Trikimees

Hihiiii, Jumal on trikimees. Paradoksimees.

Ma pole miski ja ma olen kõik!

Hihiii!


Teeb ju nalja!

On ju ilus!



*

Täiskuukuninganna

vanemad on madeiral
hoian üksinda suurt maja
toidan õhtuti koeri
kõnnin päeval mööda kollaseid tube
kastan lilli
valan kassidele vett
öösel vaatavad mu neljajalgsed sõbrad
mind veidi etteheitva pilguga
kui nad jälle pimedasse majja jätan
ja ise sauna magama poen
võttes kaasa värske raamatu
teemal LGBT
paekivitee viib üle õue
olen siin ihuüksi
täiskuukuninganna
piimjalt kumava laubaga




21. 04.11 kl 2 öösel Rpl-s

Vaimuseisund

vanematekodu maja ees
köndistab saemees mu lapsepõlve mändi
jätab pool puust kasvama
selle osa, mis autodele ette ei jää
kõrvalkvartalis pöörab ekskavaator
mu isa lapsepõlve heinamaal
varsti varjab vanaema tsaariaegset maja
plastik ja betoon
ma ei jõudnudki seal HD kvaliteediga filmida
paar vana kaske veel on püsti
nii nagu männiste meeli ja edgar elavad veel
on õblukeseks jäänud
aga hoiavad ikka oma iluaeda
ma ei ole jõudnudki neid küsitleda
ei ole jõudnud metsa-pihku estri juurde
ega petersoo tiitu kuulama
adra taat on surnud
teda kuulasin mitu päeva
tema eit elab veel
ingliste alleel nüsib järgmine saemees
aga mõisa restaureeritakse
värvitakse värskelt roosaks
maardu hiies möirgab mitu masinat
kümmekond pühapaika jõuan ehk sel kevadel kaitse alla anda
aga neid kohti on siin maal tuhandeid
mille ümber surevad taadid
ja trügivad traktorid
oma maamaja värvin kollaseks
voodrilauad on välja valitud
millise hiie tüvedest on need saetud, ei saa ma iialgi teada

palav aprillipäike valgustab mu südant
näitab mulle selgelt
et kõik see olen mina
et see iseennast õgiv ilm on lihtsalt minu vaimuseisund
mida saan muuta


***

põlgan plastikut rehielamute aknaaukudes
põlgan kolhoosiaegset koli
mis 20 aastat järjest vedeleb ümber majandivaremete
põlgan maainimeste pragmatismi
millega nad juurivad õitsvaid toomingaid traktoriteelt
põlgan seda põlist mammonailma
mille riidekirstude otsas istuvad jõllissilmsed ja täissöönd eided
vööl turritamas tosinkond aidavõtit
põlgan neid joodikuid, kes mu maamaja ümber on oma naisi peksnud
ja põlgan nende naiste valusat irvet laadapildil lohakalt seotud rätiku all
põlgan nende tütreid, kes küüned rusikasse suruvad ja vitunalju visates autobaasi tööle lähevad ja kõik oma metsad firmadele maha müüvad
põlgan püssipaugutajaid, kes siinsamas nendes samades mahamüüdud ja mahasaetud metsades loomi lasevad
põlgan rabasid pidi kräunuvaid atv-hulle ja nende umbusklikke ja ülbeid pilke
kui segaseks peetava eidega juba neljandat tundi külavahel ringi käin ja teda kuulan

palav aprillipäike valgustab mu südant
näitab mulle selgelt
et kõik see olen mina
et see iseennast õgiv ilm on lihtsalt minu vaimuseisund
mida saan muuta




21. aprill 2011 kell 14:41 Raplas oma toas

Legoleegionid pööriöös

tuba on nii tasa
ja toa ümber maja
ja maja ümber linn
orus kuud kumava järvega
sinu poeg
istub põrandal
ja laob tinasõdureid
rivisse plastmassmeestega
terve armee
on kaltsuvaibal kolonnides
poiss nohiseb
ja tuba on tõesti nii tasa
et vaikuse taga on kuulda
tinast meeste hingetõmbekahinaid
ja plastikkahurite raginat
kuninga karge pilgu all

varjad end kardinaga
et pööriöökuu ei paistaks sind ära
ja su pappfaalanksite valitsejat
lendu koos legoleegionitega



21. III 2011 Vlj



.

Öine

mina
cum laudega pärjatud tuupur
võin vabalt nuusata prügikastist leitud salvrätikusse
nutta pudelikorjaja bolliwoodifilmide peale
võin liibuda kõigi kõrtside künnistel
see on minu vabadus
vaba tahe ja eneseväljendus
kui kusen kloostri tänaval
ihatud verandade suunas
mina
see olen mina
konstrueerige mida tahate
manifesteerige mis meeldib
mina luban
olen teie teenistuses
minu nutust võite kirjutada novelle
minu kopsude kummitustest
luua loorbereid lootuses jääda
jäädvustuda jäätunud tänavate
kujukesksete köösnerite
kindlust kummardavates unenägudes
minust võite ehitada ehteestlasliku
paeplaatidena praguneva pärandi




.

Hommikuvalgus

on hommikuvalgus
kella poole seitsme ajal
esimese märtsi roosal raekojal
ja läikivatel jäävallidel
helesinine päikesetõus
süleleb oranžide laternate ridu
mis soojendasid külma ööd
ümbritsesid sinu silmade tumedat kaevu
märkisid ära turvalisema kaldaala




*

Leid

Termomeeter näitab 26 kraadi külma. Supilinna valgustab ennenägematult suur ja sinine täiskuu. Paksud tänavalampidest oranžid tossud tõusevad laisalt sügavtumedasse taevasse. Minagi olen kütnud ahju kuumaks, keeranud radiaatori maksimumini. Poen magamiskotti ja tõmban peale neljaruutmeetrise lambavillateki, pähe kahekordse mütsi. Laman natuke aega niisama. Hingan siis sügavalt sisse ja välja ning lasen endal vajuda suurele ja kumerale kevadiselt äestatud põllule. Põld taheneb päikeses, lõokesed laulavad ja ma jooksen mööda ärkavat maad metsa suunas. Hõikan aegajalt üle õla kaaslasi, kes on kaugele maha jäänud ja jalutavad. Olles juba peaaegu põllu serva jõudnud, kargab mulle pähe, et oleks mõttekas ka jalge ette vaadata - ehk hakkab midagi silma. Ma peaaegu ei viitsi, sest see ei ole maastikuinspektsioon, see on lõbus lippamine, aga ikkagi viskan vahepeal pilgu jalge all vuhisevale maale. Kohe vilksatab midagi, aga ma torman tast üle, sest mul on hoog sees. Siis kerkib nähtu teadvusse ja ma pidurdan. Jooksen tagasi. Õnneks on mul täpselt meeles see üksiku põõsa lähedal natuke niiskemas lohus äestamata jäänud siiluke, kus künnikamakate ja turris kulukõrte vahel oleksin ma justkui kivikirvest märganud. Nüüd sinna tagasi joostes tunnen, kuidas lähenen justkui millelegi olulisele iseenda sees. Mu süda läheb sellele liginedes justkui suuremaks ja avaramaks, tekib õhku, rõõmu ja jõudu. Mind läbib sellistel hetkedel ikka mingi eriline jõnksatus, täidab iselaadne laeng. Liikudes avastuse suunas vallanduvad hoovused, mis paiskuvad välja ühtaegu minust ja mu leiust ja ühinevad hetkel, kui ma sirutan käe ja teda puudutan. Ma voolan leiuga kokku. Ma olen kivikives. Suur, enneolematult suur kivikirves. Ja ma olen poiss, kes seda poolestsaati mullaga kaetud muinaseset hakkab kohe innukalt maa seest välja kangutama, olles unustanud kogu ülikoolihariduse. Kirves on enam kui kolme vaksa pikkune ja pooleteise laiune maakivist lihvitud mürakas. Vormilt lihtne ja ovaalne ning arvatavasti pronksiaegne. Ümmargune varreauk on naljakalt pisike, täiesti ebaproportsionaalne võrreldes kirve suurusega. Tema päikese käes olnud pind on kuiv, mullatolmune ja soe, maa sees olnud osa aga niiske ja jahe.

Juhhuuu! Hõiskan ja hüppan oma leiu ümber. Vehin kätega ja hüüan teisi lähemale. "Tulge ruttu, vaadake, mis ma leidsin!" Ega nad eriti sammu ei lisa, aga on varsti ikkagi kohal. Kobarduvad ümber kirve. Mina lähen otsin majast mõõdulinti. Kõik on vahepeal ämblikuvõrkudesse kasvanud, nivellid ja labidad ja kühvlid ja mullapuurid ja kaevanditikukimbud paksu tolmu ja prügi alla mattunud. Ime et siin ükski asotsiaal pole vahepeal pesitsenud, kõik on oma koha peal, midagi pole ära varastatud. Leian lõpuks laia kollase mõõdulindirulli, kinnitan selle trepi peal ust piirava raudpulgakese otsa ja vean põllu ja põõsa suunas, et fikseerida leiu asukoht. Jõudes põõsa juures minu megakirve ümber kobardunud kolleegideni ja püüdes nende jalge vahelt tasakesi mõõdulinti läbi vedada, et täpselt leiuni ulatuda, ütleb keegi neist: "Oota, kõik on juba sisse mõõdetud, me võtame ta monoliidina välja, sest see pinnas siin ümber on väga oluline, seda tuleb laboris uurida." Ma tõusen püsti ja astun mõne sammu eemale. Seisan siis seal, mõõdulindi ots peos ja kuulen kuidas tööde juhataja teistele ütleb: "Nüüd pole muud kui kirjutan ruttu artikli kokku, sest infot on siin piisavalt, mida oma avastuse kohta maailmale öelda." Linti uuesti kokku kerides ja maja suunas lonkides hakkab mulle aimduma, et äkki see ei olegi tõesti minu leid, et äkki ma olengi siin ainult mõõdulindivedaja... ja... oot, need on lihtsalt ühed arheoloogilised kaevamised, mis peatuvad metsaservatalus ja mille uurimisobjekt paikneb siin lähedal.

Viin lindirulli esikusse labitate juurde ämbrisse ja astun uuesti õue. Kissitan silmi, aga ei näe enam kedagi. Mu kaaslased on kadunud. On ainult seesama suur ja kumer kevadine põld, jahedate ja niiskete metsaservadega. On see põõsas ja põõsa juures tipuga taeva suunas minu suur kirves. Mu süda liigahtab jälle ja ma jooksen tema juurde tagasi. Kirve terav ots on päikesekuum. Panen oma lapsekäed tema ümber ja ta täidab mind sellesama kergusega, millega olin siia lipanud. Ma vaatan üles, otse lõunatunnipäikesesse ja tõusen oma leiu ja enese südame toel lendu. Liuglen üle põldude ja metsade, üle märgade rabade ja ümber punaste kirikutornide. Mulle saab selgeks, miks vanarahvas usub, et mõned rändrahnud on taevast tulnud ja et põllult leitud neoliitilised tööriistad on piksejumalalt pärit.



19.02.11 16:16 Hernes




*

Kullakatal

Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna.

Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära.

Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle."

Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud.Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga.

Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest.

Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.



E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895)




*

Järjekordne öö

ma tulen öösel kõrtsist
tuba on õnneks soe
sest läks sulale

kas te mäletate veel mind
mu saatjatarid
kevadise jõe kaldalt

mäletate, me astusime nii
et kumbki teist liiklusmärki ei riivand
mäletate, me astusime nii

ja kõik arvaks, et õnnelik mees
kaks naist käevangus
läheb õhtusel teel

tegelikult õnnelikum veel
hullumajani õnnelik
need olid inglid

keda teie ei näe

veel






***


rottisime uued suitsud
istusime üksteise vastu
tunglevatele paaridele jalgu
kõrvus ülakorruse tümps
vaatasime ainult silma
nägime küünlakandjaid
protsessioonis läksid nad
läbi läbulise peldikuseina
kadunud kiriku poole


***


mu peopesades
on nende mõlema lõhna
väikesed armsad naised




***

29.01.11 04:21



.

Kirjatöö

ma kirjutan artikli
mu sõrmede vahel voolab mõduallika nääriöine neste
kibu ja kapaga tulevad nad
küürakad mustad 18. sajandi vanaeided
kaabivad müntidelt hõbedaterakesi
vahele kontroli, aldi, diliidi




*