Tsenseerimata 19. jaanuar 2010 :)

Leidsin arvutist üht faili otsides kahe aasta taguse päevikukatke, millest olen blogisse tõstnud vaid osa. Lugesin ja ei saanud aru, miks ma teda tsenseerisin. Täitsa sisukas arutlus ju... Paistab, et teatud ajaliselt distantsilt vaadates võivad mõned esialgu liialt hüplike ja pealispindsetena mõjunud mõlgutused täitsa hästi töötada - vähemasti mõnusa meenutusena. Sestap nüüd siis, pärast kaks kuud kestnud enesekriitilist vaikust (mis kõik selle aja jooksul on sündinud! (: ), voilà! tsenseerimata versioon 2010. aasta 19. jaanuari päevaraamatust!

Tänane päev on kulgenud sedaviisi:

Öösel läksin esimest korda pärast haigust kõrvalhoonesse magama. Vaatasin õues tohutusuuri jääpurikaid, mis on kasvanud sauna katuseakende alla ja ulatuvad peaaegu maani. Vägev talv on.

Sees kükitasin kempsus. Siis keerasin end Marju naaberasemel suure lambavillateki sisse ja jäin mauh unele. Jõudsin vaid mõlgutada, et varasemate aastakümnete reaalsus on füüsiliselt meie ümber ja elab edasi, järk-järgult tasakesi vähenedes. Näiteks kui olin laps, siis lõhnasid ümberringi veel üsna selgesti kuue- ja seitsmekümnendad. Mahtra magamistoa kollase seitsmekümnendate tapeedi peale oli hiljuti kinnitatud kaks helesinist plakatit Moskva olümpiamängude Tallinna regatist. Ma veel arvasin, et ühel lennukilt pildistatud fotol asuv purjespordikeskus on tohutusuur lapik laev.

Praegu ei ole neid nii selgeid seitsmekümnendate värve ja lõhnasid seal enam. Sest me tegime 1990ndate keskel korraliku remondi. Vahel harva aga, kui viimasel ajal Mahtras ööbinud olen, tajun seal tagatoas tugevalt kui oluline see koht minu elus on, et see on sama paik, kus lapsena aastaid ärkasin, kus olin koos ema, isa ja õdedega. Kus põles meie väike riidest kattega kollane öölamp. Oh, see jutt läheks siin liiga hellaks, kui jätkaksin.

Äratuskell helises kell 11, sest magama läksin kl 3. Ei hoolinud ma temast, magasin kella poole üheni. Siis kiiresti väiksed ringutused ja pesukene ja riidesse. Tihkasin paar minutit taga hoovis pakase käes seista. Päike kiiskas. Vaatasin ringi. Aiamaja katusel on tohutu hang. Ema ja isa on lindudele lume sisse teinud söögiplatsid.

Toas igahommikune koerte nunnutamine. Siis väikesed võileivad ja mahl. Ja siis kohe enese tuppa teadusfilosoofia kallale. Hakkasin aga otsast järama. Materjal on mahukas. Palju on vaja üle lugeda. Üldjoontes on mõttekäigud mulle täiesti hoomatavad. Siin Popperit ja Lakatosi lugedes ja ühtteist filosoofia leksikonist juurde vaadates ajavad mind paljud asjad ikka naerma - tegeldakse küsimustega, mis on minu jaoks kuidagi narrid või lihtsalt kitsad. Arutatakse väsimatult teaduslikkuse kriteeriumide üle, jäädes kuskiltmaalt ikkagi hätta. Olen võimeline neid arutluskäike jälgima, kuid näen, et maailm on palju mitmekesisem ja selles toimivad hoopis teistsugused seaduspärad. Kuhn ja iseäranis Feyerabend on liikunud vabama ja avarama käsitluse suunas, ilmselt on nendesuguseid veel palju, ma pole nendega lihtsalt tuttav. Jõutakse ju teaduse sotsioloogiliste ja psühholoogiliste (isegi religioossete) aspektideni.

Tänane sünkroonsus on see, et parasjagu siis, kui olin Feyerabendi juures, leidsin postkastist Erki kirja, kus ta andis teada ühe meediumi kaudu jõudnud sõnumist. Ta oli selle riputanud oma blogisse, kus oli ka kirje Feyerabendist, kelle töödega võiksin enam tutvuda.

Üldse on kogu valdkond tegelikult väga põnev ja juhatab mitmes suunas edasi. Mis puutub veel teaduse ja libateaduse eristusse, siis Peeter Saari on oma artiklis sel teemal peatunud ja üldse mitte üllatusena heitnud libateadusele muuhulgas ette, et see ei ole katsetega tõestatav, et "meediumide puhul (taas tänane sünkroonsus!), kes on väidetavalt võimelised vaime välja kutsuma, telekineesi abil esemeid liigutama jne, tekib teatavasti tavaliselt see probleem, et katsete korraldamine kontrollitud tingimustes ja objektiivsete uurijate juuresolek kipub meediumi võimetele halvavalt mõjuma." Ehkki ma ei kavatse siin ette võtta pikemat dispuuti (pigem loobuks üldse vaidlemast, ehkki selline diskussioon on kuskilt maalt ka väga vajalik), ütlen siiski, et olen täiesti veendunud, et kõik inimesed elavad oma usu sfääris, ka loodusteadlased: kui alates 17.-18. sajandist kujunenud loodusteaduslik ilmapilt tõelise teadmisena vaimsed kogemused välistab, siis selle tulemusena paneb ta lihtsalt enda jaoks vastavad uksed kinni. Ma olen täiesti veendunud, et kõik, mis meiega toimub, toimub vastavalt meie vaimsele seisundile. Seejuures toimib tehnoloogia- ja füüsikakeskne sfäär täiesti rahulikult ja tulemuslikult kõrvuti loodusteaduste kontrolli alt väljuvaga, on sellega ühtses tervikus, mille kõik osad pole alati kõigile nähtavad. Nekrassov kasutas mu meelest head väljendit: nimelt on erinevad seisundid, erinevad sfäärid omavahel väga targalt ja täpselt varjestatud. Mingis plaanis ei puutu nad kokku. Kokkupuuted tekivad alles siis, kui inimene on selleks valmis.

Sestap on oluline aru saada, et meie ühiskonna tehnoloogilised saavutused on küll aidanud meil palju edeneda, kuid meie tähelepanu on nende arengute silmipimestava intensiivsuse tõttu tasakaalust välja läinud. Tahaplaanile on jäänud väga tugev jõud - usk. Usu kaudu on võimalik õppida tundma enda tegelikku olemust, usu kaudu on võimalik avarduda hoopis kaugemale kui võimaldavad teadus ja tehnoloogia. Viimastel on küll inimese maailmas oma kindel ja oluline koht, kuid vajalik on vaadata laiemalt.

Samas olen muidugi Peeter Saariga nõus, et selles nn libateaduse maailmas on ka spekuleerivat ja alatut ning tervistrikkuvat. Aga samasugust leiab ka "tegeliku" teaduse maailmast. Kõikjal on võimalik eksida, kõikjal on võimalik kannatada. Küsimus on lihtsalt selles, millele tähelepanu pöörata, millele keskenduda, milline hoiak valida.

Kirjutasin need mõtted siia nüüd üsna plaanipäratult ja pikemaid edasiarendusi vältides. Olgu need lõigud siis lihtsalt märgiks sellest, et säärased teemad ühe inimese argipäevas keerlevad ja et need teemad on olulised. Ilmselt on olemas palju häid tänapäevaste humnaitaar- ja sotsiaalteadustega veenvalt lõimuvaid religioosseid mõtlejaid, kelle töödeni pole ma lihtsalt jõudnud. Suurem võhm on ju viimastel aastatel läinud kohapärimuse kogumisele. Samas ma sugugi ei kurvasta, sest see, kui tajun, kui tohutult vähe olen ma mõtet virgutavat lugenud, ongi ju tore: ma saan kõiki neid tekste nüüd lugema hakata! (Hõõ, ehkki üsna tugev on minu sees ka see pessimistlik hääl, mis ütleb, et enese argitoimetuste ja tuimade arhiivitööde kõrval on sääraseks avardumiseks lihtsalt näruselt vähe aega.)

Selle heietuse lõpetuseks meenutan üht suveõhtut, mil olin üksinda saunas. Istusin lõunapoolsel mademel ja mu ees põles küünal. Kõik aknad olid suletud, õhk ei liikunud. Küünlaleek seisis paigal. Viisin parema käe sõrmed tasakesi küünla poole. Kui sõrmed olid ca 10 cm kaugusel leegist, tõmbus see sõrmede suunas viltu ja jäi nii, kuni käe taas tasakesi ära võtsin. Kordasin sama vasaku käega, leek oli siis teisele poole viltu. Kui panin mõlema käe sõrmed tasakesi küünlaleegist 10 cm kaugusele, hakkas ta hüppama. Tõmbasin käed vaikselt ära, leek jäi seisma. Kordasin seda katset mitu korda ja küünal suhtles minuga endistviisi. Kõik see oli nii vägev, et kui Maili tuli sauna, siis tahtsin talle ka näidata. Olime hästi tasakesi ja ma püüdsin katset korrata. See ei õnnestunud.

Sama moodi on mu meelest kõigi mastaapsemategi asjadega. Kui tahad tõestada, siis ei tõesta sa midagi. Tõestamispüüuga tõmbab inimene väravad kinni.

Too suvi on üldse omaette suur teema. Tollal oli mu keha täiesti voolavas olekus. Ma ei söönud nädal aega midagi. Ainult jõin mahlasid ja olin palju päikese käes. Tollased kogemused on maailmataju väga oluliselt avardanud.

Tegelikult tahaksin ükskord kirjutada spetsiaalselt ja selge struktuuriga neist ja paljudest muudest teemadest, jutustada vägevaid lugusid, mis minuga on juhtunud. Ehk kunagi jõuangi selleni.

***

Keset teadusfilsoofiat märkasin ühel hetkel, et Malla on koju tulnud. Ta seisis mu akna taga ja viipas muhedalt. Siis tuli tuppa ja kallistas. Tal on praegu Krahlis proovid. Esilagu me pikemalt ei vestelnud. Ta läks Maria juurde kostüümi õmblema ja mina töötasin kuni ca kella 21ni veel konspektide kallal. Sõime siis neljakesi (Marju läks hommikul linna) ema firmarooga - ülimaitsvat köögiviljahautist, mis koosneb tavaliselt suvikõrvitsatest või baklažaanidest, tomatist, porrulaugust, õuntest... Millest veel? Igaljuhul seal ei ole kartulit ega liha. Juustu on aga küll. Jah, ja muna ka. See on selline alati veidi varieeruv roog. Ülitervislik, ainult kergelt aurutatud. Sõime siis seda. Pärast arutasime, miks meie pere lastel kellelgi kaasat ei ole. Saime ehk mõningad asjad taas grammike selgemaks. Igaljuhul kindel on see, et meie pere on meile väga kallis ja et siinsed tingimused on väga soodsad, et kasvada terviklikeks ja õnnelikeks. Küsimus kaasadest ja lastest polegi esialgu primaarne. Kuigi see küsimus on siiski õhus ja parasjagu kripeldav.

Täna nägin läbi lumiste võrade teravpeenikest noorkuud. Ütlesin talle tere!

19. 01. 2010 kl 01:52