Aklimatiseerunud

Terve teisipäev ehk eilne möödus Tartus aklimatiseerudes. Ärkasin muidugi enne kella, sest režiim oli Lõunas kenasti paika läinud, uneaeg lühenenud. Läksin Jesse seminari, kus olime sel korral vaid kolmekesi: Jesse, Viire, ma. Kõneks kultuuride uurimine ja analüüs. Pärast endistviisi vahvat ja sisukat seminari rääkisime Jessega kahekesi pikemalt välitööde kursusest ning magistritööst. Teema ei ole mul veel paigas, ehkki mõtted liiguvad. Paistab, et ideede paberilepanekuks on vajalik pühendada mõni terviklik päev. Pärast seminari rääkisin Mallaga. Ta oli Viljandis kohe kursuse kokku kutsunud ja pakkunud kõigile Egiptusest kaasa toodud teed. Mul on samuti kavas sarnane fotode ja teega koosolek korraldada. Ühtteist püüaks aga edasi anda ka juba siin.

Enne aga rõhutaksin veel, et eile oli tõeline kohanemispäev. Hommikupoolikul tegid hanged ja külm parasjagu tuska, värisesin pidevalt. Pugesin kohe pärast koolimajast väljumist instinktiivselt Margiti raamatupoodi ega lahkunud sealt mitu tundi. Poes nagu ikka võluv kergelt jõudeeluline meeleolu. Üsna tihti tundsin sel korral, et tahaksin pildistada: Margitit, tema sõpru ja kliente repliike vahetamas, teed valamas ja rüüpamas, pakkude otsas raamatuvirnade vahel itsitamas. Margiti pood on kodulinna uuesti sisseelamiseks ideaalne koht. Mind esialgu vallanud mõningane pidetus kadus. Tegin suurest rõõmust koos Margiti ja Jašekiga koguni ühe sigareti, õues näkku tuiskav lumi tundus nüüd juba naljakas. Sel suitsuminutil mõtlesin korra, et nüüd võiks veel Mesoni-mees ka tulla ja panna i-le täpi peale. Läks pool tundi ja ta oli kohal. "Siin on neid täna kuus tükki. Ma panen siia kõigi jaoks, eks ise jagate. Ameerika keskpank on aktiviseerunud. Ma olin pikka aega lindrpii. Mõni kutsub mind siiani nii, aga ärge uskuge neid. Ma olen universumi valitseja." Kuulan teda alati tähelepanelikult.

Helistasin vahepeal Annikale. Ta tuli ka poodi. Käisime saarlaste pitsakohvikus söömas (mina muidugi pitsat ei söö, seal on väga head supid ja potiroad.) Saime rääkida. See vestlus aitas taas paremini tagasi häälestuda. Siis uuesti poodi. Vahepeal olid tulnud isand Jassa ja maadleja Maarja. Teema keris kohe ülipõnevaks: pea kõigil oli varuks mõni seik lähisuhtest oluliselt noorema inimesega, kaasaarvatud mul. Tegin hiljuti sisseseatud külalisteraamatusse veel ühe märkme ja läksime Kaspariga teele. Pidin kella kuueks Vanemuise ülemises Narva kolledži bussijuhilt Kaarli võtmed võtma, et saaksin Kaarli ja Saskia korteris kontrollida, kas nende radiaator on sisse ununenud. Buss hilines rohkem kui pool tundi. Et raamatukogu oli kinni, töllerdasin niisama ringi: kõigepealt kirjanike majas, kus oli parasjagu algamas Veljesto aastapäevapidu. Fuajees vahetasin mõne sõna Mari Sarve ja Kadri Tüüriga. Trepil nägin Mari Tarandit ja Marju Lauristini. Nad läksid hangede vahelt läbi Vanemuise mäest alla, ise muhedasti juteldes. Kõndisin neile järele, et Kaubahallis aega parajaks teha. Vahtisin Seppäläs pusasid, ikkagi neil pruuni ilma piltideta kapuutsikat ei ole. Siis käisin apteegis. Ostsin huulepalsamit ja hematogeeni, mille kohe ära sõin. Siis hakkas kahest tahvlist härjaverest natuke paha ja ostsin endale pudeli vett. Etc.

Kui Kaarli võtme lõpuks umbkeelselt bussijuhilt ümbrikuga kätte olin saanud, avastasin suure rõõmuga, et ilm on läinud sulale. Kohe palju kergem hakkas olla. Ka Taevataat toetab mu mõnevõrra vaevalist aklimatiseerumist. Kui FP maja juurest mõõda astusin, viskasin niisama pilgu üles akendele ja nägin seal Mari Lauku, kellel paistis väike laps süles olevat. (Pärast selgus, et last tal füüsiliselt süles ei olnud, küll aga oli ta vahepeal saanud tütre, kes koos isaga tuli hiljem.) Viipasin, Mari viipas vastu. Me polnud väga ammu näinud. 2007. aastal läksin ju Tartust Mahtrasse tööle ja sest saati trennis ei käinud. Nüüd olin just mõne päeva jooksul mõelnud, et mul on tarvis paari konkreetse asja osas Marilt nõu küsida: kuidas vältida kliimavahetuse puhul külmatunnet ja kuidas tugevdada südant. Läksin üles. Mari ootas parasjagu külalisi. Ruumid on kenasti KehaMeeleKooli laadis sisustatud. Mari ütles, et nüüd on neil oma paik. Vaatasin ta raamatuid ja leidsin Bo Yin Ra töö suremise kunstist. Haagib päris hästi. Kui Mari oli külalistega vestelnud ja mina natuke aega lugenud, rääkisime. Kõigile mu probleemidele pakkus ta lahenduseks auratransformatsiooni. Jutajamise jooksul nägin taas selgesti, et lahendused on ikka mus eneses, et väljastpoolt võib ja tuleb küsida, aga sisemised lahendused käigu ikka enese kaudu. Välise transformeerimise vajaduses ei ole ma küll kuidagi veendunud. See tundub mulle väga võõras. Kui üldse kasutada kasvamise kujundit, siis toimub see ikka seesmise protsessina. Kuigi jah, kuskilt maalt ei ole välisel ja sisemisel vahet. Sõnastagem siis nii, et tajun, et mina praegu säärast abi ei vaja. Kui Marile raamatuid tagasi lähen viima, siis loodan nii lihtsasti talle ka öelda. Esialgu valutasin sellise olukorra pärast parasjagu: algul imepärane etteplaanimata kohtumine ja siis selge arusaam, et see ei ole minu tee, sealt edasi enesesüüdistused jne. Täna päeval kodu koristades ja nüüd Liisuga Crepis õhtustamas käies saavutasin taas tasakaalu ja kontakti enesega. Ma ei heieta siin nüüd sel teemal enam edasi, sest see läheks liialt pikale. Igaljuhul arvan õige olevat ka avalikumalt kirjutada, millistes valdkondades mu mõte liigub: akadeemiliste kõrval ka nõndanimetet kõssamõssa vallas. Heh, kõigest ma muidugi ei saagi kirjutada. Eks ka see ole loomulik.

Igaljuhul pärast Mariga kohtumist läksin koju. Nägin teel Jaaku. Vahepeal oli helistanud Taavi. Kujunes sedasi, et ostsin mõned õlled ja läksin Taavi ja Mari poole. Algul kavatsesin ülakorrusel ka Kaarli ahju kütta, aga tuli välja, et radiaator oli tõesti sisse ununenud ja toad oli sedavõrd soojad, et kütta polnud vajagi.

Viisin Taavile ja Marile tüki Siinai mäest. Õhtu edenedes võttis Taavi Jeesuse sõitu ja hoidis samal ajal kivi käes, laul töötas tõesti ehk võimsamalt kui muidu. Tulnud oli ka Valper, kes viis läbi keemilised katsed sinise ja mustaga ehk siis lahjendas sinist jooki, et see salmiaagi peale tõuseks ja võimaldaks järgmisel õhtul sinimustvalget napsu valmistada. Katse õnnestus.

Laulu, pillimängu ja niisama lobaga täidetud õhtu aitas mul veelgi paremini koju jõuda. Järgnes paratamatu käik Zuzizevazze. Seal, nagu viimasel ajal väga tihti, kuidagi eriti mõttetu. Ehkki Annika ja Reet olid päris hoos, ei haakinud sel õhtul ka nende üliarmsate sõbrakestega ja tulin lihtsalt tulema. Nii on väga õige talitada, sest kui jääda rahutult ikka midagi ootama ja otsima, võib rabedus hoopis kasvada ja päädida mingite tahtmatute ja osalt ka piinlike avantüüridega.

Täna olen päev otsa koristanud ja reisikraami lahti pakkind. Panin ühe inimese elukäiku kujutava puu ja lindudega papüürusetüki ka seinale. Ta sobib siia hästi.

Nüüd olen pärast kohvikujutte Liisuga pidanud tunnikese hoopis niisama päevikut ega olegi reisimuljeteni jõudnud. Teen algust järmises postituses.

24.02.10 kl 21:21 Tartus Herne tänaval.