siis läksin koju ja avastasin, et meie ööbussi toit on ikka alles: kolm kiirtoidupakki. mõtlesin, et mis selle toiduga teha, ise enam ei jaksa süüa, aga ära ka ei taha visata. siis otsustasin, et viin vaestele tänaval. õhtul olid mitmed mu käest raha küsinud ja ma ei olnud andnud. osa neist olid babad.
babade institutsioon, võiks vist isegi öelda, on minu jaoks veel mõnevõrra varjatud olemusega. Päeval pärast satsangi ja lõunasööki istuvad nad suure kambaga ashrami õues ja laulavad. nad on ilusad - sellised karvased ja pruunid ning rõõmsalt säravate silmadega. õhtul siis üks noorem küsis tänaval raha ja ma ei andnud, sest mul oli see vana naine väga meeles. pärast hakkas mul selle pärast valus, et ma polnud tollele noormehele raha andnud. siis mõtlesin, et viin neile babadele meie toidu. otsisin mitu tänavat läbi ja ei leidnud kedagi. enamik poode oli kinni ja kerjuseid polnud kusagil. siis märkasin siin-seal keras magavaid babasid.
nad olid ka templite uste juures mademetel tukkumas. üks oli ärkvel ja ma küsisin, kas nad sooviksid meie üle jäänud toitu. ta ei saanud must aru ja ajas ühe teise üles. suhtlesime väga armsalt: nemad rääkisid oma keeles ja mina inglises ja keegi ei saanud midagi aru. lõpuks läks kehakeel mängu. mulle tehti selgeks, et babad ei söö igasugu kraami ja et nad söövad kindlal ajal. ma hakkasin selgemini aru saama, kes need päkapikke meenutavad mehed on. natuke piinlik on ka, et ma asjadega üldse kursis pole. mäletan maailmafilmilt üht joogit, kes nägi sarnane välja, elas kusagil silla all ja keeras enda peenise pulga ümber rulli ja siis astus mõlema jalaga üle pulga. ma mõtlesin, et sellised mehed elavadki kusagil üksikult oma eraklates, millegi pärast ma ei tulnud selle peale, et pühad kerjused võivad olla ka linnas ja hulgakaupa. seal templi uksel kahe babaga kehakeeles rääkides mõistsin, et nad on sisuliselt kerjusmungad. aga eks ma uurin veel nende kohta.
jätsin toidu ikkagi babale, kuigi sain aru, et nad ise seda ei söö. ilmselt annavad vaestele, keda nad tunnevad. imelik oli olla, samas ikka hea meel, et sain nendega rääkida.
kodus istusin ja lugesin läbi eelneva reisikirja, tõstsin ta wordi formaati jne. kavatsen täna esimese osa netti panna. kopeerisin ka osa erki filme enda mälukaardile. kell oli neli, kui lõpetasin. mõtlesin, et magan niikaua, kui und on. heitsin pikali. see oli mu esimene öö üksinda. olin väga rahulik. samas ikka nii kogemustest tulvil ja ilmselt ka üle väsinud, et hakkasin kohe nägemusi nägema. ilmusid igasugused väikesed haldjad, kes kõnelesid minuga lapsehäälel. hästi naljakas oli. nendega sai juttu ajada, küsimusi küsida. mitu korda naersin omaette voodis. siis hakkasin teiste inimeste hääli kuulma, ka nendega sai suhelda. erki ja tom ja näiteks ka tädi laine. kõik nad kõnelesid täitsa sisukat juttu, kohati sümboliseeritult ja kodeeritult. enamik on meelest läinud. tädi laine kordas mitu korda: minge lampide juurde, minge lampide juurde. siis kihistasid haldjad jälle ja hakkasid leopoldi kiitma: leopold on nii nutikas! ja naersid ja kihistasid ülemeelikult. kõik see, mida näidatakse lastele multikates, on reaalsus. kõik ongi reaalsus. või on kõik illusioon.
ühel hetkel muutusid hääled võõrkeelseteks ja ma sain aru, et see on selge ladina keel või hindi või prantsus. kõnelesid igasugused vaimulikud, aga siis ka peene restorani teenindaja, kes kogu aeg tänas erinevates maailma keeltes. naersin jälle. siis läksid hääled tõsiseks. mingid suured ja kavalad ja natuke nagu solvunud olendid. ohtlikud. sellisel puhul aitab see, kui neilt küsida, kelle nimel nad tulevad või öelda: „kui te teenite valgust, siis võite jääda“. kui nii öelda, siis nad deformeeruvad, muudavad sagedust, vabanevad või kaovad eemale. mulle tuli millegi pärast meelde see, kuidas saatan jeesust kiusas. ma korraks isegi kartsin, sest need olid tõesti suured vaimud, aga jäädes enda sisemise loomuse juurde, laheneb kõik. neile on võimalik otsa vaadata, lasta neil olla, aga mitte end neile anda. nad kas sulavad valguses üles või lasevad jalga.
nende unedega jäin magama.
hommikul ärkasin selle peale, et akna taga valati ämbrite kaupa vett tänavale ja inimesed hõiskasid. holi! ongi käes! kevade tervitamise püha, täiskuuneljapäev, naistepäev, minu sünnipäev. läksin alla uurima, mis toimub. retseptsiooni ukse taha langes kohe lärakas vett, kui pea välja pistsin. hea, et kohe alguses mu tähelepanu ülevalt langevale veele juhiti – teadsin siis kaamerat hoida. hiilisn ettevaatlikult välja ja sain täitsa toredaid kaadreid oma hosteli kõrvaltänavalt peatänavale filmides ja kaugele zoomides - seal käis veesõda ja värvimöll. nii hindud kui valged liikusid ringi, kes rohkem kes vähem värvidega määritult. osa määris mind ka natuke. sain aru, et asi ei olegi tehnikale nii ohtlik, kui hoida katustel ja rõdudel silm peal ja kõndida suuremast veesõjast mööda. läksin tuppa tagasi ja panin kaamerale kilekoti ümber.
filmisin väljas violetseks võõbatud laubaga lehma. üks väike vasikas hakkas mul järel käima. tundus, et ta tahab mu kaamera kilekotti ära süüa. tänaval jätkus rõõmus holi-hüüdmine ja värvimöll. inimesed määrisid ka mind ja kallistasid. hästi tore oli. sain ka paar lärakat vett, hoides kaamera kõrgel üleval. poisid kinnitasid, et kaamera ei ole ohus. siis liikusin silla juurde. seal oli eriti meeleolukas. kõik olid lapselikult rõõmsad. üks väike hulluke võttis mu ümbert kinni. viisin ta istuma. teine mees pakkus mulle oma leti tagant toreda kirka jäätise, kõndisin sellega üle silla ja õnnistasin inimesi, võttes ise omakorda õnnistusi vastu. sillal olles, helistas mulle ka perekond, laulsid sünnipäevalaulu ja mina kirjeldasin siinset pidu, kõndides silda mööda tagasi. hulluke võttis mul jälle ümbert kinni. teised said eestis kõigest telefoni kaudu osa. juhtisin mehe taas istuma. pärast kõnet läksin läänekaldale. ashrami lähedal väljakul oli lõke ära põletatud ja värvidest tumevioletsed, peaaegu täiesti mustad kohalikud noored tantsisid tugeva makimuusika saatel. nägin oma rõivapoemeest, andisme kätt, kallistasime. otsisn endale ka värvi. ahsoo jah, vahepeal olin kaamera koju ära viinud, et sukelduda täielikult vee ja värvimöllu. tore oli see, et platsi peal küsisid inimesed ise minult värvimist. olin ehk natuke tagasihoidlikum kui teised, aga tekkis toredaid hetki ja värvijagamist mitmel pool.
kogu selle lapsemeelse möllu kestel märkasin, et osa inimesi nagu vaatab kergelt sellele asjale viltu. nad käisid tõsise näoga või isegi kergelt pilkava ilmega. need olid kas kindlad pühamehed või kohalikud perekonnad või rikkamad kohalikud noored. enamik valgeid aga möllas täiega. mu hosteli pererahvas oli hommikul ka värvine. nad elavad retseptsiooni kõrval, seal on nende voodike ja telekas ja laud ja laste lavats. side pererahvaga on tore. mees kõneleb minuga pikalt, vastab mu küsimustele. kui tagasi koju jõudsin, olin näost ja ülakehast üleni värvi täis. siis pererahvas naeris toredalt. hommikul pakkusid nad mulle oma pühadekooki. läksin üles ja tõin fotoka ja lasin peremehel ennast pildistada. siis küürisin ennast dušši all puhtaks.
imelik tunne oli tekkinud, mingis osas väga lahe, soe ja naljakas, kuskilt pidi aga valulik - kuidagi tundus, et see värvi loopimine on nagu kuskilt maalt oluliselt välisem tegevus kui samasuguste värvide rituaalne kasutus. värviga möllasid põhiliselt kohalikud noored ja lapsed ning valged. osa inimesi ilmselt hoidus üldse tänavatest. algul mõtlesin ju minagi, et ei lähe, sest ei taha riietest ilma jääda, siis aga otsustasin ikka minna. ja tore oligi. samas midagi jäi nagu selle tänavapeoga seoses ka kripeldama. õnneks suurem osa kripeldusest vaibus lõpuks, kui pärast dušši astusin spontaanselt ühte templisse sisse.
algul seisin ukse ees, üks vanamees viipas mind sisse. siis hakkas karjuma, sest ma hajameelselt ei võtnud kingi jalast. kui olin jalanõud ukse taha jätnud, siis seisin taas lävel, kuni vanamees mind sisse kutsus. siis hakkas taas kehakeelne jutt sealsete babadega. nad õpetasid mind jumalaid kummardama. minuga pandi tegelema üks noor mees, selline segamini juustega kummaline tüüp. ta näitas muudkui järgmise jumala kuju poole ja siis kummardas, tahtes, et mina teda järgiksin. siis istusime natuke vaikuses. ma keskendusin, ehkki oli natuke keeruline, sest suhe babadega on ikka veel kuskilt maalt mõistmatu, nende templid kuidagi räpased ja jumalakujud naljakad.
kasutasin kogu oma aupaklikkust ja sain ennast rahulikuks. andsin templile raha. üks vana baba kordas mulle mingit mantrat. kordasin järele. enne ta tegi mulle laubale värviga kriipsu ja mulle anti ka väikseid magusaid kommikesi, mida jumalatele pühendades süüa.
astusin templist välja toreda tujuga, nautke nagu muigvel, aga samas lugupidavana. kui seal enesega tegelda lasin, siis mõtlesin, et niimoodi ma siinsega tuttavaks saangi, kui võtan vastu selle, mis juhtub. templi ees sõbrustasid minuga mootorrattal istuvad kohalikud noormehed, kes algul pakkusid küüti, hakkasid aga siis minuga jumalast rääkima. ütlesid, et suur osa turistidest on rishikeshis naisi otsimas või niisama tšillimas, aga mina olevat nende väheste hulgas, kes otsivad jumalat. tundus, et see ei olnud meelitus vaid nad rääkisid tõemeeli, sest nägid mind templist tulevat. nad tahtsid minuga pilti teha. kui üks motoka seljast maha tuli, nägin, et tal on üks jalg alaarenenud. istusin nende poistega siis korda mööda templi ukse ees ja lasin pilti teha. siis surusime mitu korda kätt ja kallistasime. nad tegid mu vahepeal puhtaks küüritud näole paar kriipsu. kõndisin siis läänekaldale ja läksin ashramisse.
ashrami tagumises aias oli imeline rahu. ahvid sõid puude otsas, linnud laulsid, jõgi voolas laiadel kärestikel, päike soojendas. istusin aia tagumisse nurka toolile ja keskendusin. varsti tuli minu juurde üks naine, istus ka, jättis siis oma koti ja padja maha ja läks ühe pühamehega eemal kõnelema. siis tuli tagasi ja küsis, kas ma varastasin vagepeal tema rahakoti ja asjad ära. ma kohkusin ja ütlesin midagi, aga sain ehmatusest kohe lahti ja katsusin selle naise juuresolekul keskenduda. jõe värvid ja suur püha valgus ilmusid kergelt. istusin nii paarkümmend minutit, aga tundsin ennast ikka natuke ebamugavalt. siis tuli üks teine naine ka sinna lähedale ja ma hakkasin kingi jalga panema. ütlesin naisele, et ma ei ole täna veel midagi söönud. ta küsis, miks. ütlesin, et pole tundnud vajadust, et ilmselt see koht toidab mind. olin naise järsust kõneviisist algul veidi heitunud, kuid kui ennast minekule asutades temaga juttu tegin, ilmnes, et ta pani mind lihtsalt proovile.
kõnelesime pikalt. ta rääkis mulle sellest ashramist, kus elavad shantimay ja brembaba. ta kõneles nende õpetajate tööviisidest ja erinevustest, sündmuste toimumise ajast, ashrami päevakavast, enda elust. ta on olnud shantimayga koos 17 aastat, enne seda oli ta osho õpilane. ta on vägev naine. ta vaatas mind kohe alguses sellise läbitungiva pilguga. kõneleda oli aga temaga lihtne, hästi otsekohene. usun, et näen teda veel. homme lähen shantimay satsangile, kuhu naine mind kutsus. ma rääkisin talle ka oma kogemustest ja küsimustest. näiteks rääkisime vajadusest visioonidest sügavamale minna. ma paar aastat tagasi ei saanud sellest aru, kuidas saab visioonidest loobuda, sest need on ju nii vägevad, aga praegu mõistan seda aina rohkem. ühelt poolt tekivad loobudes üha uued kogemused, visioonid, mustrid, teisalt aga on kõigi nende mustrite taga sügavam rahu ja kohalolek. selles naises olid need kvaliteedid olemas. ta on lihtne, natuke irooniline, aga ainult natukene, täpselt sedavõrd, et jutukaaslane proovile panna. ta ütles mulle muuhulgas ka, et mul on hea inglise keel ja küsis, kuidas see on võimalik, kui tulen eestist, mis oli nõukogude liidu osa. siis selgitasin, et ma pole inglise keelt peaagu üldse õppinud ja pean oma oskust kesiseks. samas oli vestlus seni tõesti kenasti sujunud ja märkasin ise ka, et tulen toime.
siinne alles avab ennast mulle järkjärgult. ma võibolla vahepeal ei kirjuta nii palju enam päevikut, sest see võtab päris palju aega. katsun enam süveneda.
õues on pime, loojaku ajal lõid templikellad, pisut õigeusu kirikuid meenutades. minu vastaslauas söövad vene krišnaiidid, sellised tugevad slaavi poisid, kergelt nurgeliste nägudega, ühel suured armid kuklas. olen siin restoranis tolle naise juhatusel. lähen nüüd vaatan, kas rõivapood on veel lahti ja siis uurin uuesti interneti võimalusi.
8. märts 2012 Rishikeshis
holi-päeva õhtul kogunesid oru kohale pilved ja hakkas sadama. mu tuttav kaupmees ütles, et sel päeval sajab alati - jumalad näitavad nii, et on inimestega rahul. ka sel korral sadas.
mu esimene elukoht holi-ööl
.
Oi, määne sadhu... 10/10 tabamus
VastaKustuta