Remover of Obstackles

Istusin veel enne uinumist veidi. Võtsin ukulele, tinistasin ja jorutasin natuke. Silme ees hakkas kõik mõnusasti voolama. Korraks nägin Ganešat, kes viimasel ajal ikka aegajalt mulle ilmub.

Unes nägin, et pakin meeletu kiirusega asju, teadmata täpselt, mis tuleb kaasa võtta, milline on reisi sihtkohas ilm, kas seal on sääski ja mille peal ma seal üldse magan, äkki polegi magamiskotti ega peno tarvis, aga äkki ikka on, suur magamiskott igaljujul siia seljakotti ei mahu, seda on palju, peaks ostma väikese ja kompaktse... mis kell see lennuk üldse läks, aga enne on vaja jõuda ju aasta eelarve kokku panna ja eelmise aasta aruanded kirjutada ja terve kuu litereerimispalad ettevalmistada ja õpilastele konspektid kirjutada ja kontrolltöö teha ja ekskursioon edasi lükata ja Joosepi ristimistalitusele jõuda ja... Seisan arsti kabinetis. Ta on mind juba tund aega küsitlenud, aga mulle tundub, et sellest ei ole abi, see ei vii kuhugi. Siis ütleb ta, et käib vahepeal ära ja et mina täitku seni kirjalikku küsimustikku. Ta ulatas mulle granaatõunapunaste kartongkaantega brožüüri, mis avanes justkui mõni papist lasteraamat mitmekihilise ruumilise pildina - seal olid mees ja naine ja auto ja maja ja koer ja põõsas ja kõige taustaks oli kogu aeg granaatõunapunane. Ma keerasin lehte - seal algasid küsimused. "Kui mees sõidab hommikul autoga välja ja möödub prügikastist, siis naine läheb koeraga jalutama ja möödub peagi sellest samast prügikastist - kumb jõuab enne koju tagasi?" Ma ei vastanud kohe, lugesin küsimusi edasi. "Laps on granaatõunapunases lasteaias, talle antakse värvilised paberid, käärid ja PVA liim - kas ema sametpaberid on ülemises sahtlis?" "Kui mees kasvab suureks, siis mis värvi hamstri ta valib?", "Mis mees oma hamstrile nimeks paneb?" "Kui haamriga põlve otsa koputada, siis mis jalg teeb?" Ma keerasin osa küsimusi vahele jättes etteruttavalt lehte: "Naine, nõid, naine, nõid - kas a, b, c või d?", "Täida lüngad: kui mees sõidab hommikul ..., siis naine läheb ..." Mul hakkas pea ringi käima. Reisikott on ju veel täiesti pakkimata ja minul tuleb siin seda testi lahendada. Silme eest läks kõik granaatõunapunaseks. Samal hetkel astusid kabinetti mu õed ja mõned nende klassiõed, kõige viimasena arst. Lebasin natukene roheliste kirjadega linal - kirjad ütlesid, mis asutus see on. Õed ja klassiõed sättisid ennast seni suurte klaasist lükanduste juures. Arst küsis: "Kas olete valmis" - "Valmis," vastasid nad ja me läksime välja. Uksel koputas arst mulle õlale ja ulatas punase testivoldiku. "Ärge unustage lahendada."

Kõndisime mööda suviselt rohelist mäeseljakut, mis meenutas mulle Rõuge linnust. Samas see polnud päris Rõuge ka, sest siinsamas voolas kõrge liivakivist kalda all lai Võhandu jõgi ja linnuseõue ümbritses hämar kuuselaas. Kergelt kumera lagendiku servas nägime talu, mille õue varjas roigasaed. Roigaste vahelt paistis õhtune päikesevalgus, ehkki oli lõunatund ja päike kõrgel üleval. Seal taluõues oleks justkui olnud teine päike veel. Aia värav oli ühtaegu maja tuulekoda. Ka see oli roigastest ja lippidest tehtud, taga pool võis aimata hämarat tuba. Teadsin, et olime selle maja juurest mitu korda mööda käinud ja polnud kunagi sinna sisse astunud. See taluhoone oli justkui Kärkna kloostri või Kiigeoru hiie või Mahtra sõjavälja elamu, kust lihtsalt käiakse mööda, kui minnakse ajaloomälestist või pärimuspaika vaatama. Selgi korral olime majapidamisest algul mööda läinud, uudistanud lagendiku servas suurte kuuskede varjus kivivarede vahel. Tagasi tulles mõtlesin, et koputaks uksele, ehk elab siin keegi pärimusteadlik inimene ja on nõus meile intervjuud andma.

Seisime tuulekojas, mina kõige ees, tüdrukud taga pool. Koputasin... mitte uksele, vaid ust meenutavale lippidest väravale, mille piludest paistis hämar tuba. Üks vana naine avas ja ütles meile ilma et oleksin saanud enda tutvustust lõpetada:"Minge ära, meil ei ole teile midagi rääkida. Me ei tööta täna, täna on püha päev.". Ma ei jõudnud veel ehmudagi, kui tema õla tagant pistis pea välja teine vana naine. "Oi!" ütles ta. "Teie!" Ta astus esimesest naisest mööda meie juurde tuulekotta ja vaatas mulle naervate silmadega otsa - "Sina! Astuge sisse!" Ma olin üllatunud ja rõõmus korraga - see oli Kaika Laine! Ta kutsus meid hämarasse tuppa. Teine vana naine oli kadunud. "Vat jah, täna on püha päev ja meie täna ei tööta" ütles ta ja osutas diivanilaua juures olevatele heidega kerilaudadele. "Astke nüüd õkvalt edesi, latsekese! Tsäiu juuma! Kakku süümä!"

Kaika Laine lobises meiega nii lahedalt, et hakkasin ennast tõesti koduselt tundma. Aimdus, et äkki olengi tema vana tuttav. Või... päris nii ei saa ikka öelda. Ma ei ole teda ju kunagi näinud. Olen temast ainult natukene kuulnud ja teda ühe raamatu kaanel märganud. Aga ikkagi lobiseb ta minuga siin nii vahetult ja mõnusalt. Heakene küll, olgu kuidas on, lobisen loomuldasa kaasa. Näitasin Lainele oma granaatõunapunast küsimustikku, ta võttis selle krapsti oma kätte ja ütles: "Heh! Minule jah!" Küsimustikuga koos ulatasin talle poolestsaati näritud Snickersi ja vabandasin, et olin hajameelselt söönud. "Ah! Tuust olõi miäkid! Tulkõ, latsõ, läämi vällä kaema!" Me läksime jutuvada saatel õue tagasi, kus märkasin, et talu ümbritseva aia kohal oli suur Evar Riitsaare stiilis plagu "Kaika suveülikuul - päiväl hüa om pääle kaia, üüse hüä om hõlma võtta!" Sealsamas oli väike puujuurikatest varjualune või lava, mille kõlakatuse küljes rippusid igasugused värvilised paelad, pisikesed kodaratega rattad, arbumisrõngad. Millegi pärast sain kohe aru, et Aapo Ilves esines siin viimasena. Temast oli seal nagu mingi virvendus veel hõljumas. Perenaine viis mind aga lagendiku otsa suunas, sinna poole, kust olime tulnud. "Vah, ta om mi bussiuutmis platvorm!" Samasugune suurtest puujuurtest ja lattidest kokku klopsitud varjualune, üleval servas bussipeatuse märk kirjaga "Aktiiv". "Vah! Ta om mi platvorm! Nakami hüppama!" Väike valge rätiga naerev eideke hakkas bussipeatuse varjualuse all karglema. Varjualune kõikus. Viimaks kippus ümber kukkuma ja ma panin ilma mõtlemata käed selle serva vastu, et ta päris kummuli ei kukuks. "Nah! Avitas kah! Läämi tarre!"

Teel talu juurde tagasi olime jäänud kahekesi. Teised läksid alla jõge vaatama. Tundsin, et tahaks küsida... aga ta juba vastas mu küsimusele: "Hää küll, ravin täna ka." Jõudnud suurde krohvitud seintega kööki, küsisin millegi pärast spontaanselt: "Kuidas Katil ja Mikul läheb?" Naine jäi seisma ja vaatas mulle tõsiselt silma: "Sa tahtsid nende abielu rikkuda! Mis nende vanemad sellest arvavad!" Olin hetkeks üllatunud, aga vastasin kohe: "Meil on nüüd kõik korras ja lahedaks räägitud" - "See oli suur pidupäev! Teil olid suured tordid laual!" vastas ta taas rõõmsale registrile üle minnes ja juhatas mu nüüd tagumisse tuppa.

Ses hämaras ruumis oli selline 80ndate aastate lai tumeroheline kušett, kolmeosaline klappidega peegel, tumekollane väsinud tapeet, läikivate laminaatkäepidemetega tugitoolid, mõned kirjud heegeldatud padjad. "Heida pikali." Istusin esialgu veidi pelglikult suurele rohelisele kušetile. Naine tõi kaks plastmassist pesukaussi - roosa ja kollase, asetas nad sellistele 20. sajandi alguse metallist kausijalgadele ja valas sisse sooja vett. "Heida aga pikali." Ma veel natuke viivitasin, vaatasin kuidas vana naine justkui mängib veega - soristab ühest kausist teise. Heitsin siis pikali ja lasin tal seal soristada. "Vabandust, ma pean kempsus käima" - "Käi aga kusel ära jah. Meil pole muidugi sinu vurfi klosetti, aga saad hakkama." Läksin sellesama tagatoa tagumises seinas asuva ukse kaudu tagumisse kotta, kust avanes külguks kemmergusse. See oli maailma kõige suurem talukemps, mida ma olen näinud. Miski 3 ja poole meetri kõrgune lagi, ruumi sügavust ca 4 meetrit ja laiust umbes kaks. Kõik pinnad olid krohvitud ja päevinäinud. Potti ei olnud. Oli ainult põranda pinnal asuv auk, mis oli kaetud puust kaanega, millel polnud käepidet. Tundsin, et ei saa oma sõrmi sinna kaane vahele ajada, astusin kergest lämbumistundest aetuna tagakoja välisukse kaudu õue. Seal avanes 1920ndate aastate Berliini linnamaja kitsuke hoov. Kõrged kivist seinad olid üleni rohelise vetikaga kaetud või oli see sammal, või hoopis viinapuu - seal oli vist kõiki neid. Mu häda aga oli selleks hetkeks nii suureks paisunud, et ma ei jõudnud täpsemaid tähelepanekuid teha. Soristasin hea lahenemistundega sinnasamasse rohekakstõmbunud seina äärde nurka lillepeenrasse. Astusin siis iseenesestmõistetavusega jälle tagakoja kaudu 1980ndate Eesti magamistuppa, kus vana naine roosa ja kollase kausi sees leige veega solberdas.

Heitsin pikali. Naine laotas värskelt lõhnava valge lina üle minu. Avastasin korraga, et olen täiesti alasti. Ta hakkas mu jalataldu masseerima. Jah, vat see ongi see pärimuses nimetatud "mudimine" mõtlesin ja arutasin ühtlasi, et mis häda ma talle siis kaeban, mis on praegu kõige häirivam. Millegi pärast meenus mulle taas see pisike nahast moodustis või käsnake või kuidas seda nimetadagi, mis miski aasta tagasi hakkas kasvama mu parema reie siseküljele kubeme lähedale. See meenutas mulle omakorda, et nädalapäevad tagasi olid mu vanematekodu esikus perearstid. Siis, kui nad olid isa, ema ja õed üle vaadanud ja järg minuni jõudis, oskasin samuti ainult sellele kobarduvale nahatilbendisele osutada. Nad uurisid seda ja ütlesid: "Mnjaa, tal on siin käpake ja siin on tal juur", misjärel pöördus üks neist samas seisvate ema ja õdede poole ja ütles teravalt: "Noh, tšikid, norite maa-emaga tüli, jah!?" Seejärel tegid kaks lühikeseks pöetud tumedate juuste ja tumedate silmadega identse välimusega perearsti meie juurest minekut. Ma veel hõiskasin: "Küll on kena, et klassikaline ja alternatiivne meditsiin hakkavad ühinema!" Järgmisel päeval lahvatas sealsamas esikus, kus perearstid mind olid vaadanud, mu elu kõige tugevam tüli emaga. Olin ületöötanud ja tahtsin minna maale vaikselt pliiti kütma ja seinu vanast tapeedist puhastama, aga ema arvas, et ilm on liiga külm ja aeg on hiline ja mul ei ole korralike tööriideid. Plahvatasin ja sõimasin ema nii hirmsasti nagu ei kunagi varem. Peksin ustega nii et maja värises ja karjusin läbi seinte, saatsin ema persse ja vittu. Isa vaatas pealt ja sisimas sai minust aru, lasi mul niiviisi käituda, ehkki ütles ka paar konkreetset korralekutsuvat sõna. Ma ei olnud kunagi midagi sellist teinud ja ilmselt ei tee enam ka, sest pärast tüli oli väga puhas tunne - karge ja selge, samas natuke nukker ka, justkui oleks lõiganud läbi miski nabanööri moodi sideme, mis oli siiani minu ja ema vahele jäänud ja mis tuli vabastada. Samal õhtul juba leppisime ära, see tuli lihtsasti, selgelt, andestavalt. Ühtlasi märkasin järgnevate päevade jooksul, et ema ei poputa mind enam ja et see, mis häiris ja mind plahvatama pani, on läinud.

Nahajubin mu parema reie siseküljel on aga siiani alles ja sellele liikus mu mõte ka nüüd vana ravija juures alasti lina all lamades. Ma küll ei öelnud talle, et võiks tegelda mu topeltmunniga nagu oleme seda jubinat poistega nalja pärast nimetanud. Ütlesin hoopis, et olen viimasel ajal väga närviline, et äkki saaks seda kuidagi tervendada.

Ta mudis mu jalataldu. Siis pistis pea lina alla ja hakkas puristama ja häälitsema. Tundsin, et see on vajalik, et siin ei ole kohta valehäbil, et häbil kui sellisel ei ole selle naise juures üldse kohta, seda ei saa olemas olla. Kui ta parasjagu minu jalgade vahel puristas, helises uksekell. Naine tõmbas pea lina alt välja ja hüüdis "Sisse!". Minu peatsis astus tuppa nägus tüdruk. "Aa, sina!" Upitasin end küünarnukkidele ja vaatasin tüdrukut pikemalt. Tohutult ilus neiu! Valges suvekleidis, veidi lokitavate lumivalgete juuste ja värskelt päevitunud näoga. Ravija jättis protseduuri pooleli ja ütles vahepeal tasakesi ruumi ilmunud Pillele, et ta ise minuga jätkaks. Ta andis Pillele miski kuivatatud krõbisevate viljade või kaunadega taime vihu ja käskis sellega minu jalgevahel kõristada. Pille oli mõnevõrra kohmetunud, aga tegi, mis kästi.

Natukese aja pärast tuli naine tagasi. Tajusin temas korraga paljusid ravijaid, kellega olen kohtunud. Seal oli Jakobi Virve ja seal oli Sveta. Usaldustunne kasvas veelgi. Naine võttis nüüd kõrisevad viljad enda kätte, kõristas nendega natuke mu jalge vahel. Siis pistis pea uuesti lina alla ja hakkas häälitsema. Seejärel tõmbas ta nagu mingit ainet või ollust sealt suurte mulksuvate suutäitena endasse, mugistas ja muudkui ammutas. Seejuures võis aru saada, et ta pingutab, et see ei ole väga meeldiv osa protsessist. Siis prahvatas ta ühel hetkel laulma, undama ja ulguma. Oli samas ikka lina all mu jalgade vahel. Tema laul voogas läbi mu keha ja ma hakkasin temaga kaasa laulma. Me hüüdsime ja ulgusime koerte kombel ja sukeldusime miskisse iselaadsesse kaebavasse tooni, see oleks olnud nagu itk, aga kuidagi veel sügavam ja madalatoonilisem - just nagu mõned madala häälega koerad uluvad. Meie häälitsemise ajal ilmusid mu silmade ette igasugused imelikud pildid, mis meenutasid veneaegseid multikaid ja postkaarte. Seal olid koerad ja rebased ja jänesed ja hundid ja põõsad ja puud ja lumi ja... ja kõik oli kujutatud pruunitooniliste lamenukkudena või kahedimensiooniliste joonistustena, natuke nagu Juri Norsteini laadis. Kujundid liikusid paremalt vasakule paiskuvate lintidena. Pildid voorisid kiiresti silma eest läbi natuke justkui Conzalo Parahonta animatsioonides paiskuvad lamedad kalapildiparved. Samas oli võimalik kiiresti liikuvaid pilte detailideni näha, registreerida. Seal olid armsad koeranäod vaheldumisi pruunide kuivatatud puulehtedega - ikka koeranägu, puuleht, koeranägu, puuleht - kusjuures puulehtede srtuktuur oli hästi jälgitav - nad oleks nagu läbi valgustatud, sarnaselt mõnede Marge Nelgi ulmefotodel kujutatud puulehtedega. Vahepeal olid lehtede asemel põõsad - samamoodi pruunid ja lamedad ning taustalt välja valgustatud võradega. Vahepeal olid koeranäod Tartu Jaani kiriku terrakotanägude kombel tellisest neliksiiru sees. Kõik see muudkui paiksus mu silmade ees ja oli ühtaegu kurb ning naljakas, hale ja vabastav. Tundsin järsku, et naine on keskendunud minu paremas kubemes asuvale punktile. Ta laul pahises nagu läbi mingi tohutu suure avause ja see oli samal ajal mu enda laul ja see avaus oli samal ajal konkreetne punkt mu kehas.

Naine liigutas tasakesi kätt üles poole. Tundsin ta vanu ja kondiseid sõrmi oma välja lõigatud pimesoole kohal. Kui ta sinna jõudis, paiskus kõik täiesti lahti. Oli ainult suur tuul. Ja hääl.

"Kas on valus?"
"Jaa! See on lapsepõlv!"
"Jah, see on lapsepõlv. Edaspidi jälgi alati, kuskohast sul valus on. Keskendu sellele. Ja kui Sul on rakse, siis surnud esivanemad aitavad."

Nägin enda vasakul käel vanaema heledat hingust ja ärkasin üles.

Ma ei olnud kübetki unine, oleks nagu lihtsalt ühest ärkvelolust teise lülitunud. Samas tundsin, et vana naise käsi on ikka veel mu pimesoole kohal ja sealt vuhiseb igasugust kraami välja. Täiesti selgelt tõmmati midagi minu seest üles, puhastati. Tumedat voogu oli võimalik toas näha ja tajuda, see liikus minust välja ja käändus lae all edelasse. Sain aru, et see läheb sinnasamasse taevas asuvasse kohta, kust on siin käinud roosad pilvevanamehed. Ma täpselt ei tea, mis koht see on seal taevas, aga sealt kaudu käib teatud liikumine. Ja see koht püsib juba mõnda aega seal. Esimest korda tajusin sealt ilmakaarest laskuvaid olendeid Heiki saunas. Nad tegid koostööd saunavaimuga ja neil oli roheliselt ja punaselt särav inimkeha. Olen mõelnud, et huvitav, kas see on sama keskus või kanal ja et kas ta on siis Raplast ja Tartust samas suunas tajutav. Teisalt, kui siin Raplas seda kohta tajun, siis tundub ta palju lähemal, siinsamas taevas. Ma ei oska kilomeetreid öelda. Ja Tartus oli ta sama lähedal ja samas suunas. Kas see on mingi mõistusega haaramatu efekt, ei tea. Ehk on see kuidagi minuga kaasas käiv asi? Või on see kõigile lahti ja seda litsalt tajutakse alati teatud läheduses, ükskõik kus asutakse?

Lamasin pärast unenägu miski pool tundi voodis ja lasin ravil jätkuda. Nii tore oli ärgata ja olla üllatunud, et kuidas küll selline asi siis nüüd järsku minuga toimub. Olen väga tänulik. Imeline on see, kuidas asjad sünnivad. Kuidas inimene on eelnevatel päevadel üsna tööst koormatud ja konfliktidesse haaratud ja kuidas siis lihtsalt hommikuste ja õhtuste keskendumiste kaudu sidet hoides voolab korraga olemisse selliseid kogemusi, selline valgus, selline avatus.

On ilmne, et eile hakkas kõik tugevasti liikuma Mari korraldatud pärimusõhtust, kus Erki kõneles inimeseks olemisest ja lugudest, mida inimesed loovad. Vestlus läks üsna kohe päris metafüüsiliseks või transtsendentaalseks, tegi läbi erinevaid kurve, käis kirkusest valu sees ja jõudis lõpuks uuesti kirkusse. Kui diskussioon lõppes ja me Erki ja Mari ja Holgeriga kohe keset kammersaali punti kogunesime, oli selgelt tunda, kuidas me kuulumegi kokku, kuidas oleme ühe vaimse perekonna liikmed.

Ma olen täiesti veendunud, et Erki kaudu kulgeb vaimne liin, mis mind kannab. Tema kaudu olen jõudnud paljude kogemuste ja inimesteni. Ja ta meeldib mulle väga ka selle poolest, et tal on lisaks esoteerilisele ka üsna tugev akadeemiline taust - ja seda mitte ETIS-e pügalate mõistes, vaid tõelise, sisemise huvi kaudu - ta on õppinud kõike seda, mis teda huvitab, kulgenud sisemiste küsimuste kaudu. Jah, muidugi, ta ei ole eriti midagi kirjutanud, aga tema lugemine ja kirjutamine kuuluvad kokku ta eluga, mitte ei ole mõeldud millegi püüdlikuks fikseerimiseks ja avalikustamiseks. Ideaal on muidugi see, kui inimene on vaba ja voogav ja lähtub oma sisemisest huvist ning samal ajal publitseerib täiesti loomulikul moel, võõrandumata.

Kell on 14:30. Lähen nüüd sööma ja asju ajama, et jõuda India reisiks kõik tarvilik tehtud.

Tore oli see, et kui suvisest raviunest päikselisse veebruarihommikusse ärkasin, sidistasid akna taga linnud ja mul oli tunne, et olen kusagil soojal maal, puude vilus ja linnud laulavad selles samas seesmises valguses, kus on meie kodu.





*