Tallinnas

Tallinna lennujaama vana hoone on märtsiõhtu päikesekullas. Üks kiir vilksatab taamal käänava kraana aknal. Istun 5. värava juures ja ootan lendu Helsinkisse. Kell kaheksa stardib lennuk sealt Delhi suunas. Tore on, et siin Lennart Meri lennuajaamas mängitakse teadaannete ette neli nooti Eesti hümnist - ilus tervitus kojusaabujatele ja hüvastijätt teeleasujatele.

Raplast isaga Tallinna sõites ütlesin ka mõttes nägemist – kodule, koolile, kirikule, papsi töökohale. Meenus sõit Brandenburgundia rännakule, kui läksime läbi Rabivere. Siis saabusid just linnud koju tagasi. Nüüdki on kevad – hästi varajane ja kirgas, räästad tilguvad, päike paistab. Õhtuti, kui külmetab, on taevas juba märtsilikult tumesinine. Mul on hää meel, et saan siin natuke osa sellisest enese sünnipäevaaegsest kevadetundest. Lähen ju Indiasse pea terveks kuuks, nii nagu käisin 2008. aastal Euroopa turneel terve aprilli. Selliste pikkade reiside puhul on loomulik, et üks osa kodumaa aastaringist jääb kogemata. Aga see-eest saab kogeda hoopis teiste keskkondade aastaaegu koos nende lõhnade, värvide ja helidega.
Mu lennuni on jäänud 20 minutit. Ilus loojakuvalguses minek. Lennuk on pisike. Ma ei ole kunagi nii pisikese lennukiga sõitnud. Nii nagu ma pole kunagi sõitnud ka nii suure lennukiga nagu nüüd Helsinkist Delhisse lendab. Põnevad kontrastid. Lasin check inis enda koha ümber tõsta – eestotsast tagumisse ja vahekäigu äärde, et oleks kuskil jalgu hoida. Nii hea, et saab niiviisi ekraanilt vaadata ja endale tunde järgi kohta küsida. Vaimusilmas olin just näinud seda kohta, mis nüüd tagapool vaba oli. Seal on küll kempsu uks lähedal, aga sellest pole vast öösel nii hullu. Ja kui segab, siis panen kõrvatropid.

Reisikottide pakkimisega läks kiireks. Pühendasin enne sõitu aega sõpradele ja perele ja unustasin pakkimise. Kodus läks seetõttu täna lõuna ajal natuke pingeliseks, aga loobusin lõpuks mõningatest asjadest ja ema aitas esmaabipauna kokku panna ning isa sõitis rallimehe professionaalsusega aegsasti lennujaama. Aitüma, vanemad!