Näoli

öösel

kirjutan artiklit

muistsest maahõivest

ja esimesest põlluharijast

ja august, mille ta süvendas kivisse

ja eluasemest, mille ta rajas põlispõllu äärde

kus pereema käest pudenenud savinõu killud

on nüüd minu lauaserval reas

ootamas, et nad homme puhtaks pesen

pildistan ja uuesti kokku panen

täna enam ei jõua

otsustan magama minna

homme on ka päev

enne aga avan ajalehe ja sealt

vaatab mulle vastu verine poola mees

kes jäi kivipurustusmasina vahele

ja kellele tehti kiire näosiirdeoperatsioon

korraks kõlavad isa sõnad

ta õpetab mind

jooksen päikeseloojangus oma esimesed sammud

ja teen silmad lahti

olen näoli kirjutuslaua sahtlis

arheoloogiaprofessori artikkel on mu põsele vajutanud punase juti

raamatust "keskus, tagamaa, ääreala"

katsun hingata

leian end koera juures esikupõrandal

ta on osavõtlik, aga ei oska aidata

leian lainetavalt ekraanilt haigla valvetoa numbri

ta ei ole osavõtlik ega oska aidata

suunan end magama

suure õigeusukiriku küünlajala

ja bhutani meditatsioonikausi vahele

Jumal, Jumal

kus on mu kese, kus tagamaa, kus ääreala

ühe hetkega pühid Sa kõik potikillud mu lauaservalt

sulatad muistsete märkidega kivirahnud

ja võtad mult näo

see on minu sissetulemine

nii nagu on ka minu väljaminek

põlispõldudest saadik

äärealadele asumine

ajalik elupaik

aga tagamaa taga

on mets

ja Sinu Meelevald

ja suur hundikivi

nõukogudeaja kivipurustusmasinast

iga kadunud elementaarosake

asetub siin taas oma kohale

hundid istuvad kivile ja vihtlevad

luukambrites on tuul

Ruach

ja kõik saavad tagasi oma Näo

see poola mees

mina

viikingiaegsed koerad

ja need, kes koerte kõrval lamavad

24. mai 2013               12:06               Raplas            

* 

Kohtumine

*

sumpan suurel sulalumeväljal

päev on olnud soe

metsad lõhnavad

mahajäetud talude ümber

on põlispuud sidistajaid linde täis

sumpan sulalumeväljal

hämardub

ja mul on suur padi seljas

mulle lendab vastu suur roosa lind

tähniliste tiibadega

peatub otse minu ees

vaatame üksteist

ja ta lendab üle minu

laskudes mu jälgedele

arbuusiseemneid sööma

leian enda eest hangest

pika ja siidise roosa sule

näen edasi kõndides

et selliseid sulgi on lume peal veel

teeperv on neist roosa

korjan endale mõned ilusamad

taevast kõlavad sõnad:

naiste tõttu tuleb sulgi loovutada

ja jääda vahel ise täiesti paljaks





18. aprillil 2013 Raplas

Öised katkendid

Raplas Haldushoone fuajees oli etendus, kus osalesid kõikvõimalikud maakonna taidlejad. Haldushoone fuajee oli kuidagi laiem ja mingil imelikul moel kokku sulanud rahvamaja fuajee ja saaliga. Ühest pääses teise ilma õue minemata ja maanteed ületamata. Ruumides oli soe valgus, kaetud olid lauad, kust oli juba üks hoog inimesi üle käinud, kõikjale oli paigutatud pikki võimlapinke, kusagilt kostis rahvatantsumuusikat. Täpselt ma ei teadnudki, kus etendus käib, seda ei olnud otse näha, küll aga tundusid kõik peale minu teadvat, mis toimub. Ma töllerdasin niisama ringi, näppisin laudadelt viinamarju ja tahtsin ära minna, aga ei saanud, sest kusagil oli pere ja sugulased ja kusagil olid siin ka mu Tartu sõbrad, keda millegi pärast kohalike taidlejate etendus huvitas.

Järgmisest katkendist on meelde jäänud, et isa leidis minu spermapaberid.

Siis nägin, kuidas Tallinna raekoja platsil marssisid erinevad Savisaare üksused, Mupo ja Savisaare noorkotkad ja Savisaare gaidid ja Ühisteenuste kolonn ja veel igasuguseid ametkondi, kõigil oma mundrid ja embleemid ja tuttidega narmasservalised lipud. Kui iga järgmine Viru tänava poolt diagonaalis üle raeplatsi marssiv kolonn umbes vaekoja aseme kohal paikneva Savisaare pärgadega ehitud poodiumini jõudis, siis langetati üksuse lipp ja selle liikmed viskasid Savisaarele näppu. Igal üksusel oli auavaldamiseks oma näpuviskamisviis, mõned tõstsid masinlikult rusikas käe ja siis lõid sõrmed harali, mõned jälle viskasid v-märki, mõned lainetasid sõrmedega, mõned näitasid OK, mõned aga viskasid justkui natsid käe Savisaare suunas, selle erinevusega, et välja oli sirutatud väid üks näpp, nad justkui osutasid oma juhi suunas.

Seejärel leidsin end Saksamaalt kiirrongist. Järsku muutusid maastikud ja linnad meie ümber täielikult, hooned olid hoobilt lagunenud ja kõikjalt koorus värvi, mingid jubedad korstnad suitsesid ja inimesed käisid läkiläkide ja puhvaikadega. "Valper! Me sisenesime Ida sektorisse!" hüüdsin ja otsisin oma ICE-istme alt märkmikku, et tähelepanekud kirja panna.

13. märts Trt

Taat on taas indiaanlane

On suur messihall ja selles indiaanitelk. Telgi uksel seiab Taat sulgedega peakattes ja kutsub mind sisse. Sees on pingid ja seinal balti parunite perekonnavapid. Ma istun pingile ja nihutan pilguga ajaviiteks seinal olevaid vappe. Paigutan nad paremini. Siis hakatakse lugema Meie Isa palvet. Loen kaasa. Lõpuks lööme risti ette. Märkan, et Kati istub minu kõrval. Siis läheme telgist välja, et messi mööda edasi kõndida.

10. märts 2013    Kärgulas

Tulen ülevalt.

Tulen ülevalt. Algul näen ennast oranžide tiibadega langevarjuga. Liuglen ülemistes heledates hõredamates kihtides. Siis aga hakkan allpool nägema suurt linna, tänavateruudustikku, pilvelõhkujaid. Mind võtab vastu helikopter, kust mind filmitakse. All ootab rahvas. Laskun rahulikult ja sujuvalt. Jõuan pilvelõhkujate vahele. Nad on erakordselt kõrged. Katsun mitte klaasseina vastu lennata. Helikopter laskub nüüd minu all kiiremini kui mina. Suur rahvahulk katsub spontaanselt aimata, kuhu helikopter võiks maanduda ja hakkab inimeste keskele lagedat platsi moodustama. Kui lapergune plats justkui helikopteri tiivikutuulest laiali puhutud inimeste keskel kuju võtab, siis nihkub see sinna-tänna nagu mesilassülem, ehkki moodustub puuduvatest inimputukatest ehk siis on nö pahempidi mesilassülem või inimparv negatiivis. Kui lõpuks spontaanselt kopteri maandumispaika aimata püüdev inimtühi laik ja kopter kokku puutuvad, siis jooksevad inimesed kopteri juurde ja hoiavad seda täiest jõust kinni, tursked mehed viskuvad üle lennumasina jalaste, osa mehi üle saba, naised suruvad rinnad vastu külgi. Nad suudavad masina paigal hoida, ehkki see kastub ikka uuesti lendu tõusta. Justkui surmavalt haavata saanud ja agoonias jahiloom katsub kopter veel viimased jõuvarud kasutusele võtta, et põgeneda, annab siis aga inimmassile alla ja ei rabele enam. Rahvas juubeldab. Nagu muistse mammuti oleks nad kätte saanud. Siis pöörduvad kõigi pilgud minu suunas. Liuglen sujuvalt väljaku poole. Inimesed tõmbuvad eemale.

Järsku on linnaväljaku asemel tohutu päikeses kiiskav lumeväli. Kihutan pea ees alla, nüüd ei ole mul enam langevarju ega mingit muud abivahendit, olen puhtalt mina omas kehas. Mulle meenub, et ma ju oskangi lennata ja et see on nüüd see koht, kus saan tahtega suunda muuta. Vahetult enne lumevälja teen kaare ja tuhisen uuesti üles, lennates seejärel mööda lumist maastikku edasi. Liuglen metsade kohal. Meenuvad metsapäkapikud, kellele tahaks külla minna. Otsustan kiirendada. Vahetan justkui teadvuse režiimi ja lülitan käima tohutu energiavoo, mis tuhiseb minu keskmes piki keha. Kiirendus on vägev, lumised laaned kihutavad all, reaktiivtuli pahiseb minu keskel. Mulle tundub nagu mu keha seisaks ühe koha peal paigal, ja samuti teadvus, kõik muu aga liiguks tohutu kiirusega mu all ja ümber. Samas tean et kihutan hoopis mina. Ühtlasi tunnen, kuidas see tuhisemine mu keha puhastab ja tervendab.

Järgmisel hetkel ärkan lapsepõlve kollastes ja pruunides toonides magamistoas oma voodis. Laman. Lai energiavoog pahiseb ikka veel keset mind. Voodi kõrval on ema. Või on see õde? Ta läheb kööki mulle midagi tooma. Otsustan, et nüüd aitab ja tulen pahisemisest välja. Vaatan natuke toas ringi ja mõtlen oma kehaasendile. Siis ärkan siia Tartu Supilinna koju oma voodisse ja olen üleni õnnelik.



8. märts 2013 Trt

Näen

Jumal

Sa oled

alati siin samas

Sa oled alati Sama

Sa

Ma

.

Täna öösel

täna öösel

vallutasid mu vanematekodu

pealinna hipid

nad panid aeda üles oma hipitelgid

ja laotasid murudele hipitekid

lesisid päev otsa meie õues

võtsid päikest

ja jõid mingit kollast jooki

uue öö saabudes aga

mineerisid nad meie maja

ja lasid selle õhku

ma seisin kõrvalhoone katuseharjal

vaatasin plahvatavat kodu

ja ei mõelnud midagi

ei tundnud midagi

kui tolm hajus

hakkas paistma tükike teist korrust

mis seisis veel püsti

ja sellel ema ja isa voodi

plahvatusest täiesti puutumata

tasakaalupunktis

majajäänusel kergelt kiikumas

vanemad magasid sügavalt ja rahulikult

11. jaanuar 2013 Tartus Herne tänaval

***

Tulen koos Tauno Kiburi ja Aado Lintropiga Estoplasti poolt, piki Võsa tänavat kõrgepingeliinide alt läbi. Kõnnime mööda tee vasakut serva, kuhu on laotud lume sisse Tallinna vanalinna vormileivakujulistest tänavakividest rada. Lähenedes elektrivõrkude ridaelamule, märkan, et sillutis muutub – nüüd on jalge all lustakalt paigutatud väikesed hallid ja valged kiviruudud, nagu Praha tänavatel. Astudes mööda neid kive, ütleb Aado poolhabemesse: "Ma rajasin siia jalutustee. Ma olen elus juba nii palju näinud ja käinud, et mõtlesin, et teen teile siia koertega jalutamise tee."

Kui oleme jõudnud meie majani, lööb mu silme eest kõik kriitvalgeks. Mehed kaovad kuhugi. Ma olen korraga nagu oma lapsepõlve valguses, kus ületänava teedevalituse majad on hiljuti valminud, nii nagu meie majagi, - ja puid ei ole veel, kõik on lage. Kui lapsepõlves oli see valgus lihtsalt väga hele ja silmad lihtsalt veel hellad seda maailma vastu võtma, siis nüüd, nüüd oli see lagedus valus, karjuvalt valus.

Olen ennegi sellesse olukorda sattunud, kui järsku vanematekoju tulles näen, et teedevalitsuse majade elanikud on järsku otsustanud korterelamute vahel kasvavad suured puud maha võtta – kas siis selle pärast, et nad segasid vaadet – pilku vastasmaja akendesse – või sellepärast, et suure kuuse ja vägevate kaskede oksad olid tänavale ulatumas. Igaljuhul on need puud kasvanud koos minuga, ja koos mu õdede ja vanematega, ehkki nad asuvad teisel pool tänavat – nad on osa meie koduruumist, nad on meie sõbrad ja pereliikmed.

Kukkusin kuusekännu juurde põlvili, ahastus paiskus minu seest taevasse: "Miks!?" Pisarad hakkasid voolama, langesid värskelt saetud puu märjale kännule ja ühinesid seal puu juurtest ikka veel ülespoole immitseva maapõueveega. "Miks te tegite seda!? Kuidas te ei saa, aru et need puud on osa meist!? Kuidas te ei saa aru, et need aastaringid siin on meie südameringid!"

"Nad ei saa aru. Ei hakkagi saama." Mu kõrval seisis tädi Ami – ema sõbranna ja mu mängukaaslaste ema.

Võtsin ennast kokku. Ei ole mõtet ulguda, kui midagi enam parata ei saa. Pealegi veel daamide juuresolekul. "Tere," löristasin läbi tilkuva nina. "Kuidas läheb, ma arvasin, et te elate ammu juba Soomes." – "Meil on siin ikka veel korter," vastas ta. "Kus, kas sama koha peal" – "Jaa, ikka, selles maja uuemas osas, seal tagumises otsas, mäletad küll"

Jaa, muidugi ma mäletan seda korterit ja sealset trepikoda. Nagu ma mäletan paljusid kortereid siin, ja trepikodasid. See oli kummaline ületee maailm, kus ma mängimas käisin, mis aga oli nii teistsugune võrreldes meie, individuaalelamute laste maailmaga siinpool teed, kus olid omad aiad ja kasvuhooned ja murud ja põõsad ja jänesed ja tibud ja koerad ja kassid. Ületee maailm oli muidugi ka väga huvitav, seal oli tore käia – võtta oma täispuhutud traktorikummilohv kaasa ja ehitada kortermajade vahele suurele murule külalastega koos kõrge lohvitorn. Või kobarduda suveleitsaku eest varju otsides mõnes keldrite järgi lõhnavas trepikojas, mis tollal polnud kunagi lukustatud, istuda jahedatele betoonastmetele ja rääkida kollijutte. Aga alati sai sellest teispoolteed olevast teistmoodi maailmast oma turvalisemasse seesmise ringi ruumi tulla. Samas sealpool teed puud on ikkagi jäänud omadeks puudeks, oleme nendega kokku kasvanud nagu oma aia puudegagi.

Tädi Ami läks korterisse ja ma tundsin, et mul tuleb suurest kuusest lihtsalt loobuda, lahti lasta. Nii nagu ka kaskedest. Kõndisin silmi pühkides vanematekoju.

Majja jõudes läksin elutuppa. Seal istusid diivanilaua ümber Aado, Tauno ja kuidagi täiesti loomulikult ka Dilgo Khyentse Rinpoche[1] koos mõne noore mungaga. Istusin ka laua äärde. Ema tõi meile teed. Kaks munka läksid korraks mujale ja tulid varsti tagasi valgete lilleõitega. Dilgo Khyentse pani peopesad kokku ja munk asetas kummardades neisse ühe valge õie. Siis pani Aado käed samamoodi ja talle anti tema õis; siis Taunole, emale ja isale ja mulle. Hästi kerge hakkas olla. Puudesaagimiseahastus oli nagu uhutud. Kui munk õisi jagas, siis vaatasin tema jalga. See oli mu lapsepõlve karvasel vaibal, mis lõhnas kummaliselt, kui põrandal lamades oma nina selle tihedatesse lühikestesse karvadesse surusin. Ajapikku hakkas see vaip veel alumiselt küljelt mingit imelikku nõukaaegset liimi pudistama ja lõpuks tuli see ära visata. Aga munga palja jala all oli ta täiesti värske ja uus. Vaatasin munga suurt varvast, see oli puhas ja valge. Küünealune oli ka puhas. Mulle olid lapsena küünealused väga tähtsad – et nad oleksid puhtad. Mõtlesin, et näe, mungad on hästi distsiplineeritud, nad pesevad ennast sageli ja korralikult.

Kui pilgu üles laua ääres istujatele tõstsin, siis olid lilled juba jagatud. Natukese vaikimise järel ütles Aado: "Kas teeme nüüd ühe budistliku vaikusepalve," mille peale läbis mind ja Taunot rõõmus äratundmisejõnksatus. Vaatasime kõik Dilgo Khyentse poole. Ta noogutas ja me keskendusime.

Siis korraga avastasin, et meil on ju siin Raplas budamungad külas. See on ju nii eriline, see on ju nii oluline, see on enneolematu, ei tea, kas seda kunagi veel juhtub. Oioioi, seda on vaja jäädvustada. Kus on mu kaamerad!? Kargasin üles ja läksin ruttu oma tuppa. Kirjutuslaual oli hunnik kõvakettaid ja igasuguseid salvestajaid – erineva vanuse ja margiga diktofone, fotoaparaate, videokaameraid, lisaks juhtmepusasid, SD-kaarte, erinevas suuruses kassette, CD-, DVD- ja BlueRay plaate, minidiske, akusid, kõrvaklappe, statiive, vutlareid, kaardilugejaid ja akulaadijaid. Kaevasin tehnikahunnikust kiiresti välja oma kõige uuema ja kõige võimsama fotokaamera, täieliku püssi. Haarasin suure statiivi kaasa ja tormasin elutuppa tagasi. Keerasin kiiresti kaamera statiivi otsa. Lükkasin väiksema diivani eest ära, et mungad ikka hästi näha oleks ja saaks suure laia kaadri.

Fotokas aga ei läinud kuidagi käima. Funktsioonideketas ei püsinud paigal, tal oli kogu aeg nagu mingi inerts sees. Kui ta manuaalprogrammi peale paigale surusin, siis ta venis ikkagi kuhugi mujale. Okei, mõtlesin, las ta läheb pildistamise ajal siis ükskõik mis programmi peale, peaasi et ma saaks kaadri kätte, nii tähtis hetk ju. Hakkasin statiivile parajat kõrgust keerama, aga statiiv oli täielik sült, jalad vajusid koguaeg laiali nagu nõdral loomal, ükski kruvi ei hoidnud midagi paigal. Nii fotokas kui statiiv sulasid mul käes. Mungad ja külalised ja vanemad olid aga kenasti mulle vastu tulles ennast pildi jaoks ritta sättinud ja ootasid leebelt naeratades. Minu jaoks oli nende leebete hulgas pildi peal ka koht jäetud. Aga ma ei saanud sulava kaameraga midagi enam pildistada.

Loobusin.

Järgmisel hetkel leidsin end koolimaja tagant hämara võsa vahelt triiki vett täis saviaukudelt. Eemalt paistsid läbi võrade varakevade õhtused tänavatuled, koolimajagi oli üleni valgustatud, ilmselt käisid seal tunnid. Kõndisin mööda jääsegust vett. Läksin tagumiste teede suunas, sinna, kuhu linna tuled ei ulatu ja kust pääseb küladesse ja taludesse. Korraga märkasin, et kõnnin vee peal. Samal hetkel kukkusin kaelani tumedasse jääkülma saviauku. Iseenesest tekkis mul võime ujuda ülepea vees tagasi mudasele kaldale. Ise mõtlesin, et ilmselt jään nüüd haigeks. Kaldale jõudes leidsin lepikust aga kooliaegse jooksuraja, mis mind kiiresti käima tõmbas ja mööda niisket saepuru minema lennutas.

Pärastpoole pakkus tädi Piive meile Nissis Björni lapsepõlve korteri väikese köögilaua taga mingit imelikku, väga peent ja pikantset jooki. "Noh, poisid, arvake ära, millega on tegemist!" Me rüüpasime ja üllatusime ennekogematu hapuka ja justkui poolrasvase maitse pärast. "Nooh, mis see on?! Seda pakutakse tänapäeval peenematel bankettidel." – "Mm, ma küll ei tea," ütlesin ikka veel pärani silmi ja kergitet kulmude all maigutades. "Björn, kas sina tead?" Björnil olid sama suured silmad ja ta raputas pead.

"See on makaronivee kääritis!" hõiskas tädi Piive üle korteri.

Me tegime veel suuremad silmad ja tõstsime kulmud veel kõrgemale.

"Jah, ausalt öeldes, ma endamisi vaikselt mõtlesingi, et tegu on mingi meski või virre või praagaga" kostsin hapult naeratades.

"Aprill, poisid!" hüüdis selle peale tädi Piive ja lisas kohe õhinaga: "Lähme nüüd küüni alla kirvest loopima. Teate küll, kirve loopimine, indiaani komme. Vars lendab veel eraldi ja. Mäletate ju, eelmine aasta ka mängisime seda mängu."

Mul tuli meelde küll jah, küüni all olid suured pikad musta linaga kaetud lauad. Nende ääres istusid täiskasvanud ja meie surnud sugulased – nad olid žürii. Ja meie lastega pidime kirvest ja kirve vart loopima. Need kirvevarred olid heledast ülikergest balsapuust, et nad hästi lendaksid. Vanaisa voolis igal kevadel uued varred ja kaunistas need peente punaste märkidega. Kirved ise aga olid süsimustad ja väga rasked, hilisrauaaegse kujuga – põlvest põlve pärandatud ja mängudevahelisel ajal hoolikalt aidas lambarasva sees hoitud.

Kõigepealt tuli õrnalt puhudes teele saata hele punase mustriga balsapulk, mis lendas tasakesi liueldes küüni otsaseina poole. Kui pulk oli ületanud keset küüni tõmmatud purpurpunase lindi, tuli võtta väikselt musta linikuga kaetud postamendilt oma must kirves ja see heledale pulgale järele visata. Need mustad kirved lendavad õhus tugevalt vihisedes, neile on erilise vihina jaoks väike auk laba sisse sepistatud. Võisteldi aga selles, kes suutis kirve lennutada heleda pulga otsa ja siis seina tabada. Seejuures ei olnud mitte raske see, kas kirvesilm satub pulga otsa – nad on kokku loodud ja seetõttu teatud lähedusse jõudes hakkavad tugevasti tõmbuma – raske oli aga kirves täpselt õigel hetkel teele saata, nii et ta ühineks varrega napilt vahetult enne küüniseina, nõnda et kirves kohe seinalaua sisse kinni kihutaks, mitte ei pöörduks varretatult ja truult omaniku juurde tagasi. Vaja oli ennetada kirve truuduseimpulssi, mis tekib varretamise järel ca sekundilise viivitusega.

10. jaanuaril 2013 Raplas

---

[1] Kummalisel kombel mäletan unest nii tema nime – Dilgo Khyentse – kui ka nägu. Nüüd, vaadates Sogyal Rinpoche raamatut elust ja surmast, märkan, et olin näinud Jamyang Khyentse Chökyi Lodrö nägu ja tajunud, et ta on väga sarnane dalai-laamaga. Mu hämmastus ja seesmine rõõm kasvasid veelgi, kui lugesin õpetajate piltide alt, et Dilgo Khyentse oli Jamyang Khyentse Chökyi Lodrö õpilane ja dalai-laama õpetaja. Olin tundnud ära nende seesmise ühtsuse.

Ilmus

Leidsin täna enda paberikuhjasid korrastades sellise käsikirjalise dateerimata teksti:

***

kolm elektrisärtsatust

tsõp, tsõp, tsõp

õhus valgused

õunapuu võras hakkab kumama väike mõtliku pilguga külitav poisike

pöial suus

üksikud mehed ühes ilmaruumi osas:

lähme ära müstilisse, piiritagusesse

- uued küsimused, uued väljakutsed, uued probleemid!

missugusel kujul ehitavad Jõud reaalsusi üles keset koristamist?

ühisteadvuses keha ja vormi ja suhete ja loomise säilitamine on võimalik.

_______________________________________________________________________

Hääl: Sa ei malda! Sa tahad kogu aeg sekkuda! Helista Iseendale!

Mina: Kuidas see käib?

Hääl: Mees ja naine püsivad üksteise kõrval ja sigitavad lapsi, on viljakad. Nii püsime meie üksteise kõrval. AGA SINA OLED TULNUD VÄLJA.

Mina: Kas ma tohin võtta salvestaja, et tuua õpetused ka välja?

Hääl: Sa ei kuula mind üldse! Nietzsche karjub jälle.

Mina: Selleks ei ole ju vaja ilukõnesid ega pühalikke vormeleid, tuleb lihtsalt hakata rahulikult Endaga kõnelema. Ta on suur, soe, tark, hooliv, väga hooliv...

Keegi kõrvalt: Kui sa aru ei saa, on sind vaja präänikuga meelitada, kui sa aru saad, siis saad prääniku nagunii.

Mina: Väljendamine ja suhe Endaga?

KK: Mis asi on säilitamine?

KK2: Sama hea kui võileivatehasesse tööle minek.

KK3: Kuradi mässumeelsus, ma ütlen!

TTõnisson: Selliseid asju ehk loomingut võiks olla rohkem, enamiku võiks teha paberi peal müügiks.

Keerake palun bass maha! Kõrvalruumis on võimatu mediteerida!

2 x

Siis: homo sapiens sapiens

juures selline pilt nagu loomaaias jääkaru puuri peal: käsi teravate hammaste vahel

Sülje, pisarate jt kehaeritiste puutumine rangelt keelatud! Eluohtlik!

Mina: Võin olla tõesti vahendaja, võin tõesti lihtsalt läbi tuua seda, mida seespool tajun, aga selleks on vaja vaikusesse minna. Sel kõnelusel siin on ju iva.

KK: Adrenaliini! Adrenaliini!

Mina: Keskendume nüüd kesksele. Palun. Suhtele Iseendaga. Suhtele Südamega.

Ilmselt oled Sa üks Tema kõrgeid esindajaid, nagu nad räägivad, aga kas mitte sellega ei joosta kinni, sest üha süvenev usk kontakti võimalusse Temaga, Endaga on kogu protsessi aluseks. Ainult uskudes, et Jumal on väga lähedal, siinsamas, kõiges, et Ülim Teadvus on Siin, kohe kättesaadav, puudutatav, ainult nii saab Endasse kasvada. Vastasel juhul paneksime taas olendite fraktsioone vahele - kuskilt pidi on nad muidugi vajalikud, nagu on vajalik kogu Loodu, aga kõik on tehtud Tema poolt ja sisaldab Teda. Sisaldab Mind. Kas ma vajun mõistusse? Kõrvade vilin ja kohin tulevad tagasi.

Suuri õpetusi jagatakse ka Otse. Ilma inimeste vahenduseta, ilma raamatute ja maiste õpetajateta.

Mina: Ma lähen nüüd vaatamisest kaugemale. Lähen taipamise juurde, visuaalsetest vormidest, mis on lõputud ja lummavad, edasi, sügavamale.

Seisan sumeri jumalakuju jalge ees, maa-aluses kivikongis, mille lagi avaneb. Kuju ülemine osa ulatub kiiskavasse valgusesse.

Ma: Hakkan ennast taipamisse sundima! :) Olen hetkeks unustanud, et kogu õppeprotsess käib nii, et meid lihtsalt kantakse peo peal. Vaja on ainult natuke tähelepanu ja küsimustega toetada, suunata...

Sumeri kuju juures tagasi, kiirgab väga.

KK: Peamine prohmakas tuleb viikingite vimmast.

Ma: Miks?

KK: Nad oleksid pidanud Jeesuses Kristuses olema.

Ma: Miks? Kas neile oma Jumalatest ei piisanud? Mis juhtus?

KK vaikib, siis: Vähemalt ette heita saab, kui muud ei saa.

Ma: Olen nüüd valmis. Edasi õppima.

KK: Lutsutama. Lutsutamisega tegeldes on edasi liigutud küll.

Ma ei kuula enam jaburaid hääli...

Jaak: Paki peale on kirjutatud: "Persse, mine persse, kõrbend suu!"

Jaak: Munni särk higistab ja tilgub ja haiseb, raisk,

kui sa tahad teda kaasas kanda.

Kuju juures tagasi.

Hääl: Tulge kõik siia poole, kuni kuningas on üles tõusnud.

Olen kuju juures. Lendan ümber.

KK: Liiga vähe on volitatud isikuid.

Ma: Kutsume juurde... Kas Martin on volitatud?

Valu põlvis, südames.

Hea küll, see ei ole minu kutsuda ega küsida...

Ilmsed kinnijooksu tunnusmärgid.

Rapla pastoraadis, hääl: Esimene laks oli siis, kui ta oli 7-aastane, teised olid, kui ta oli 16.

Türkiis- ja hõbeehted, lubivalged käed, kirikutornid.

Keskendun nüüd uuesti sumeri kujule.

Sügan munni - hääl ütleb: Elulõng!

KK: Vaikus-Skand, sa ei näinud midagi uut?

Vaikus-Skand tuli lähemale, kuju ümber olijate juurde.

V-S: Ei. A! Kassi nägin.

KK: Kassile on etteheiteid?

Ma: Millisele kassile?

KK: Gilgameši kassile.

Ma: Ei tea, ma ei ole lugenud ja ei tea üldse.

KK: Kuidas me niiviisi siis laeva ehitame! Sa pead ennast vihaseks lugema!

KK: Vaikus-Kand, mine vaata veel natuke ruumis ringi.

Ma: Kas Jüri võib kaasa minna?

KK: Ei või.

Ma: Hea küll, see on siin jälle mingi vigurdamine ja energiakulutamine. Arvasin, et keskendun ja siit kaudu hakkab dialoog.

KK: Diabolos...

Palju hääli: hambad, suud, hambad, suud, hambad, suud, hambad, suud!

Jaak: Kui nii tahad minna, siis see olgu vaid kondoomita seks teispoolsusse. Ja need, kes lapsi kardavad, on kaitstud juba omaenda viljaga.

Jaak, Sa oled äge kaaslane, õpetaja.

Jaak: Kurat, mida sa jamad siin, oled ajanud terve kihelkonna hüppesse. Sõitma on vaja hakata!

Ma: Hakkame siis sõitma...

Suur sinisest plastiliinist hiiglane, õigemini lasime ta kanalisatsioonist Helsinki kohale möurama.

_______________________________________________________________________

Koristage telliskivid siit ära

neid süües hakkab ainult halb!

.

Lähedus on lihtne! :)




*