Tagasi

Sõbrakesed!

Me oleme tgasi. Eile jõudsime. Vanemad olid armasasti lennujaamas vastas, emal kõigile kolmele kollased tulbikimbud käes. Üliarmas. Läksime kohe kõik koos jälle alumise korruse liftide taha koridorinurka, kus ilmusid me silme ette sellised unustatud imeloomad nagu villasokid ja kasukad ja kõik muu. Hanged õues ja külm ei ole siiani päris lõpuni kohale jõudnud. Paistab, et nüüd läheb jälle mõni päev aega, nii nagu Lõunaski, et muutunud ilmaoludega sügavuti harjuda. Mul käib pea ringi ja süda on kergelt paha. Samas pole ma veel päris korralikult välja magada saanudki, sest Marju juures Tabasalus peetud väikse fotodega illustreeritud õhtusöögi järel jõudsime Raplasse alles pärast südaööd ja ärkama pidin enne kaheksat, sest kell 8.45 tuli mul olla juba koolimaja juures, kust algas kohapärimuse valikaine ekskursioon Tartusse (Kirmus rõhuga ERAl, Ajalooarhiiv, ülikooli arheoloogia kabinet; väike Toomel käik ka hulgas). Nüüd on just ekskursioon läbi saanud, olen mingis imelikus lummolekus läbi linna ujunud, enne seda koos Liina Pärnamäega ülikooli kohvikus tassikese teed joonud, seestunud pilgul Herne poodi astunud, kuuriukse lahti kaevanud ja mõned juustuvõilevad söönud. Väheke sain hinge tõmmata tunnil, mille andsin õpilastele vabaks uitlemiseks. Usun, et vähemasti üldhariduslikus mõttes oli säärasest reisit tolku nagu kogu mu ainestki.

Mu imaginaarne lugeja on vast juba aimanud, et reisi ajal ma netile ligi ei pääsenud. Hotellis oli selleks küll võimalus olemas, kuid teenuse eest küsiti totralt kõrget hinda ja õed ei olnud muga nõus kulusid jagama. Nõnda lihtsalt loobusingi, ehkki iga päev oli elamustest tulvil.

Ega ma nüüdki ei tea, kas ma jaksan siia üldse midagi asjakohast kirjutada. Olen selleks hetkel lihtsalt liialt väsinud. Edaspidi langevad aga ehk juba taas õlule kõik need lõbusad asjatoimetused, mis olen enesele valinud - olemata ikkagi päris lõpuni kindel, kas talitan õigesti... Just pärast reisi on selline küsimus jälle tugevasti õhus. Aga ma ei hakka sel teemal taas jaurama. Homme on Jesse seminar, mis on olenemata mu kõhklustest alati nauditav.

Tuba on jahe. Ahju kütta ei jaksa, sest kerin kohe põhku, olgugi et kell on alles 9.

Aknalaud paistab määrdunud, sest mu tundlikkus mustuse suhtes on Egiptuses oluliselt kasvanud. Mu enese mantel, mida ema juba aasta-paar tungivalt soovitab uue vastu vahetada, paistab nüüd järsku mulle endalegi liialt topiline ja viledakskulunud. Asi paistab lihtsalt selles olevat, et turistina olime Egiptuse üldiselt räpasest keskkonnast steriilselt eraldatud - asusime pidevalt mingis eristaatuses. Me muidugi puutusime ka kokku eluga väljaspool hotelli turvatsoone, kuid alati jäi meile võimalus neisse tagasi pöörduda. Nüüd on mu jaoks räpane mu enda üürikorteri aknalaud, mida ma pole viitsinud pesta, sest olen siin ajutine. Ka uksemati alune on liivane, raamatud riiulis lohakil, kirjutuslaud igasugust koli täis. Ja üldse, kus on siin vann? Ja merevaade? Ja toapoiss?

Samas on imearmas tabada, kuidas mu hinge liigutab üksiku Supilinna koera õhtune haukumine kusagil kõrvalkvartalis - see on midagi, mida ma reisi jooksul kordagi ei kuulnud, see on lihtsalt nii kodune. Ja neid koduseid asju on veel palju, millest on siin rõõm.