin ühed korralikult ülesäris armsad kadreeringud. Olen nad meelega jätnud täpselt nii nagu nad on, defektide ja suvaliste servadega, nii nagu nad haiglas meil vaadata olid. Ja siin on ka korduseid, sest kogu pildistik mõjub natuke ka filmina.

Need pildid annavad aimu tollastest oludest, nõukareaalsusest ja sellest vaesest ja kehvast keskkonnast, millest issi pärit on. Samas on neis piltides nii palju mängulisust ja elurõõmu.

Jättes kõrvale kõik teised pildid issi elust, ka meie pere aegadest, mille osas ei jõudnudki ma teda süsteemselt küsitleda ega fotosid vaadata (rääkimata Rapla kogukonna teemadest), osutavad need lapsepõlvefotod ka isa püsivale püüule oma pere elujärge parandada. Isa pidi lapsena vennaga kommi pooleks tegema ja tal olid väga pikka aega ainult ühed püksid, meile võimaldas ta aga kõik, mis üldse oli mõeldav ja vajalik õnnelike laste kasvamisel ja eluteel.

Lipake nüüd, poisid!

 

Vaade isa lapsepõlvekodu õuest Viljandi maantee poole. Auto sõidab jaama suunas.

Taamal Viljandi maantee. Pildi paremast servast jääb napilt välja koht, kus seisab praegu 5-korruseline Männi 1 korterelamu.

Meie vanaema Liide.

Vasakult: Kalev Metssalu, Kalju Metssalu, Jaan Metssalu

Meie vanavanaisa ja vanavanaema Jüri Metssalu ja Anette Metssalu oma kodus Aespa külas Tagasauna talus.

Meie vanavanaisa ja vanavanaema Jüri Metssalu ja Anette Metssalu kodu Aespa küla Tagasauna talu.

Meie vanatädi Linda koeraga Aespa külas Tagasauna talus.

Tädi Linda, noor fotograaf ja üks kaksikonudest Ats või Jaan.

*

Vanaema 100

Näen taas unes, et olen vanaema majas, Raplas Viljandi maantee ääres. Elutoas on suur soe valgus. Ma astun läbi köögi lähemale ja tunnen, et see on vanaema – tohutu suur ja soe ja kuldne. Jooksen ta embusse ja minust voolavad välja sõnad: „Ma olen Sind nii kaua igatsenud!“ Vanaema kallistus on üleni soe ja turvaline ja rahustav. See on sama elutuba, kus meie issid mängisid ja kus meie mängisime. Siin võtsid Sa veel nõukogude ajal aknakardinate hämaruses puhvetkapi kaugeimast nurgast välja väikese vanaaegse toosi ja näitasid mulle vanu Eesti münte ja rääkisid, et kunagi oli Eesti Vabariik ja et kui Sa ära sured, siis need mündid on mulle päranduseks. Sa rääkisid mulle samamoodi saladuslikult Jumalast ja Moosesest ja maailma loomisest. Ja kui algas tõesti uue maailma loomine, kui saabumas oli uus Eesti aeg, siis lugesid Sa kõigi meie eest Mahtras nääriõhtul suure pidulaua ääres Meie Isa Palve.

Sinu kohalolu on väga tähtis kogu meie lapsepõlves, meie maailma kujunemises. Sinu maja ja suur aed lillede ja õunapuude ja kanade ja kõikvõimalikku vanakraami sisaldava laudaga, kõik see oli meile üheks alternatiivseks maailmaks, kuhu alati tohutu rõõmuga sisenesime ja kus oli ülipõnev mängida ja kõike olemasolevat avastada. Ma tegin näiteks oma elu esimesed arheoloogilised kaevamised Sinu lillepeenras ja rajasin oma elu esimese aiamaa Sinu kasvuhoone juurde (seda küll onu Haini juhendamisel ja soovitusel oma kooperatiivis küüslauguäri ajama hakata). Ja ühtlasi oli Sinu kodu ka meie isside kodu, nende ajast oli alles isegi ülilühikeseks joonistatud pliiatsijuppe ja näiteks uhke vana valge nõudekapp, mille otsa kunagi issi peitu ronis. Ja kõik need heinamaad ja karjamaad ja mets ja maantee ja saviaugud ümbruses oli Sinu kodumaastik ja oli meie isside mängumaa ja on nüüd meie lapsepõlvemaa.

Unes kogen kõike seda korraga, kõik see on taas nii olemas, ja juba tunnen, kuidas ma pean taas Sinust eemalduma, kuidas miski tõmbab mind Sinu juurest ära ja kuidas ma taipan, et Su maja on ju ammu uutele omanikele müüdud ja Sina oled ammu surnud.

Jah, Sa surid 1990. aastal, olles 69-aastane. Sa nägid uue eestiaja koidikut, me heiskasime Sinuga koos Mahtrasse kogu suure perega kõik need aastakümned meie Vana riidekirstus peidus hoitud sinimustvalge. Sa jõudsid seda näha ja ma tean, et Sa olid rõõmus, sest Sinus elas vana eestiaja mälestus, kuigi ega teil ei olnud paljulapselises peres ka lihtne, Sa pidid üsna noorelt minema linna vabrikusse tööle, aga Sinust õhkus vana eestiaja armastust.

Nõukogude aeg tähendas Sinu jaoks ränka tööd, Sa täitsid Rapla pritsumaja jahedas ja niiskes töökojas tulekustuteid, aastaid, kui mitte aastakümneid järjest. Te pidasite lehma, tegite Raplas ja ümbruskonnas hobusega heina. Pärast meie vanaisa Sassi surma, kasvatasid Sa kõigi tööde kõrvalt üles ka kõik kolm meest: meie isa Jaani ja onud Kalju ja Kalevi.

Ja kõige selle juures jagus Sul jõudu korraldada igal aastal sünnipäevi, kuhu kogu suguselts teie väikesesse majakesse kokku tuli. Sa tegid imehästi süüa. Sinu talupojasupp ja saiavorm ja kiluvõileivad on unustamatud. Pliidiraua pääl küpsetasime me Sinuga kartulikooke. Leiba lõikasid Sa niiviisi, et panid suure pätsi endale vastu rindu ja lõikasid suure noaga; ma nii imestasin kogu aeg, kuidas Sa niimoodi julged. Sa istusid alati köögis laua otsas ja jutustasid ja käskisid meil taldrikud tühjaks süüa, et homme tuleks ilus ilm. Samamoodi istusid Sa alati oma trepi otsal ja juhendasid ja valvasid meid. Samal ajal kasutasid Sa igasuguseid huvitavaid väljendeid ja rääkisid vana aja mälestusi. Sa näitasid, et taevas on Noa laev ja ükskord, kui Sa meid Võsa tänava majas valvasid, siis Sa ütlesid minu plastiliinist memme kohta „budakuju“ ja nii me hakkasimegi plastiliinist teatud suurte silmadega volüümikaid memmesid vaimustunult voolima ja nimetasime neid kõiki budakujudeks. Väike õde Marju ütles veel „budukuju“.

Üldse olid Sa hästi tihti meie juures vanemate majas meid hoidmas. Sul oli ka üsna lähedal tulla, tasakesi kahele kepile toetudes või siis soome kelku enda ees lükates. Kuskilt on justkui meelde jäänud, et Sa tulid meile ka taburetiga, kõndisid natuke ja siis jälle puhkasid veidike. Kui Sa olid meil, siis olid Sa meie suhtes väga lahke ja lubasid igasuguseid lollusi teha. Ükskord valvasite te Taadiga meid kahekesi Mahtras ja ma ei mäleta, et me iialgi oleksime suure toa niimoodi segi pööranud kui sel päeval. Kogu mööbel oli mujale liigutatud ja suurest narmalisest vaibast oli tehtud uhke onn. Raplas sidusime me Marjuga kokku hüppenööri ja minu traksid, üheks pikaks venivaks jadaks, kinnitasime elutoa ukselingi külge ja venitasime ümber ahju ja siis lasime lahti ja hüppenööri puust käepidemed lendasid lartsuga läbi elutoa ukse mustrilise jääklaasi. Oi, aga see meenub Sinust mõeldes tegelt sellepärast, et ükskord viskas Marju Sulle ju minu traksid prillidesse, needsamad traksid, millega me ukse lõhki lasime. Ja see oli ainuke kord, kui Marju pidi üksinda nurgas seisma. Muidu me seisime nurgas ikka alati kahekesi, üks ühel pool ahju ja teine teisel pool, või siis seisin mina üksinda. Ja tegelt, Sa oskasid ka vajadusel karm olla. Kui me ikka sõna ei kuulanud, siis Sa konkreetselt võtsin oma kepi kõvera käepidemega meil ümber kaela kinni ja tõmbasid enda juurde. Jaa, nii ju oli! See oli natuke naljakas ka, eks Sa tegid seda ikka naljaga, kui laps puikles eest ära ja ei tahtnud sõna kuulata, vigurdas. Mulle ikka meenus siis Nukitsamehe film, kus oli ka selline distsiplineeriv kepp, aga muidugi palju hirmsam.

Jaa, ja Sinu koda (huh, ega seda juttu tuleks siit nüüd lehekülgede kaupa, ma natike kirjutan veel), suurte jahedate kojakappidega, kus olid nõud ja hoidised. Ma tegin sääl kojas ükskord ühest suurest kurgist sellise taiese, et toppisin kurgile paar toositäit tikke sisse, nii et kurk nägi välja nagu siil, ja siis panin tikud põlema. Sa nimetasid mu kurki „eksponaadiks“, jälle uus sõna õpitud. Ma arvasin, et kurk maitseb hää, kui teda niimoodi tikkudega suitsutada, aga tegelt maitses vastik, kui põlenud tikud olin välja korjanud ja maitsesin. Jaa, ja sääl kojas oli ükskord selline intsident, et ma millegi pärast ei kuulanud Su sõna ja tahtsin Võsa tänavale ära põgeneda ja siis Sa ei lasknud ja seisid mulle koja ukse vahel ette, aga mina pugesin Sinu ja ukse vahelt läbi ja tahtsin ikka õue minna ja siis Sa lõid mul kepiga nina all välisukse haaki. Vat see oli tase! Mul on siiani silma ees see kollaseks värvitud lapiku kujuga haak, mis läks Sinu kepilöögiga lupsti haaki. See oli nii jahmatav, et ma jäin paigale ja ei põgenenudki ära. Ju Sa olid köögiukselt seda palju harjutanud ka.

Jah, ja täna, kui Sinu sünnist möödus 100 aastat, käisin ma korra tasakesi jalgrattaga Lepa tänavalt läbi, see on see uus tänav, eksju, mis on Su maja taga, paralleelne Viljandi maanteega. Sinna on nüüd ehitatud palju uusi maju, tegelikult ehitati juba Sinu ajal. Sa veel ütlesid, ühe 1980ndate lõpu suuremat tüüpi individuaalelamu omaniku kohta „mõisahärra“. Viimati käisin Lepa tänaval isaga filmimas, sügisel 2018, kui paps oli juba haige. Tavaliselt me üldse sellel tänavakesel ei käigi, liigume pidevalt Männi tänavat pidi mööda, Su maja vaatan ma alati tänutunde ja armastusega, aga lähedale ju üldse ei lähe. Täna siis pöörasin vaikselt rattaga Lepa tänavale ja kohe, kui Su maja taga kraavi ääres kasvavat lepikut nägin, avanes seesama lapsepõlve maailm, niisuguse konkreetsusega, et ma hakkasin tundma Su kanade toidu lõhna ja nägema Sinu jorjeneid ja hingama Sinu köögi toiduhõngusid. See lülitus kohe kõik tööle, nagu oleks läbi mingi värava astunud. Uued omanikud toimetasid tasakesi maja juures, ma ei hakanud nendega suhtlema, tõtt-öelda pole ma kunagi nendega kõnelenud. Kohe taas vaikselt tagasi sõites, mõtlesin, et mis oleks, kui ükskord paluks praegustelt elanikelt võimalust Sinu maja juures natuke olla.

See on nii kummaline, kuidas üks koht võib olla nii tähtis ja sügavalt hinges ja samal ajal füüsiliselt nii eraldi, vaid kaugelt vaadeldav ja kuidas ta tegelikult on ka füüsiliselt lähemalt kogetav, kui selline võimalus küsida. Tõesti, ma ei ole ju nüüd rohkem kui 20 aastat (on vast nii kaua) Sinu majas ega ka Su maja aias käinud.

Aga jah, unes käin vahel ikka. Ja ma tunnen Sinu olemasolu, Sinu toetust ja soojust. Ja ma mäletan Sinu sõnu ja Sinu mälestusi. Näiteks Tallinna pommitamisest, kui teil oli sõbrannaga just õhtusöök valmis saanud, kui õhuhäire algas, ja kuidas te siis oma Karja tänava kortermaja keldrisse peitusite ja kuidas treppe mööda alla minnes lõi akna taga kõik „kriitvalgeks“. Sinu mälestustega ühineb selles pildis alati meie vanaonu Endli mälestus samast kohast. Tema läks noore huvilise poisina keldrist üles uksele vaatama, mis toimub. Tänaval puhus tõmbtuul ja lendasid põlevad paberid ja muud materjalid. Üks vanaeit tuli parasjagu ülevalt trepist suure piiritusepudeliga, kolks ja kolks, alla, samas kui õues lendas tuli. Siis astus tänavalt trepikotta võõras mees, kes ütles, et Endel võtaks ja hoiaks korra tema kohvrit, kuni ta vahepeal ära käib. Aga Endel oli ettevaatlik, sest oli kuulnud, et võõrastelt ei tohi sõja ajal midagi vastu võtta, isegi pliiatsit mitte, sest see võib plahvatada. Ja siis see mees oli läinud diagonaalis üle tänava ja sisenenud ühte teise majja, tulles varsti ilma kohvrita tagasi. Mõne hetke pärast toimus selles majas plahvatus ja maja varises kokku, ilma et seda oleks lennukilt pommitatud.

Onu Endli mälestused on mul päris mahukalt meeles, sest mul oli õnn teda küsitleda 2003., 2004. ja 2005. aastal. Olen nii palju mõelnud, et kui ma oleks olnud natukenegi vanem ja kui Sa oleks kauem elanud, kui palju Sa siis oleksid mulle veel rääkinud ja kui palju oleks ma osanud küsida ja salvestada. Aga jah, Sinust on lihtsalt palju toredaid fotosid ja mõned väikesed helisalvestused, näiteks jõuluõhtutest. Ja kõik, mis ma lapsena meelde jätsin, on ka olemas.

Pärast pommitamist, oli teie maja õnnekombel alles, ehkki kõikide akende klaasid olid puruks. Kui te üles korterisse jõudsite, siis avastasite, et ainult teie korteri aknad on terved ja õhtusöök on laual. Kõik, mis linnas oli toimunud, oli aga nii kohutav, et te põgenesite kohe maale, teel pääsesite ka ühele autole. Enne käisite te vabrikust läbi, kus valvur oli hukkunud ja kus Sa leidsid nõgi seest ühed käärid, mis olid Sul veel kasutuses, mustaks põlenud otstega. Ühes šamaanirännakus ilmusid need käärid ja see pommitamises hukkunud valvur ja tahtsid taevasse. Ma aitasin.

Ja nüüd olete te kõik Sääl. Istute ja vaatate meid, nii nagu Jumal, kellest Sa mulle kõnelesid. Nii nagu issigi. Ja onu Kalju. Ja vanaisa. Ja kõik meie esivanemad. Ja teie asjad on siin. Ja teie maa on siin ja teie hooned. Ja meie oleme siin. Ja nii on hää.

Aitüma, Sulle, kallis vanaema! Mul on Sinust veel nii palju mälestusi! Nii suur rõõm on püsivalt tunda Sinu toetust! Suur tänu!

Ulmuliste sügismatk

7. november 2020

 

2019. aasta märtsis on meil plaan jätkata oma kodukaitseala tundmaõppimist Kirivalla Seljamäelt ja jõuda Tamsi Kivisillani. Selgub aga, et vett on nii palju, et matk tuleb ära jätta. Nüüd tekib Leal ja Arnel väga spontaanselt mõte eelmise aasta plaan ellu kutsuda. See mõte meeldib mulle väga, ehkki tööd on nii palju ja aega vähe, et matka ei jõua enam hästi ette valmistada. Nõnda süvenengi eelmisel aastal kavandatud marsruuti alles matkale eelneval ööl: töötan läbi kõik selle ala digiteeritud mõisakaardid ja uurin enda eelmise aasta mobiilifotosid, mille tegin Tartus Rahvusarhiivis digiteerimata kaartidest.

Kohanimede ja pärimuse osas mõisakaartidele meie seekordne matk suurelt jaolt tuginebki. Jõuan veidi vaadata ka 2009. aasta intervjuusid, mille tegin Tamsi külas Aasa talus Ralf Tammega ja Raplas Tamsi Matsi talust pärit Olaf Allikofiga. Ralfiga püüdsime paika panna üht 1939. aasta kohamuistendite kogumisvõistluse aegset teksti Purimäest ja selle läheduses asuvast allikast. Olaf luges mulle aga ette terve rea rabasaarte nimesid, mis jäid mul paraku temaga kaardistamata, sest Olafi jutuand oli nii hää ja teadmised maastikust nii rikkalikud, et plaanisin teda uuesti intervjueerida, kuid varsti ta jäi raskelt haigeks ja suri. Nõnda olin pikka aega nukker, et ma ei saanud Olafi kohanimesid korralikult kaardistada. Nüüd aga oli rõõm seda suurem, kui vanade mõisakaartide toponüümid hakkasid järjest Olafi kõnelduga kokku kõlama ja Olafi teadmised täitma mõisakaartide lünki. Seejuures on väga huvitav jälgida, kuidas sajandist sajandisse on nimekujud mõnevõrra muutunud.

Niisiis pärimuse osa jõudsin veidi ette valmistada. Maastikul liikumise osas kutsusime appi Erki, kes tunneb kaitseala oma matkadelt väga hästi. Nõnda siis olen maastikulises plaanis rahulik ja usaldan täielikult Erki ja Arne vaistu.

Arne on juba ammu kõnelenud, et kaitsealal asub üks paik, kuhu teda ei lasta. Ta lihtsalt ei saa sinna minna. On juhtunud mitut laadi kogemusi, millest Arne võib ise teinekord pikemalt kõnelda/kirjutada, igaljuhul Arne sellesse kohta minna ei saa. Ei lubata. Seda enam on meid hakanud see paik huvitama. Kose kihelkonna pühapaikade ettekande jaoks 2018. aastal Arnet küsitledes uurin ka selle kummalise koha osas ja Arne näitab seda mulle kaardil. Nüüd mõisakaarte uurides näen, et seda ala nimetatakse Kõrgerabaks. Tegu on Kolgu rabaga sarnase ümmarguse kujuga rabakesega, mis on keskelt lage. Otsustame julgelt, et läheme seda nüüd uurima.

Ühtaegu on plaan jätkata kaitseala süstemaatilist tundmaõppimist päripäeva piki kaitseala idaserva lõunasse liikudes. Alustasime Ulmuliste asutamise aegu 2015. aasta oktoobris matkaga Nõrava külas, kus kulgesime Soojõeni ja edasi läbi Naisteraba. Teine sedalaadi matk oli meil ümber Leva järve 2016. aasta oktoobris ja kolmas 2018. aasta oktoobris kaitseala idapoolseimas ääres Kirivalla külas. Nüüd siis jõuame järjega Kose kihelkonnast Juuru kihelkonda, Habaja mõisa alalt Kuimetsa mõisa alale ja juhtumisi ka praeguselt Harjumaalt praegusesse Rapla maakonda. Ehk siis ees seisab igati oluline ja tähenduslik retk.

Hommikul tõuseb päike läbi imelise udu. Panen matkavarustust valmis ja avastan, et mu kummikud on jäänud autosse, mida ma ikkagi reede õhtul remondist kätte ei saanud. Lähen natuke närvi. Otsustan aga kohe käigu pealt Magaziinist uued osta. Oli plaan oma autoga sõita, ei saa, sõidan õe autoga. Oli plaan oma kummikutega minna, ei saa, ostan uued. Nii, hetkel, mil plaanin mõne ampsu süüa, heliseb telefon ja sääl on Arne, kes vannub oma autot ja ütleb, et auto jäi lihtsalt keset teed seisma ja et ta peab ta parandusse viima, sest järgmisel päeval on perel kindlasti autot vaja. Arutame, kas ehk keegi saaks Arnele järele minna või kuidagi auto kiiresti parandusse pukseerida ja siis Arnega koos ikkagi matkale jõuda, aga jah, ega vist ei mängi välja. Asi on ikka väga konkreetne, Arnet ei lastagi sellele alale.

Ja meil on muidugi mõnevõrra kõhe ilma Arneta minna. No kuidas sa lähed matkale ilma Arneta! Aga meil on Erki ja meil on vanu kohanimesid. Telefonikõne Arnega kestab aga piisavalt kaua, et ma ei jõua süüa ja pean kohe kihutama Magaziini. Poes on õnneks mulle meeldivad nr 47 kummikud kohe käepärast, ma võtan rutuga ühed jääkaruvillast (saare naiste nali) sokid ka ja ajan sokid-säärikud kohe säälsamas lettide vahel jalga. Viisakalt distantsi hoidvad maskides inimesed astuvad sammu tagasi, kui kassa juurde torman. Nähakse, et mul on reaalselt kiire. „Need on mul jalas,“ ütlen kassapidajale ja ulatan talle kaks kauba küljest ära kistud joonkoodiga lipikut. Ta on arusaaja inimene. Ei tee mu käitumise peale teist nägugi. „Elu on nii kiireks läinud,“ ütlen vabandades.

Kihutan Kuimetsa, päike paistab. Helistan Leale ja ütlen, et hilinen. Kuimetsa rahvamaja parklasse jõuan 5 minutit pärast 11. Kogunenud on 10 inimest. Arne on ka Leaga helistanud ja nüüd on selge, et ta tõesti ei saa osaleda. Teen sujuvalt sissejuhatuse just sest Arne maastikukogemusest kõneldes ja meenutades ka meie süsteemset kaitseala tundmaõppimise kava.

Enamikul matkalistest on seljas neoonkollased turvavestid, sest päev enne matka saime teada, et just täpselt samal ennelõunal on täpselt meie matka piirkonnas Kaiu ja Kuimetsa jahiseltsi ühine suur ajujaht. Algul mõtlesin, et tohoh, tõesti, sellele alale ei lastagi meid, nüüd on koguni püssimehed kohale korraldatud, et me sinna ei pääseks. Pakkusin siis välja, et me võime ju kanda helkurveste, et jahimehed meid kindlasti märkaks. Lea suhtles jahimeestega ja sai siiski kinnituse, et päris jahile jalgu me ei jää, kl 12ks, kui metsa saame, peaks olema kõik läbi. Helkurvestid on aga seljas. Igaks juhuks. Me läheme ju väga erilisele alale, keelatud alale. Tuleb olla ettevaatlik. Tuleb kasutada turvameetmeid.

Plaan on panna autod Kivisilla talu ligi ja siis mõne autoga Kirivalda sõita, et siis autodele pärast jälle järele minna. Selline kava tekkis 2019. aastal piirkonnas matka planeerides. Pole vist väga ratsionaalne, aga tunnetuslikult tundus just nii õige.

Erki sõidab ees, viib meid Tamsi Rinnamäe keldri juurest läbi. Tee on ilgelt sopane. Rinnamäe ligi on juba kaugelt näha jahimehi, nendel on neoonoranžid vestid ja hulk autosid. Kui me läbi sopa Kivisilla suunas venime, ilmub siin ja seal metsa vahelt välja üha enam noori ja keskmisi ja vanu mehi. Kõigil pilgud kuidagi äraseletatud. Jätame autod kivisilla ligi teele. Üks tähtsam jahimees ilmub ka metsast välja ja ütleb: „Nüüd võite minna, me ajasime kõik hundid ära. Karud jätsime.“ Naerame ja pakime end kahte autosse, et liikuda teisele poole raba.

Jõudes Nurga talu juures võsa vahelt Metsamaa põldude äärde avaneb põlluservas ootamatu vaatepilt: tohutu pahvakas jahimehi. Nad paiskuvad korraga vaatevälja ennenägematu neoonoranži konglomeraadina. Istun Lea auto tagaistmel ja vaatan ainiti paremast küljeaknast välja. Mu pilk kohtub kümnete meestega, vähemasti nii mulle tundub. Ma vaatan igaühega neist murdosa sekundist tõtt. Aeg jääb seisma. Ühega noogutan ja viipan, sest ma tunnen teda, ta on DJ. Ja kõik nad, need vanamehed ja poisid ja keskeas mehed, nad on kõik ju mu potentsiaalsed intervjueeritavad, eriti head maastikutundjad, tõelised informandid. Küll oleks huvitav kuulda, mismoodi nemad kõiki neid paiku nimetavad, mille kohta mõisakaartidelt uurisin ja mida kavatsen veel täpsemalt uurida ka EKI kohanimekartoteegi ja teiste allikate alusel. Oeh, ja nad kõik ajavad siin ju hoopis muud asja, nad on jahimehed. Ja neid on nii palju. Meid on kümme ja meie läheme matkale. Neid on võrreldamatult rohkem. Mõtlen, et nii kummaline, kuidas teatud tegevused ja organisatsioonid toovad metsa nii palju inimesi ja teatud tegevused jälle hoopis vähem. Aga noh, tegu on ju hoopis erinevate formaatidega ka. Ei kujutakski ette väga suurt matkaseltskonda.

Kui jahimehed mul aegluubis silme eest läbi venivad, igaühes omaette kosmos, siis on mul kehas veel kerge blokk, ma ei taha näha surnud põdrapulli, kelle nad meie autos olevate kohalike naiste teada täna maha lasid. Ma ei suudaks seda vaadata. Ükskord sattusin kuskil Ardu taga, Saueaugu Hiiemäelt tulles, nägema, kuidas jahimehed verist põtra auto kastist maha lohistasid. Ma tean, et jahimeestel on ka oma kombestik ja nad austavad loomi ja jaht tundub mulle igal juhul vastuvõetavam kui loomade pidamine kitsastes tingimustes, aga ikkagi ehmatan ma sellist asja nähes. Rohkem ei taha. Meenub ka Tartus läbi klaasi lillepoodi jooksnud põder, suures vereloigus, silmad agoonias netilehe avaartikli suurel pildil. Ei taha rohkem. Üldse ei taha, et nii. Aga ma ei näe ühtki surnud põtra, ainult jahimehed voolavad mu silme ees ja ma muudkui mõtlen, kuidas küll neid küsitleda. Kummaliselt sügav hetk.

Kulgeme üle Vilsamäe kiigekoha. Ma katsun oma banaanid ja värgid, mis ma kiirelt Jaama poest ostsin, kotti statiivi kõrvale ära mahutada, siis kaardid ja kohanimed ja ühe pärimusteksti enne rabasse sisenemist telefoni laadida, sest ei tea ju mis rabas levi teeb.

Jätame autod samasse kohta Metsanurga talu juurde, kus hoidsime neid ka eelmisel korral. Imelik on natuke, sest Arnet ei ole. Arne ju leppis eelmisel korral pererahvaga kokku. Nüüd on õuel vaid koer, kes haugub meile järele just sellise häälega, et miks te siis nüüd meile ei tule, kui te siia parkisite, miks te metsa lähete.

Aga metsa me läheme. Neoonkollaste helkurvestidega. Natuke kummaline on. Nagu oleks lasteaia rühm. Mõtlen, et kas ütlen naistele, et veste ei ole ju nüüd enam vaja. Jahimehed on kõik metsast väljas. Seisavad seal Nurga talu juures kosmilises rahus. Aga noh, mine tea, ehk on ikkagi vaja, kummaline piirkond ju.

Teel Seljamäele on mõned tüved kenasti meile väravaks. Nüüd siseneme. Meenub Mikk Sarv, kes õpetas meelerändusid tegema ka siin, keskmises ilmas, füüsilises ruumis. See on häälestuse küsimus, kas oskame end sättida ümbrust kuulama, kas oskame keskenduda või laseme mööda maad ringi lihtsalt pilla-palla oma mõtetest tulvil. Selline väravakoha äratundmine maastikus aitab keskenduda, aitab tulla kohale, aitab ümbruses enam märgata.

Lähen ka sammaldunud tüve alt läbi ja teen sisemise liigutuse, tervitan kaitseala, teistmoodi ruumi, millesse siseneme. Edasi kõndides tunnen, et olen ikkagi ärev. Mäletan eelmisest korrast, kuidas võttis algul aega, et linnalik müra maha rahuneks. Eelmisel korral oli nii selgelt tunda, kuidas loodus on kõik kohal, ainult mina ei ole, minul läheb aega, et kohale tulla, linnamüra peab minu sees justkui maha käima, vaibuma, maanduma. Eelmisel korral see õnnestus. Praegu aga on meel ärev. On erakordselt tihe tööaeg. Spontaanne matk oli vaja mahutada teiste tegevuste vahele, kusjuures just sellel nädalal tuli juurde veel mitu ootamatut tööd. Kõik see on mul peas. Kõik see on minuga siin ikkagi kaasas.

Jõuame Seljamäele. Vana hää tuttav koht. Siin me lesisklesime kuluheina sees, vaatasime taevast. Siin tekkis meil ehtne kõrtsu tunne. Jaa ja mul tekkis tunne, et siin võiks olla meie keskkonnaühenduse majake, vana talikõrtsi kohal. Siin on nii muhedad suured kuused, siin on nii vaikne ja rahulik. Ja nüüd avastasin suureks rõõmuks, et Seljamägi on koos ümbruskonnaga Mahtra looduskaitseala koosseisu arvatud. Eelmine kord siin käies tundus nii kummaline, et viibisime matka jooksul kaitseala piires tegelikult väga vähe, ehkki ümbrus on siin kõnekas ja kena. Nüüd on nii hää meel, et Seljamägi on kaitse all. Samas meenub mulle, et hoopis hiljem lugesin kuskilt, et Seljamäel toimusid Teise maailmasõja ajal või veidi hiljem karmid sündmused, keegi lasti maha. Ma ei tahtnud nüüd seda asja uuesti üles otsida. Rahvale aga korraks mainin ja tõden kohe ka, et kus selliseid asju ei oleks, neid on kõikjal Eestis. Kõigest lihtsalt ei teata, kõik pole aktiivses mälus. Sellised asjad on vaja andeks anda. Ja keskenduda kohalolule ja ilule. Samas kohas, samal maastikul on nii palju tervendavat ja hääd.

Näiteks on Seljamäel ka suurepärased noored kuused. Perfektsed jõulupuud. Lea mõtiskleb, et kui tahaks siin pärandkooslust hoida, siis oleks vaja neid puid raiuda. Mulle tegelt see mõte ei meeldi, sest need kuused on nii nunnud. Samas ma mõistan täielikult. Nii et kui siin tahetaks seda lagendikku hoida, siis võiks RMK selle platsi küll rahvale jõulupuude jaoks anda, nii oleks neist kuuskedest vähemasti rõõmu. Niisama hooga maha võtta ja hunnikusse ajada ja ära põletada küll ei tahaks. Aga noh, nagu matkalistega tõdeme, need nunnud kasvavad ühel hetkel suureks ja siis on siin paks kuusik. Aga paks kuusik on ka ju ilus. Ma ei raiuks siin eriti midagi. Kui riigilt selle koha oma keskkonnaühendusele küsime, siis võtame lambad ja need hoiavad siin platsi puhta, mõlgutame Leaga. Või noh, vähemasti heina hakkame siin tegema. Jaa, mägiveised!

Seljamägi on väga konkreetne mägi. Kahel pool on märgalad: loodes Habaja mõisa kaardi järgi Veike raba ja kagus Seljamäetagune heinamaa, mis kuulus Siuge küla taludele. Veike raba on siinses keeles Väike raba. Niisugusena ta võikski kaardil olla. Seejuures meenub mulle meie Vana ehk mu Mahtra vanaisa ema, meie vanavanaema, kes oli üleni Mahtra inimene, sügavuti siit pärit. Tema ütles mu õele Marjule alati „veike eit“. Ja ta ise oli Luige Anna, Mahtra Luige talust. Vana matuste ajal, see oli 1986. aastal, oli Mahtras talu suur tuba rahvast täis ja meie õega vaatasime täiskasvanute selja tagant, nende püksisäärte, käelabade, pintsakuservade ja mustade kleitide vahelt akna all seisvat Vana kirstu. Kui pastori kõnes kõlas Luige Anna, siis Marju, meie veike eit, hüüdis heleda häälega üle talutoa „Luige Anna!“ See on mul nii hästi meeles. Kummaline, kuidas sellised mälestused käivituvad lihtsalt üht vanapärast sõna lugedes. Veike raba. Veike eit. Luige Anna.

Seljamäe edelaservas on kalda pääl kena sarapik. Leiame Lyga korralikud loomarajad ja läheme neid pidi rabasse. Kohe avastame me end rikkalikelt jõhvikamätastelt. Unustume korjama ja sööma. Erakordselt suured ja hääd.

Siis liigume, on jändrikku männikut, on hõredat roogu. Ma vaatan kaarti, vaatan kella ja hakkan mõnevõrra pablama. Kontoris tundusid vahemaad kaardil palju väiksemad. Nüüd on korraga maastik kuidagi välja veninud ja kohutavalt lai. Ma ei saa aru, kui palju seda metsa veel on, enne kui jõuame Kõrgerabani. Ma tunnistan endale, et olen närvis. Ja tunnistan, et see on ju esimene kord Ulmuliste kaitseala tundmaõppimiseks mõeldud matkadel, kus olen vastutav matka kulgemise eest ja läbin plaanitud trajektoori ise ka esimest korda. Olen Ulmulistega käinud 2015. aasta sügisel ja 2018. aastal vabariigi aastapäeval Ulmu allikal, see maastik on mulle aga ammu hästi tuttav ja tean, kuidas ja millise ajaga liigume. Nüüd on korraga ärev ja hoomamatu. Erki liigub aga täie rahuga ees, neoonvestides matkalised ta järel. Meiega on ka kogenud matkaja Andres, kellel on korralik navigeerimisäpp. Mina aga olen lollilt ärevil. Mulle tundub, et meil läheb palju kauem aega kui plaanisime. Erkil on ju vaja kl 15 sõitu minna ja meie pole veel poolel teelgi.

Naised vaatavad aga täie lustiga põdrajälgi, söövad muudkui jõhvikaid. Ly korjab osa jõhvikaid pudelisse vee sisse ujuma, ütleb, et vesi on niiviisi väga hää. 

Unustan enda mõistuse ärevuse hetkel, kui mu ees avaneb kummaline hämar sisemiselt mühisev männik. Keskmist kasvu vonklevate tüvedega männid moodustavad ruumis justkui lõputu mitmemõõtmelise struktuuri, mis liigutab ja seisab korraga. Mul on tunne, et me läheme nüüd millestki läbi. Millestki, mis ei ole tavaline. See on justkui Arne jaoks keelatud ala ümbritsev sfäär. Mul on tunne, et just siin Arne ringi pööraski, siit ta ei saanud läbi. Ma pean seda muidugi talt üle küsima, aga selline tunne on. Omamoodi muinasjutumets. Keegi nagu vaataks või kuulaks või ümbritseks tähelepanuga.

Liigume vaikides sellest sfäärist läbi ja kohe tõusemegi Kõrgeraba lagendikule. Maastikukogemus on siin hoopis teistsugune, taamal paistavad rabasaared. Ahaa, siin, see on ju Soovõhmas ja see sääl on üks Habaja mõisa kaartidel nimeta mäekene kihelkondade piiri ääres, see sääl tõenäoliselt Olafi järgi Pärnamägi, mille kõrval on kohe Purimägi. Kõik on käe-jala juures. Võta aga ja pane ajama, jõuad kohe kohale. Hoopis teine tunne võrreldes selle kummalise hämara männimetsaga, kus ma ei saanud aru, kui kaua ja kuhu suunas me liigume.

Otsustame, et teeme Kõrgerabas grupipildi. Tõestuseks Arnele, et me tõesti oleme siin. Ja mälestuseks kõigile. Ühtlasi on rabas seltsilistega ühispilditegu meil juba hääks traditsiooniks. Ma asin kotist välja oma uhiuue väga korraliku Sirui statiivi ja avastan kohe, et fotoaparaadi küljes olev tald ei lähe lihtsalt statiivipea külge, keeldub. Olen täiesti hämmingus, kuidas see saab nüüd juhtuda? Teeme rahvaga nalja, et no näete siis, ongi imelik koht, isegi statiiv ei taha töötada. Lagedal rabal puhub tuul, õhus on uduvihma. Ly telefon paneb siin pildi taskusse, ehkki akut on veel omajagu. Matka järel Maa-ameti kaardirakenduses Kõrgeraba vaadates kaob mu kontoris internet. Ikkagi on kummaline.

Vaatame veidike veel ümbruse rabasaari ja katsume siis ruttu edasi liikuda, et mitte kaua tuule käes seista. Erki aitab naised üle älveste. Ma jään omapead. Vaatan rabasaari. Pildistan. Ja korraks keskendun. Vaatan kohta sisemise silmaga. Kohe kerkib Kõrgeraba kohale ülipeenest valgest valgusest ovaalne portaal. Ma olen neid hakanud portaalideks nimetama. Mind pole keegi kunagi sellistes asjades süsteemselt õpetanud. Ma olen küll käinud Miku šamaanikursustel ja õppinud sisemise silmaga vaatamise üldpõhimõtteid. Olen käinud ka mitmel indiaanitseremoonial. Keegi pole aga mulle õpetanud, mida kõik see tähendab, mida ma näen, mis see on, mida ma näen. Kuivõrd sellised peened teatud kohtades avanevad ovaalid on üksteisega sarnased ja kuivõrd neist taju läbi viies pääseb täiesti teistesse reaalsustesse ja kosmostesse ja täiesti teistsuguste olendite juurde, siis ma olen neid hakanud nimetama portaalideks. Ja veelkord, ma ei ole seda asja süsteemselt õppinud ja ma ei väida selle asja kohta midagi. Lihtsalt olen vahel julgem ja jagan. Ja üldiselt ma üldse niiviisi ei vaata, sest seda kraami on väga palju. Siinses reaalsuses on ka piisavalt huvitav ja ilus. Ja ma tunnistan, et kõik see võib toimuda vaid minu peas. Samas tõenäoliselt toimub samasuguseid asju ka teiste inimeste peades ja neis asjus võib olla fenomenoloogilisi sarnasusi ja seaduspärasid. Ja lõppeks, kas on üldse midagi mis ei oleks meie peas? Kas me mitte ei koge põhiliselt ennast? Kas mitte kõik see, mis me siin kogeme, kõigis kihistustes ja olekutes, kas mitte kõik pole meie enda projektsioon, miski millesse me lihtsalt usume, miski mida me kujutame ette?

Ma lebasin hiljuti Juuru kogudusemaja taga õues murul külma sügisvihma käes, leilist tulnult, rahunesin ja vaatasin, ja nägin taas, et ma olen tõesti kõik selle välja mõelnud. Ja see on tegelikult Jumala kogemus, see on jumalanäolisuse kogemus meis. Vaim on kõik välja mõelnud, kõik loonud. Ja see kogemus on nähtav vaid korraks, vaid teatud seisundis, ja juba olme me jälle oma väiksemas minas, inimlikes projektsioonides, kuid ka see on lihtsalt miski, mida Suur Vaim endaga teeb.

Ma ei plaaninud üldse ontoloogia alale liikuda. Lihtsalt see portaal, see tohutusuur püstine ovaal Kõrgeraba kohal, otsaga raba keskel, kahele poole üles painduvate peente valgustega, mis ulatuvad taevasse, nõnda et ovaali ülemist osa pole nähagi. See on lihtsalt nii suur. Sarnased portaalid on vahel kivide kohal, oluliselt väiksemad. See siin on aga väga suur. Ma vaatan seda vaid mõne sekundi. Ei saa kauem. Teised liiguvad eemale ja mina ei saa siia jääda vaatama. Nõnda on tavaliselt rabas käies minu sisemised kogemused vaid hetked, mida ma ei laienda või mida mul laiendada ei lasta. Loossalus näiteks, Keskkonnaklubi nostalgiamatkal, jäin ma ka korraks niiviisi teistest eemale ja nägin, kuidas rabasaarest väljus tohutu kiirendusega, konkreetne UFO-taldrik, selline tumedast hallist metallist ketas. Samal hetkel reaalsus taldriku väljumiskohas väreles ja venis ja võttis seejärel kohe taas „normaalse“ oleku. Jah, selliseid on näha rabasaarte sees. Vahel on nad helevalged ja hiilgavad.

Novot, kõik see on vaid vähene ja põgus reaalsustepiiri paotamine, millega ma üldiselt ei tegele, kuid mis minuga aegajalt lihtsalt juhtub ja mida ma üsna julgelt olen ka kogu oma akadeemilise elu jooksul rohkem või vähem avalikult tunnistanud. Ega ma päris hästi akadeemiasse ei sobi ka selle pärast. Samas on mu meelest aus teha nähtavaks oma maailmakogemuse mitmeplaanilisus. Ja kohapärimuse ja pärimuspaikade juurde naastes: kord ütles mulle Juuru rahvamaja juhataja Terje, et „Jüri, ma väga tahaks lugeda Su raamatut kohapärimusest, aga veel rohkem tahaks ma lugeda sellest, mida sina neis kohtades koged ja näed.“ See Terje lause on mulle meelde jäänud ja ma olen mõelnud, et hää kohapärimuse raamat julgustab kõigepealt igaüht ise minema loodusesse ja kogema kohti otse, ilma lugudeta, ja seejärel lugema vanu pärimustekste ja huvi korral autori tänaseid kogemusi. Sest pärimus ei ole ju tegelikult midagi muud kui tekstide üleskirjutamise aegsete inimeste maastikuinterpretatsioon, kogemuslood, mis on ühtaegu inspireeritud parasjagu kultuuris populaarsetest motiividest. See, mida teati ja tunti paikadega ühenduses 20. sajandi algul või 19. sajandi lõpul ehk rahvaluule kogumise ajal, on kindlasti oluliselt erinev sellest, mida kogeti näiteks 200 aastat varem või mida kogetakse praegu. Samas on olemas kindlasti ka teatud fenomenoloogilised järjepidevused, teatud sisemised seaduspärad, mehhanismid, funktsioonid, mis püsivad ajast aega. Just see püsivam osa inimkogemusest huvitab mind. Kas 200 aastat tagasi nägid inimesed neidsamu peeneid ovaale? Kuidas nemad neid nimetasid? Taevaväravateks?

Jah, ma ei saa kaua taevavärava ees seista, ma lähen ja hüppan ka üle älveste ja jõuan taas teiste järel sessesamasse tumepruuni struktuuri, mis ümbritseb sfäärina justkui kaitsetsoon lagedat Kõrgeraba. Teised ootavadki mind. Räägime, et oleme rabas kõik koroona ära unustanud. Nii hää on olla. Ja varsti paistabki juba Tammikumäe põhjapoolne ots, mis on üleni lagedaks raiutud, mõni seemnepuu siin-seal püsti.

Läheme üle kraavi. Rahvas istub kändudele ja pakib lahti toidukotid. Mina taipan, et ületasime just olulise kihelkondade, mõisate, külade ja tänaste maakondade piiri. Lähen teen seepeale kraavist pilti.

Tammikumäel pole tammesid. Küllap kunagi oli. Räägin oma lapsepõlve tammeloo, kuidas mu vanaisa isa, Mahtra Männiku Jaan tõi kord Hammassaarelt väikese tammekese oma talu õuele, see oli tõenäoliselt kuskil 1920ndate aastate lõpus ja kuidas siis mina väikesena 1980ndate algul korjasin selle tamme tõrusid, tõin meie Rapla majja ja panin lillepottidesse mulda. Issi aga vaatas, et laste mängumuld on trepi peal ja läks tühjendas potid lillepeenrasse. Varsti sirgusid sääl kenad tammed, kellest ühe istutasime me Rapla maja aiaväravasse. Teise istutasin Mahtrasse kiviaia äärde, kus on kõigil meie põlvkonna lastel oma puu. Ja nüüd kümmekond aastat või veidi enam tagasi korjasin meie Rapla tamme tõrusid, panin ema peenrasse sirguma ja kui nad olid juba parajad poisid, siis viisin maale Vanajaanile suure tamme ligi ja istutasin uue tammesalu. Kaitsesin tammesid kitsede ja jäneste eest võrkudega, isa ja ema käisid neid suvel kastmas, kui ma pikemalt kaugemal olin. Isa ütles veidi enne oma surma, et käis maal „Jüri tammikus“. See oligi viimane kord, kui ta maal käis. Ma olen ette kujutanud, kuidas ma kunagi vaimus lendan nende tammede latvade kohal ja tüvede vahel, kui nad on saja-aastased, kahesaja-aastased, suured vägevad puud. Sest minu eluaja jooksul jõuavad nad küll päris ilusasti kasvada, aga oma täieliku mõõtme saavutavad nad pärast minu surma. See on ju kindel. Ja ühtlasi on mu tammesalus jõudnud Hammassaarelt pärit tammesugu taas oma kodukanti, sest mu talule kuulub ka vana heinamaa meie looduskaitsealal Hammasaare raba ääres. Hammassaarest ja tammedest võin veel pikalt kõnelda, nende sisemisest olemusest, aga jäägu see selleks ajaks, kui matkadega kaitseala lõunaossa jõuame.

Tammikumägi on üsna trööstitu koht, suured puud on maha võetud, mitmed seemnepuuks jäetud puud on tuul ümber ajanud. Teen pilti. Teised kanduvad vanale taliteele. Lähen neile järele. Talitee on lõuna poole liikudes üha selgemalt näha. See on siin olnud tõenäoliselt ürgajast alates. Mulle meeldib öelda „ürgaeg“, see on nii vana, et keegi ei saagi aru kui vana, hoomamatult vana. Igaljuhul on see Tamsi küla Kivisillalt üle Tammikumäe põhja suunas viiv talitee samal kohal juba Rootsi ajal, olles märgitud Kuimetsa mõisa kaardile. Tõenäoliselt on ta aga palju vanem.

Rabast taliteele jõudes tekib täiesti moodne kiirtee tunne. Senise mätaste vahel sumpamise ja raiesmikus ragistamise järel annab ta hää kiirenduse, nii et matka lõpuosas on selge, et ega me väga palju plaanitust hiljem autodeni jõuagi.

Teeme taliteel metsa vahel peatuse ja ma tutvustan mõisakaartidelt leitud kohanimesid. Habaja mõisa alast on säilinud vaid mõned kontuurkaardid, millele on kantud kohanimesid üsna hõredalt. Kõrgerabast kagusse jääb kolme mõisa, Habaja, Harmi ja Kuimetsa ühine piiripunkt, napilt säälsamas on ka Saumetsa poolmõisa, Kuimetsa ja Habaja piiripunkt. Nii et kui arvestada sellega, et Habaja maa jookseb sinna põhjast-loodest kui ka idast-kagust, siis kokku kohtuvad ses piirkonnas viis maaüksust. Kohta nimetatakse Ristimännikuks, ka Ristimänniku heinamaaks, Ristimänniku aruks. Ühel vanal piirikaardil on mu mäletamist mööda ses kohas piiritähiseks ka suur puu. Ristimännikus olid Siuge küla heinamaad. Paraku pole Habaja mõisa meieni säilinud kaartidele märgitud enamiku Kirivalla turbamaardlast lõunasse ja edelasse jäävate soosaarte nimesid. Kirjas on vaid Suuresoo mägi ja selle lähedal Suur soo. Loodetavasti aitavad meid edaspidi nende osas teised kirjalikud allikad ja kohalikud teadjad.

Nii Habaja kui ka Kuimetsa mõisa maal asub peaaegu põhja-lõuna-suunaline piklik mägi, mida on 1795 aastal nimetatud Selleteese (?) mäeks, kui õigesti välja lugesin. Kas see tähendab, et mägi oli nii selle kui ka teese ehk teise mõisa, küla, kihelkonna maal? Keegi matkalistest täheldab, et „selle ja teise“ võis öelda mõlemat pidi, nii Habaja kui Kuimetsa pool olles. 1859. aastal on mägi kirjas kujul „Selletsi meggi“ ja Olaf Allikofi järgi on tegu Seliste mäega. Kavatsen kõiki neid nimekujusid veel täpsemalt kontrollida, Olafi puhul lisaks intervjuu kirjalikule kokkuvõttele ka helisalvestust kuulata.

Selleteese mäe kõrval Mahtra pool asub Punava soo ja soost idas Punava mägi. Kõrgerabast paistva Purimäe kohta on Eesti Rahvaluule Arhiivis üks õpilastöö, mille järgi elas Purimäel keegi kummaline mees, kes ilmutas ennast tulukesena, mis lähenedes kadus, kaugenedes aga süttis taas. Õpilase kaastöös on kirjeldatud ka soojõge, paksu metsa ja metsloomi ning Purimäe lähedal asuvat allikat, mille veega pestes muutusid juuksed ilusaks. Ralf Tamme abiga on Purimäe allikas enamvähem lokaliseeritud, vaja oleks ta veel ka maastikul üles leida. Allikas voolas Ralfi teatel väikest kraavi pidi suuremasse kraavi, mis omakorda voolab Soojõkke. Ralf ütles ka, et allikas asus Purimäest mõnevõrra eemal ja ta käis lapsepõlves säält heinaajal joogivett toomas. Õpilase kirja pandud pärimuse puhul on ühtlasi arusaadav, et orientiirid pole täpsed.

Tammikumäest kirdes asub Konnasoo, idas Kelkavehma (Kelguvõhma, pakub keegi), sellest lõunas-kagus Tõrvalauka mägi. Tõrvalaukamäe ja Tammikumäe vahel on Tammikumäe heinamaa, Tammikumäest läänes Marjasoo ja sellest edasi Miilivaru mets/mägi. Purimäest lõunas asub Puri soo. Muuseas, ma arvan hetkel, et Purimägi on saanud oma nime sellest, et see mägi on küllaltki kõrge, ca 5 m, ja konkreetne ja ma kujutan ette, et kui kunagi kasvas sellel ka salu, siis võis see mõjuda kui kõrge puri lageda soo servas.

Üks huvitavamaid kohanimesid Kuimetsa kohanimede poolest rikkalikel mõisakaartidel, on „Issandmeggi“. Seda võib lugeda ka Issandmägi ja see kõlab väga võimsalt. Samas hiljem on kohta nimetatud Isandsöödi mäeks. Isandsööt või Isandsöödi mägi asus Olaf Allikofi lapsepõlve talu Matsi heinamaal. Olaf rääkis, et kunagi oli keegi käinud Olafi isalt selle mäenime kohta seletust küsimas ja isa ei olnud midagi osanud vastata. Küsija oli aga pakkunud, et ju siis ses kohas üks isand kunagi sõi. Pigem on siin tegu söödiga ehk sööti jäetud kultuurmaaga. Mida sääl aga tähendab Isand või Issand, võime vaid mõlgutada.

Lähedal on olnud ka kaks Sandiristi-nimelist lagendikku. Mida siin tähendab sant ja mida rist? Kas kokku püha rist? Pühaku rist? Ehk on tegu katolikuaja kauge kajaga? Kuimetsa kuulus Tallinna naistsistertslaste ordule ja siin võis olla kloostrimõisa eestvõttel rohkem katoliikliku tähendusega kohti. Kohe meenub ka näiteks Nunnade kaev Kamara talu lähedal või esialgu ropuna kõlav Seamunni auk, mis võib vabalt olla ka Siimeoni auk. Ja mida siin kandis tähendavad need Neitsi-nimelised kohad, Neitsimägi, Neitsiauk, Näitsik? Kõige selle osas saame vaid mõlgutada. Ja minagi kandun praegu neist asjust kirjutama väga spontaanselt. Kogutud arhiiviteateid ja intervjuusid on palju ja selleks, et midagi süsteemset öelda, on need vaja koos EKI materjalidega korralikult läbi töötada.

Samamoodi jäävad edaspidiseks uurimiseks nii arhiivides kui maastikul terve rodu ilusaid rabasaari, mida Olaf kõiki järjest tundis ja kuhu loodetavasti varsti oma matkadega jõuame. Need on: Võhmamägi (ka Võhmasmägi, Võhmasmäe mägi!), Araksalumägi, Oovamägi (vanal kujul „Uwa meggi“), Raagemägi, Maalepalu mägi, Heinassalu mägi. Neist idas asub Suurraba, mida praegu nimetatakse ka Mahtra raba. Kivisilla talust läänes asub loogiliselt Kivisilla heinamaa. Talust edelas on Karra põlendik. Nurga talu juurest kagus on „Patemurra meggi“, tuntud ka Patermurru või Patemurru mäena. See on vana mõisaaegne paekivikarjäär, „patemurru“ tähendabki paemurdu. Sellised kohanimed jõudsin niisiis enne sügismatka mõisakaartidelt tänasele kaardile märkida. Suurt osa neist kohtadest loodame avastada järgnevate matkade käigus.

Oma väikese toponüümilise ettekande lõpuks jagan rahvaga mõtet kirjutada projekt, mille käigus kanname Kohapärimuse kaardirakendusse kõik meie kaitsealal teada olevad kohanimed. See oleks hää jõukohane sissejuhatus. Järgnevalt võiksime kaardistada juba pärimustekste.

Edasi liigume taliteed pidi mööda jahimeeste söödaplatsist, lakukivist. Nurga talu omanik on enda maa serva püstitanud aga jahikeelusildi. Olen temaga sügaval sisimas sama meelt. Olen ka oma talu maale mõelnud sedalaadi silte paigutada. Aga noh, see ajaks vist kümned mu potentsiaalsed informandid asjata närvi, nii et pigem loodan, et kütitakse ikka mõistlikult ja tasakaalukalt ja enamik loomi saab enamiku ajast rahus elada. Kummaline on muidugi jahikeelusilti lugeda just selles piirkonnas, kus sama päeva hommikul jahimehed hulgakesi möllasid.

Jõuame kohta, kus tee hargneb Kivisilla ja Nurga suunas. Kääname vasakule Nurga poole. Siin kulgeb õigupoolest metsasiht ja läbib Tammikumäest lõunas soist ala, kuhu on vist üks oskuslik jahimees kallutanud teetäiteks hunniku katkiseid ahjupotte. Selle vesise kohani jõudsingi 2019. aasta märtsis matka planeerides. Siis oli siin vesi nii kõrgel, et kippus üle säärikuserva.

Jõuame autode juurde. Täname üksteist. Erki kingib Leale ühe huvitava puust mängu. Palun inimestel kirjutada nimed märkmikku, et edaspidi teaksime kes täpselt osalesid: Lea Jalukse, Adres Org, Erki Toomet, Theia Helmoja, Reena Laur, Elen Helmoja, Saima Lubi, Aime Mahlapuu, Ly Renter, Jüri Metssalu. Need olid nüüd lõputiitrid. :)

*

Matk sai kuidagi järsku läbi. Olin just hakanud kohale tulema, häälestuma. Küllap jõuame edaspidi pikemalt. Eks novembripäev on ka üsna lühike. Ühtlasi on häämeel, et matk üldse pärast nii pikka pausi toimus. Meie teel oli ka palju kummalisi läbikatsumisi, millest läksime koos läbi ja mis kokkuvõtteks tegid päeva ka põnevaks. Ja vaid paaripäevase etteteatamisega kogunes nii tore seltskond. Aitüma kõigile! Hästi muhe oli! Järgmine kord siis läheme Kivisillalt siinseid ilusaid rabasaari vaatama.