Tulen koos Tauno Kiburi ja Aado
Lintropiga Estoplasti poolt, piki Võsa tänavat kõrgepingeliinide alt läbi.
Kõnnime mööda tee vasakut serva, kuhu on laotud lume sisse Tallinna vanalinna
vormileivakujulistest tänavakividest rada. Lähenedes elektrivõrkude ridaelamule,
märkan, et sillutis muutub – nüüd on jalge all lustakalt paigutatud väikesed
hallid ja valged kiviruudud, nagu Praha tänavatel. Astudes mööda neid kive,
ütleb Aado poolhabemesse: "Ma rajasin siia jalutustee. Ma olen elus juba
nii palju näinud ja käinud, et mõtlesin, et teen teile siia koertega jalutamise
tee."
Kui oleme jõudnud meie majani,
lööb mu silme eest kõik kriitvalgeks. Mehed kaovad kuhugi. Ma olen korraga nagu
oma lapsepõlve valguses, kus ületänava teedevalituse majad on hiljuti valminud,
nii nagu meie majagi, - ja puid ei ole veel, kõik on lage. Kui lapsepõlves oli
see valgus lihtsalt väga hele ja silmad lihtsalt veel hellad seda maailma vastu
võtma, siis nüüd, nüüd oli see lagedus valus, karjuvalt valus.
Olen ennegi sellesse olukorda
sattunud, kui järsku vanematekoju tulles näen, et teedevalitsuse majade
elanikud on järsku otsustanud korterelamute vahel kasvavad suured puud maha
võtta – kas siis selle pärast, et nad segasid vaadet – pilku vastasmaja
akendesse – või sellepärast, et suure kuuse ja vägevate kaskede oksad olid
tänavale ulatumas. Igaljuhul on need puud kasvanud koos minuga, ja koos mu
õdede ja vanematega, ehkki nad asuvad teisel pool tänavat – nad on osa meie
koduruumist, nad on meie sõbrad ja pereliikmed.
Kukkusin kuusekännu juurde
põlvili, ahastus paiskus minu seest taevasse: "Miks!?" Pisarad
hakkasid voolama, langesid värskelt saetud puu märjale kännule ja ühinesid seal
puu juurtest ikka veel ülespoole immitseva maapõueveega. "Miks te tegite
seda!? Kuidas te ei saa, aru et need puud on osa meist!? Kuidas te ei saa aru,
et need aastaringid siin on meie südameringid!"
"Nad ei saa aru. Ei
hakkagi saama." Mu kõrval seisis tädi Ami – ema sõbranna ja mu
mängukaaslaste ema.
Võtsin ennast kokku. Ei ole
mõtet ulguda, kui midagi enam parata ei saa. Pealegi veel daamide juuresolekul.
"Tere," löristasin läbi tilkuva nina. "Kuidas läheb, ma arvasin,
et te elate ammu juba Soomes." – "Meil on siin ikka veel
korter," vastas ta. "Kus, kas sama koha peal" – "Jaa, ikka,
selles maja uuemas osas, seal tagumises otsas, mäletad küll"
Jaa, muidugi ma mäletan seda
korterit ja sealset trepikoda. Nagu ma mäletan paljusid kortereid siin, ja
trepikodasid. See oli kummaline ületee maailm, kus ma mängimas käisin, mis aga
oli nii teistsugune võrreldes meie, individuaalelamute laste maailmaga siinpool
teed, kus olid omad aiad ja kasvuhooned ja murud ja põõsad ja jänesed ja tibud
ja koerad ja kassid. Ületee maailm oli muidugi ka väga huvitav, seal oli tore
käia – võtta oma täispuhutud traktorikummilohv kaasa ja ehitada kortermajade
vahele suurele murule külalastega koos kõrge lohvitorn. Või kobarduda
suveleitsaku eest varju otsides mõnes keldrite järgi lõhnavas trepikojas, mis
tollal polnud kunagi lukustatud, istuda jahedatele betoonastmetele ja rääkida
kollijutte. Aga alati sai sellest teispoolteed olevast teistmoodi maailmast oma
turvalisemasse seesmise ringi ruumi tulla. Samas sealpool teed puud on ikkagi
jäänud omadeks puudeks, oleme nendega kokku kasvanud nagu oma aia puudegagi.
Tädi Ami läks korterisse ja ma
tundsin, et mul tuleb suurest kuusest lihtsalt loobuda, lahti lasta. Nii nagu
ka kaskedest. Kõndisin silmi pühkides vanematekoju.
Majja jõudes läksin elutuppa.
Seal istusid diivanilaua ümber Aado, Tauno ja kuidagi täiesti loomulikult ka
Dilgo Khyentse Rinpoche[1] koos mõne noore mungaga.
Istusin ka laua äärde. Ema tõi meile teed. Kaks munka läksid korraks mujale ja
tulid varsti tagasi valgete lilleõitega. Dilgo Khyentse pani peopesad kokku ja
munk asetas kummardades neisse ühe valge õie. Siis pani Aado käed samamoodi ja
talle anti tema õis; siis Taunole, emale ja isale ja mulle. Hästi kerge hakkas
olla. Puudesaagimiseahastus oli nagu uhutud. Kui munk õisi jagas, siis vaatasin
tema jalga. See oli mu lapsepõlve karvasel vaibal, mis lõhnas kummaliselt, kui
põrandal lamades oma nina selle tihedatesse lühikestesse karvadesse surusin.
Ajapikku hakkas see vaip veel alumiselt küljelt mingit imelikku nõukaaegset
liimi pudistama ja lõpuks tuli see ära visata. Aga munga palja jala all oli ta
täiesti värske ja uus. Vaatasin munga suurt varvast, see oli puhas ja valge.
Küünealune oli ka puhas. Mulle olid lapsena küünealused väga tähtsad – et nad
oleksid puhtad. Mõtlesin, et näe, mungad on hästi distsiplineeritud, nad
pesevad ennast sageli ja korralikult.
Kui pilgu üles laua ääres
istujatele tõstsin, siis olid lilled juba jagatud. Natukese vaikimise järel
ütles Aado: "Kas teeme nüüd ühe budistliku vaikusepalve," mille peale
läbis mind ja Taunot rõõmus äratundmisejõnksatus. Vaatasime kõik Dilgo Khyentse
poole. Ta noogutas ja me keskendusime.
Siis korraga avastasin, et meil
on ju siin Raplas budamungad külas. See on ju nii eriline, see on ju nii
oluline, see on enneolematu, ei tea, kas seda kunagi veel juhtub. Oioioi, seda
on vaja jäädvustada. Kus on mu kaamerad!? Kargasin üles ja läksin ruttu oma
tuppa. Kirjutuslaual oli hunnik kõvakettaid ja igasuguseid salvestajaid – erineva
vanuse ja margiga diktofone, fotoaparaate, videokaameraid, lisaks
juhtmepusasid, SD-kaarte, erinevas suuruses kassette, CD-, DVD- ja BlueRay
plaate, minidiske, akusid, kõrvaklappe, statiive, vutlareid, kaardilugejaid ja
akulaadijaid. Kaevasin tehnikahunnikust kiiresti välja oma kõige uuema ja kõige
võimsama fotokaamera, täieliku püssi. Haarasin suure statiivi kaasa ja tormasin
elutuppa tagasi. Keerasin kiiresti kaamera statiivi otsa. Lükkasin väiksema
diivani eest ära, et mungad ikka hästi näha oleks ja saaks suure laia kaadri.
Fotokas aga ei läinud kuidagi
käima. Funktsioonideketas ei püsinud paigal, tal oli kogu aeg nagu mingi inerts
sees. Kui ta manuaalprogrammi peale paigale surusin, siis ta venis ikkagi
kuhugi mujale. Okei, mõtlesin, las ta läheb pildistamise ajal siis ükskõik mis
programmi peale, peaasi et ma saaks kaadri kätte, nii tähtis hetk ju. Hakkasin
statiivile parajat kõrgust keerama, aga statiiv oli täielik sült, jalad vajusid
koguaeg laiali nagu nõdral loomal, ükski kruvi ei hoidnud midagi paigal. Nii
fotokas kui statiiv sulasid mul käes. Mungad ja külalised ja vanemad olid aga
kenasti mulle vastu tulles ennast pildi jaoks ritta sättinud ja ootasid leebelt
naeratades. Minu jaoks oli nende leebete hulgas pildi peal ka koht jäetud. Aga
ma ei saanud sulava kaameraga midagi enam pildistada.
Loobusin.
Järgmisel hetkel leidsin end
koolimaja tagant hämara võsa vahelt triiki vett täis saviaukudelt. Eemalt
paistsid läbi võrade varakevade õhtused tänavatuled, koolimajagi oli üleni
valgustatud, ilmselt käisid seal tunnid. Kõndisin mööda jääsegust vett. Läksin
tagumiste teede suunas, sinna, kuhu linna tuled ei ulatu ja kust pääseb
küladesse ja taludesse. Korraga märkasin, et kõnnin vee peal. Samal hetkel
kukkusin kaelani tumedasse jääkülma saviauku. Iseenesest tekkis mul võime ujuda
ülepea vees tagasi mudasele kaldale. Ise mõtlesin, et ilmselt jään nüüd
haigeks. Kaldale jõudes leidsin lepikust aga kooliaegse jooksuraja, mis mind
kiiresti käima tõmbas ja mööda niisket saepuru minema lennutas.
Pärastpoole pakkus tädi Piive
meile Nissis Björni lapsepõlve korteri väikese köögilaua taga mingit imelikku,
väga peent ja pikantset jooki. "Noh, poisid, arvake ära, millega on
tegemist!" Me rüüpasime ja üllatusime ennekogematu hapuka ja justkui
poolrasvase maitse pärast. "Nooh, mis see on?! Seda pakutakse tänapäeval
peenematel bankettidel." – "Mm, ma küll ei tea," ütlesin ikka
veel pärani silmi ja kergitet kulmude all maigutades. "Björn, kas sina tead?"
Björnil olid sama suured silmad ja ta raputas pead.
"See on makaronivee
kääritis!" hõiskas tädi Piive üle korteri.
Me tegime veel suuremad silmad
ja tõstsime kulmud veel kõrgemale.
"Jah, ausalt öeldes, ma
endamisi vaikselt mõtlesingi, et tegu on mingi meski või virre või
praagaga" kostsin hapult naeratades.
"Aprill, poisid!"
hüüdis selle peale tädi Piive ja lisas kohe õhinaga: "Lähme nüüd küüni
alla kirvest loopima. Teate küll, kirve loopimine, indiaani komme. Vars lendab
veel eraldi ja. Mäletate ju, eelmine aasta ka mängisime seda mängu."
Mul tuli meelde küll jah, küüni
all olid suured pikad musta linaga kaetud lauad. Nende ääres istusid
täiskasvanud ja meie surnud sugulased – nad olid žürii. Ja meie lastega pidime
kirvest ja kirve vart loopima. Need kirvevarred olid heledast ülikergest
balsapuust, et nad hästi lendaksid. Vanaisa voolis igal kevadel uued varred ja
kaunistas need peente punaste märkidega. Kirved ise aga olid süsimustad ja väga
rasked, hilisrauaaegse kujuga – põlvest põlve pärandatud ja mängudevahelisel
ajal hoolikalt aidas lambarasva sees hoitud.
Kõigepealt tuli õrnalt puhudes
teele saata hele punase mustriga balsapulk, mis lendas tasakesi liueldes küüni
otsaseina poole. Kui pulk oli ületanud keset küüni tõmmatud purpurpunase lindi,
tuli võtta väikselt musta linikuga kaetud postamendilt oma must kirves ja see
heledale pulgale järele visata. Need mustad kirved lendavad õhus tugevalt
vihisedes, neile on erilise vihina jaoks väike auk laba sisse sepistatud.
Võisteldi aga selles, kes suutis kirve lennutada heleda pulga otsa ja siis
seina tabada. Seejuures ei olnud mitte raske see, kas kirvesilm satub pulga
otsa – nad on kokku loodud ja seetõttu teatud lähedusse jõudes hakkavad
tugevasti tõmbuma – raske oli aga kirves täpselt õigel hetkel teele saata, nii et
ta ühineks varrega napilt vahetult enne küüniseina, nõnda et kirves kohe
seinalaua sisse kinni kihutaks, mitte ei pöörduks varretatult ja truult omaniku
juurde tagasi. Vaja oli ennetada kirve truuduseimpulssi, mis tekib varretamise
järel ca sekundilise viivitusega.
10. jaanuaril 2013 Raplas
[1] Kummalisel kombel
mäletan unest nii tema nime – Dilgo Khyentse – kui ka nägu. Nüüd, vaadates
Sogyal Rinpoche raamatut elust ja surmast, märkan, et olin näinud Jamyang
Khyentse Chökyi Lodrö nägu ja tajunud, et ta on väga sarnane dalai-laamaga. Mu
hämmastus ja seesmine rõõm kasvasid veelgi, kui lugesin õpetajate piltide alt,
et Dilgo Khyentse oli Jamyang Khyentse Chökyi Lodrö õpilane ja dalai-laama
õpetaja. Olin tundnud ära nende seesmise ühtsuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar