Öised käigud

Seisan paljajalu keset hange ja vaatan üles. Öine ja sompus taevas viiekordsete paneelmajade kohal on tänavalaternate kumast kollane. Ilm on sulale läinud. Hakkan ruttu astuma, sest mul on külm. Kesklinna lähedal jõuan kõrvaltänavale, kus mingisuguse kultuurimaja kõrval suurte maast laeni ulatuvate saaliakende kumas sumiseb hulk inimesi. Kaugemalt vaadates näen ainult nende siluette. Nad hoiavad käes õlletopse, aegajalt viskub mõni hõige kaugemale, nõnda et saan sõnadest aru. Imbun vaikselt nende hulka. Keegi ei pane tähele, et olen paljajalu. Vaatan aknast sisse ja näen, et ühes saali otsas kütab kümmekond eestlast väikekanneldel, teiselpool aga vihuvad poola rahvatantsijad, väga värvilistes kostüümides ja temperamentsed. Keskel laulavad eestlased ja ungarlased võidu.

Jõllitan seda klaasitagust mäsu ja lasen helidesegul ennast matta, kuni järsku keegi oma käe mulle õlale paneb. Pööran ringi ja näen, et see on üks tüdruk ülikooliajast, tantsust üleni leemendav, millegipärast ka punarohemustas poola rahvarõivas ja paljajalu nagu mina. "Tule!" kisub ta mind endaga kaasa. "Ma ei taha."

Kui ärkan, on mu nina ees plastmassist põrandaliist. Avastan, et olen pika pesu väel, ikka paljajalu, ennast mingi klubi nurka kerra tõmmanud. "Meil on 500 krooni öö, makske kohe ära," kõpsib silmnähtavalt pahur administraator läbi saali. Kooberdan ennast jalgele. Seinad õhkavad siin higi ja alkoholi. Diskokera tolkneb kurvalt. Lähen kuhugi taharuumi, kus peseb üks naine nõusid. "Sinna poole palun jah," näitab ta mulle ning pühib kummikindas randmega otsaesist. Lähen läbi köögi ja jõuan väiksesse nõukogudeaegsesse elutuppa, kus on kollane laminaatmööbel. Selles ruumis valitseb päikseline ja veidi tolmune pärastlõunavaikus. Lüheldane onkel vaatab mind leebel ja kaastundlikul pilgul ja ulatab mulle riiuliservalt roheliste väävlitega tikkudest tehtud kuubiku. Siis võtab ta aeglaselt ja õrnalt intarsiakarbikese ja annab ka selle mulle. Panen tikutopsikuubi lauale ja avan karbi. Selles on tükk merevaiku, mille sisse on kivistunud sääsk.

Trepikoja ukse ees seisavad vuntside ja mantlitega mehed ning võrdlevad omavahel eneste merevaigutükke. Kõigi merevaigutükkide sisse on kivistunud sääsk. Annan enda oma ka neile ja lähen ära.


***

Kantsel on pisike. Käik, mis viib üles on kitsas nagu jäneseurg. Pealegi võib kogu kupatus kohe kokku kukkuda. Surun ennast tasakesi mööda kägisevaid ja längukulutatud astmeid edasi, kuni jõuan kohale, kus on tunne nagu Naksitrallide harakapesas või Hamburgi Peetri kiriku tronikiivri tipukambris: kõrge ja kõhe, aga samas väga hubane.

Pingiread on täis. Alustan jutlusega. "Issand, Sa tule ja..." Ma ei saa kirjakohta alustadagi, kui rahvas mult järje üle võtab ja hakkab hoogsalt laulma Tõnis Mägi laulu "Sa tule nüüd, käega kõigel löö, mis sind kinni peab, hoiab sind kaugel. Vaata, siin ongi paradiis, millest oled sa unistan'd kaua, näed nüüd!" Kõik tõusevad pinkidest püsti ja jämmivad laulurütmis. Tagapool lööb üks kaitseliidu mundris mees taldrikuid kokku. Ühineb ka orel. Väljastpoolt hoonet kostab valjult loo originaalversioon. Ma lasen end oma pesas poolkülitsi istukile, panen lõua vääriäärele ja muhelen.

"Ei keegi meid saa segada,
sest kahekesi me;
vaid valge liiv ja männipuud
on peale meie siin.
Sa kuula vaid
mere vaikset viit,
laulab kaasa liiv,
naeratav päike
hüüab sind:
Tule, usu mind,
siin on õnnemaa
sellist ei leia mujalt!"

"Kallid kaimud! Siin, nende võlvide all..." Vaatan üles ja näen hoopis valgeks võõbatud nõukogudeaegse töökoja lage, milles jooksevad tõstukisiinid. "Siin, selle lae all..." Rahvas kuulab mu jutluse ära, ehkki pälvin vaid poole tähelepanust, sest kõik näpivad oma merevaigukuupe ja uurivad nende sisse kivistunud sääski.

Orel. Mõtlen, et ei tea, kas pääsen nüüd kantslist alla tagasi. Hakkan end taas mööda jänesekäiku suruma. Ackermanni pulgad nõgisevad üsna kriitiliselt. Tõmban pärale jõudes ühe spiraali kohalt lahti ja katsun seda siis ettevaatlikult tagasi toppida. Kui lõpuks nikerduse taas paika saan, märkan, et kirik-kontserdisaal-töökoda on inimtühi.

***

Kolossaalne haakristilipp on keset lagedaid välju pooles vardas. Kolmas Reich leinab. Sest kaotati palju. Eemalt avaruse servast läheneb üha valjeneva mürina saatel kolonn punaseid ja tolmuseid Niva-kombaine. Lipu juures tallavad nad enese alla põlluvaheteel vedeleva raudteksti "Arbeit macht frei". Seisan koos õega eemal ja vaatan, kuidas kombainid aeglaselt lähenevad ning meie ees järjepanu täisnurga all vasakule keeravad. Kombainid muudkui tulevad, igaüks ikka mu lapsepõlve järele lõhnates, ja muudkui keeravad. Taamal on pooles vardas haakristilipp ja minu peas lahvatab mürtsuma tohutu sõjaväeorkester, esitades Nõukogude Liidu hümni. Ma hakkan nutma.

***


Kõik mehed tõmbavad endale numbrid. Siis lastakse nad suures spordisaalis uitlevate naiste sekka. Igaüks peab selgeks tegema, milline naine vastab tema numbrile. Paljud paarduvad üsna ruttu. Vaatan oma sedelit ja siis vaatan teises saali otsas seisvat naist. Tema vaatab mind. Kahtlen, kahtlen, kahtlen, kahtlen mitu elu, kuni näen, et number kaheksa valgub mu sedelilt alla asfaldile, läheb keskelt lahti, moodustab hubiseva ovaali ja hakkab tantsima. Tohutuilus vigur. Ta moodustab erinevaid kujundeid: yinyangilikult edasi-tagasi pöörlev küünlaleek, skepter, kuusk, peenis, mandorla, rohkem ei jää mulle meelde. Üks naishääl kordab selle vitaalse kujunditantsu saateks sosinal ja üliseksuaalselt: "Flamboyante, flamboyante..."



29.01.2010 Hernes 03:59