Teisipäev

Teispäeval võtsime päikest juba kolm tundi. Ikka kordamööda pool tundi ühele küljele ja pool teisele. Sekka lugesin Stadnikovi kergemat reisiraamatut. Vahepeal käisime meres. Seekord sai igaüks ka ujumismaski kasutada. Elamus oli võimas. Iga päevaga avastasime uusi kalaliike: mitut värvi triibulisi, helekollaseid, süsimusti, elektrisiniseid, täpilisi, suuri, väikseid jne. Mulle meenus mu luuletus kaladest. Neist korrallidel ujuvatest oleks saanud uue kirjutada. Üldse kogu reisi jooksul ilmus luulevõimalusi, ent ma kuidagi ei söandanud. Väga hea oli niisama sulada ja imestada. Iga kord kui ujumast tulime ja mööda treppe päevitusterrassile tõusime, siis muudkui õhkasime, et küll on tore olla. Esimestel päevadel tabaski mind ikka ja jälle üllatus sellest, kus kohas, millise sooja keskel me ikkagi oleme.

Pärastlõunase kambrislebotuse ja õhtusöögi järel sõitsime Hadaba-nimelisse paika tantsuetendusele. Väikse jalutuskäigu järel piki hotellist välja viivat palmialleed küsisime keskmist väravat valvavalt mehelt, kui kaugelt lähevad väikesed bussid. Selle peale haaras tema kohe telefonitoru ja orgunnis meile kiiresti omaette väikebussi, mis oli tegelikult ikkagi takso, mitte see odav kahenaelane, millega sõidavad enamasti kohalikud. Seekordne taksojuht sõitis kõigepealt välimisse väravasse, peatas siis masina, läks välja, ronis siis meie juurde salongi ja tahtis, et me koos pilti teeksime. Tegimegi, mitu tükki. Marju ütles pärast, et "käsi käiks kohe vilksti tissi peal ära!" Eks tal oli tore niiviisi aega parajaks teha, kuni ei tea kust ilmus masinasse veel kaks inimest, kohalikud. Sõitsime siis taas ülihoogsal moel signaali andes ja tuledega vilgutades läbi linna. Sõit oli pikem kui Naamasse, seega 50 naela eest kolme peale me meelest täitsa okei. Taksojuht küsis, kas jääb meid ootama, meie vastu, et aitäh, pole tarvis.

Hadaba on palju rahulikum koht kui Naama Bay. Keegi ei tulnud meid tülitama. Lõbustuskeskuse ees lamas üks kaamel ja ta peremees ei teinud meist väljagi. Sel päeval oli alanud Mallal kõhuhäda. Ostsime talle üle tee asuvast apteegist kohalikku superrohtu Drotazide. Apteegi ees mängisid mehed lauamängu, mille nime ma ei tea. Seni kui tüdrukud apteegis olid, salvestasin ma öiseid tirtsusid.

Fantasia Alf Leila Wa Leila nime kandva taas legomaailma meenutava keskuse väravas otsiti seljakotid läbi, seejuures olid politseinikud väga sõbralikud. Järgmises väravas pileteid müüv poiss oli ilmselgelt tülpinud ja meie küsimus, kas ikka dervišeid näeb, oli talle liig. Ta raius muudkui "belly dancers, belly dancers". Et me kindlasti vaid belly dancersitega poleks leppinud, läksime tagasi sõbralike politseinike juurde ja küsisime, mida meile siis näidatakse. Saime selgust, et nii kõhutantsu, seelikukeerutusi kui ka mustanahaliste hõimude tantse. Ostsime seepeale piletid ja läksime sisse.

See paik kubiseb kitšist. Voolav vesi, saksofonimuusika ja valgused on küll lummavad, aga mingis osas ajas kõik ka muigama. Külastajateks olid enamjaolt kohalikud perekonnad, kes siin-seal enese fotode jaoks poseerisid. Nalja pärast poseerisime meiegi üksteisele.

Kui jõudsime igast küljest vaadeldava ümara lava ümber ringiratast asuvasse poodide ja söögikohtadega palistatud suurde õue, püüdis uitlevate pilkudega eestlased kohe krapsti kinni üks üliilus üleni pikka valgesse rüüsse riietatud noormees, kes pakkus meile võimalust reserveerida parim vaatekoht, mille eest tuleks talle maksta 50 naela. Ta näitas meile kohti päris lava servas pehmetel diivanitel väikese lauakese ääres, millele olid asetatud joogipudelid ja -kaardid. Ta ütles, et kohekohe on siin massiliselt rahvast ja me ei pruugi enam häid istepaiku saada. Tundus loogiline. Maksime raha ja läksime poode uudistama. Algul paistis, et ümberringi teises reas ja kaugemal end sisse seadvad kohalike perekonnad vaatasid meid, et küll on lollid, aga pärast etenduse ajal oli ikka äge esireas rikaste araablaste kõrval vaatemängu nautida.

Me ei jõudnud poodidele päris lähedalegi, kui üks mees meid oma poodi kutsus, et midagi talle eesti keeles mälestuseks kirjutaksime. Selline võte on siin üsna tüüpiline, aga meie kogesime seda esimest korda. Läksime sisse. Tegemist oli üsna määrdunud ja igatpidi kleepja parfüümipoega. Meid pandi tagumises ruumis diivanile istuma ja küsiti, mis me juua soovime, ja öeldi, et joogid on tasuta. Olin kusagilt lugenud, et tasuta ei ole Egiptuses midagi, et kui tasuta pakkumine vastu võtta, siis tuleb kindlasti midagi ka juurde osta. Olin just seda mehele ütlemas, kui välja ilmus eriti libeda olemisega roosa triiksärgiga poiss, kes kogu poega sobivat kleepuvat juttu hakkas ajama. Kui olin mitu korda püüdnud väljendada, et me ei soovi jooke, sest me ei taha midagi osta, siis jooke ei toodud ja piirduti vaid pildistamisega. Õed ütlesid, et pildi ajal käisid tüübi käed ikka tüdrukute tagumike peal ära. Mis seal ikka, saime sealt õnneks tulema. Kohati oli meil ikka raske kauplejate moosivast haardest vabaneda. No ei ole meile iseloomulik see, et kõigile tuleb pidevalt ei öelda, et enda ja ümbritseva vahele tuleb pidevalt müür või klaas mõelda, et pilke tuleb vältida. Kõik see aga on vajalik, et end kaitsta. Samas on muidugi võimalik ka ilma barrikaadideta, aga siis tuleb olla ise samuti sujuv ja konkreetne, ärkvel, et mitte end sisse mässida lasta.

Samas tuleb kogu reisi kohta tunnistada, et kohalike hulgas on igasuguseid inimesi. On neid, kellega kauplemine on ebameeldiv, ja on neid, kellega on see lausa mõnus. Viimast tüüpi inimeseks osutus too kuum noormees, kes meile istekoha reserveeris. Ta oli meiega endistviisi sõbralik, kuigi me alkoholi ei tellinud ja piirdusime vaid vee ja vesipiibuga. See poiss liikus mööda lava ümbritseva rattakujulise basseini ja vaatajate vahel olevat barjääri eriti nõtkelt ja vilkalt ja meenutas mulle oma nobeda ja pehme kõnnaku, tähelepaneliku ja terase oleku ning valge rüüga mõnd lõunamaist muinasjututegelast. Näha oli, et see mees nautis oma tööd.

Niisiis olime lasknud enesele tuua vett ja vesipiibu. Piipu imesime rohkem mina ja Maili aga kõige rohkem vast mina, sest keset etendust tellisin veel ühe koguse. Piipu teenindas teine väga toreda olemisega poiss. Meie kõrvallaudades lamasklesid rikkad araablased koos perekondadega. Nad lasid endale kuhjade viisi toitu ja jooke ette kanda, tegid samuti vesipiipu ja elasid väga siiralt ja rõõmsalt laval toimuvale kaasa. Panin tähele, et mõnigi isa õpetas oma ca 10-aastast poega laval kõhtu ja rindu võdistavaid naisi vaatama. Poisid häbenesid armsasti. Pärastpoole aga vahtisid seestunud pilgul ja mõni neist jäi ka magama. Emad ja õed olid aga ikka normikohaselt sissemähitud, kuid aplodeerisid laval pea alasti olevatele sookaaslastele selge lustiga. Niisugune vastuoluline kultuur siis.

Laval käisid lisaks kõhuvõdistajatele ka tõesti meisterlikud seelikukeerutajad. Ma ei oska neid teisiti nimetada, sest säärast tantsu algselt praktiseerivad dervišid/sufid on ikkagi religioosne liikumine ja olen neid tavaliselt näinud kandmas valget ja piirdumas keerutamisega. Siinsed aga olid kirjud ja tegid igasuguseid lisatrikke: näiteks keerutasid koos mitme tamburiinimoodi trummiga, heitsid järkjärgult seelikuid minema, keerutasid üht kihti ka lahtiselt peakohal jne. Samas on ilmselt traditsiooniline põhi ikkagi sama. Kõige elamuslikum oligi minu jaoks nende etteaste. Nad tulid keerlevate varjude all ka meie kohale. Saime sest hetkest päris häid pilte.

Väga meeleolukas ja professionaalne oli ka üks väikest kasvu pigem kõhnema olekuga eriti meelas androgüünne poiss, kes tantsis kesksel kohal naiskõhutantsijate seas ja oli nõtkem ja sensuaalsemgi kui naised. Kohati läksid üksinda laval olevad kõhtu võdistavad naised mu jaoks ikka täiesti igavaks, ehkki mõni tantsis otse mulle ja ma ei saa öelda, et see elevust ei tekitanud.

Kõige naljakamad olid hobusekostüümis tantsijad. No kohe väga naljakad. Siuksed suured ja kohmakad ja natuke totrad. Samas kuidagi müstilised ka. Sain ühe naljaka jõllissilmse hobuse pildi.

Natuke nukra tunde jätsid mustanahalised poisid, kes grupiviisi mitu tantsu järjest laval peaaegu et tavalist diskosammu tantsisid, kergete tribal-elementidega. Neist oli ikka kahju. Eriti sest väga kõhnast sulgedega ehitud poisist. Terveks järgnevaks reisiks saime ühest nende mustade poiste tantsust (miski Dr. Albani cover) endale parooli: "Hello Afrika, tell me how you're doin'", "Hello motherland, tell me how you're doin'" Kui Kairosse sõitsime sobis see lauluke meile imehästi. Ja ka Eestisse naastes!

Maili oli etenduse lõpuosas hakanud kempsu vahet lippama. Marju käis temaga kaasas. Sestap olin päris lõpuks lava ette meie diivanile üksi jäänud, vahtisin üht pooleuroopaliku välimusega krussisjuukselist tädi, kes ikka üsna pikalt veel etenduse lõppu täitis. Ta oli täitsa tore, nautis end. Programmi lõppedes tuli muinasjutuline noormees taas mu juurde ja ma küsisin, palju me võlgneme. Ta ütles summe ja lisas kavalalt naerdes "But without my cratuity!" Kordasin summat ja ta kordas rõõmsalt, et ootab ka jootraha. Siis ta ütles, et võin natukese aja pärast ka maksta ja lippas minema. Andsin talle 20 % kogu summalt (kaasaarvatud reservatsioon), sest ta oli tõesti sümpaatne. Tema oli teine inimene, kelle puhul tekkis tunne, et kohtame teda kindlasti veelkord, ehkki on täiesti loogiline, et me ei näe teda enam mitte kunagi.

Kokkuvõttes oli kindlasti hea mõte omal käel etendusel käia. Firma pakkus seda samuti nime all "1001 ööd", aga koos jookide, vesipiibu ja reservatsiooniga saime me ikkagi odavamalt kui firma kaudu. Kui jõudsime tänavale, siis ootas meid seal juba seesama minibussijuht, kellega olime saabunud. Väga tore üllatus. Ju ta teadis, mis kell etendus lõpeb. Ehkki Mallat tabas kõhutõbi ja minu nahk näitas üles esimesi ärritusemärke, oli see üks väga vahva õhtu.

28.02.10 16:37 Hernes