Taevane tants

Meie maja kohal tihedas udus on üks õhupööris, mis üleval pool koondub sambaks. See pöörleb ja loobib igasse ilmakaarde vanaema suuri plastmassnuppudega sukavardaid. Katsun, et varrastega pihta ei saa ja ronin mööda pöörlevat sammast üles. Samba ots ulatub pealepoole pilvi, kus näen eemal heledat taevast linna. Linna servas kitsa tänava ääres on teiste õhtuste hoonete seas väike räästaste ja viilkatuseta kuubikujuline maja ja selle aknas tuli. Astun mööda valget kivitreppi üles ja näen, et uksel on kiri "Koputa ja Sulle avatakse". Kas ma nüüd tõesti kohtungi Jeesusega? Silmast silma? Ta ju ongi seal toas, istub toolil. Aga enne kui jõuan koputada, hakkab trepimademel lebav vaip nihelema, kisub end mu jalge alt välja, keerab rulli ja lendab vorstina mööda tänavat suunas, kust olin tulnud. Kõhklen hetkeks, aga järgin sisetunnet ja lähen vaibavorstile järele ning küsin:

"Vaip! Lendav vaip! Kuidas tervendada südant?!"

Vaip rullib ennast lahti, ma istun tema peale ja me tõuseme üles. Seal ilmub vaiba teisele otsale turbanis Väike Muk mu lapsepõlve muinasjuturaamatust. Ta on vahepeal suureks kasvanud ja eriti osavaks muutunud. Ta tõmbab nähtavale kaks saablit ja hakkab nendega vehkima ja vigurdama: siuh ja säuh! Pöördun oma küsimusega ka tema poole: "Väike Muk, ole hea, ütle, kuidas tervendada südant." Seepeale heidab ta saablid kõrvale ja ulatab mulle väikeste kuldsete kellukestega võru. Panen selle endale ümber kere ja hakkan lendava vaiba peal tantsima. Kellukate kilinas ilmub taevatäis värvilisi tantsijaid ja pillimängijaid, kõik lendavatel vaipadel. Tuleb ka klassivend Martin, kes asub koos meiega tantsu lööma. Kõik ümber kordab meile üht ja sama: "Liigu! Tantsi! Ja su süda terveneb!"

Tore on see, et kodus tagasi olles räägib mulle õde, et ka tema käis täna nendesamade kellukatega taevas tantsimas.

***

me tantsisime
kuldsed kellukad puusadel
tuhandete pillide paistel
taevas


28. 12. 2009 Raplas