19. jaanuar 2010

Tööpäev

Tänane päev on kulgenud sedaviisi:

Öösel läksin esimest korda pärast haigust kõrvalhoonesse magama. Vaatasin õues tohutusuuri jääpurikaid, mis on kasvanud sauna katuseakende alla ja ulatuvad peaaegu maani. Vägev talv on.

Sees kükitasin kempsus. Siis keerasin end Marju naaberasemel suure lambavillateki sisse ja jäin mauh unele. Jõudsin vaid mõlgutada, et varasemate aastakümnete reaalsus on füüsiliselt meie ümber ja elab edasi, järk-järgult tasakesi vähenedes. Näiteks kui olin laps, siis lõhnasid ümberringi veel üsna selgesti kuue- ja seitsmekümnendad. Mahtra magamistoa kollase seitsmekümnendate tapeedi peale oli hiljuti kinnitatud kaks helesinist plakatit Moskva olümpiamängude Tallinna regatist. Ma veel arvasin, et ühel lennukilt pildistatud fotol asuv purjespordikeskus on tohutusuur lapik laev.

Praegu ei ole neid nii selgeid seitsmekümnendate värve ja lõhnasid seal enam. Sest me tegime 1990ndate keskel korraliku remondi. Vahel harva aga, kui viimasel ajal Mahtras ööbinud olen, tajun seal tagatoas tugevalt kui oluline see koht minu elus on, et see on sama paik, kus lapsena aastaid ärkasin, kus olin koos ema, isa ja õdedega. Kus põles meie väike riidest kattega kollane öölamp. Oh, see jutt läheks siin liiga hellaks, kui jätkaksin.

Äratuskell helises kell 11, sest magama läksin kl 3. Ei hoolinud ma temast, magasin kella poole üheni. Siis kiiresti väiksed ringutused ja pesukene ja riidesse. Tihkasin paar minutit taga hoovis pakase käes seista. Päike kiiskas. Vaatasin ringi. Aiamaja katusel on tohutu hang. Ema ja isa on lindudele lume sisse teinud söögiplatsid.

Toas igahommikune koerte nunnutamine. Siis väikesed võileivad ja mahl. Ja siis kohe enese tuppa teadusfilosoofia kallale. Hakkasin aga otsast järama. Materjal on mahukas. Palju on vaja üle lugeda. Üldjoontes on mõttekäigud mulle täiesti hoomatavad.

Tänane sünkroonsus on see, et parasjagu siis, kui olin Feyerabendi juures, leidsin postkastist Erki kirja, kus ta andis teada ühe meediumi kaudu jõudnud sõnumist. Ta oli selle riputanud oma blogisse, kus oli ka kirje Feyerabendist. Võiksin tema töödega enam tutvuda.

Keset teadusfilsoofiat märkasin ühel hetkel, et Malla on koju tulnud. Ta seisis mu akna taga ja viipas muhedalt. Siis tuli tuppa ja kallistas. Tal on praegu Krahlis proovid. Esilagu me pikemalt ei vestelnud. Ta läks Maria juurde kostüümi õmblema ja mina töötasin kuni ca kella 21ni veel konspektide kallal. Sõime siis neljakesi (Marju läks hommikul linna) ema firmarooga - ülimaitsvat köögiviljahautist, mis koosneb tavaliselt suvikõrvitsatest või baklažaanidest, tomatist, porrulaugust, õuntest... Millest veel? Igaljuhul seal ei ole kartulit ega liha. Juustu on aga küll. Jah, ja muna ka. See on selline alati veidi varieeruv roog. Ülitervislik, ainult kergelt aurutatud. Sõime siis seda. Pärast arutasime, miks meie pere lastel kellelgi kaasat ei ole. Saime ehk mõningad asjad taas grammike selgemaks. Igaljuhul kindel on see, et meie pere on meile väga kallis ja et siinsed tingimused on väga soodsad, et kasvada terviklikeks ja õnnelikeks. Küsimus kaasadest ja lastest polegi esialgu primaarne. Kuigi see küsimus on siiski õhus ja parasjagu kripeldav.

Täna nägin läbi lumiste võrade teravpeenikest noorkuud. Ütlesin talle tere!

19. 01. 2010 kl 01:52

1 kommentaar:

  1. Anonüümne29.01.10 17:57

    Jälgi naeratusi, pane neid tähele ;) Ja siis juhtub asju – kõiksugu häid!

    VastaKustuta