Istusin veel enne uinumist veidi. Võtsin ukulele, tinistasin ja jorutasin natuke. Silme ees hakkas kõik mõnusasti voolama. Korraks nägin Ganešat, kes viimasel ajal ikka aegajalt mulle ilmub.
Unes nägin, et pakin meeletu kiirusega asju, teadmata täpselt, mis tuleb kaasa võtta, milline on reisi sihtkohas ilm, kas seal on sääski ja mille peal ma seal üldse magan, äkki polegi magamiskotti ega peno tarvis, aga äkki ikka on, suur magamiskott igaljujul siia seljakotti ei mahu, seda on palju, peaks ostma väikese ja kompaktse... mis kell see lennuk üldse läks, aga enne on vaja jõuda ju aasta eelarve kokku panna ja eelmise aasta aruanded kirjutada ja terve kuu litereerimispalad ettevalmistada ja õpilastele konspektid kirjutada ja kontrolltöö teha ja ekskursioon edasi lükata ja Joosepi ristimistalitusele jõuda ja... Seisan arsti kabinetis. Ta on mind juba tund aega küsitlenud, aga mulle tundub, et sellest ei ole abi, see ei vii kuhugi. Siis ütleb ta, et käib vahepeal ära ja et mina täitku seni kirjalikku küsimustikku. Ta ulatas mulle granaatõunapunaste kartongkaantega brožüüri, mis avanes justkui mõni papist lasteraamat mitmekihilise ruumilise pildina - seal olid mees ja naine ja auto ja maja ja koer ja põõsas ja kõige taustaks oli kogu aeg granaatõunapunane. Ma keerasin lehte - seal algasid küsimused. "Kui mees sõidab hommikul autoga välja ja möödub prügikastist, siis naine läheb koeraga jalutama ja möödub peagi sellest samast prügikastist - kumb jõuab enne koju tagasi?" Ma ei vastanud kohe, lugesin küsimusi edasi. "Laps on granaatõunapunases lasteaias, talle antakse värvilised paberid, käärid ja PVA liim - kas ema sametpaberid on ülemises sahtlis?" "Kui mees kasvab suureks, siis mis värvi hamstri ta valib?", "Mis mees oma hamstrile nimeks paneb?" "Kui haamriga põlve otsa koputada, siis mis jalg teeb?" Ma keerasin osa küsimusi vahele jättes etteruttavalt lehte: "Naine, nõid, naine, nõid - kas a, b, c või d?", "Täida lüngad: kui mees sõidab hommikul ..., siis naine läheb ..." Mul hakkas pea ringi käima. Reisikott on ju veel täiesti pakkimata ja minul tuleb siin seda testi lahendada. Silme eest läks kõik granaatõunapunaseks. Samal hetkel astusid kabinetti mu õed ja mõned nende klassiõed, kõige viimasena arst. Lebasin natukene roheliste kirjadega linal - kirjad ütlesid, mis asutus see on. Õed ja klassiõed sättisid ennast seni suurte klaasist lükanduste juures. Arst küsis: "Kas olete valmis" - "Valmis," vastasid nad ja me läksime välja. Uksel koputas arst mulle õlale ja ulatas punase testivoldiku. "Ärge unustage lahendada."
Kõndisime mööda suviselt rohelist mäeseljakut, mis meenutas mulle Rõuge linnust. Samas see polnud päris Rõuge ka, sest siinsamas voolas kõrge liivakivist kalda all lai Võhandu jõgi ja linnuseõue ümbritses hämar kuuselaas. Kergelt kumera lagendiku servas nägime talu, mille õue varjas roigasaed. Roigaste vahelt paistis õhtune päikesevalgus, ehkki oli lõunatund ja päike kõrgel üleval. Seal taluõues oleks justkui olnud teine päike veel. Aia värav oli ühtaegu maja tuulekoda. Ka see oli roigastest ja lippidest tehtud, taga pool võis aimata hämarat tuba. Teadsin, et olime selle maja juurest mitu korda mööda käinud ja polnud kunagi sinna sisse astunud. See taluhoone oli justkui Kärkna kloostri või Kiigeoru hiie või Mahtra sõjavälja elamu, kust lihtsalt käiakse mööda, kui minnakse ajaloomälestist või pärimuspaika vaatama. Selgi korral olime majapidamisest algul mööda läinud, uudistanud lagendiku servas suurte kuuskede varjus kivivarede vahel. Tagasi tulles mõtlesin, et koputaks uksele, ehk elab siin keegi pärimusteadlik inimene ja on nõus meile intervjuud andma.
Seisime tuulekojas, mina kõige ees, tüdrukud taga pool. Koputasin... mitte uksele, vaid ust meenutavale lippidest väravale, mille piludest paistis hämar tuba. Üks vana naine avas ja ütles meile ilma et oleksin saanud enda tutvustust lõpetada:"Minge ära, meil ei ole teile midagi rääkida. Me ei tööta täna, täna on püha päev.". Ma ei jõudnud veel ehmudagi, kui tema õla tagant pistis pea välja teine vana naine. "Oi!" ütles ta. "Teie!" Ta astus esimesest naisest mööda meie juurde tuulekotta ja vaatas mulle naervate silmadega otsa - "Sina! Astuge sisse!" Ma olin üllatunud ja rõõmus korraga - see oli Kaika Laine! Ta kutsus meid hämarasse tuppa. Teine vana naine oli kadunud. "Vat jah, täna on püha päev ja meie täna ei tööta" ütles ta ja osutas diivanilaua juures olevatele heidega kerilaudadele. "Astke nüüd õkvalt edesi, latsekese! Tsäiu juuma! Kakku süümä!"
Kaika Laine lobises meiega nii lahedalt, et hakkasin ennast tõesti koduselt tundma. Aimdus, et äkki olengi tema vana tuttav. Või... päris nii ei saa ikka öelda. Ma ei ole teda ju kunagi näinud. Olen temast ainult natukene kuulnud ja teda ühe raamatu kaanel märganud. Aga ikkagi lobiseb ta minuga siin nii vahetult ja mõnusalt. Heakene küll, olgu kuidas on, lobisen loomuldasa kaasa. Näitasin Lainele oma granaatõunapunast küsimustikku, ta võttis selle krapsti oma kätte ja ütles: "Heh! Minule jah!" Küsimustikuga koos ulatasin talle poolestsaati näritud Snickersi ja vabandasin, et olin hajameelselt söönud. "Ah! Tuust olõi miäkid! Tulkõ, latsõ, läämi vällä kaema!" Me läksime jutuvada saatel õue tagasi, kus märkasin, et talu ümbritseva aia kohal oli suur Evar Riitsaare stiilis plagu "Kaika suveülikuul - päiväl hüa om pääle kaia, üüse hüä om hõlma võtta!" Sealsamas oli väike puujuurikatest varjualune või lava, mille kõlakatuse küljes rippusid igasugused värvilised paelad, pisikesed kodaratega rattad, arbumisrõngad. Millegi pärast sain kohe aru, et Aapo Ilves esines siin viimasena. Temast oli seal nagu mingi virvendus veel hõljumas. Perenaine viis mind aga lagendiku otsa suunas, sinna poole, kust olime tulnud. "Vah, ta om mi bussiuutmis platvorm!" Samasugune suurtest puujuurtest ja lattidest kokku klopsitud varjualune, üleval servas bussipeatuse märk kirjaga "Aktiiv". "Vah! Ta om mi platvorm! Nakami hüppama!" Väike valge rätiga naerev eideke hakkas bussipeatuse varjualuse all karglema. Varjualune kõikus. Viimaks kippus ümber kukkuma ja ma panin ilma mõtlemata käed selle serva vastu, et ta päris kummuli ei kukuks. "Nah! Avitas kah! Läämi tarre!"
Teel talu juurde tagasi olime jäänud kahekesi. Teised läksid alla jõge vaatama. Tundsin, et tahaks küsida... aga ta juba vastas mu küsimusele: "Hää küll, ravin täna ka." Jõudnud suurde krohvitud seintega kööki, küsisin millegi pärast spontaanselt: "Kuidas Katil ja Mikul läheb?" Naine jäi seisma ja vaatas mulle tõsiselt silma: "Sa tahtsid nende abielu rikkuda! Mis nende vanemad sellest arvavad!" Olin hetkeks üllatunud, aga vastasin kohe: "Meil on nüüd kõik korras ja lahedaks räägitud" - "See oli suur pidupäev! Teil olid suured tordid laual!" vastas ta taas rõõmsale registrile üle minnes ja juhatas mu nüüd tagumisse tuppa.
Ses hämaras ruumis oli selline 80ndate aastate lai tumeroheline kušett, kolmeosaline klappidega peegel, tumekollane väsinud tapeet, läikivate laminaatkäepidemetega tugitoolid, mõned kirjud heegeldatud padjad. "Heida pikali." Istusin esialgu veidi pelglikult suurele rohelisele kušetile. Naine tõi kaks plastmassist pesukaussi - roosa ja kollase, asetas nad sellistele 20. sajandi alguse metallist kausijalgadele ja valas sisse sooja vett. "Heida aga pikali." Ma veel natuke viivitasin, vaatasin kuidas vana naine justkui mängib veega - soristab ühest kausist teise. Heitsin siis pikali ja lasin tal seal soristada. "Vabandust, ma pean kempsus käima" - "Käi aga kusel ära jah. Meil pole muidugi sinu vurfi klosetti, aga saad hakkama." Läksin sellesama tagatoa tagumises seinas asuva ukse kaudu tagumisse kotta, kust avanes külguks kemmergusse. See oli maailma kõige suurem talukemps, mida ma olen näinud. Miski 3 ja poole meetri kõrgune lagi, ruumi sügavust ca 4 meetrit ja laiust umbes kaks. Kõik pinnad olid krohvitud ja päevinäinud. Potti ei olnud. Oli ainult põranda pinnal asuv auk, mis oli kaetud puust kaanega, millel polnud käepidet. Tundsin, et ei saa oma sõrmi sinna kaane vahele ajada, astusin kergest lämbumistundest aetuna tagakoja välisukse kaudu õue. Seal avanes 1920ndate aastate Berliini linnamaja kitsuke hoov. Kõrged kivist seinad olid üleni rohelise vetikaga kaetud või oli see sammal, või hoopis viinapuu - seal oli vist kõiki neid. Mu häda aga oli selleks hetkeks nii suureks paisunud, et ma ei jõudnud täpsemaid tähelepanekuid teha. Soristasin hea lahenemistundega sinnasamasse rohekakstõmbunud seina äärde nurka lillepeenrasse. Astusin siis iseenesestmõistetavusega jälle tagakoja kaudu 1980ndate Eesti magamistuppa, kus vana naine roosa ja kollase kausi sees leige veega solberdas.
Heitsin pikali. Naine laotas värskelt lõhnava valge lina üle minu. Avastasin korraga, et olen täiesti alasti. Ta hakkas mu jalataldu masseerima. Jah, vat see ongi see pärimuses nimetatud "mudimine" mõtlesin ja arutasin ühtlasi, et mis häda ma talle siis kaeban, mis on praegu kõige häirivam. Millegi pärast meenus mulle taas see pisike nahast moodustis või käsnake või kuidas seda nimetadagi, mis miski aasta tagasi hakkas kasvama mu parema reie siseküljele kubeme lähedale. See meenutas mulle omakorda, et nädalapäevad tagasi olid mu vanematekodu esikus perearstid. Siis, kui nad olid isa, ema ja õed üle vaadanud ja järg minuni jõudis, oskasin samuti ainult sellele kobarduvale nahatilbendisele osutada. Nad uurisid seda ja ütlesid: "Mnjaa, tal on siin käpake ja siin on tal juur", misjärel pöördus üks neist samas seisvate ema ja õdede poole ja ütles teravalt: "Noh, tšikid, norite maa-emaga tüli, jah!?" Seejärel tegid kaks lühikeseks pöetud tumedate juuste ja tumedate silmadega identse välimusega perearsti meie juurest minekut. Ma veel hõiskasin: "Küll on kena, et klassikaline ja alternatiivne meditsiin hakkavad ühinema!" Järgmisel päeval lahvatas sealsamas esikus, kus perearstid mind olid vaadanud, mu elu kõige tugevam tüli emaga. Olin ületöötanud ja tahtsin minna maale vaikselt pliiti kütma ja seinu vanast tapeedist puhastama, aga ema arvas, et ilm on liiga külm ja aeg on hiline ja mul ei ole korralike tööriideid. Plahvatasin ja sõimasin ema nii hirmsasti nagu ei kunagi varem. Peksin ustega nii et maja värises ja karjusin läbi seinte, saatsin ema persse ja vittu. Isa vaatas pealt ja sisimas sai minust aru, lasi mul niiviisi käituda, ehkki ütles ka paar konkreetset korralekutsuvat sõna. Ma ei olnud kunagi midagi sellist teinud ja ilmselt ei tee enam ka, sest pärast tüli oli väga puhas tunne - karge ja selge, samas natuke nukker ka, justkui oleks lõiganud läbi miski nabanööri moodi sideme, mis oli siiani minu ja ema vahele jäänud ja mis tuli vabastada. Samal õhtul juba leppisime ära, see tuli lihtsasti, selgelt, andestavalt. Ühtlasi märkasin järgnevate päevade jooksul, et ema ei poputa mind enam ja et see, mis häiris ja mind plahvatama pani, on läinud.
Nahajubin mu parema reie siseküljel on aga siiani alles ja sellele liikus mu mõte ka nüüd vana ravija juures alasti lina all lamades. Ma küll ei öelnud talle, et võiks tegelda mu topeltmunniga nagu oleme seda jubinat poistega nalja pärast nimetanud. Ütlesin hoopis, et olen viimasel ajal väga närviline, et äkki saaks seda kuidagi tervendada.
Ta mudis mu jalataldu. Siis pistis pea lina alla ja hakkas puristama ja häälitsema. Tundsin, et see on vajalik, et siin ei ole kohta valehäbil, et häbil kui sellisel ei ole selle naise juures üldse kohta, seda ei saa olemas olla. Kui ta parasjagu minu jalgade vahel puristas, helises uksekell. Naine tõmbas pea lina alt välja ja hüüdis "Sisse!". Minu peatsis astus tuppa nägus tüdruk. "Aa, sina!" Upitasin end küünarnukkidele ja vaatasin tüdrukut pikemalt. Tohutult ilus neiu! Valges suvekleidis, veidi lokitavate lumivalgete juuste ja värskelt päevitunud näoga. Ravija jättis protseduuri pooleli ja ütles vahepeal tasakesi ruumi ilmunud Pillele, et ta ise minuga jätkaks. Ta andis Pillele miski kuivatatud krõbisevate viljade või kaunadega taime vihu ja käskis sellega minu jalgevahel kõristada. Pille oli mõnevõrra kohmetunud, aga tegi, mis kästi.
Natukese aja pärast tuli naine tagasi. Tajusin temas korraga paljusid ravijaid, kellega olen kohtunud. Seal oli Jakobi Virve ja seal oli Sveta. Usaldustunne kasvas veelgi. Naine võttis nüüd kõrisevad viljad enda kätte, kõristas nendega natuke mu jalge vahel. Siis pistis pea uuesti lina alla ja hakkas häälitsema. Seejärel tõmbas ta nagu mingit ainet või ollust sealt suurte mulksuvate suutäitena endasse, mugistas ja muudkui ammutas. Seejuures võis aru saada, et ta pingutab, et see ei ole väga meeldiv osa protsessist. Siis prahvatas ta ühel hetkel laulma, undama ja ulguma. Oli samas ikka lina all mu jalgade vahel. Tema laul voogas läbi mu keha ja ma hakkasin temaga kaasa laulma. Me hüüdsime ja ulgusime koerte kombel ja sukeldusime miskisse iselaadsesse kaebavasse tooni, see oleks olnud nagu itk, aga kuidagi veel sügavam ja madalatoonilisem - just nagu mõned madala häälega koerad uluvad. Meie häälitsemise ajal ilmusid mu silmade ette igasugused imelikud pildid, mis meenutasid veneaegseid multikaid ja postkaarte. Seal olid koerad ja rebased ja jänesed ja hundid ja põõsad ja puud ja lumi ja... ja kõik oli kujutatud pruunitooniliste lamenukkudena või kahedimensiooniliste joonistustena, natuke nagu Juri Norsteini laadis. Kujundid liikusid paremalt vasakule paiskuvate lintidena. Pildid voorisid kiiresti silma eest läbi natuke justkui Conzalo Parahonta animatsioonides paiskuvad lamedad kalapildiparved. Samas oli võimalik kiiresti liikuvaid pilte detailideni näha, registreerida. Seal olid armsad koeranäod vaheldumisi pruunide kuivatatud puulehtedega - ikka koeranägu, puuleht, koeranägu, puuleht - kusjuures puulehtede srtuktuur oli hästi jälgitav - nad oleks nagu läbi valgustatud, sarnaselt mõnede Marge Nelgi ulmefotodel kujutatud puulehtedega. Vahepeal olid lehtede asemel põõsad - samamoodi pruunid ja lamedad ning taustalt välja valgustatud võradega. Vahepeal olid koeranäod Tartu Jaani kiriku terrakotanägude kombel tellisest neliksiiru sees. Kõik see muudkui paiksus mu silmade ees ja oli ühtaegu kurb ning naljakas, hale ja vabastav. Tundsin järsku, et naine on keskendunud minu paremas kubemes asuvale punktile. Ta laul pahises nagu läbi mingi tohutu suure avause ja see oli samal ajal mu enda laul ja see avaus oli samal ajal konkreetne punkt mu kehas.
Naine liigutas tasakesi kätt üles poole. Tundsin ta vanu ja kondiseid sõrmi oma välja lõigatud pimesoole kohal. Kui ta sinna jõudis, paiskus kõik täiesti lahti. Oli ainult suur tuul. Ja hääl.
"Kas on valus?"
"Jaa! See on lapsepõlv!"
"Jah, see on lapsepõlv. Edaspidi jälgi alati, kuskohast sul valus on. Keskendu sellele. Ja kui Sul on rakse, siis surnud esivanemad aitavad."
Nägin enda vasakul käel vanaema heledat hingust ja ärkasin üles.
Ma ei olnud kübetki unine, oleks nagu lihtsalt ühest ärkvelolust teise lülitunud. Samas tundsin, et vana naise käsi on ikka veel mu pimesoole kohal ja sealt vuhiseb igasugust kraami välja. Täiesti selgelt tõmmati midagi minu seest üles, puhastati. Tumedat voogu oli võimalik toas näha ja tajuda, see liikus minust välja ja käändus lae all edelasse. Sain aru, et see läheb sinnasamasse taevas asuvasse kohta, kust on siin käinud roosad pilvevanamehed. Ma täpselt ei tea, mis koht see on seal taevas, aga sealt kaudu käib teatud liikumine. Ja see koht püsib juba mõnda aega seal. Esimest korda tajusin sealt ilmakaarest laskuvaid olendeid Heiki saunas. Nad tegid koostööd saunavaimuga ja neil oli roheliselt ja punaselt särav inimkeha. Olen mõelnud, et huvitav, kas see on sama keskus või kanal ja et kas ta on siis Raplast ja Tartust samas suunas tajutav. Teisalt, kui siin Raplas seda kohta tajun, siis tundub ta palju lähemal, siinsamas taevas. Ma ei oska kilomeetreid öelda. Ja Tartus oli ta sama lähedal ja samas suunas. Kas see on mingi mõistusega haaramatu efekt, ei tea. Ehk on see kuidagi minuga kaasas käiv asi? Või on see kõigile lahti ja seda litsalt tajutakse alati teatud läheduses, ükskõik kus asutakse?
Lamasin pärast unenägu miski pool tundi voodis ja lasin ravil jätkuda. Nii tore oli ärgata ja olla üllatunud, et kuidas küll selline asi siis nüüd järsku minuga toimub. Olen väga tänulik. Imeline on see, kuidas asjad sünnivad. Kuidas inimene on eelnevatel päevadel üsna tööst koormatud ja konfliktidesse haaratud ja kuidas siis lihtsalt hommikuste ja õhtuste keskendumiste kaudu sidet hoides voolab korraga olemisse selliseid kogemusi, selline valgus, selline avatus.
On ilmne, et eile hakkas kõik tugevasti liikuma Mari korraldatud pärimusõhtust, kus Erki kõneles inimeseks olemisest ja lugudest, mida inimesed loovad. Vestlus läks üsna kohe päris metafüüsiliseks või transtsendentaalseks, tegi läbi erinevaid kurve, käis kirkusest valu sees ja jõudis lõpuks uuesti kirkusse. Kui diskussioon lõppes ja me Erki ja Mari ja Holgeriga kohe keset kammersaali punti kogunesime, oli selgelt tunda, kuidas me kuulumegi kokku, kuidas oleme ühe vaimse perekonna liikmed.
Ma olen täiesti veendunud, et Erki kaudu kulgeb vaimne liin, mis mind kannab. Tema kaudu olen jõudnud paljude kogemuste ja inimesteni. Ja ta meeldib mulle väga ka selle poolest, et tal on lisaks esoteerilisele ka üsna tugev akadeemiline taust - ja seda mitte ETIS-e pügalate mõistes, vaid tõelise, sisemise huvi kaudu - ta on õppinud kõike seda, mis teda huvitab, kulgenud sisemiste küsimuste kaudu. Jah, muidugi, ta ei ole eriti midagi kirjutanud, aga tema lugemine ja kirjutamine kuuluvad kokku ta eluga, mitte ei ole mõeldud millegi püüdlikuks fikseerimiseks ja avalikustamiseks. Ideaal on muidugi see, kui inimene on vaba ja voogav ja lähtub oma sisemisest huvist ning samal ajal publitseerib täiesti loomulikul moel, võõrandumata.
Kell on 14:30. Lähen nüüd sööma ja asju ajama, et jõuda India reisiks kõik tarvilik tehtud.
Tore oli see, et kui suvisest raviunest päikselisse veebruarihommikusse ärkasin, sidistasid akna taga linnud ja mul oli tunne, et olen kusagil soojal maal, puude vilus ja linnud laulavad selles samas seesmises valguses, kus on meie kodu.
*
16. veebruar 2012
13. veebruar 2012
Tsenseerimata 19. jaanuar 2010 :)
Leidsin arvutist üht faili otsides kahe aasta taguse päevikukatke, millest olen blogisse tõstnud vaid osa. Lugesin ja ei saanud aru, miks ma teda tsenseerisin. Täitsa sisukas arutlus ju... Paistab, et teatud ajaliselt distantsilt vaadates võivad mõned esialgu liialt hüplike ja pealispindsetena mõjunud mõlgutused täitsa hästi töötada - vähemasti mõnusa meenutusena. Sestap nüüd siis, pärast kaks kuud kestnud enesekriitilist vaikust (mis kõik selle aja jooksul on sündinud! (: ), voilà! tsenseerimata versioon 2010. aasta 19. jaanuari päevaraamatust!
Tänane päev on kulgenud sedaviisi:
Öösel läksin esimest korda pärast haigust kõrvalhoonesse magama. Vaatasin õues tohutusuuri jääpurikaid, mis on kasvanud sauna katuseakende alla ja ulatuvad peaaegu maani. Vägev talv on.
Sees kükitasin kempsus. Siis keerasin end Marju naaberasemel suure lambavillateki sisse ja jäin mauh unele. Jõudsin vaid mõlgutada, et varasemate aastakümnete reaalsus on füüsiliselt meie ümber ja elab edasi, järk-järgult tasakesi vähenedes. Näiteks kui olin laps, siis lõhnasid ümberringi veel üsna selgesti kuue- ja seitsmekümnendad. Mahtra magamistoa kollase seitsmekümnendate tapeedi peale oli hiljuti kinnitatud kaks helesinist plakatit Moskva olümpiamängude Tallinna regatist. Ma veel arvasin, et ühel lennukilt pildistatud fotol asuv purjespordikeskus on tohutusuur lapik laev.
Praegu ei ole neid nii selgeid seitsmekümnendate värve ja lõhnasid seal enam. Sest me tegime 1990ndate keskel korraliku remondi. Vahel harva aga, kui viimasel ajal Mahtras ööbinud olen, tajun seal tagatoas tugevalt kui oluline see koht minu elus on, et see on sama paik, kus lapsena aastaid ärkasin, kus olin koos ema, isa ja õdedega. Kus põles meie väike riidest kattega kollane öölamp. Oh, see jutt läheks siin liiga hellaks, kui jätkaksin.
Äratuskell helises kell 11, sest magama läksin kl 3. Ei hoolinud ma temast, magasin kella poole üheni. Siis kiiresti väiksed ringutused ja pesukene ja riidesse. Tihkasin paar minutit taga hoovis pakase käes seista. Päike kiiskas. Vaatasin ringi. Aiamaja katusel on tohutu hang. Ema ja isa on lindudele lume sisse teinud söögiplatsid.
Toas igahommikune koerte nunnutamine. Siis väikesed võileivad ja mahl. Ja siis kohe enese tuppa teadusfilosoofia kallale. Hakkasin aga otsast järama. Materjal on mahukas. Palju on vaja üle lugeda. Üldjoontes on mõttekäigud mulle täiesti hoomatavad. Siin Popperit ja Lakatosi lugedes ja ühtteist filosoofia leksikonist juurde vaadates ajavad mind paljud asjad ikka naerma - tegeldakse küsimustega, mis on minu jaoks kuidagi narrid või lihtsalt kitsad. Arutatakse väsimatult teaduslikkuse kriteeriumide üle, jäädes kuskiltmaalt ikkagi hätta. Olen võimeline neid arutluskäike jälgima, kuid näen, et maailm on palju mitmekesisem ja selles toimivad hoopis teistsugused seaduspärad. Kuhn ja iseäranis Feyerabend on liikunud vabama ja avarama käsitluse suunas, ilmselt on nendesuguseid veel palju, ma pole nendega lihtsalt tuttav. Jõutakse ju teaduse sotsioloogiliste ja psühholoogiliste (isegi religioossete) aspektideni.
Tänane sünkroonsus on see, et parasjagu siis, kui olin Feyerabendi juures, leidsin postkastist Erki kirja, kus ta andis teada ühe meediumi kaudu jõudnud sõnumist. Ta oli selle riputanud oma blogisse, kus oli ka kirje Feyerabendist, kelle töödega võiksin enam tutvuda.
Üldse on kogu valdkond tegelikult väga põnev ja juhatab mitmes suunas edasi. Mis puutub veel teaduse ja libateaduse eristusse, siis Peeter Saari on oma artiklis sel teemal peatunud ja üldse mitte üllatusena heitnud libateadusele muuhulgas ette, et see ei ole katsetega tõestatav, et "meediumide puhul (taas tänane sünkroonsus!), kes on väidetavalt võimelised vaime välja kutsuma, telekineesi abil esemeid liigutama jne, tekib teatavasti tavaliselt see probleem, et katsete korraldamine kontrollitud tingimustes ja objektiivsete uurijate juuresolek kipub meediumi võimetele halvavalt mõjuma." Ehkki ma ei kavatse siin ette võtta pikemat dispuuti (pigem loobuks üldse vaidlemast, ehkki selline diskussioon on kuskilt maalt ka väga vajalik), ütlen siiski, et olen täiesti veendunud, et kõik inimesed elavad oma usu sfääris, ka loodusteadlased: kui alates 17.-18. sajandist kujunenud loodusteaduslik ilmapilt tõelise teadmisena vaimsed kogemused välistab, siis selle tulemusena paneb ta lihtsalt enda jaoks vastavad uksed kinni. Ma olen täiesti veendunud, et kõik, mis meiega toimub, toimub vastavalt meie vaimsele seisundile. Seejuures toimib tehnoloogia- ja füüsikakeskne sfäär täiesti rahulikult ja tulemuslikult kõrvuti loodusteaduste kontrolli alt väljuvaga, on sellega ühtses tervikus, mille kõik osad pole alati kõigile nähtavad. Nekrassov kasutas mu meelest head väljendit: nimelt on erinevad seisundid, erinevad sfäärid omavahel väga targalt ja täpselt varjestatud. Mingis plaanis ei puutu nad kokku. Kokkupuuted tekivad alles siis, kui inimene on selleks valmis.
Sestap on oluline aru saada, et meie ühiskonna tehnoloogilised saavutused on küll aidanud meil palju edeneda, kuid meie tähelepanu on nende arengute silmipimestava intensiivsuse tõttu tasakaalust välja läinud. Tahaplaanile on jäänud väga tugev jõud - usk. Usu kaudu on võimalik õppida tundma enda tegelikku olemust, usu kaudu on võimalik avarduda hoopis kaugemale kui võimaldavad teadus ja tehnoloogia. Viimastel on küll inimese maailmas oma kindel ja oluline koht, kuid vajalik on vaadata laiemalt.
Samas olen muidugi Peeter Saariga nõus, et selles nn libateaduse maailmas on ka spekuleerivat ja alatut ning tervistrikkuvat. Aga samasugust leiab ka "tegeliku" teaduse maailmast. Kõikjal on võimalik eksida, kõikjal on võimalik kannatada. Küsimus on lihtsalt selles, millele tähelepanu pöörata, millele keskenduda, milline hoiak valida.
Kirjutasin need mõtted siia nüüd üsna plaanipäratult ja pikemaid edasiarendusi vältides. Olgu need lõigud siis lihtsalt märgiks sellest, et säärased teemad ühe inimese argipäevas keerlevad ja et need teemad on olulised. Ilmselt on olemas palju häid tänapäevaste humnaitaar- ja sotsiaalteadustega veenvalt lõimuvaid religioosseid mõtlejaid, kelle töödeni pole ma lihtsalt jõudnud. Suurem võhm on ju viimastel aastatel läinud kohapärimuse kogumisele. Samas ma sugugi ei kurvasta, sest see, kui tajun, kui tohutult vähe olen ma mõtet virgutavat lugenud, ongi ju tore: ma saan kõiki neid tekste nüüd lugema hakata! (Hõõ, ehkki üsna tugev on minu sees ka see pessimistlik hääl, mis ütleb, et enese argitoimetuste ja tuimade arhiivitööde kõrval on sääraseks avardumiseks lihtsalt näruselt vähe aega.)
Selle heietuse lõpetuseks meenutan üht suveõhtut, mil olin üksinda saunas. Istusin lõunapoolsel mademel ja mu ees põles küünal. Kõik aknad olid suletud, õhk ei liikunud. Küünlaleek seisis paigal. Viisin parema käe sõrmed tasakesi küünla poole. Kui sõrmed olid ca 10 cm kaugusel leegist, tõmbus see sõrmede suunas viltu ja jäi nii, kuni käe taas tasakesi ära võtsin. Kordasin sama vasaku käega, leek oli siis teisele poole viltu. Kui panin mõlema käe sõrmed tasakesi küünlaleegist 10 cm kaugusele, hakkas ta hüppama. Tõmbasin käed vaikselt ära, leek jäi seisma. Kordasin seda katset mitu korda ja küünal suhtles minuga endistviisi. Kõik see oli nii vägev, et kui Maili tuli sauna, siis tahtsin talle ka näidata. Olime hästi tasakesi ja ma püüdsin katset korrata. See ei õnnestunud.
Sama moodi on mu meelest kõigi mastaapsemategi asjadega. Kui tahad tõestada, siis ei tõesta sa midagi. Tõestamispüüuga tõmbab inimene väravad kinni.
Too suvi on üldse omaette suur teema. Tollal oli mu keha täiesti voolavas olekus. Ma ei söönud nädal aega midagi. Ainult jõin mahlasid ja olin palju päikese käes. Tollased kogemused on maailmataju väga oluliselt avardanud.
Tegelikult tahaksin ükskord kirjutada spetsiaalselt ja selge struktuuriga neist ja paljudest muudest teemadest, jutustada vägevaid lugusid, mis minuga on juhtunud. Ehk kunagi jõuangi selleni.
***
Keset teadusfilsoofiat märkasin ühel hetkel, et Malla on koju tulnud. Ta seisis mu akna taga ja viipas muhedalt. Siis tuli tuppa ja kallistas. Tal on praegu Krahlis proovid. Esilagu me pikemalt ei vestelnud. Ta läks Maria juurde kostüümi õmblema ja mina töötasin kuni ca kella 21ni veel konspektide kallal. Sõime siis neljakesi (Marju läks hommikul linna) ema firmarooga - ülimaitsvat köögiviljahautist, mis koosneb tavaliselt suvikõrvitsatest või baklažaanidest, tomatist, porrulaugust, õuntest... Millest veel? Igaljuhul seal ei ole kartulit ega liha. Juustu on aga küll. Jah, ja muna ka. See on selline alati veidi varieeruv roog. Ülitervislik, ainult kergelt aurutatud. Sõime siis seda. Pärast arutasime, miks meie pere lastel kellelgi kaasat ei ole. Saime ehk mõningad asjad taas grammike selgemaks. Igaljuhul kindel on see, et meie pere on meile väga kallis ja et siinsed tingimused on väga soodsad, et kasvada terviklikeks ja õnnelikeks. Küsimus kaasadest ja lastest polegi esialgu primaarne. Kuigi see küsimus on siiski õhus ja parasjagu kripeldav.
Täna nägin läbi lumiste võrade teravpeenikest noorkuud. Ütlesin talle tere!
19. 01. 2010 kl 01:52
Tänane päev on kulgenud sedaviisi:
Öösel läksin esimest korda pärast haigust kõrvalhoonesse magama. Vaatasin õues tohutusuuri jääpurikaid, mis on kasvanud sauna katuseakende alla ja ulatuvad peaaegu maani. Vägev talv on.
Sees kükitasin kempsus. Siis keerasin end Marju naaberasemel suure lambavillateki sisse ja jäin mauh unele. Jõudsin vaid mõlgutada, et varasemate aastakümnete reaalsus on füüsiliselt meie ümber ja elab edasi, järk-järgult tasakesi vähenedes. Näiteks kui olin laps, siis lõhnasid ümberringi veel üsna selgesti kuue- ja seitsmekümnendad. Mahtra magamistoa kollase seitsmekümnendate tapeedi peale oli hiljuti kinnitatud kaks helesinist plakatit Moskva olümpiamängude Tallinna regatist. Ma veel arvasin, et ühel lennukilt pildistatud fotol asuv purjespordikeskus on tohutusuur lapik laev.
Praegu ei ole neid nii selgeid seitsmekümnendate värve ja lõhnasid seal enam. Sest me tegime 1990ndate keskel korraliku remondi. Vahel harva aga, kui viimasel ajal Mahtras ööbinud olen, tajun seal tagatoas tugevalt kui oluline see koht minu elus on, et see on sama paik, kus lapsena aastaid ärkasin, kus olin koos ema, isa ja õdedega. Kus põles meie väike riidest kattega kollane öölamp. Oh, see jutt läheks siin liiga hellaks, kui jätkaksin.
Äratuskell helises kell 11, sest magama läksin kl 3. Ei hoolinud ma temast, magasin kella poole üheni. Siis kiiresti väiksed ringutused ja pesukene ja riidesse. Tihkasin paar minutit taga hoovis pakase käes seista. Päike kiiskas. Vaatasin ringi. Aiamaja katusel on tohutu hang. Ema ja isa on lindudele lume sisse teinud söögiplatsid.
Toas igahommikune koerte nunnutamine. Siis väikesed võileivad ja mahl. Ja siis kohe enese tuppa teadusfilosoofia kallale. Hakkasin aga otsast järama. Materjal on mahukas. Palju on vaja üle lugeda. Üldjoontes on mõttekäigud mulle täiesti hoomatavad. Siin Popperit ja Lakatosi lugedes ja ühtteist filosoofia leksikonist juurde vaadates ajavad mind paljud asjad ikka naerma - tegeldakse küsimustega, mis on minu jaoks kuidagi narrid või lihtsalt kitsad. Arutatakse väsimatult teaduslikkuse kriteeriumide üle, jäädes kuskiltmaalt ikkagi hätta. Olen võimeline neid arutluskäike jälgima, kuid näen, et maailm on palju mitmekesisem ja selles toimivad hoopis teistsugused seaduspärad. Kuhn ja iseäranis Feyerabend on liikunud vabama ja avarama käsitluse suunas, ilmselt on nendesuguseid veel palju, ma pole nendega lihtsalt tuttav. Jõutakse ju teaduse sotsioloogiliste ja psühholoogiliste (isegi religioossete) aspektideni.
Tänane sünkroonsus on see, et parasjagu siis, kui olin Feyerabendi juures, leidsin postkastist Erki kirja, kus ta andis teada ühe meediumi kaudu jõudnud sõnumist. Ta oli selle riputanud oma blogisse, kus oli ka kirje Feyerabendist, kelle töödega võiksin enam tutvuda.
Üldse on kogu valdkond tegelikult väga põnev ja juhatab mitmes suunas edasi. Mis puutub veel teaduse ja libateaduse eristusse, siis Peeter Saari on oma artiklis sel teemal peatunud ja üldse mitte üllatusena heitnud libateadusele muuhulgas ette, et see ei ole katsetega tõestatav, et "meediumide puhul (taas tänane sünkroonsus!), kes on väidetavalt võimelised vaime välja kutsuma, telekineesi abil esemeid liigutama jne, tekib teatavasti tavaliselt see probleem, et katsete korraldamine kontrollitud tingimustes ja objektiivsete uurijate juuresolek kipub meediumi võimetele halvavalt mõjuma." Ehkki ma ei kavatse siin ette võtta pikemat dispuuti (pigem loobuks üldse vaidlemast, ehkki selline diskussioon on kuskilt maalt ka väga vajalik), ütlen siiski, et olen täiesti veendunud, et kõik inimesed elavad oma usu sfääris, ka loodusteadlased: kui alates 17.-18. sajandist kujunenud loodusteaduslik ilmapilt tõelise teadmisena vaimsed kogemused välistab, siis selle tulemusena paneb ta lihtsalt enda jaoks vastavad uksed kinni. Ma olen täiesti veendunud, et kõik, mis meiega toimub, toimub vastavalt meie vaimsele seisundile. Seejuures toimib tehnoloogia- ja füüsikakeskne sfäär täiesti rahulikult ja tulemuslikult kõrvuti loodusteaduste kontrolli alt väljuvaga, on sellega ühtses tervikus, mille kõik osad pole alati kõigile nähtavad. Nekrassov kasutas mu meelest head väljendit: nimelt on erinevad seisundid, erinevad sfäärid omavahel väga targalt ja täpselt varjestatud. Mingis plaanis ei puutu nad kokku. Kokkupuuted tekivad alles siis, kui inimene on selleks valmis.
Sestap on oluline aru saada, et meie ühiskonna tehnoloogilised saavutused on küll aidanud meil palju edeneda, kuid meie tähelepanu on nende arengute silmipimestava intensiivsuse tõttu tasakaalust välja läinud. Tahaplaanile on jäänud väga tugev jõud - usk. Usu kaudu on võimalik õppida tundma enda tegelikku olemust, usu kaudu on võimalik avarduda hoopis kaugemale kui võimaldavad teadus ja tehnoloogia. Viimastel on küll inimese maailmas oma kindel ja oluline koht, kuid vajalik on vaadata laiemalt.
Samas olen muidugi Peeter Saariga nõus, et selles nn libateaduse maailmas on ka spekuleerivat ja alatut ning tervistrikkuvat. Aga samasugust leiab ka "tegeliku" teaduse maailmast. Kõikjal on võimalik eksida, kõikjal on võimalik kannatada. Küsimus on lihtsalt selles, millele tähelepanu pöörata, millele keskenduda, milline hoiak valida.
Kirjutasin need mõtted siia nüüd üsna plaanipäratult ja pikemaid edasiarendusi vältides. Olgu need lõigud siis lihtsalt märgiks sellest, et säärased teemad ühe inimese argipäevas keerlevad ja et need teemad on olulised. Ilmselt on olemas palju häid tänapäevaste humnaitaar- ja sotsiaalteadustega veenvalt lõimuvaid religioosseid mõtlejaid, kelle töödeni pole ma lihtsalt jõudnud. Suurem võhm on ju viimastel aastatel läinud kohapärimuse kogumisele. Samas ma sugugi ei kurvasta, sest see, kui tajun, kui tohutult vähe olen ma mõtet virgutavat lugenud, ongi ju tore: ma saan kõiki neid tekste nüüd lugema hakata! (Hõõ, ehkki üsna tugev on minu sees ka see pessimistlik hääl, mis ütleb, et enese argitoimetuste ja tuimade arhiivitööde kõrval on sääraseks avardumiseks lihtsalt näruselt vähe aega.)
Selle heietuse lõpetuseks meenutan üht suveõhtut, mil olin üksinda saunas. Istusin lõunapoolsel mademel ja mu ees põles küünal. Kõik aknad olid suletud, õhk ei liikunud. Küünlaleek seisis paigal. Viisin parema käe sõrmed tasakesi küünla poole. Kui sõrmed olid ca 10 cm kaugusel leegist, tõmbus see sõrmede suunas viltu ja jäi nii, kuni käe taas tasakesi ära võtsin. Kordasin sama vasaku käega, leek oli siis teisele poole viltu. Kui panin mõlema käe sõrmed tasakesi küünlaleegist 10 cm kaugusele, hakkas ta hüppama. Tõmbasin käed vaikselt ära, leek jäi seisma. Kordasin seda katset mitu korda ja küünal suhtles minuga endistviisi. Kõik see oli nii vägev, et kui Maili tuli sauna, siis tahtsin talle ka näidata. Olime hästi tasakesi ja ma püüdsin katset korrata. See ei õnnestunud.
Sama moodi on mu meelest kõigi mastaapsemategi asjadega. Kui tahad tõestada, siis ei tõesta sa midagi. Tõestamispüüuga tõmbab inimene väravad kinni.
Too suvi on üldse omaette suur teema. Tollal oli mu keha täiesti voolavas olekus. Ma ei söönud nädal aega midagi. Ainult jõin mahlasid ja olin palju päikese käes. Tollased kogemused on maailmataju väga oluliselt avardanud.
Tegelikult tahaksin ükskord kirjutada spetsiaalselt ja selge struktuuriga neist ja paljudest muudest teemadest, jutustada vägevaid lugusid, mis minuga on juhtunud. Ehk kunagi jõuangi selleni.
***
Keset teadusfilsoofiat märkasin ühel hetkel, et Malla on koju tulnud. Ta seisis mu akna taga ja viipas muhedalt. Siis tuli tuppa ja kallistas. Tal on praegu Krahlis proovid. Esilagu me pikemalt ei vestelnud. Ta läks Maria juurde kostüümi õmblema ja mina töötasin kuni ca kella 21ni veel konspektide kallal. Sõime siis neljakesi (Marju läks hommikul linna) ema firmarooga - ülimaitsvat köögiviljahautist, mis koosneb tavaliselt suvikõrvitsatest või baklažaanidest, tomatist, porrulaugust, õuntest... Millest veel? Igaljuhul seal ei ole kartulit ega liha. Juustu on aga küll. Jah, ja muna ka. See on selline alati veidi varieeruv roog. Ülitervislik, ainult kergelt aurutatud. Sõime siis seda. Pärast arutasime, miks meie pere lastel kellelgi kaasat ei ole. Saime ehk mõningad asjad taas grammike selgemaks. Igaljuhul kindel on see, et meie pere on meile väga kallis ja et siinsed tingimused on väga soodsad, et kasvada terviklikeks ja õnnelikeks. Küsimus kaasadest ja lastest polegi esialgu primaarne. Kuigi see küsimus on siiski õhus ja parasjagu kripeldav.
Täna nägin läbi lumiste võrade teravpeenikest noorkuud. Ütlesin talle tere!
19. 01. 2010 kl 01:52
5. detsember 2011
Sellistviisi päevikut ei tule mette
Kallid sõbrad!
Sellistviisi päevaraamatut nagu siin alustasin, ei tule. See ei ole eriti tervislik. Laupäeva õhtul kirjutasin uue jupi ja see võttis mult miski neli tundi ja pärast olin väsinud ja kurb ja sain aru, et pole tarvis. Ehk võiks lihtsalt vahel jagada kirkamaid hetki.
Tänase päeva kirkuseks on valu.
:)
Nõudmiseni,
Muhv.
Sellistviisi päevaraamatut nagu siin alustasin, ei tule. See ei ole eriti tervislik. Laupäeva õhtul kirjutasin uue jupi ja see võttis mult miski neli tundi ja pärast olin väsinud ja kurb ja sain aru, et pole tarvis. Ehk võiks lihtsalt vahel jagada kirkamaid hetki.
Tänase päeva kirkuseks on valu.
:)
Nõudmiseni,
Muhv.
2. detsember 2011
Uus päevik
Andsin endale täna hommikul lubaduse, et hakkan edaspidi iga päev natukene päevikut pidama. Viimasel ajal on elu olnud nii imeline, et ikka ja jälle käin ma enesele tuttavat mõtte- ja tunderada: oh, see vääriks üleskirjutamist, see vääriks teistega jagamist, see on ju ilus, see on ju kirjandus; ja sealt edasi: seda ei ole võimalik sõnastada, las ilu voolab, las ta kannab mind, las ta ilmub mulle - Eluraamatutes on kõik kirjas, kui kunagi tarvis on, siis pääseme neid lugema... Siis aga jõuan ringiga tagasi sinna, kus tahaks kirjutada, rõõmustada ja jagada, või kurvastada ja jagada. Olen ennast siis aga ikkagi keelanud, sest "täna pole see päev", "täna ei ole hea nädalapäev", "täna on ju nii kehv päev", "kui ma tänase kirja panen, siis miks ma ei ole kõiki neid sadu elamusi jäädvustanud" jne. Nii tore on märgata, et sellised ebaterved mustrid muudkui korduvad - tore on nende üle muiata ja ennast muuta, ennast toetada, ennast mõista ja armastada - julgeda olla haavatav, kahtlev, eksiv, julgeda ükshetk lihtsalt kirjutada, ükskõik kui poolik see ei tundu. Paistab, et paremaid palasid on võimalik paberile panna ainult siis, kui üleüldse kirjutama hakata - nii lihtne, eks - kui üldse ei kirjuta, siis ei ole võimalik ka hästi kirjutada! Ühtlasi tuleb mul muudkui silmitsi seista eneses ikka veel toimetava positivistliku maksimalismiga - ikka tahan ma anda edasi kõike, ikka tahan ma jäädvustada kõike, kirjeldada kõike jne. Nõnda, et ühelt poolt tuleb end julgustada kirjutama, teha kanal lahti - teisalt aga tuleb pidevalt hoida meeles, et ma ei pea kõike detailideni kirjeldama, et tihtilugu "less is more". Kõik see on ju tegelikult elementaarne - kõik see on ju kirjandusloos realismist saati läbi käidud. Seepärast mulle ongi meeldinud luuletada - luule võimaldab väheste sõnadega enam öelda. Nii ongi luule tasakaalustanud minu kalduvust sündmusi detailideni kirjeldada. Samas on mul muidugi lohepikkasid lullasid ka.
Oh, luuletused viivad mu mõtted ikka mu ilmumata kogu juurde - ka see kogu on ilmumata sääraste ebatervete (või siis täiesti loomulike) mõttetsüklite ja kõhkluste tõttu. On tekkinud justkui loominguline tropp, ummistus, mis tuleb lahti lükata, et saaks edasi minna. Siin paar päeva tagasi mõtlesin, et jäägu see kogu, et mul on jälle himu kirjutada, ladestugu sahtlisse, peaasi, et hoovus kannab. Siis hakkan aga jälle kõlklema - ehk tuleks ikka ilmutada, kas ei ole mul mitte isegi kohustus saadut teistega jagada jne. Kõhklustest kogu ülesehituse ja sisu osas ma parem ei kirjutagi.
Praegu tekkis tore mõte - paneks oma lullad siia üles ja laseks sõpradel kommenteerida. Ehk saan niimoodi kindlust ja selgust juurde. Või on see ikkagi asjatu lootus - inimesed on sedavõrd erinevad, et osale kindlasti meeldib ja osale mitte. Kinnitab seda ju ka näiteks fakt, et kui osaliselt mu luuletajatest sõprade arvamused minu tekstide kohta küll kattusid ja joonistusid välja luuletused, mis ongi tugevad, siis leidus ikkagi omajagu näiteid, kus kommentaarid olid naljakalt risti vastupidised. Seega tuleb mul ühel hetkel ikkagi lihtsalt eneses kindel otsus vastu võtta ja teatud hetkel töö trükki anda. Sarkastilisi inimesi, kes pureksid puruks ükskõik mille, saab seejuures ikka ja lakkamatult armastada.
Juba ongi kergem hingata :).
Milline oli siis tänane päev? Ärkasin taas võrdlemisi hilja - kell 12. Tegin Maili toa diivanil silmad lahti vahetult enne äratust. Öösel oli läinud seekord poole neljani. Paar päeva varem kippusid öö ja päev päris pahempidi minema - magama läksin kell 6 ja ärkasin kell 2. :) Sellist ikka juhtub minuga, iseäranis talvel. Jah, just talvel, suvel mitte. Ja just novembris, detsembris ja jaanuaris ja eriti ilma lumeta talvedel.
Sellest sügisest on unerežiimi osas aga hoopis teistsugune kogemus. Kusagil septembris hakkasin ühel hetkel üha varem ärkama ja vajasin üha vähem und. See oli sama aeg, kui avastasin, et mulle tõeliselt meeldib metsajooks ehk siis ma hakkasin siis jooksmas käima ja oskasin niiviisi joosta, et tunne oli nagu lendaksin. Ma keskendusin südamele ja hingamisele ja maale ja puudele ja päiksele ja lõdvestusin pingutusse. See on nii äge tunne - jooksen ja pingutan, aga samas seisan ühe koha peal ja puhkan. Sellel ajal siis hakkasin varakult ärkama ja vajasin vähem und. Eks ses ajas oli muudki iseäralikku. Omamoodi uned ja, jah, muidugi, see oligi see omamoodi unede aeg. See oli see aeg, kui ma öösel ka peaagu ei maganud, terve öö aina vahetasin asendit, muudkui pöörlesin voodis ja nägin hästi palju und - palju värvilisi valguseid ja mustreid. Tihti toimus öö otsa miski töö mu kehaga. Valgus näiteks täitis kõigepealt ühe keha poole ja liikus siis teise ja siis jälle tagasi - minu kehapooli oleks justkui tasakaalustatud. Sageli ärkasin hommikul üles tundega, et öö otsa lahendasin üht ülesannet ja see õnnestus, korraks oli meeles ka, mis toimus, siis aga lipsas ta minema - jäi vaid tunne kehas ja mälestus värvidest. Seejuures oligi hämmastav see, et sellised poolärkvel ööd ei väsitanud mind, ma olin öö otsa ringi vähernud, aga olin hommikuks täiesti välja puhanud.
Paistab, et ma läbin üha tsükleid, kus vahepeal on enam kirkust, värve, õhulisust, seejärel jälle vormilisemaid, tihedamaid, tahkemaid kogemusi - ja kogu aeg läheb paremaks! Kogu aeg läheb elu ilusamaks. Ma olen viimastel kuudel vahepeal täiesti eufoorias. Elu on lihtsalt nii ilus! Ka siis kui on palju tööd ja on raske, ja tihtilugu just siis!
...
Hommikusöögiks tegin putru võiga. Küll on hää vahel ise süüa teha. Ausalt, ma käin väga palju väljas söömas ja see tüütab mingil hetkel täiesti ära. Raplas näiteks on kindel hulk söögikohti, millel on kõigil oma plussid, kuid mille roogade laadist ma ühel hetkel lihtsalt küllastun. Nüüd mõned inimesed, kes mind loevad, mõtlevad, et on ikka kröösus. Aga ei ole ju - vaadake, need rohelised püksid, mis mul hetkel jalas on, on kümme aastat vanad ja tagumiku pealt lapitud! Küsimus on valikutes. :)
Väljas hakkas õrnalt vihma krabistama. Kell on pool üks öösel. Kõik teised magavad. Mul on saunas pliidi all tuli kindlasti kustunud. Ilmselt ma teist täit enam ei pane, ehkki ema väga tahtis, et kütaksin seal korralikult soojaks. Tekke on meil palju, pole häda.
Kella kahe ajal sõitsin Vanajaanile. Võtsin kaasa eile Majatohtrist ostetud Rootsi linaõli värvi ja Fermacelli pahtli. Olin õues natuke toimetanud, kui juba saabusid Taavi ja Tanel Küttis. Ma ei teadnud Tanelit oodata, arvasin, et Taaviga tuleb kaasa naismaaler. Selgus, et Taneli ema hakkab meil teist korrust viimistlema. Andsime käppa. Esimene asi, mis Tanel ütles, oli: "Noh, mis sa siin teed?" - "Elan," vastasin. Ronisime meestega taas akna kaudu pööningule. Seal tehti kiiresti selgeks, mis ja kuidas ning Tanel tuiskas minema. Me Taaviga käisime all pliiti ja soemüüri imetlemas ja kõnelesime edasistest töödest. Jutuks oli ka hiirte küsimus. Nimelt on majas vähemalt üks hiir, ehkki me paigaldasime kõikvõimalikesse kohtadesse hiiretõkkevõrgu. Võimalik, et see üks hiir on seal juba ehituse ajast saati. Isa ja Taavi soovitavad lõksud üles panna. Ma aga ei suuda ilmselt sellist asja teha. Hiired on muidugi mulle elus parasjagu närvidele käinud küll. Melonis järas üks öö otsa seina sees seni, kuni haarasin kirjutuslaualt kahvli ja virutasin sellega läbi tapeedi ja krohvi. Sein pudises põrandaliistu kohalt laiali. Nii ma peksin seal mitmel ööl kahvliga. Ühel ööl kutsusin kass Hiro appi - ta saigi hiire kätte. Siin Raplas on meil sauna lae peal ka üks hiir, kes mind vahel segab. Siis ma virutan jalaga vastu lage ja tambin rusikaga otsaseina pihta. See aitab. Ühel ööl ärkas mu prõmmimise peale majas ema üles ja lasi isal alla uurima minna, mis toimub. Isa kõndis ettevaatlikult tubades, vaatas ustest välja. Oli täiskuuvalge öö, aed oli valge ja mitte kedagi ei olnud näha. Siis aga kuulis ta, kuidas kõrvalhoones keegi prõmmib. Teades minu hiireteemat, hakkas ta laialt naerma ja läks magama tagasi. Eks ma leian Vanajaanil ka mingi lahenduse. Lõksu esialgu panna ei kavatse. Hiired on olnud ka mu meelerännuloomad, nad avavad karjakaupa hõlpsasti teid, ehk tuleks mul nendega lihtsalt läbi rääkida...
Kui Taavi oli ka läinud, siis võtsin ma aknalauad ja läksin üles. Istusin metsapoolse akna juures ja mõtlesin, kas panna aknalaud või mitte - et ehk jääb magajaid segama, et ehk lööb keegi ca 10 cm kõrgusel asuva aknalaua vastu pea ära. Siis aga otsustasin, et lasen ikka aknalauad panna - sinna on hea raamatuid asetada ja magada võib ka natuke otsaseinast eemal. Et selgitada, kas aknalaua ja elektrikontakti vahel mahub ka raamatut lugema, istusin seljaga vastu otsaseina - jah, mahub küll. Oli juba üsna hämar, teisel korrusel ei ole praegu valgustit. Eemal Ingliste teel liikusid üksikud tööpäevalõpuautod. Istusin seal ja tundsin end hästi koduselt.
Aeg oli aga sealmaal, et tuli sõita tagasi Raplasse, sest ca tunni pärast oli Kultuurikeskuse Raimond Valgre toas algamas Rapla rallimeeste koosolek Hans Treimanni Rapla maakonna spordiloo raamatu jaoks. Enne koosolekut tegin kodus peatuse ja rääkisin ca pool tundi Martiniga haiglas. Ta kaebas, et on väga nõrk, väsinud ja loid. Lohutasin ja toetasin, kuidas oskasin.
Sõitsin siis rahvamajja ja salvestasin seal rallimeeste jutte, tegin pilti ja filmi. Küll oli vahva kõiki neid mehi näha. Kui nad end tutvustasid, siis olid need nimed mulle kõik isa pajatustest tuttavad. Nüüd nägin neid siis nägu pidi ka. Eks Viki ja Enna Margus ja Unga Rein ja Helmet Palm ja Tiit Tammsaar olid varasemast teada mehed. Taivo Kuusingu registreerisin aga näiteks enda jaoks esmakordselt, samamoodi Manivald Kasepõllu, Audi Mihkli ja kes seal kõik olid. Kõige jutukam oli Viki - eks tal oli mõndagi rääkida ka. Isa esitas samuti enda kõige pöörasemad seigad - need, millest oleme lapsest saati korduvalt kuulnud ja millest minu jaoks ei ole kunagi küllalt saanud, neid lugusid kuulan ma alati endise põnevustundega. Üks markantsemaid juhtumeid on see, kui isa sõitis koos Vikiga elektriposti juppideks ja kui traadid panid uppilennanud auto kõrval bensiiniloigu põlema ja kui Viki tuli deformeerunud kabiinis rooli ja istme vahelt välja sikutada. Mulle tundus algul, et isa räägib kuidagi kompaktsemalt ja mitte nii värvikalt kui kodus, pärast aga salvestust üle vaadates, leidsin, et kõige olulisem sai ikka öeldud ja tunnet oli ka omajagu sees.
Rallimeeste koosolek kestis neli tundi. Tegin algul nendest ka grupipildi, millega ei ole täiesti rahul, sest pildistasin natuke vale nurga all. Pärastist jutuajamist pildistasin ka ja tabasin ehk päris toredaid hetki - näiteks kui isa ja Taivo Kuusing rääkisid mõlemad hoogsalt samast ülekatusekäigust ja žestikuleerisid. Tavaliselt me oleme harjunud, et ainult meie isa räägib rallist ja žestikuleerib, nüüd aga nägin, et neid mehi on meil siin Raplas ju terve pinu. Käisin vahepeal fotokaameraga ka väljas ja pildistasin läbi akna sisse - akna all istuvate meeste vastast paistis Hans Treimann lintdiktofoniga. Videokaamera salvestas aga ka aknast sisse paistva. Isa kõnega sobisid hästi taustalt läbi sõitvad Rapla maakonnaliinide bussid. Kui kõiki neid mehi vaadatagi laiemalt - kõigi nende ettevõtmiste kontekstis - siis tekib iseäranis soe tunne. Omaaegsed noored rallimehed on nüüdki aktiivsed tegelased - kes veab kütusefirmat, kelle autod sõidavad mööda Euroopat, kes peab maakonnaliine jne. Loodame, et raamat, mis nende noorusaja tegusid kajastab, edeneb hästi. Isa katsub omalt poolt selleks kaasa aidata - täna üüris ta vallalt Valgre toa (see üürimine tundus ikka kuskiltmaalt kohatu - arvestades, et need on meie oma kogukonna inimesed, kes seal kohtusid ja kes näiteks ettevõtjatena toovad vallale maksude kaudu tubli kopika raha sisse), edaspidi katsub ta Treimannile fotosid hankida ning meestega sidet pidada. Kokkuvõtteks oli see minu jaoks üks oluline kogemus - vaade isa maailma süvenes.
Jõudsime koju kell 10. Paar minutit pärast meid ilmus üllatuslikul moel Marju. Mina unustasin ennast oma tuppa salvestusi üle kontrollima. Teised ajasid juttu ja läksid magama. Malla on Smedsi kambaga Berliinis. Lähen homme Tallinna arheoloogia päevale, kus esitletakse muuhulgas ka AVE uut numbrit - seal sees on ka minu lõiguke Võuküla linnusest.
02:12 Raplas oma toas
.
Oh, luuletused viivad mu mõtted ikka mu ilmumata kogu juurde - ka see kogu on ilmumata sääraste ebatervete (või siis täiesti loomulike) mõttetsüklite ja kõhkluste tõttu. On tekkinud justkui loominguline tropp, ummistus, mis tuleb lahti lükata, et saaks edasi minna. Siin paar päeva tagasi mõtlesin, et jäägu see kogu, et mul on jälle himu kirjutada, ladestugu sahtlisse, peaasi, et hoovus kannab. Siis hakkan aga jälle kõlklema - ehk tuleks ikka ilmutada, kas ei ole mul mitte isegi kohustus saadut teistega jagada jne. Kõhklustest kogu ülesehituse ja sisu osas ma parem ei kirjutagi.
Praegu tekkis tore mõte - paneks oma lullad siia üles ja laseks sõpradel kommenteerida. Ehk saan niimoodi kindlust ja selgust juurde. Või on see ikkagi asjatu lootus - inimesed on sedavõrd erinevad, et osale kindlasti meeldib ja osale mitte. Kinnitab seda ju ka näiteks fakt, et kui osaliselt mu luuletajatest sõprade arvamused minu tekstide kohta küll kattusid ja joonistusid välja luuletused, mis ongi tugevad, siis leidus ikkagi omajagu näiteid, kus kommentaarid olid naljakalt risti vastupidised. Seega tuleb mul ühel hetkel ikkagi lihtsalt eneses kindel otsus vastu võtta ja teatud hetkel töö trükki anda. Sarkastilisi inimesi, kes pureksid puruks ükskõik mille, saab seejuures ikka ja lakkamatult armastada.
Juba ongi kergem hingata :).
Milline oli siis tänane päev? Ärkasin taas võrdlemisi hilja - kell 12. Tegin Maili toa diivanil silmad lahti vahetult enne äratust. Öösel oli läinud seekord poole neljani. Paar päeva varem kippusid öö ja päev päris pahempidi minema - magama läksin kell 6 ja ärkasin kell 2. :) Sellist ikka juhtub minuga, iseäranis talvel. Jah, just talvel, suvel mitte. Ja just novembris, detsembris ja jaanuaris ja eriti ilma lumeta talvedel.
Sellest sügisest on unerežiimi osas aga hoopis teistsugune kogemus. Kusagil septembris hakkasin ühel hetkel üha varem ärkama ja vajasin üha vähem und. See oli sama aeg, kui avastasin, et mulle tõeliselt meeldib metsajooks ehk siis ma hakkasin siis jooksmas käima ja oskasin niiviisi joosta, et tunne oli nagu lendaksin. Ma keskendusin südamele ja hingamisele ja maale ja puudele ja päiksele ja lõdvestusin pingutusse. See on nii äge tunne - jooksen ja pingutan, aga samas seisan ühe koha peal ja puhkan. Sellel ajal siis hakkasin varakult ärkama ja vajasin vähem und. Eks ses ajas oli muudki iseäralikku. Omamoodi uned ja, jah, muidugi, see oligi see omamoodi unede aeg. See oli see aeg, kui ma öösel ka peaagu ei maganud, terve öö aina vahetasin asendit, muudkui pöörlesin voodis ja nägin hästi palju und - palju värvilisi valguseid ja mustreid. Tihti toimus öö otsa miski töö mu kehaga. Valgus näiteks täitis kõigepealt ühe keha poole ja liikus siis teise ja siis jälle tagasi - minu kehapooli oleks justkui tasakaalustatud. Sageli ärkasin hommikul üles tundega, et öö otsa lahendasin üht ülesannet ja see õnnestus, korraks oli meeles ka, mis toimus, siis aga lipsas ta minema - jäi vaid tunne kehas ja mälestus värvidest. Seejuures oligi hämmastav see, et sellised poolärkvel ööd ei väsitanud mind, ma olin öö otsa ringi vähernud, aga olin hommikuks täiesti välja puhanud.
Paistab, et ma läbin üha tsükleid, kus vahepeal on enam kirkust, värve, õhulisust, seejärel jälle vormilisemaid, tihedamaid, tahkemaid kogemusi - ja kogu aeg läheb paremaks! Kogu aeg läheb elu ilusamaks. Ma olen viimastel kuudel vahepeal täiesti eufoorias. Elu on lihtsalt nii ilus! Ka siis kui on palju tööd ja on raske, ja tihtilugu just siis!
...
Hommikusöögiks tegin putru võiga. Küll on hää vahel ise süüa teha. Ausalt, ma käin väga palju väljas söömas ja see tüütab mingil hetkel täiesti ära. Raplas näiteks on kindel hulk söögikohti, millel on kõigil oma plussid, kuid mille roogade laadist ma ühel hetkel lihtsalt küllastun. Nüüd mõned inimesed, kes mind loevad, mõtlevad, et on ikka kröösus. Aga ei ole ju - vaadake, need rohelised püksid, mis mul hetkel jalas on, on kümme aastat vanad ja tagumiku pealt lapitud! Küsimus on valikutes. :)
Väljas hakkas õrnalt vihma krabistama. Kell on pool üks öösel. Kõik teised magavad. Mul on saunas pliidi all tuli kindlasti kustunud. Ilmselt ma teist täit enam ei pane, ehkki ema väga tahtis, et kütaksin seal korralikult soojaks. Tekke on meil palju, pole häda.
Kella kahe ajal sõitsin Vanajaanile. Võtsin kaasa eile Majatohtrist ostetud Rootsi linaõli värvi ja Fermacelli pahtli. Olin õues natuke toimetanud, kui juba saabusid Taavi ja Tanel Küttis. Ma ei teadnud Tanelit oodata, arvasin, et Taaviga tuleb kaasa naismaaler. Selgus, et Taneli ema hakkab meil teist korrust viimistlema. Andsime käppa. Esimene asi, mis Tanel ütles, oli: "Noh, mis sa siin teed?" - "Elan," vastasin. Ronisime meestega taas akna kaudu pööningule. Seal tehti kiiresti selgeks, mis ja kuidas ning Tanel tuiskas minema. Me Taaviga käisime all pliiti ja soemüüri imetlemas ja kõnelesime edasistest töödest. Jutuks oli ka hiirte küsimus. Nimelt on majas vähemalt üks hiir, ehkki me paigaldasime kõikvõimalikesse kohtadesse hiiretõkkevõrgu. Võimalik, et see üks hiir on seal juba ehituse ajast saati. Isa ja Taavi soovitavad lõksud üles panna. Ma aga ei suuda ilmselt sellist asja teha. Hiired on muidugi mulle elus parasjagu närvidele käinud küll. Melonis järas üks öö otsa seina sees seni, kuni haarasin kirjutuslaualt kahvli ja virutasin sellega läbi tapeedi ja krohvi. Sein pudises põrandaliistu kohalt laiali. Nii ma peksin seal mitmel ööl kahvliga. Ühel ööl kutsusin kass Hiro appi - ta saigi hiire kätte. Siin Raplas on meil sauna lae peal ka üks hiir, kes mind vahel segab. Siis ma virutan jalaga vastu lage ja tambin rusikaga otsaseina pihta. See aitab. Ühel ööl ärkas mu prõmmimise peale majas ema üles ja lasi isal alla uurima minna, mis toimub. Isa kõndis ettevaatlikult tubades, vaatas ustest välja. Oli täiskuuvalge öö, aed oli valge ja mitte kedagi ei olnud näha. Siis aga kuulis ta, kuidas kõrvalhoones keegi prõmmib. Teades minu hiireteemat, hakkas ta laialt naerma ja läks magama tagasi. Eks ma leian Vanajaanil ka mingi lahenduse. Lõksu esialgu panna ei kavatse. Hiired on olnud ka mu meelerännuloomad, nad avavad karjakaupa hõlpsasti teid, ehk tuleks mul nendega lihtsalt läbi rääkida...
Kui Taavi oli ka läinud, siis võtsin ma aknalauad ja läksin üles. Istusin metsapoolse akna juures ja mõtlesin, kas panna aknalaud või mitte - et ehk jääb magajaid segama, et ehk lööb keegi ca 10 cm kõrgusel asuva aknalaua vastu pea ära. Siis aga otsustasin, et lasen ikka aknalauad panna - sinna on hea raamatuid asetada ja magada võib ka natuke otsaseinast eemal. Et selgitada, kas aknalaua ja elektrikontakti vahel mahub ka raamatut lugema, istusin seljaga vastu otsaseina - jah, mahub küll. Oli juba üsna hämar, teisel korrusel ei ole praegu valgustit. Eemal Ingliste teel liikusid üksikud tööpäevalõpuautod. Istusin seal ja tundsin end hästi koduselt.
Aeg oli aga sealmaal, et tuli sõita tagasi Raplasse, sest ca tunni pärast oli Kultuurikeskuse Raimond Valgre toas algamas Rapla rallimeeste koosolek Hans Treimanni Rapla maakonna spordiloo raamatu jaoks. Enne koosolekut tegin kodus peatuse ja rääkisin ca pool tundi Martiniga haiglas. Ta kaebas, et on väga nõrk, väsinud ja loid. Lohutasin ja toetasin, kuidas oskasin.
Sõitsin siis rahvamajja ja salvestasin seal rallimeeste jutte, tegin pilti ja filmi. Küll oli vahva kõiki neid mehi näha. Kui nad end tutvustasid, siis olid need nimed mulle kõik isa pajatustest tuttavad. Nüüd nägin neid siis nägu pidi ka. Eks Viki ja Enna Margus ja Unga Rein ja Helmet Palm ja Tiit Tammsaar olid varasemast teada mehed. Taivo Kuusingu registreerisin aga näiteks enda jaoks esmakordselt, samamoodi Manivald Kasepõllu, Audi Mihkli ja kes seal kõik olid. Kõige jutukam oli Viki - eks tal oli mõndagi rääkida ka. Isa esitas samuti enda kõige pöörasemad seigad - need, millest oleme lapsest saati korduvalt kuulnud ja millest minu jaoks ei ole kunagi küllalt saanud, neid lugusid kuulan ma alati endise põnevustundega. Üks markantsemaid juhtumeid on see, kui isa sõitis koos Vikiga elektriposti juppideks ja kui traadid panid uppilennanud auto kõrval bensiiniloigu põlema ja kui Viki tuli deformeerunud kabiinis rooli ja istme vahelt välja sikutada. Mulle tundus algul, et isa räägib kuidagi kompaktsemalt ja mitte nii värvikalt kui kodus, pärast aga salvestust üle vaadates, leidsin, et kõige olulisem sai ikka öeldud ja tunnet oli ka omajagu sees.
Rallimeeste koosolek kestis neli tundi. Tegin algul nendest ka grupipildi, millega ei ole täiesti rahul, sest pildistasin natuke vale nurga all. Pärastist jutuajamist pildistasin ka ja tabasin ehk päris toredaid hetki - näiteks kui isa ja Taivo Kuusing rääkisid mõlemad hoogsalt samast ülekatusekäigust ja žestikuleerisid. Tavaliselt me oleme harjunud, et ainult meie isa räägib rallist ja žestikuleerib, nüüd aga nägin, et neid mehi on meil siin Raplas ju terve pinu. Käisin vahepeal fotokaameraga ka väljas ja pildistasin läbi akna sisse - akna all istuvate meeste vastast paistis Hans Treimann lintdiktofoniga. Videokaamera salvestas aga ka aknast sisse paistva. Isa kõnega sobisid hästi taustalt läbi sõitvad Rapla maakonnaliinide bussid. Kui kõiki neid mehi vaadatagi laiemalt - kõigi nende ettevõtmiste kontekstis - siis tekib iseäranis soe tunne. Omaaegsed noored rallimehed on nüüdki aktiivsed tegelased - kes veab kütusefirmat, kelle autod sõidavad mööda Euroopat, kes peab maakonnaliine jne. Loodame, et raamat, mis nende noorusaja tegusid kajastab, edeneb hästi. Isa katsub omalt poolt selleks kaasa aidata - täna üüris ta vallalt Valgre toa (see üürimine tundus ikka kuskiltmaalt kohatu - arvestades, et need on meie oma kogukonna inimesed, kes seal kohtusid ja kes näiteks ettevõtjatena toovad vallale maksude kaudu tubli kopika raha sisse), edaspidi katsub ta Treimannile fotosid hankida ning meestega sidet pidada. Kokkuvõtteks oli see minu jaoks üks oluline kogemus - vaade isa maailma süvenes.
Jõudsime koju kell 10. Paar minutit pärast meid ilmus üllatuslikul moel Marju. Mina unustasin ennast oma tuppa salvestusi üle kontrollima. Teised ajasid juttu ja läksid magama. Malla on Smedsi kambaga Berliinis. Lähen homme Tallinna arheoloogia päevale, kus esitletakse muuhulgas ka AVE uut numbrit - seal sees on ka minu lõiguke Võuküla linnusest.
02:12 Raplas oma toas
.
29. november 2011
Kadrile
burdoon jukerdab. mängija topib selle kinni, teeb teise bassitoru lahti ja laseb kuuldavale hoopis midagi muud kui tal algul plaanis oli. lugu lihtsalt voolab tema kaudu välja, voolab kuulajatesse ja paneb igas südames kasvama oma puu - kellel kumava kuuse, kellel punase vahtra, kellel värviliste tuledega tumerohelise tamme ja kellel õunapuu. mina lähen kohe enda vanemate istutatud noore kase juurde. tean, kuidas ta on, mismoodi ta taeva ja maaga suhtleb, missugune on tema elavhõbedane sisu. vajutan oma samasugusest voolavast hõbedast lauba vastu ta tüve, sulan temaga kokku ja paiskun üles pilkase ja tuulise novembritaeva poole. üleval näen, kuidas kase kaudu tuiskab maa seest tuld nagu tordi peale pandud ilutulestikust. kohe märkan, et torupilli jõnksulises rütmis liiguvad puu ümber tumedad kogud - ma ei tea, kes need on - kas muistsed esivanemad või paigavaimud või lihtsalt ühed sõbralikud ümmarguste silmade, naervate suude ja pikkade justkui sukkpüksist tehtud kõverike totuponukoonudega loomad. jah, igaljuhul on nad minu sõbrad ja nad tantsivad täies hoos ümber mu vanemate istutatud noore heledasti kumava kase. tants kogub sedavõrd tuure, et kõik koonulised muutuvad valguseks. tegelikult on see üks huvitav asi: tantsitakse justkui üsna inimvõimete piires hüpates ja kehad on hoomatavad, samas kasvatab ring kuidagi seestpidi kiirust ja läbi tantsijate hakkab paistma väga kiiresti liikuv valgus - tantsuring hakkab vihisema nagu keerutataks pimedas hõõguvat tukki, ainult heledamalt. valgusjuga ja sabatantsu hüppavad kujud on korraga, on üks ja sama.
me tantsime kase juurest õuele, teeme ringi ümber maja, kus just nüüd sai valmis uus pottidest pliit soemüüriga. siis liigume tamme juurde, tantsime ümber tamme. siis alla sepipajani, millele teeme samuti ringi ümber. sepipaja juurest kargleme metsa. seal suurte kuuskede ja toomingate vahel teeme mitu tiiru. hämara ja niiske metsa alla jääb meist helendav jälg. ilmuvad kevadised jänesekapsad ja ülased. tuleme vana võsastunud karjatänava kohal metsast välja ja tantsime vahepeal millegi pärast nii kümne meetri kõrgusel õhus, justkui mingisugusest nähtamatust mäest üles ja alla. sääse talu rehielamu juures maandume uuesti, tantsime läbi terve õue, teeme tiiru ümber kaheharulise vana pärna ja hooneasemete, tõuseme veelkord ilmselt teist nõlva pidi nähtamatule mäele ja liigume siis kiiresti jaanituleplatsini, kus meie lähenedes löövad korraga lõkkele kõikide aegade jaanituled ja tantsivad kaasa kõikide jaaniõhtute tantsijad. edasi hüpleme väljamäge mööda üles vana tuuleveskikohani, kääname sealt mööda talupiire ja põldusid tagasi. väravani jõudes hüüame üles kõik siin kobaras koos olnud kadunud talude kaevud. neli valgusesammast paiskub kaevudest tuulise taeva poole. hüpleme helendama ka reheahjuvareme ja rõialuse, teeme veel ühe tiiru ümber siin vanas sumbkülakeses ainsana katuse all oleva elumaja ja tema värske kolde ning tuiskame kase juurde tagasi. puu tõstab meie tantsuringi üles. kerkime umbes 50 meetri jagu. seal kaetakse suur u-kujuline pidulaud. valgete linadega laua ääres seisab hele kuldse krooniga naine ja jagab oma südamest tantsijatele valgeid pätse. see on püha kadri õhtusöömaaeg.
*
2007. aasta kadripäevaks sai täiesti planeerimata moel valmis meie pere Rapla saun - üks helge koosolemise paik. 2008. aasta kadripäeva eel nägin unes, et Rapla vanaema maja kõikide aegade koerad on tulnud õunaaeda tasakesi kokku. Tänavu valmis samuti täiesti ettekavatsematult täpselt kadripäevaks Vanajaani pliit. Päevake-paar enne seda nägin unes, kuidas Mahtrasse Taadi õuele on kogunenud kõik selle talu koerad - lihtsalt olid seal kõik, istusid rahulikult. Lapsele teeb selline asi suurt heameelt. Nii nagu tantski - möödunud reedel ehk kadrilaupäeval löödi ERA uurijate toas Kadri sünnipäeva pidades spontaanselt tantsu - viimati oli seal niisuguseid pidusid vanal Eesti ajal. Ja täna siis säärane torupillirännak, mille lõpus tundsin ta ära - selliseid tegusid teeb Kadri.
29. novembri öösel 2011 kell 01:41 Raplas oma toas
.
me tantsime kase juurest õuele, teeme ringi ümber maja, kus just nüüd sai valmis uus pottidest pliit soemüüriga. siis liigume tamme juurde, tantsime ümber tamme. siis alla sepipajani, millele teeme samuti ringi ümber. sepipaja juurest kargleme metsa. seal suurte kuuskede ja toomingate vahel teeme mitu tiiru. hämara ja niiske metsa alla jääb meist helendav jälg. ilmuvad kevadised jänesekapsad ja ülased. tuleme vana võsastunud karjatänava kohal metsast välja ja tantsime vahepeal millegi pärast nii kümne meetri kõrgusel õhus, justkui mingisugusest nähtamatust mäest üles ja alla. sääse talu rehielamu juures maandume uuesti, tantsime läbi terve õue, teeme tiiru ümber kaheharulise vana pärna ja hooneasemete, tõuseme veelkord ilmselt teist nõlva pidi nähtamatule mäele ja liigume siis kiiresti jaanituleplatsini, kus meie lähenedes löövad korraga lõkkele kõikide aegade jaanituled ja tantsivad kaasa kõikide jaaniõhtute tantsijad. edasi hüpleme väljamäge mööda üles vana tuuleveskikohani, kääname sealt mööda talupiire ja põldusid tagasi. väravani jõudes hüüame üles kõik siin kobaras koos olnud kadunud talude kaevud. neli valgusesammast paiskub kaevudest tuulise taeva poole. hüpleme helendama ka reheahjuvareme ja rõialuse, teeme veel ühe tiiru ümber siin vanas sumbkülakeses ainsana katuse all oleva elumaja ja tema värske kolde ning tuiskame kase juurde tagasi. puu tõstab meie tantsuringi üles. kerkime umbes 50 meetri jagu. seal kaetakse suur u-kujuline pidulaud. valgete linadega laua ääres seisab hele kuldse krooniga naine ja jagab oma südamest tantsijatele valgeid pätse. see on püha kadri õhtusöömaaeg.
*
2007. aasta kadripäevaks sai täiesti planeerimata moel valmis meie pere Rapla saun - üks helge koosolemise paik. 2008. aasta kadripäeva eel nägin unes, et Rapla vanaema maja kõikide aegade koerad on tulnud õunaaeda tasakesi kokku. Tänavu valmis samuti täiesti ettekavatsematult täpselt kadripäevaks Vanajaani pliit. Päevake-paar enne seda nägin unes, kuidas Mahtrasse Taadi õuele on kogunenud kõik selle talu koerad - lihtsalt olid seal kõik, istusid rahulikult. Lapsele teeb selline asi suurt heameelt. Nii nagu tantski - möödunud reedel ehk kadrilaupäeval löödi ERA uurijate toas Kadri sünnipäeva pidades spontaanselt tantsu - viimati oli seal niisuguseid pidusid vanal Eesti ajal. Ja täna siis säärane torupillirännak, mille lõpus tundsin ta ära - selliseid tegusid teeb Kadri.
29. novembri öösel 2011 kell 01:41 Raplas oma toas
.
2. november 2011
Kaunauni
Siri ja Heli hakkavad just koolimajast minema. Heli küsib minult, kas nad jõuavad bussi peale. Vastan, et ma ei tea, ehk jõuavad. Astume koolimaja uksest välja, kõnnime treppidest alla. Mu kolleegid libisevad pilves sügistaeva all mööda pikka asfaltteed bussipeatuse poole. Nad lähevad koos, aga samas nagu täiesti eraldi. Liiguvad ühe kiirusega, ühes suunas, aga mõnekümnesammulise vahega. Räägivad omavahel ja ei räägi ka. Lasen neil rahulikult libiseda. Siril on pikk helehall ja kergest kangast mantel. Mõtlen, et mul on ju taimi tarvis, aga olen paljajalu ja metsas on praegu üsna sopane. Lähen aga ikkagi. Luban endale, et puutun oma kooliaja saviaukude ja suvilatega unenäometsa vaid servast, et käin vaid taimede järel ja ei jää pikemaks uitama, ehkki kõik avab ennast kohe, kõik kutsub voolama ja uudistama. Pärast koolimajas tagasi olles kuulen häält: "Las lähevad need kaks - see särav ja see paljasjalgne." Rahva hulgast käib kahin läbi ja ma ei saa algul aru, et ka mind mõeldakse. "Jaa, sina jah, sa oled välja valitud," ütleb suur hääl, mis kostab justkui lae alt, seinte ja ka kõigi inimeste seest korraga. "Ainult paljasjalgsed võivad läbi minna".
Loen kuulutustelehe "Soov" paberversiooni ja näen, et Rika on sinna pannud lühikese kuulutuse: "Kohtume taas Vanajaanil. Tervitan ja kallistan". Selles Austraaliast Eesti netilehe kaudu trükki lastud sõnumis on kindlasti midagi veel. Muidugi on seal meie sõprus ja sarnased teed, seda niikuinii, aga seal on nüüd midagi veel, midagi uut, või vana, midagi, mis hakkab nüüd taas meelde kerkima, esile tulema. Hoian kuulutust enda silme ees, see on korraga nii suur - umbes kolme minu kõrgune ja kahe laiune. Loen teda veelkord ja siis ta hajub. Seisan koolimaja väravas, puude all, mis Viljandi maantee ehitusel maha raiuti, siin aga veel või ikka alles on. Ajalehekuulutuse hajudes, näen, et seal puutüvede juures on minu kõrval Rika ja Martin. Me vaatame üksteist ja see uus või ürgvana, mis hakkas just esile kerkima, teadvusse tõusma, on kohal - valgused on selged ja sügavad - ümber peade kumavad rubiinpunased ja tumerohelised, sõrmeotstest samamoodi, ümbritsevast loodusest ka. Rõõmustame ja saame taas aru, et see ei ole mingi suvaline koolimaja (kas üldse on olemas suvalisi koolimajasid), teame, et see, et meie siit koos kasvasime, on selgelt nii säätud, on olnud vajalik ja kannab meid veel kaua, ja on tegelikult kandnud juba kaua-kaua enne, enne kui üldse siia kooli tulime, enne kui üldse sündisime. Me kuulume kokku. Me oleme sarnased. Ehkki me ei kohtu enam tihti. Sestap on vägaväga armas, Rika, et Sa selle kuulutuse teele panid.
Kuidas nad selliseid väljakuid küll teevad. See on nii suur ja lai ja tervenisti kaetud tumepruunide lihvitud graniitplaatide ja tumepruuni terrakotadekooriga. Plaate on siin suuremaid ja väiksemaid, nad moodustavad lisaks sillutisele keset väljakut laia ja lameda basseinidest ja hauaplaatidest koosneva memoriaali. Siin on kunagi töötanud purskkaevud, aga praegu on kõik basseinid kuivad. Nende tohutulaiade aga mitte sügavate, nii ühe jala sügavuste süngete basseinide servades on sadu väikeseid pruune mälestustahvleid ja hauakivisid. Nende ehisraamid näevad välja nagu nad oleks tehtud Domino küpsistest, ainult valget kreemi ei ole kasutatud - kõik on aina pruun ja osalt läikima löödud. Lihvitud graniitpindadelt peegeldub üksikuid kollaseid tulesid ja justkui ka öötaevas väljaku kohal, ja öötaevas nende noorte meeste nägudes keda plaatidel kujutatakse. Kui neid kivisse paigutatud portreid lähemalt jälgin, märkan, et kõik need on tegelikult ühte nägu - kõigilt vaatab vastu noormees Franz Kafka. Ümber portreede on muudkui läikivad tekstid, õigeusuristid (mitte taaveti tähed) ja murenev pruun küpsiseladu. Et see paik tundub oma pompöössusest hoolimata üsna mahajäetud, aga pakub mulle siirast huvi, siis korjan seal ringi lonkides mõned ilusa profiiliga pruunid küpsisetükid oma pruuni kuue pruunidesse taskutesse. Kui taskud on just täis saanud ja ma ühe haua plaadi juurest püsti tõusen, märkan järksu, et ümber basseinmemoriaali on kogunenud tohutu hulk rahvast. Terve väljak on täidetud paksult vattidesse mähitud mammidest, kelle hulka on sattunud peotäis kõhetuid habemesse kasvanud ja musta riietatud mehi. Samal hetkel kui tõusen, hakkavad pruuni väljaku ääres tohutu mürinaga lööma suure pruuni õigeusukiriku kellad. See kirik oleks nagu sekundiga siia kohale lennanud. Keerasin ennast jalamaid kiriku poole. Märkasin, et seisan keset platsi ja kõik näevad mind ja mu küpsisetükkidest punnis taskuid. Üle taeva kõmises "Otche nash, izhe esi na nebesi!" Mulle tundus nagu see oleks tulnud mu ema lapsepõlvest pärit suure plastmassist ded morosi paksude vuntside vahelt. Vattidesse mähitud eided vaatasid mind ja mu taskuid. Või ei vaadanud. Või ma ainult arvasin, et vaatavad. Või oli neil tegelikult täiesti ükskõik. Ükskõik sellest murenevast platsist ja sadadest noormeestest või siis sellest ühest noormehest, keda see plats kujutas. Kas neid mammisid üldse oli, võibolla ma mõtlesin nad sel öötunnil lihtsalt välja ja olin pruunil väljakul täiesti üksinda - niisama üksinda nagu see Kafka-näoline noormees. Ei, siin on palju rahvast, kiriku treppidel seisavad lippudega vaimulikud ja nende lähemad sõbrad. Mul on vaja võimalikult vaikselt eemalduda, ehkki jah, eitedest ma enam niipalju ei hooli, nad on samasugune pruun ollus nagu kogu see väljak. Teravamad ja tähelepanelikumad on eitede vahel kõhetud mehed, Kafka tuhandekorde pilk ja need üksikud lippudega seal trepil, kes vaatavad rahvast, väljakut ja mind. Nad on küll teravamad ja tähelepanelikud, ent samas tundub mulle, et ka neil on ükskõik. Ükskõik samal ajal kui nad näevad selgesti, kuidas minuga on. Liigun sellest aimdusest kuidagi rahu saades treppide suunas ja märkan, et nad kõik poseerivad pildi jaoks. Kellelegi, kes vaatab kusagilt eemalt, kelle kaameratoru ulatub üle rahvamassi peade ja kellel on maailma kõige võimsam zoomobjektiiv. Märkan pildil seisjate seas mõnda oma sõpra. Tim hoiab üht lippudest. Annika on tema kõrval pildi serva peal roosa rätikuga.
Kui need trepid oleks Kölni katedraali peaportaali kohal, siis ma oleks liikunud edasi Rooma-Germaani muuseumi juurde, mis on samuti suur ja pruun asi - sisemuses tuhandeid provintsilinna pudinaid, jälle hauakive ja päris põhjas hästisäilinud mosaiikpõrandad. Aga see ei ole Köln ja see ei ole Rooma-Germaani muuseum, sest ma lähen arsti juurde. Igatsen arsti ülevaatust samasuguse kirega nagu himustasid Põhjalas roomlaste pudi meie tarandkalmeid ehitavad eellased. Õnneks oli arst kohal. Ei, see ikka on Köln ka, arsti kabineti seintel klaasvitriinides on ju igasugused õlilambikesed ja pintsetid ja mängunupud ja sõled ja... ja taamal läbi mitmekordsete vitriinide paistab Roncalliplatz. Arst paneb mind lamama. "Mitu korda teil on seda juba juhtunud?" küsib ta kõigepealt. "Palun mõõtke mu vererõhku," vastan. Arst läheb ühe vitriini juurde, võtab veinikulbikeste vahelt oma aparaadi ja ütleb "Seadke end mugavalt sisse, peaasi, et pea oleks üleval ja samuti jalad, tagumik võib all pool olla. Vat siia nupule vajutades on võimalik peatsit kergitada ja siit jalutsit." Ma tahan maale. Ma tahan rehevaremete taha metsa, kus on niiske ja vaikne ja tumeroheline sammal. Ma ei taha olla siin võõra arsti käes. "Te olete haige," äratab ta mind mu unelusest. "Teil on eriline veri. Aga mina ei saa teid aidata. Ma olen sakslane." Kui hoonest välja astun, näen, et soomusrongi poisid heiskavad Rooma-Germaani muuseumi katusele Eesti lipu. Taeva all hakkab mürtsuma "Jää vabaks eesti VEERI jää vabaks eesti RIND!"
Liigume vaikides üle lumise välja. Jaanuaripäike kiiskab. Hanged on sügavad. Kui möödume ühest põõsast, osutab meie teejuht keset põõsast olevale kitsele ja ütleb: "See on puuhaldja hing". Ja me liigume edasi. Kohtame veel mõnd sellist põõsast ja märkame nende keskel seisvaid kitsesid, kes meile ainiti otsa vaatavad. Või ei vaata nad jälle kuhugi, ma ei tea. Päike aina kiiskab ja peened jääniidid sajavad sädeledes läbi õhu. Heiki ütleb: "Ole mureta. Meil on ikka oma arvamus." Villem sõnab selle peale: "Aga teate, kuidas mulle meeldib Rotterdam! Rotterdam on täiesti erinev kui vaadata näiteks Tallinnast või Tartust või Mahtrast. Tallinna Rotterdam on ikka hoopis midagi muud kui Tartu Rotterdam. Teate, Rotterdamis elab üks rikas mees, kes lasi kesklinnas taastada ühe raba! Lasi majad ära lammutada ja terve koosluse taastada - jõhvikateni välja! Mulle nii meeldib see mees!" Annika naerab vaikselt. Ta pearätik on ikka roosa. Ainult vist krõbedale talvele kohaselt mõnest soojemast materjalist.
Hingedepäeval 2011 Tallinnas Marju korteris Kauna tänaval kell 12:03
*
Loen kuulutustelehe "Soov" paberversiooni ja näen, et Rika on sinna pannud lühikese kuulutuse: "Kohtume taas Vanajaanil. Tervitan ja kallistan". Selles Austraaliast Eesti netilehe kaudu trükki lastud sõnumis on kindlasti midagi veel. Muidugi on seal meie sõprus ja sarnased teed, seda niikuinii, aga seal on nüüd midagi veel, midagi uut, või vana, midagi, mis hakkab nüüd taas meelde kerkima, esile tulema. Hoian kuulutust enda silme ees, see on korraga nii suur - umbes kolme minu kõrgune ja kahe laiune. Loen teda veelkord ja siis ta hajub. Seisan koolimaja väravas, puude all, mis Viljandi maantee ehitusel maha raiuti, siin aga veel või ikka alles on. Ajalehekuulutuse hajudes, näen, et seal puutüvede juures on minu kõrval Rika ja Martin. Me vaatame üksteist ja see uus või ürgvana, mis hakkas just esile kerkima, teadvusse tõusma, on kohal - valgused on selged ja sügavad - ümber peade kumavad rubiinpunased ja tumerohelised, sõrmeotstest samamoodi, ümbritsevast loodusest ka. Rõõmustame ja saame taas aru, et see ei ole mingi suvaline koolimaja (kas üldse on olemas suvalisi koolimajasid), teame, et see, et meie siit koos kasvasime, on selgelt nii säätud, on olnud vajalik ja kannab meid veel kaua, ja on tegelikult kandnud juba kaua-kaua enne, enne kui üldse siia kooli tulime, enne kui üldse sündisime. Me kuulume kokku. Me oleme sarnased. Ehkki me ei kohtu enam tihti. Sestap on vägaväga armas, Rika, et Sa selle kuulutuse teele panid.
Kuidas nad selliseid väljakuid küll teevad. See on nii suur ja lai ja tervenisti kaetud tumepruunide lihvitud graniitplaatide ja tumepruuni terrakotadekooriga. Plaate on siin suuremaid ja väiksemaid, nad moodustavad lisaks sillutisele keset väljakut laia ja lameda basseinidest ja hauaplaatidest koosneva memoriaali. Siin on kunagi töötanud purskkaevud, aga praegu on kõik basseinid kuivad. Nende tohutulaiade aga mitte sügavate, nii ühe jala sügavuste süngete basseinide servades on sadu väikeseid pruune mälestustahvleid ja hauakivisid. Nende ehisraamid näevad välja nagu nad oleks tehtud Domino küpsistest, ainult valget kreemi ei ole kasutatud - kõik on aina pruun ja osalt läikima löödud. Lihvitud graniitpindadelt peegeldub üksikuid kollaseid tulesid ja justkui ka öötaevas väljaku kohal, ja öötaevas nende noorte meeste nägudes keda plaatidel kujutatakse. Kui neid kivisse paigutatud portreid lähemalt jälgin, märkan, et kõik need on tegelikult ühte nägu - kõigilt vaatab vastu noormees Franz Kafka. Ümber portreede on muudkui läikivad tekstid, õigeusuristid (mitte taaveti tähed) ja murenev pruun küpsiseladu. Et see paik tundub oma pompöössusest hoolimata üsna mahajäetud, aga pakub mulle siirast huvi, siis korjan seal ringi lonkides mõned ilusa profiiliga pruunid küpsisetükid oma pruuni kuue pruunidesse taskutesse. Kui taskud on just täis saanud ja ma ühe haua plaadi juurest püsti tõusen, märkan järksu, et ümber basseinmemoriaali on kogunenud tohutu hulk rahvast. Terve väljak on täidetud paksult vattidesse mähitud mammidest, kelle hulka on sattunud peotäis kõhetuid habemesse kasvanud ja musta riietatud mehi. Samal hetkel kui tõusen, hakkavad pruuni väljaku ääres tohutu mürinaga lööma suure pruuni õigeusukiriku kellad. See kirik oleks nagu sekundiga siia kohale lennanud. Keerasin ennast jalamaid kiriku poole. Märkasin, et seisan keset platsi ja kõik näevad mind ja mu küpsisetükkidest punnis taskuid. Üle taeva kõmises "Otche nash, izhe esi na nebesi!" Mulle tundus nagu see oleks tulnud mu ema lapsepõlvest pärit suure plastmassist ded morosi paksude vuntside vahelt. Vattidesse mähitud eided vaatasid mind ja mu taskuid. Või ei vaadanud. Või ma ainult arvasin, et vaatavad. Või oli neil tegelikult täiesti ükskõik. Ükskõik sellest murenevast platsist ja sadadest noormeestest või siis sellest ühest noormehest, keda see plats kujutas. Kas neid mammisid üldse oli, võibolla ma mõtlesin nad sel öötunnil lihtsalt välja ja olin pruunil väljakul täiesti üksinda - niisama üksinda nagu see Kafka-näoline noormees. Ei, siin on palju rahvast, kiriku treppidel seisavad lippudega vaimulikud ja nende lähemad sõbrad. Mul on vaja võimalikult vaikselt eemalduda, ehkki jah, eitedest ma enam niipalju ei hooli, nad on samasugune pruun ollus nagu kogu see väljak. Teravamad ja tähelepanelikumad on eitede vahel kõhetud mehed, Kafka tuhandekorde pilk ja need üksikud lippudega seal trepil, kes vaatavad rahvast, väljakut ja mind. Nad on küll teravamad ja tähelepanelikud, ent samas tundub mulle, et ka neil on ükskõik. Ükskõik samal ajal kui nad näevad selgesti, kuidas minuga on. Liigun sellest aimdusest kuidagi rahu saades treppide suunas ja märkan, et nad kõik poseerivad pildi jaoks. Kellelegi, kes vaatab kusagilt eemalt, kelle kaameratoru ulatub üle rahvamassi peade ja kellel on maailma kõige võimsam zoomobjektiiv. Märkan pildil seisjate seas mõnda oma sõpra. Tim hoiab üht lippudest. Annika on tema kõrval pildi serva peal roosa rätikuga.
Kui need trepid oleks Kölni katedraali peaportaali kohal, siis ma oleks liikunud edasi Rooma-Germaani muuseumi juurde, mis on samuti suur ja pruun asi - sisemuses tuhandeid provintsilinna pudinaid, jälle hauakive ja päris põhjas hästisäilinud mosaiikpõrandad. Aga see ei ole Köln ja see ei ole Rooma-Germaani muuseum, sest ma lähen arsti juurde. Igatsen arsti ülevaatust samasuguse kirega nagu himustasid Põhjalas roomlaste pudi meie tarandkalmeid ehitavad eellased. Õnneks oli arst kohal. Ei, see ikka on Köln ka, arsti kabineti seintel klaasvitriinides on ju igasugused õlilambikesed ja pintsetid ja mängunupud ja sõled ja... ja taamal läbi mitmekordsete vitriinide paistab Roncalliplatz. Arst paneb mind lamama. "Mitu korda teil on seda juba juhtunud?" küsib ta kõigepealt. "Palun mõõtke mu vererõhku," vastan. Arst läheb ühe vitriini juurde, võtab veinikulbikeste vahelt oma aparaadi ja ütleb "Seadke end mugavalt sisse, peaasi, et pea oleks üleval ja samuti jalad, tagumik võib all pool olla. Vat siia nupule vajutades on võimalik peatsit kergitada ja siit jalutsit." Ma tahan maale. Ma tahan rehevaremete taha metsa, kus on niiske ja vaikne ja tumeroheline sammal. Ma ei taha olla siin võõra arsti käes. "Te olete haige," äratab ta mind mu unelusest. "Teil on eriline veri. Aga mina ei saa teid aidata. Ma olen sakslane." Kui hoonest välja astun, näen, et soomusrongi poisid heiskavad Rooma-Germaani muuseumi katusele Eesti lipu. Taeva all hakkab mürtsuma "Jää vabaks eesti VEERI jää vabaks eesti RIND!"
Liigume vaikides üle lumise välja. Jaanuaripäike kiiskab. Hanged on sügavad. Kui möödume ühest põõsast, osutab meie teejuht keset põõsast olevale kitsele ja ütleb: "See on puuhaldja hing". Ja me liigume edasi. Kohtame veel mõnd sellist põõsast ja märkame nende keskel seisvaid kitsesid, kes meile ainiti otsa vaatavad. Või ei vaata nad jälle kuhugi, ma ei tea. Päike aina kiiskab ja peened jääniidid sajavad sädeledes läbi õhu. Heiki ütleb: "Ole mureta. Meil on ikka oma arvamus." Villem sõnab selle peale: "Aga teate, kuidas mulle meeldib Rotterdam! Rotterdam on täiesti erinev kui vaadata näiteks Tallinnast või Tartust või Mahtrast. Tallinna Rotterdam on ikka hoopis midagi muud kui Tartu Rotterdam. Teate, Rotterdamis elab üks rikas mees, kes lasi kesklinnas taastada ühe raba! Lasi majad ära lammutada ja terve koosluse taastada - jõhvikateni välja! Mulle nii meeldib see mees!" Annika naerab vaikselt. Ta pearätik on ikka roosa. Ainult vist krõbedale talvele kohaselt mõnest soojemast materjalist.
Hingedepäeval 2011 Tallinnas Marju korteris Kauna tänaval kell 12:03
*
7. september 2011
Jooksmas
käin metsas jooksmas
sellessamas metsas
kus meid kooli ajal sunniti
suusatama ja spurtima
ja teineteisele ära tegema
ja kus on meie lapsepõlve mägi
seal lasime punaste kelkudega liugu
kui meid veel millekski ei sunnitud
talveõhtud muudkui pimenesid
ja meie lasime liugu ja naersime
mõni lumine laps vajus veel kaugele
hämarasse tumedate tüvede vahele
värskete kitsejälgede ligi
käin nüüd siin jooksmas
ja õpin
kuidas pingutusse lõdvestuda
kuidas põlvest põlve päritud sundidest terveneda
kuidas ennast puude ja päikesega ühte sulatada
kuidas tajuda enda tõelist keha
võtke, närige, see on minu ihu
tehke seda minu mälestuseks
mulle hakkab tasakesi meenuma
ehkki siin pole midagi meenutada
husqvarna mees järab teeääres noori tüvesid
puusüdamed säravad
ka okstest lahutatuna
saemehe autoraadio räägib
eesti on konkurentsivõimelt 33. riik maailmas
ja koputab maailma liidrite uksele
koputuskirves vedeleb jooksuraja kõrval rohus
7. september 2011 15:28 Raplas
*
sellessamas metsas
kus meid kooli ajal sunniti
suusatama ja spurtima
ja teineteisele ära tegema
ja kus on meie lapsepõlve mägi
seal lasime punaste kelkudega liugu
kui meid veel millekski ei sunnitud
talveõhtud muudkui pimenesid
ja meie lasime liugu ja naersime
mõni lumine laps vajus veel kaugele
hämarasse tumedate tüvede vahele
värskete kitsejälgede ligi
käin nüüd siin jooksmas
ja õpin
kuidas pingutusse lõdvestuda
kuidas põlvest põlve päritud sundidest terveneda
kuidas ennast puude ja päikesega ühte sulatada
kuidas tajuda enda tõelist keha
võtke, närige, see on minu ihu
tehke seda minu mälestuseks
mulle hakkab tasakesi meenuma
ehkki siin pole midagi meenutada
husqvarna mees järab teeääres noori tüvesid
puusüdamed säravad
ka okstest lahutatuna
saemehe autoraadio räägib
eesti on konkurentsivõimelt 33. riik maailmas
ja koputab maailma liidrite uksele
koputuskirves vedeleb jooksuraja kõrval rohus
7. september 2011 15:28 Raplas
*
3. september 2011
Luhamajas
Täiskuu valgustab laia jõeluhta. Keset rohelust seisab üksik poolestsaati valmisehitatud korterelamu. Luhal, valmiva maja ümber ja selle heledates käsipuudeta trepikodades liiguvad inimesed, hoides värvilisi joogiklaase. Itsitatakse, sosistatakse ja jõmistatakse vaikselt. Keegi ei tõsta häält. Muusika ei mängi. Joogiklaasid on aga värvilised lambid. Need kumavad joojate ninaesiseid ja rindu. Mõni värviline täpp liigub kaugel hämaruses üksinda, mõned paariti, mõned valgusepallid on kobaras koos. Kui pidulised valgust joovad, hakkavad nad ka ise aegamööda tasakesi kumama.
Mina sel ööl palju ei joo. Longin niisama ringi. Vaatan inimeste helendavaid laupasid ja liigun edasi. Käin vahepeal majas. Selle ehitus on pooleli, aknaid ei ole ees ja soe suveöö ulatub tubadesse. Elanikud on aga juba sisse kolinud. Siia on toodud varasemate kodude mööblit. Veneaegsed läikiva laminaadiga sektsioonid, öökapid, samasugusest laminaadist peatsitega abieluvoodid. Tunnen korterites jalutades ära oma klassivenna kodu. Nad on uude majja ümber kolinud ka oma vana kodu lõhna. Seda leidub justkui pilvede või sfääridena mööbliesemete ümber. Uute heledate seintega pole lõhn veel tutvust teinud. Kõige ülemistes korterites märkan, et need avanevad tohutusuure heinamaaküüni sarikate alla. Seal ongi vaid iidsed ilma roovitise ja katteta sarikad. Nende vahelt paistab tähistaevas. Kosmos.
Ronin alla tagasi ja kõnnin piduliste vahelt läbi, jõe äärde. Jõgi on lai, tume ja voolab aeglaselt, kogub kuuvalget udu. Kui ümber pööran, märkan, et luhamaja põleb. Täiesti tuuletus öös pahiseb valge kuubiku kohal justkui tohutust leegiheitjast või naftatornist püstloodis taevasse majast paar korda kõrgem tulejuga.
Põlengule ligemale jõudes, näen, et mu õde veab koos jookidest kumavate pärimusmuusikutega maja sisemusse mingist tundmatust metallist ovaalse panni sees mingit tundmatut vedelikku. Anatoli jookseb kohale ja jääb heledas ülikonnas minu kõrvale lõõtsutades seisma. Ütlen talle mõtlikult tulelonti vaadates: "Mul jäi sinna läpakas". - "Mis mul sinna ei jäänud!?" virutab ta temperamentselt vastu.
Lähen õe ja muusikute järel sisse. Rahvas on trepikotta kogunenud. Liigun kustutustööde juhatajale lähedal seisva isikuna teistest kaugemale ja jään ühele trepimademetest vaatama, kuidas õde vedelikupanni selle koha peale toimetab, kust katusel ilmuv leek lähtub. See on tavaline betoonist koridorinurk. Seal ei ole midagi näha, on ainult teada, et leek lähtub sealt. Muusikud asetavad panni põrandale. Juss pühib kergendatud ohkega laubalt higi. Õde ütleb: "Seda on siin ennegi juhtunud, oleme juba harjunud". Inimesed hakkavad taas õdusalt sumisema ja valguvad hoonesse ja luhale laiali.
"Sa tundud üksik," - keegi kallistab mind hellalt seljatagant. Keegi väike ja soe. Tema soojus on korraga mu selja taga ja mu ees. Tasakesi valgub ta mu ümber. Ma keeran ennast ringi ja ei keera ka. Ma võin teda kohe otse enda ees vaadata, ehkki ta tuli selja tagant. Ma lihtsalt vaatan teda. Tal on tumedad silmad, süsimustad juuksed ja kuldpruun nahk, tema pilk on kuidagi kurb ja katki, öeldakse vist "varjutatud", aga käitumine ääretult veenev ja kindlameelne. "Ma tulen just sealt jõekääru tagant," alustab ta iseenesestmõistetavusega. "Tead, seal avastati kalda seest püriidi maardla. Üks ärikas taipas krundi õigel hetkel ära osta ja nüüd on ta sinna tehase rajanud. See on kinnine tsoon. Igaüht sinna ei lasta. Me käisime härradega paadisõidul ka." Kui ta räägib, siis me vaikselt õõtsume edasi tagasi. Ta on ühtaegu mu süles ja hoiab mind selja tagant. Istume niiviisi õõtsudes betoonist trepikojas vaid kahekesi. "Ma hakkan oma võnget tagasi saama," - need jäävad minu poolt meie koosoleku ainsateks sõnadeks. Me võngume üha tugevnevas rütmis nagu pendel, millele antakse hoogu juurde, kuni paiskume ühte laminaatpeatsiga voodisse.
Ma silitan tema kuldpruune reisi. Need on väga siidised. Vaatan uuesti talle silma. Seal on Kreekat, küpresse, põletavat päikest. Vaatan tema väikseid kõrvasid - need on pikergused nagu haldjakõrvad, ainult et mitte ühe tipuga, vaid kaheks hargenevad. Tegelikult päris otsas kõrvaribad ühinevad uuesti. Näib nagu need kõrvad oleks kunagi katki lõigatud ja seejärel paranenud või on neis kantud mingeid imelisi ehteid, roheliselt hiilgavaid. Kui mööda siidipõske tema huulteni jõuan, märkan, et nende kohalt on korralikult raseeritud. Lõua all on aga vahemeremeeste tume habemetüügas.
"Oota, teeme asja lihtsamaks. Niimoodi ei ole kõige mugavam," ütleb ta kiirelt, kargab üles, läheb vana luteri vabriku peegli juurde ja tõmbab ühe liigutusega helerohelise poolläbipaistva lühikese suvekleidi üle pea ja on hetkega alasti. Tema pruunil seljal paljastub tätoveeritud võõras sümbol ja üks loom. "Vat nii, nii on juba palju parem," ütleb ta leebelt ja tuleb oma hõõguva kehaga tagasi minu juurde. Tean, et ma ei saa, et ma ei tohi ju, sest Aliis ootab mind. Üks mõttekräbal suudab veel abitult küsida, kus on mu kondoomid, kuid juba me suudleme. "Kas sina oledki minu UFO?" küsib ta sosinal. "Kas sina oledki minu... muinasmesopotaamia jumal?" Tema viimased kaks sõna kõlavad juba väljaspool füüsist, sest ta keel siseneb samal ajal minusse. Need sõnad sulatavad mind lõplikult, ma ei osuta enam vastupanu. Tema keel muutub aina pikemaks. Ma imen seda ja liigun selle ümber edasi tagasi. Ja ma ei saa enam aru, kas tema on minu sees või mina tema sees. Kas see ebatavaliselt pikk ja tugev keel olen mina või on see tema. On ainult kirg, on ainult kõikehõlmav ühendav rütm. Ma haaran tema väikestest kuumadest rindadest, tema keha kuldsed ja tulised kumerused voolavad mu käte vahel, voolavad mu ümber, ma imen nad enesesse, kaon nendesse.
Kui oleme lõpetanud, tuleme üksteise seest välja, keeled kõige viimasena. Lasen oma pea ta sülle vajuda. Ta sasib mu juukseid. Ma märkan, et nõelatorge nõelatorke järel ilmub mu käerandme karvadeta küljele tekst: "Minu UFO, minu mesopotaamia jumal".
Mööbel meie ümber on paar aastakümmet ajas tagasi nihkunud. Kapid on nüüd heleda spooniga ja kergejalgsed. Voodi aga suisa tsaariaegne. Minu pikad valged sääred ulatuvad voodi raudvarbade vahelt läbi. Tema on pisike, kuum ja pruun, mahub mulle kenasti kaissu. Luhamaja hingab lahtistest aknaaukudest jahutavat hommikuudu. Kõik pidulised magavad.
***
miks ei kirjuta ma sinust
miks jätan sulle väljendumatu koha
kui oled tulnud mu ümber
kui oled kerge kui tuul
puhunud südame sillerdama
ja kivid kõnelema
miks ei kirjuta ma sinust
miks eelistan sulle kõiki kosmilisi trikitšikke
androgüünseid olendeid
tartu tagahoovides
või unenägude piimakastmes
miks ei kirjuta ma sinust
kui sina ütled mulle
pirnipuu
kodu
kass
koer
ahi
voodi
mees
naine
3. september 2011 Raplas
*
Mina sel ööl palju ei joo. Longin niisama ringi. Vaatan inimeste helendavaid laupasid ja liigun edasi. Käin vahepeal majas. Selle ehitus on pooleli, aknaid ei ole ees ja soe suveöö ulatub tubadesse. Elanikud on aga juba sisse kolinud. Siia on toodud varasemate kodude mööblit. Veneaegsed läikiva laminaadiga sektsioonid, öökapid, samasugusest laminaadist peatsitega abieluvoodid. Tunnen korterites jalutades ära oma klassivenna kodu. Nad on uude majja ümber kolinud ka oma vana kodu lõhna. Seda leidub justkui pilvede või sfääridena mööbliesemete ümber. Uute heledate seintega pole lõhn veel tutvust teinud. Kõige ülemistes korterites märkan, et need avanevad tohutusuure heinamaaküüni sarikate alla. Seal ongi vaid iidsed ilma roovitise ja katteta sarikad. Nende vahelt paistab tähistaevas. Kosmos.
Ronin alla tagasi ja kõnnin piduliste vahelt läbi, jõe äärde. Jõgi on lai, tume ja voolab aeglaselt, kogub kuuvalget udu. Kui ümber pööran, märkan, et luhamaja põleb. Täiesti tuuletus öös pahiseb valge kuubiku kohal justkui tohutust leegiheitjast või naftatornist püstloodis taevasse majast paar korda kõrgem tulejuga.
Põlengule ligemale jõudes, näen, et mu õde veab koos jookidest kumavate pärimusmuusikutega maja sisemusse mingist tundmatust metallist ovaalse panni sees mingit tundmatut vedelikku. Anatoli jookseb kohale ja jääb heledas ülikonnas minu kõrvale lõõtsutades seisma. Ütlen talle mõtlikult tulelonti vaadates: "Mul jäi sinna läpakas". - "Mis mul sinna ei jäänud!?" virutab ta temperamentselt vastu.
Lähen õe ja muusikute järel sisse. Rahvas on trepikotta kogunenud. Liigun kustutustööde juhatajale lähedal seisva isikuna teistest kaugemale ja jään ühele trepimademetest vaatama, kuidas õde vedelikupanni selle koha peale toimetab, kust katusel ilmuv leek lähtub. See on tavaline betoonist koridorinurk. Seal ei ole midagi näha, on ainult teada, et leek lähtub sealt. Muusikud asetavad panni põrandale. Juss pühib kergendatud ohkega laubalt higi. Õde ütleb: "Seda on siin ennegi juhtunud, oleme juba harjunud". Inimesed hakkavad taas õdusalt sumisema ja valguvad hoonesse ja luhale laiali.
"Sa tundud üksik," - keegi kallistab mind hellalt seljatagant. Keegi väike ja soe. Tema soojus on korraga mu selja taga ja mu ees. Tasakesi valgub ta mu ümber. Ma keeran ennast ringi ja ei keera ka. Ma võin teda kohe otse enda ees vaadata, ehkki ta tuli selja tagant. Ma lihtsalt vaatan teda. Tal on tumedad silmad, süsimustad juuksed ja kuldpruun nahk, tema pilk on kuidagi kurb ja katki, öeldakse vist "varjutatud", aga käitumine ääretult veenev ja kindlameelne. "Ma tulen just sealt jõekääru tagant," alustab ta iseenesestmõistetavusega. "Tead, seal avastati kalda seest püriidi maardla. Üks ärikas taipas krundi õigel hetkel ära osta ja nüüd on ta sinna tehase rajanud. See on kinnine tsoon. Igaüht sinna ei lasta. Me käisime härradega paadisõidul ka." Kui ta räägib, siis me vaikselt õõtsume edasi tagasi. Ta on ühtaegu mu süles ja hoiab mind selja tagant. Istume niiviisi õõtsudes betoonist trepikojas vaid kahekesi. "Ma hakkan oma võnget tagasi saama," - need jäävad minu poolt meie koosoleku ainsateks sõnadeks. Me võngume üha tugevnevas rütmis nagu pendel, millele antakse hoogu juurde, kuni paiskume ühte laminaatpeatsiga voodisse.
Ma silitan tema kuldpruune reisi. Need on väga siidised. Vaatan uuesti talle silma. Seal on Kreekat, küpresse, põletavat päikest. Vaatan tema väikseid kõrvasid - need on pikergused nagu haldjakõrvad, ainult et mitte ühe tipuga, vaid kaheks hargenevad. Tegelikult päris otsas kõrvaribad ühinevad uuesti. Näib nagu need kõrvad oleks kunagi katki lõigatud ja seejärel paranenud või on neis kantud mingeid imelisi ehteid, roheliselt hiilgavaid. Kui mööda siidipõske tema huulteni jõuan, märkan, et nende kohalt on korralikult raseeritud. Lõua all on aga vahemeremeeste tume habemetüügas.
"Oota, teeme asja lihtsamaks. Niimoodi ei ole kõige mugavam," ütleb ta kiirelt, kargab üles, läheb vana luteri vabriku peegli juurde ja tõmbab ühe liigutusega helerohelise poolläbipaistva lühikese suvekleidi üle pea ja on hetkega alasti. Tema pruunil seljal paljastub tätoveeritud võõras sümbol ja üks loom. "Vat nii, nii on juba palju parem," ütleb ta leebelt ja tuleb oma hõõguva kehaga tagasi minu juurde. Tean, et ma ei saa, et ma ei tohi ju, sest Aliis ootab mind. Üks mõttekräbal suudab veel abitult küsida, kus on mu kondoomid, kuid juba me suudleme. "Kas sina oledki minu UFO?" küsib ta sosinal. "Kas sina oledki minu... muinasmesopotaamia jumal?" Tema viimased kaks sõna kõlavad juba väljaspool füüsist, sest ta keel siseneb samal ajal minusse. Need sõnad sulatavad mind lõplikult, ma ei osuta enam vastupanu. Tema keel muutub aina pikemaks. Ma imen seda ja liigun selle ümber edasi tagasi. Ja ma ei saa enam aru, kas tema on minu sees või mina tema sees. Kas see ebatavaliselt pikk ja tugev keel olen mina või on see tema. On ainult kirg, on ainult kõikehõlmav ühendav rütm. Ma haaran tema väikestest kuumadest rindadest, tema keha kuldsed ja tulised kumerused voolavad mu käte vahel, voolavad mu ümber, ma imen nad enesesse, kaon nendesse.
Kui oleme lõpetanud, tuleme üksteise seest välja, keeled kõige viimasena. Lasen oma pea ta sülle vajuda. Ta sasib mu juukseid. Ma märkan, et nõelatorge nõelatorke järel ilmub mu käerandme karvadeta küljele tekst: "Minu UFO, minu mesopotaamia jumal".
Mööbel meie ümber on paar aastakümmet ajas tagasi nihkunud. Kapid on nüüd heleda spooniga ja kergejalgsed. Voodi aga suisa tsaariaegne. Minu pikad valged sääred ulatuvad voodi raudvarbade vahelt läbi. Tema on pisike, kuum ja pruun, mahub mulle kenasti kaissu. Luhamaja hingab lahtistest aknaaukudest jahutavat hommikuudu. Kõik pidulised magavad.
***
miks ei kirjuta ma sinust
miks jätan sulle väljendumatu koha
kui oled tulnud mu ümber
kui oled kerge kui tuul
puhunud südame sillerdama
ja kivid kõnelema
miks ei kirjuta ma sinust
miks eelistan sulle kõiki kosmilisi trikitšikke
androgüünseid olendeid
tartu tagahoovides
või unenägude piimakastmes
miks ei kirjuta ma sinust
kui sina ütled mulle
pirnipuu
kodu
kass
koer
ahi
voodi
mees
naine
3. september 2011 Raplas
*
10. august 2011
Keedetud kirst
keset meie talukööki
seisab suur riidekirst
ta on küüskirjadega kaunistatud
ja aurab
oleme teda päev otsa keetnud
ikka parajat tuld all hoidnud
aegajalt kägisevat kaant kergitanud
ja suure puulusikaga sisu seganud
tangud on kenasti pehmed
enne kui maitsen
pööran riidekirstu sisu veelkord lusikaga ümber
kaabin vastu põhjalaudu
lisan karbitäie võid
ja kutsun rahva ligi
ümber koguneb etnograafe ja arheolooge
ja häbelikke ent põnevil tudengineiusid
kes päev otsa
terve kirstukeetmise aja
on muuseumi andmebaasi vitsikuid sisestanud
mul on peremehe au võtta suur nuga
lõigata kirstu tahmasest servalauast lahti esimene suitsenud viil
ilmub kena roosavalgetriibuline läbikasvanud liha
hakkame minevikuteadlastega mõnusasti aastaringisinki sööma
ikka pekisemad ajad vintskematega vaheldumisi
10. august 2011 Raplas 16:41
seisab suur riidekirst
ta on küüskirjadega kaunistatud
ja aurab
oleme teda päev otsa keetnud
ikka parajat tuld all hoidnud
aegajalt kägisevat kaant kergitanud
ja suure puulusikaga sisu seganud
tangud on kenasti pehmed
enne kui maitsen
pööran riidekirstu sisu veelkord lusikaga ümber
kaabin vastu põhjalaudu
lisan karbitäie võid
ja kutsun rahva ligi
ümber koguneb etnograafe ja arheolooge
ja häbelikke ent põnevil tudengineiusid
kes päev otsa
terve kirstukeetmise aja
on muuseumi andmebaasi vitsikuid sisestanud
mul on peremehe au võtta suur nuga
lõigata kirstu tahmasest servalauast lahti esimene suitsenud viil
ilmub kena roosavalgetriibuline läbikasvanud liha
hakkame minevikuteadlastega mõnusasti aastaringisinki sööma
ikka pekisemad ajad vintskematega vaheldumisi
10. august 2011 Raplas 16:41
5. mai 2011
Trikimees
Hihiiii, Jumal on trikimees. Paradoksimees.
Ma pole miski ja ma olen kõik!
Hihiii!
Teeb ju nalja!
On ju ilus!
*
Ma pole miski ja ma olen kõik!
Hihiii!
Teeb ju nalja!
On ju ilus!
*
Tellimine:
Postitused (Atom)
