Härjasilm

Mul on taas abi vaja. Lähen pimedasse õue ja seisan talude vahel lagendikul, kuni märkan eemal õhus midagi liikuvat ja helendavat. Need on ringiratast kihutavad hiired. Nad kihutavad umbes mu silme kõrgusel sedavõrd kiiresti, et moodustavad tulise rõnga. Kui lähemale lähen, näen, et see rõngas on suure allilma härja vesiselt läikivas ninas. Härg on oluliselt kõrgem kui mina, seisab rahulikult ja laseb ennast katsuda. Ta on soe. Vaatan allilmahärja suurt punnis silma ja tihedat musta karva. Sellal, kui teda silmitsen, hakkab loom sittuma. Ta situb maha poolkuukujulise kontuuri, millest tekib pinnasesse luuk, mille kaudu on võimalik alla minna. Kui avausest läbi astun, löövad selle sõnnikused servad õitsema.

Peagi jõuan maaalusesse kambrisse, kus seisab kõrge seljatoega heledast puust tool, millel istub tohutupikkade valgete juuste ja habemega ilma näota taat. Kui ligi astun, annab ta mulle väiksest puust õõnestatud tassist mingit maitsetut vedelikku. Iga kord, kui tassist rüüpan, käib hele laks ja vanamees muutub hetkeks suureks punaseks õhupalliks. Õigemini laksatuse ajal muutub ta justkui nähtamatuks ja tema seest paistab korraks see õhupall.

Siis märkan, et nurgas on valge ahi, selline vene tüüpi. Ahju niššis on pliit, pliidil pann. Pannile on just muna lahti löödud. See säriseb ja põksub esialgu, kuni kargab serva peale üles ja hakkab tantsima. Näen, et see on munapoiss. Ta lehvitab mulle oma juba hüübinud valgete servadega ja muudkui tantsib laperdades. Härjasilm, apikene, ongi härjasilm, muidugi! Härjasilm on tema kõhu peal punnis ja läigib nii nagu ennegi talude vahel väljal. Lähen taas lähemale ja vaatan uuesti silma sisse. Selle klaasja kumeruse taga on ruumi, seal saab olla, mõnusasti hulpida. Seal avardub terve rebutäis taevast. Taevas aga lendavad sulepealinnud, kehaks vana täitesulepea ja tiibadeks paberilehed. Lehtedel liiguvad tähed ja sõnad ridamisi edasi ja tagasi. Püüan tekste lugeda, aga ei mõista, tähed nihkuvad eest ära. Istun siis ühele sulepealinnule selga. Nüüd moodustub vasakule tiivale kaks tähte OM ja paremale kujuneb rist. Kohe hakkab sulepealind nokaga midagi enese ees heljuvale kolmandale paberile kirjutama. Ma ei saa taas sõnadest aru. Teksti valmis kirjutanud, pitseerib lind selle, keerab rulli, seob punase paelaga kinni ja ulatab mulle. Panen selle rullikese südame juurde pintsaku põuetaskusse.

28. 12. 2009 Raplas