***
Tänane on olnud selline: Ema äratas mind kell üks. Kusagil keskhommikul olid esikus koerad mürinal haukuma pannud - isa ja Marju tulid saunast ööbimast. Sain hiljem teada, et nad käisid seejärel tööjuures arhiivituppa riiuleid üles panemas. Mina aga magasin ja nägin unes, et olen Võrtsjärve kaldal. Lämbe juuliilm, niisked pajupõõsaalused. Klassivend Jürgen kutsus mind ujuma. Olin põlvedeni vette jõudnud, kui ta eemalt hüüdis, et siin on jõesuue, kus läheb järsku väga sügavaks. Tulin tasakesi tagasi välja. Pärast mõtlesin, et seni väga hästi toiminud uneennete järgi tegin hästi, et ülekere vette ei läinud: vältisin nii kindlat haigestumist ehk siis tagasihaigestumist, kuivõrd olen just väljumas nädalasest kõrge palavikuga tõvest.
Praegu seda Võrtsu-und mainides, kargas mulle meelde, mis ma täna õpilastele konspekti ette valmistades Paulsoni raamatust lugesin:
Vana rahvas kõnõlõva, et egäl kalasugul oma valitseja om. Valguta vallan Rannakolgan Virtsjärve veeren elas üits kalapüidja, kes oma pääd kalapüidmisest toit. Ütel õdangul tulli vanamees kodu. Süda olli täl valu täis ja väsimus suur. Ta kütt sanna ärä, viht oma väsinuid konte ja läits sanna pääle magama. Arvata poole öö aigu virgus vanamees üles. Ta kuult oma sanna ümbre kõnõlõmist, ajas kõrvad kikki ja kullõl: mehed tõtsiva vihtma. Üits küsse tõisõlt: "Purika-vana, kohe sa täämbä purikad kinni pannid?" - "Ma pannin nad Raudja oja suhu," olli vastus. Sudaku-vana ütel sudakud Pikassilla jõõ suhu kinni panõma ja latika-vana ütõl latikad keset järvõ panõva. Seda juttu kuultõn karas vanamees maast üles, tõmmas tõisõd kalamehed perrä, läitsivä järvõ päälõ ja heidiva nooda sissõ. Kalaloomus olli peaaigu nii suur, kui Peetrusõlgi omal ajal olli, nii et need kalamehed teda valla es jõvva tõmmata ja üits randa abi läits otsma. Abiotsmisõ ajal tulliva vihtjad sannast ja ütekõrraga kakkõs keids ja kalarneestõ puskar läit nurja.
H II 30, 419/20 (2)
Kalapüüdja läks sauna järve veeres. "Kaläjezä" (s.t. kalaisa, teinekord ütles kalakarjus) läks kah sauna mehele järele, arvas, et keegi ei püüa nüüd kalu. Aga abimehed tulid joostes sauna kalapüüdjat välja kutsuma vaatama, et niipalju kalu pole ilmaski saanud. Kalaisa ka kargas seda kuuldes mürinal välja, aga midagi ei saanud enam teha: kalad olid juba välja tõmmatud.
Lutsi 1929
Paulson on need tekstid Looritsa Endis-Eesti elu-olust võtt.
Jah, juba ennist mõtlesin, et näe, säärased seosed on koguaeg nähtaval. Tänane jõesuudmega Võrtsu-uni, eriti suvine ja hingeliigutav siin hangede keskel, siis just juhtumisi täna hakkasin kohapärimuse aine jaoks vetepärimuse tundi ette valmistama ja just praegu toimub Tallinnas kahepäevane veeteemaline konverents, kuhu Erki mind kutsus. Oleksin täitsa läinud, kui haigus poleks vahele tuld. Seal räägitakse mitmesuguste muude teemade hulgas ka sellest, kuidas veepelgusest üle saada. Mul oleks tarvis sellega tegelda. Tarvis oleks ometi ükskord ujuma õppida.
:)
Kui veteteemalisest konspektitreimisest väsima kippusin, otsustasin, et kirjutan ülejäänud osad tuleva nädala jooksul teadusfilosoofia eksamiks valmistumise kõrvalt. Läksin kööki sööma. Korraks käis Malla, sõitis kohe edasi, neil on praegu etenduseproovid. Pärast lugesin natuke Cutleri vestlusi dalai-laamaga. Sain ühtlasi vastuse Lauri Vahtrele ja, kui mu mälu ei peta, siis ka Tanel Kuttile, kes mõlemad kipuvad väitma, et inimene on loomuldasa vägivaldne ja et seda vägivalda on alati olnud ja on ka edaspidi vaja kuhugi suunata, näiteks sõjapidamisse. Ilmselt on vägivaldsus ikka pigem sotsiaalselt tingitud nähtus. Mulle väga meeldivad vägivallatu suhtlemise ideed ja praktika: kõik on võimalik selgeks rääkida kellelegi haiget tegemata ning ühtlasi lahendusi leides, süvenedes probleemide tuumani nii, et hädades ei süüdistata kedagi, et rõhuasetus on mõistmisel, empaatial.
Ema tõi mulle kirjutuslauale taldriku tooreste porgandipulkadega - nii nagu lapsepõlvest saati, ikka väikseks tervislikuks ootekrõmpsutuseks enne perekondlikku õhtusööki.
Rpl 17. 01. 2010 19:28
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar